Carol Emshwiller - Moon Songs (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudusloo kanti jutt õest ja vennast, kes leiavad lesta moodi putuka, mis tekitab ebatavaliselt kaunist lauluhäält, või õigemini laulu - kui teda nõelaga torgata. Vanem õde küll kardab seda putukat, aga siiski tunneb ligitõmmet. Kuidas see tundmatu putukas õieti häält teeb, nad ei saagi aru, tundub nagu tõesti see … laulaks, ja nii mitmeid minuteid.

Ühel päeval võtab õde selle lesta kooli kaasa. Lihtsalt kannab kaasas, ainult vend teab seda. See teeb õe justkui enesekindlamaks ja ühel päeval laseb ta putukal “laulda”, justkui ta ise teeks seda jumalikku häält. Õde saab populaarseks. Putukas muutub talle üha lähedasemaks, kallimaks, armsamaks. Vend … tunneb muret.

Et jah, mingil moel üsna haiglaseks kiskuv lugu, mille lõpp on omal moel ootuspärane. Jutustatuna siis noorema venna vaatepunktist, kel on siis maailmale vähe teised ootused kui justkui normaalne oleks. Aga eks kooliaeg ongi vähe … ebarealistlik.

ulmekirjanduse baas

Holly Black - In Vino Veritas (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu erakoolis õppivast poisist, kes igavusest teeb igasugu tempe (noh, eks see ole ka põhjus, miks ta sinna pandi). Et ta on pigem nohik, siis pole tal just märkimisväärset läbilööki vastassoo esindajatega - mis siis tuleb eriti teravalt esile, kui lähenemas on lõpuball ja ega tal pole sinna kaasa kedagi reaalselt kutsuda. Või kui ka on mõni võimalus, siis … tema meelest parem mitte. Koos sõbraga otsustavad nad hoopis balli toimumise ajal minna koolihoonesse läbustama.

Ent päev enne balli teatab sõber, et ta siiski läheb peole koos ühe seni ärapõlatud neiuga ja eks tallegi leiduks keegi. Noormees on sõbra reetlikkusest enam kui löödud ja otsustab siis ise üksi sisse murda ja nosu täis tõmmata. Sissemurdmine ja viina joomine õnnestubki, kuni ta joomaselt avastab, et seal peavad miskit kummalist riitust kooli ladina keele ringi osalised - kel on plaan ballil valla päästa dionüüslik orgia (mida siis muuhulgas filmida), mille lõpptulemuseks oleks menaadide hull möll. Noored keelesõbrad ja ladina keele õpetaja otsustavad säästa peategelast, kuid tal on siiski ees ebamugav valik.

Ehk siis üsna noortefilmilik lugu, koos mõnede orgialike elementidega. Eks selline lõpuballi värk on meelahutustööstuse jaoks üks lemmiktroope, Black lahendab selle vähe ulmelikumas võtmes.

Kairi Look - Ümbermäng (Eesti novell, 2020)

 

Esimene kohting! Poisiga, kellega tahaks lausa koos olla! Kallistada ... ja ka rääkida!

Nojah, reaalsus on tegelikult vähe teistsugune, koolis imetletud noormees on tegelik7ult ... vähe vinniline ja labane. Ja et ta veel puudutaks või hoiaks käest kinni ... saaks vaid aega tagasi keerata.

Look on aktiivne jutustaja, ta paneb sind kaasa elama kasvõi teismelisest tüdruku maailmale, ja noh, eks ikka hoiad pöialt, et temaga midagi väga hullu ei juhtuks. Vähe sirgjooneliseks see tekst jääb, aga eks jutustamise tulisus on igati lahe. Ja tore, et autor vaid lastele ei kirjuta.

Patricia A. McKillip - Camouflage (The Book of Dragons, 2020)

 

Nagu Swanwickil, nii siingi väike ajarännuteema sees. Siin on siis võlurite kool ning viimase õppeaasta tudengitel on järjekordne eksam - tunda ära ja kasutada vanaaegset maagilist eset. Peategelane saab kivi ja äkitselt paiskub eksamiruumist kuhugi teise, ammusese aega, kus selgub, et kivi on tegelikult lohe kivistunud fekaal. Ja ajastuks osutub midagi sellist, kui Hannibal ületas koos vähe mittestandardse sõjaväega Alpide mäestikku - lisaks sõjaelevantidele on kaasatud lohed, et katsetada nende lennuoskusi vaenlastele tuule alla tegemiseks. Kuid lahinguolukorras polegi nii lihtne lohesid kasutada … ja võlurikooli abiturient sekkub tahtmatult selle probleemi lahendamisse.

Kõiksugu võlurikoolide tegemistest lugemine tekitab nüüdseks peamiselt peavalu, aga selles loos on õnneks põhiline aur ikka selle iidse sõjaväe ja lohedega seonduval tegemistel - abituriendiga samaaegselt viibib sõjaväe juures ka üks võlurikooli vilistlane oma salajase ülesandega. Paistab, et lugu lõpeb otsesõnaliselt sellega, et siia võiks järgneda midagi. Või siis on tegu autori mõne olemasoleva maailma laiendusega? Pole aimugi, see alles esimene tekst, mida olen McKillipilt lugenud.

Tang Fei - Broken Stars (Broken Stars, 2019)

Kogumiku nimilugu on päris psühhedeelne horror … astroloogiast ja hullumeelsusest ja vaimudest. Ja noh, tulemuseks on midagi ballardlikku Hiina tingimustes.

Noor tüdruk valmistub keskkooli lõpueksamiteks. Juba aastaid külastab teda öösiti justkui kadunud ema vaim („kahvatu naine“), kes täheseise uurides ennustab neiule kõiksugu sündmusi. Mida neiu suurt ei usu. Kõik muutub siis kui tüdruk kohtab eksamiteks valmistudes poissi, kes talle justkui meeldiks ja kellele ta tahaks meeldida. Ning see öine kahvatu naine ennustabki, et järgmisel päeval kohtab ta meest, kes ta elu muudab.

Ja tõepoolest. Järgmine päev muutubki nii tüdruku kui ta erinevate lähedaste elu ning mõnigi saladus saab hoopis uue näo.

Kui tekst algab kui igav tiineka angst, siis edenedes liigub see üha sügavamale hullumeelsuse švammi ja läheb vähe … kõhedaks (eks siin ole hägus sarnasus Tang Fei eelmise lugemiskogemusega). Mitte et ma kuidagi horrorit naudiksin (oidku jumal selle eest), aga see tekst on ikka haiglane küll.

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).

Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.