Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Joe Abercrombie – Red Country (2012)

Tuleval kevadel peaks ilmuma seitsmes romaan (ehk kaheksas raamat, sest viimati ilmus jutukogu) Esimese Seaduse maailmast, mis peaks olema jõudnud omadega tööstusajastusse. Küllap sellised arengud mõlkusid käesoleva romaani kirjutamiselgi autoril peas, sest siinne romaan on õige nostalgiline vanade aegade suhtes … sest tsiviilseaduste ja tööstusmasinate ajastu on algamas. Kuid seda verisem on hüvastijätt senise ilmakorraga.

Tõepoolest, kuigi eelmised viis romaani õige grandioosse ulatusega konflikte ja kättemaksu, siis see teos on täis mikrotasandil pulbitsevat vägivalda. Tuttavad ja uued tegelased uputavad neile kõige vaenuliku (või segava) veresse – ning mingis mõttes see personaalne vägivaldne odüsseia mõjub ehk teravamalt kui ka ängistavamalt kui eelmiste romaanide tapatalgud.

Abercrombie jätkab lugeja ootuste petmist: kuidas inimesest saab koletis, mitte et pakuks seda, kuidas muidu ebameeldivast tegelasest kasvab midagi kangelase laadset (meenutagem kasvõi esimese triloogia kuningaks kujundamist; samas muidugi on tegelasi, kes ehk moraalselt mõneti täienevad). Ikka loodad, et Logan saab minevikust vabaks … kui ei, lõpuks on ta ikkagi berserk-tõurastaja. Huvitav, kas sellisele tegelasele on üldse võimalik diagnoosi kirjutada? (Jajah, kindlasti on, reaalsus on alati hullem kui kirjandus.) Tagasi on ka Nicomo Cosca, kes jagab lõputuid kvaasimakjavellilikke õpetussõnu, mille must huumor hakkab kergelt kujunema moraali mustaks auguks.

Mitmel puhul on seda romaani nimetatud vesterniks ja raske oleks vastu vaielda – ehk siis kuidas tärkava industriaalühiskonna levimisel peab senine elukord alla vanduma. Abercrombie jätab justkui siiski ühe augu sisse – nimelt on möödaminnes juttu sellest, kuidas Draakoni rahvas on saatnud sõdalasi võitlema šankadega (mitte ei meenu, kas triloogia lõpus sai selgust, kuidas need šankad tekivad), ehk siis tulevikuski on sellistel tegelastel oma osa järjekordses vana ja uue kokkupõrkes.

Kõige selle vägivaldse ja inimhinge viletsuse nonstop kogemisel (tõepoolest, möll hakkab pihta pea avalehekülgedest ja paneb lõpuni välja – üksikud hingetõmbepausid on vaid pettekujutlused, et ühel või teisel tegelasel võiks midagi … positiivsemaks minna) tekib küsimus, et kui usutav selline möll õieti on. Võikski siis öelda, et tegu on groteskse fantasyga, mille kirjutamise puhul võiks Abercrombiet nimetada musta huumoriga rikastatud nihilistiks. Tegelastel justkui oleks mingid ideaalid või ka unistused pehmematest väärtustest, aga samas … inimene on nõrk. Pealegi kuulub enamik tegelasi surevasse aega, neil pole õieti kohta industriaalühiskonna reaaliates (no kuulake kasvõi Coscat, eksole).

Ehk seitsmenda romaaniga hakkab Abercrombie ehitama omamoodi Ankh-Morporki – nii nagu Pratchetti tegelased muudkui räägivad uhkusega kangelaslikult ja verisest minevikust, aga ometi kohanevad suurema rõõmuga uue ajastu nõudmistega. Samas ehk niisugune pratchettlik tööstustoodang võiks Abercrombie puhul olla päris kole – kuigi tal vist on juba sõlminud lepingu Esimese Seaduse maailmas toimuva kolme romaani ja ühe jutukogu kirjutamiseks.

Igal juhul, „Red Country“ on päris vägev ja painajalik lõpplaul senisele Esimese Seaduse maailmale.

„Sworbreck had come to see the face of heroism and instead he had seen evil. Seen it, spoken with it, been pressed up against it. Evil turned out not to be a grand thing. Not sneering Emperors with world-conquering designs. Not cackling demons plotting in the darkness beyond the world. It was small men with their small acts and their small reasons. It was selfishness and carelessness and waste. It was bad luck, incompetence and stupidity. It was violence divorced from conscience or consequence. It was high ideals, even, and low methods.“ (lk 341)

ulmekirjanduse baas

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis (2018)

Ilukirjandusena on see tekst äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi, seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta 2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.

Teine võimalus on, et poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel „kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi (mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis paremini korraldatud).

Hämmastav andetu jama – kui võtta seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.

Chinua Achebe „Kõik vajub koost“. Varrak (2018), tlk Heili Sepp.

„Kohtukulleritele ei meeldinud, et neid tuhatagumikeks kutsuti ja nad peksid mehi. Aga Umuofias see laul levis.“ (lk 152)

Kõik vajub koost on nagu võrdlemisi väike kera peenikest lõnga, mis annab ometigi välja jardideviisi (ärge küsige, miks just jardid) pehmet ja kohevat, silmiköitvais värvides tekki. Lehekülgi pole just palju, aga kui kirjeldama tahad hakata, siis ei saa kuidagi jutuotsa lahti – on’s see psühholoogiline lugu sellest, kuidas lapsepõlves saadud haavad ja hirmud kujundavad elukäiku, andes ühtaegu inimesele nii tugevuse kui ka suure nõrkuse; või räägime hoopis ühiskondlike muutuste käsitlusest, kus võõras võim ja võõrad väärtushinnangud kujundavad ümber nii eksisteerivat poliitilist ja sotsiaalset kapitali kui väljavaateid selle hankimiseks; või on tegemist ääretult põneva sissevaatega ühe rahvakillu nüüdseks murenenud elukorraldusse, väikese pilguheiduga igapäevaellu, sakraalsesse, kõrvuhellitavasse kõnekunsti ning sellega lahutamatult seotud lugude ja pärimuste varamusse...

Okonkwo ei ole kaugeltki mitte selline hea mees, kelle elu traagika pärast lugeja peaks lõputus haleduses otsad andma ja elu klannis pole mitte lihtsalt orgaanilises üksmeeles toimuv meelakkumine vaid, nagu alati, on kindla ühiskonnakorralduse toimimisel ja alalpüsimisel oma hind – olgu selleks siis patriarhaat, orjapidamine või strateegilised inimohvrid. Alati ja ikka on neid, kes korra ja hierarhiate toimimise huvides alla ja välja surutud peavad olema ning liiast on loota, et ei pöördutaks sinna, kus paremaid palu leida. Aga samas on ka aidad täis jamssi, külluslikke roogi, mida naised lakkavatult oma onnides vaaritavad ning hubasust koldetule ümber.

Huvitav aspekt on ka see, kuidas säherdune poolreligioosne klannijuhtimine on osalt küll teostatud inimeste poolt justkui tahtlik lavastus, aga osalt tõepoolest juhitud ’jumalate endi’ poolt, sest ega’s telgitagustes osalemine tee kellestki veel kõigist uskumustest kõrgemalseisvat erapooletut niiditõmbajat. Nõnda siis ka see pisuke suur möödalaskmine Kurja Metsaga, millest lõpuks üks traagiliselt äpardunud nali sai, sest kui inimene ei tea, et Kuri Mets on Kuri, siis võibki ta karistamatult oma kiriku püsti lüüa ning paganaid jumalasõna ja sõduritega kuninganna kaugeiks alamaiks pöörata. Suures plaanis, muidugi, poleks päästnud ei see ega teine niikuinii.

Lummav oli ka kõik see mahlakas ja kujundlik kõnepruuk ning selle taga peituv kosmoloogia. Ning kosmoloogiagagi oli tore see, kuidas kõik need Eneke linnu ja muud lood näisid kuuluvat naiste onnides räägitava sekka, mida Okonkwo sugune enam suuremale poisslapsele paslikuks ei peaks, kuid mis ometigi on seesama palmiõli, mis sõnadel libedalt voolata laseb ning kogukonnal tsiviliseeritud suhtlust pidada võimaldab – nagu küllap peaks olema ka õigele mehele kohane. Mõtted lippasid nende väljendusrikaste dialoogide juures ka vastloetud Nipernaadile, miks meiegi siis mahlakat keelt ja kujundlikke ütlemisi ei mõista , isegi kui üks ühele säärased asjad tõlkimatud võiks olla. Ja veelgi meie kirjanduskaanonile mõeldes – kogu see põllul rabamine ja raske tööga edasipürgimine tuleb ka nii mõneski mõttes väga tuttav ette. Kes oleks osanud arvata, et jamsi kasvatamine nõnda suur töö on! Kuigi, Okonkwo ei tee tööd töö enese pärast, tema eesmärgid on sotsiaalsemad. Hütid on mullast ja lehtedest, põllu tegemiseks näib küla ümber maad olevat volilt võtta ja see näib olevat üksjagu erinev talu väljaostmiseks veeringute kogumisest.

Üks asi, mis aga pea imetabane tundub on kogu see palmiveini värk. Loen ja imestan, et käiakse otse puude otsast veini kogumas, mis imelugu see siis on, ei saa ju ometi ühel taimel loomulikult promilli sees olla ... aga Wikipedia teab rääkida, et raffiapalmi mahl olla juba kogudes kihisev nagu ingveriõlu ... ning viljastavast õhust ja kogumisnõudest tulev pärm asub seda kohe iseenesest veiniks tegema. Raffiapalmi puhul räägitakse küll kuni kaheksast päevast, mõne teise palmi puhul pidada aga suisa käärimine vaid tunnikese võtma ja kui rohkem kui päevakese seisab, läheb äädikaks  ... Vat sellisest asjast võib siin odrapõllu ääres unistama jäädagi ...

Kahtlemata üks maailmakirjanduse paremaid palu (kui minu tagasihoidlikul isikul nüüd passib nii suurejoonelisi väljendeid kasutada), mis on lisaks tihedusele, sisule ja ilule ka suurepäraselt loetav. Ja küll tahaks fufut, palmiveini, kibelehesuppi ja muid hõrgutisi mekkida!

Tänatud olgu ka tõlkija ja lugema innustavad hinnangud.

„Ta purustas pähkli, öeldes: „Meil kõigil on elu ees. Palugem elu ja laste, hea saagi ja õnne eest. Sina saad selle, mis sulle hea, ja mina saan selle, mis mulle hea. Las harksaba istub oksal ja las kotkas istub ka. Murdugu selle tiib, kes teist hakkab keelama.“ Kui koolapähkel oli söödud, tõi Okonkwo palmiveini lagedale onni nurgast, kuhu see oli ootele pandud, ja asetas selle seltskonna keskele. Ta pöördus Nwakibie poole, nimetades teda „meie isaks.“ „Nna ayi,“ ütles ta. „Tõin sulle selle väikese koola. Nagu meil ikka öeldakse – mees, kes avaldab austust vägevatele meestele, sillutab teed iseenese vägevusele. Olen tulnud sulle lugupidamist avaldama ja üksiti teenet paluma. Aga joome esmalt veini.“ (lk 24)

„Ma ei tea, kuidas sind tänada.“
„Võin sulle öelda,“ ütles Obierika. „Tapa minu heaks üks oma poegadest.“
„Sellest ei oleks küllalt,“ ütles Okonkwo.
„Siis tapa iseennast,“ ütles Obierika.
„Andesta,“ ütles Okonkwo naeratades. „Rohkem ma sinu tänamisest enam juttu ei tee.“ (lk 124)