J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja (2025)

 

Kindlasti üks üllatavamaid tõlkeid viimaste kümnendite ulmekirjanduses; saan aru “Crashi” ja “Koleduste väljapaneku” (polegi veel lugenud) ilmumisest, aga selline varane jutukogu ja veel Sündmuste Horisondis, kus omakorda kirjutab ulmeringkonnas üsna mitmeti hinnatav Jan Kaus järelsõna - ootamatu. Eks see juttude keskmine hinne (4,8) ja üldmulje raamatust pole just kattuv, nii mõnigi tekst jäi kaugeks või keskpäraseks, aga samas … kuidagi meeldejääv on kogu õhustik. Nüüd võiks muidugi veel romaane tõlkida.

Kaks asja paneb kulme kergitama. Miks küll Jan Kaus järelsõnas jätab mainimata eesti keelde tõlgitud “Unenägude täisühingu”, samas pakkudes selle romaani tõlkevasteks hoopis “OÜ Piiramatu unenägu” (mis on kuidagi kohmakam). Ja kas on õige selle raamatu sisu järgi mainida 1963. aastat, kui tegelikult on tõlgitud 1974. aasta väljaande sisu järgi (ehk siis kaks lugu on välja vahetatud, lisandunud on “Ülekoormatud mees” ja “Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile”; hiljem ongi sama kogu avaldatud nime all “The Voices of Time”)?

Aja hääled 4/10

Mürakoristaja 4/10

Ülekoormatud mees 5/10

Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile 6/10

Aja aed 5/10

Liivast puur 5/10

Vahitornid 4/10

Chronopolis 5/10

J. G. Ballard - Chronopolis (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Siit tekstist võiks juba kergelt aimuda “Crashi”, kus siis ühiskonna toimimine ja selle keskkonna teatud maniakaalsus. Aga antud juhul siis järelühiskond, see, mis on jäänud järele peale aja ja korra vastast mässu (mis muidugi tähendab teistsuguste survevahendite kehtestamist).

Ehk siis kunagi (tulevikus) viis rahvastiku kasv selleni, et ühiskonna toimimiseks tuli kõik ära reguleerida. Inimesed jagati 12 eri klassi, kes siis elasid vastavalt temale eraldatud ajaakendele - mida teha mis kellaja paiku, millal tööl ja millal juuksuris ja millal tööl olla või magada jne. Tänavad olid täis tuubitud kellasid, kus jooksid nö eri ajad eri klassidele - logistika ülim funktsionaalsus jne. Muidugi lõppes see kõik suure mässuga.

Sellele järgneval ajal keelati kellad, ega inimesi polnud ka sedavõrd palju ellu jäänud. Avalikud ajanäitajad lõpetasid töötamise, inimestelt korjati nende isiklikud kellad. Elu läks umbkaudsemaks.

Loo peategelane on noormees, keda lapsest peale hullupööra huvitab aja täpne kulgemine ja oh õnne, kui tal õnnestub leida üks töötav käekell. Ta ise proovib niisamuti ehitada ajanäitajaid, aga midagi jääb siiski puudu. Kuni ta viiakse Chronopolist vaatama.

Eks see jutt on kirjutatud oma ajastu vaimus, ning selles ülerahvastatud tulevikus kajastub eelkõige Ballardi kaasaeg (ega autor mujalgi just suurt pühendu uute tehnikavidinate kujutlemisele). Aga loeb idee ise ja see fetiš, mis on inimese enda täiesti vallutanud, see fikseeritud aja ihaldus, korra ja täpsuse tagasitoomine. Autori eesmärgiks pole vast sümpaatse peategelase loomine, pigem see … veider olukord, kummaline suhe ja sõltuvus aja mõõtmisest ning korrapära ihaldamine. Sest noh, paljudele vabameelsetele on sekund-minut-tund teadagi väga ahistav.

J. G. Ballard - Vahitornid (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Nagu Jan Kaus järelsõnas kirjutab, päris kafkaliku maiguga lugu. Ühiskond, kus taevas ripuvad mingid vahitornid (selgusetuks jääb, kui levinud see on; igatahes olevat selline olukord kestnud juba aastaid). Vahitornid ripuvad inimeste ja majade kohal enamvähem kiviviske kaugusel, mis seal suletud akende taga õieti toimub, pole aimugi.

Loo peategelane on õpetaja Renthall, kes ei saa oma tööd teha - sest vaheaja lõpu järel on kool ikka veel suletud, miks, ei saagi aru. Nõukogu pole avanud, justkui seepärast (antakse mõista), et vahitornid … näeksid midagi ebasobivat. Renthall samas kahtleb, et nende lendavate tornide tegevuses suurt midagi mõistlikku oleks - aga inimesi see selgelt häirib ning paljud ei taha üldse kodudest väljuda.

Et inimesi tardumusest välja raputada, otsustab mees korraldada väikse peo välisõhus. Renthalli eesmärgiks on küll eelkõige nõukogusse esinema saada ja seal nende valed välja tuua, justkui oleks nõukogu ühenduses vahitornidega ning sealt saadakse käsklusi, mida linnas rakendatakse. Muidugi hakatakse teda veenma tungivate soovitustega koosviibimise korraldamine lõpetada, koguni ähvardatakse koolist välja heita. Aga Renthall ei jäta. Ja korraga inimeste suhtumine muutub, aga … kuidagi väga valesti.

Ühesõnaga, igati paranoiline maailm, mis peaks sobima lugejale, kes tunneb end ühiskonnas kuidagi … valesti asetatuna - kahtlane muidugi, et Ballard kujutas ette tänapäevast segi läinud (või noh, suunatud) ühiskonda. Ses suhtes jah, vägagi kaasaegne paranoiakirjandus.

J. G. Ballard - Liivast puur (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Esmapilgul justkui ökoloogiline ulme, ehk siis mis juhtuks Maaga siis, kui siit on hõivatud sedavõrd palju massi Marsi maasarnastamiseks. Ehk muutub Maa orbiit pisinatuke, millel oleks seninägematud tagajärjed (lk 134)? Lahenduseks võiks olla omakorda Marsilt miljonite tonnide külmunud liiva transportimine ning selle laskmine Atlandi ookeani ja Kaspia merre. Aga oh häda, liiva uppunud Marsi samblikes peitub viirus, mis siin mõjub laastavalt taimedele - õnneks levib see kaugemale vaid inimeste väljaheidete abil.

Mistõttu on siis karantiinitsoonid nende liivamasside ümber, üks neist on Floridas Canaverali endise stardijaama juures. Atlandi ookeani äärne kunagine luksuslik puhkeala on suur liivakõrb, mis küll vaikselt taganemas naasva Atlandi ookeani osaks. Liiva alla mattunud mahajäetud kuurortides elavad aga sinna põgenenud erakud, keda aga jahitakse Marsi liiva viirusekandjatena. Miks need erakud seal on, eks põhjused ole erinevad.

Esimestel lehtedel arvasin, et tegevuskohaks on Mars, mis on millegipärast vägagi koduplaneedi järgi ümber nimetatud, aga õnneks nii küll pole. Eks võiks mõelda, et kui selline liivahulk rannikule uputada, et kas see siis Maad rohkem ei mõjutaks  - kuivõrd on mainitud, et Golfi hoovus püüab ookeani tagasi suruda. Muidugi on tekst rohkem kaldu psühholoogilise poole oma tegelaste käitumismotiivide pärast, õnneks pole siin ballardlikke suuremat ballardlikku painajalikku fantaasialendu.

J. G. Ballard - Aja aed (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Kogumiku lühimat teksti võiks koguni pidada fantaasiakirjanduse hulka kuuluvaks, ehk siis kõige kauni hävinemist massi surve all. 

Kuskil üksildases lossis elav abielupaar vaatab, kuidas pea iga päev rullub üle tasandiku nende poole kaltsakate armee. Õnnekombel kasvavad nende õuel omamoodi klaaslilled, millelt õienuppu murdes on võimalik ajas tagasi minna ja see armee kaob silmapiirilt.

Mõneks päevaks, et naasta. Probleem on selles, et ajalilli jääb üha vähemaks, neid ei kasva juurde ning üha nirumate õite mõju on ühtlasi väiksem. (Eks selgusetuks jääb, kust õieti see paar pärit on ja miks nad midagi alternatiivset ei proovi.) (Aga eks see on selle jutu loogika.)

Üks mõte, mis teksti lugedes meenus, on see, kui palju kasutatakse teaduslikus fantastikas klassikalist muusikat (Burgessi “Kellavärgiga apelsin” vast tuntuim näide), ka siin mängitakse Mozarti ja Bachi oma elevandiluust tornis. Küllap siis ulmeautorid paratamatult tunnetavad, et nad ei suuda (mõistlikult) kirjeldada nö tuleviku muusikat, aga klassika … see on olnud ja ehk ka jääb. Muidugi, klassikaline muusika ei pruugi tähendada teadatuntud autoreid, vaid ka nö vormide kasutamist - siin on heaks näiteks samas kogumikus ilmunud “Mürakoristaja”, kus ikka vihutakse klassikalise muusika vormide järgi tootmist ja ka tarbimist.

J. G. Ballard - Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Lugu sellisel koledal teemal, mille nimeks on põlvkonnalaev - ehk siis meie praeguste teadmiste järgi see ainus “käegakatsutav” viis inimkonnal jõuda mõnele elatavale planeedile. Reis, mis kestaks ehk mõne sajandi ning selle jooksul peaks kitsastes oludes elama ikka päris mitu põlvkonda inimesi. Eks need tekstid, mis sellistele reisidele keskenduvad, ei maali juhtuvast just positiivset pilti.

Antud tekstis on reisil jõutud kolmanda põlvkonnani; eripäraks on see, et siin on laeval vaid neliteist inimest ehk kokku kolm perekonda (mis juba esimeses põlvkonnas jagunes eri tööülesannete täitjateks). Lisaks peredele on neljateistkümnendaks reisijaks psühholoog Francis. 

Psühholoogile teeb muret kolmanda põlvkonna 16-aastane noormees Abel, kes on kuidagi liialt nutikas ja esitab kaaslastele ebamugavaid küsimusi - kahjuliku mõju vältimiseks peab Francis nende peal kasutama hüpnoosi, mille mõju on sõitjatele nö programmeeritud. Aga Abel ei jäta uurimist.

Francisel on veel suurem probleem, nimelt on selle eksperimendi korraldajad rahalistes raskustes ning avalikkuse huvi on muutunud - eksperiment on kestnud oma 100 aastat ning paistab ebaõnnestuvat. Ja kui ka see projekt lõpetada, kuidas siis üldse reisijad terve mõistusega nö Maale tagasi tuua.

Tõsine psühholoogiline novell inimestega eksperimenteerimisest inimkonna hüvangu nimel. Nagu ikka, ei paista põlvkonnalaev olevat lahenduseks. Võiks öelda, et Ballard on harjumatult tavapärane, pole siin mingeid kummastavaid võbelusi või sisemisi keerdumisi.

J. G. Ballard - Ülekoormatud mees (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Vahelduseks vähe lühem lugu ja seda siis sisemisest kosmosest, või noh, selle poole püüdlemisest-liikumisest. Abielupaar elab arhitektide loodud eksperimentaalses linnaosas, mis peaks olema iga maja poolest erakordne (aga siiski ühtne ansambel), ei mingeid tüüplahendusi. Tulemuseks on see, et kui see on mõeldud haigla personalile elupaigaks, siis selles kõiges on midagi häirivat ning seal ei taheta elada.

Üks abielupaar on siiski jäänud algelanike hulka. Mees ei tunne end just õnnelikuna - vähemalt on ta vabanenud (vabastatud) oma töökohast (mida naine küll ei tea) ning naisest vabal ajal tegeleb ta pisiperverssuste ning oma ümbritseva annulleerimist vaimsel tasandil, mille käigus taandub ümbritsev abstraktseteks geomeetrilisteks kujunditeks. Kui ainult ei peaks oma naisega suhtlema, kui saaks kuidagi vabaneda inimlikest kontaktidest, olla vaid … abstraktne kujutelm. Kui naine avastab mehe töötuse, siis tema nii kõrgelennuliselt ei mõtle, tema ei kavatse taluda oma kukil elamist.

Kui eelmised tekstid olid kuidagi puised, siis see jutt läheb puhtalt egoistlikule tasandile ja töötab kuidagi arusaadavamalt. Eks võib mõelda, kas mehe püüdlused tulevad puhtalt temast endast või siis ümbritsev keskkond on kaassüüdlane soodumuse esilekerkimises. Ja noh, milline isiklik draama.

“Olles reaalsuse külge ankurdatud ainult randmele kinnitatud häiremehhanismiga, pööras Faulkner pead vasakult paremale, kustutades teda ümbritsevast maailmast süstemaatiliselt viimasedki jäljed tähendustest, taandades kõik formaalsetele visuaalsetele väärtustele. Vähehaaval hakkasid needki tähendust minetama, abstraktsed värvimassid lahustusid, vedades Faulkneri endaga kaasa puhtakujuliste psüühiliste aistingute maailma, kus ideede klotsid rippusid nagu magnetid Wilsoni kambris …” (lk 81)

J. G. Ballard - Mürakoristaja (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Lugu maailmast, mis on jõudnud järeldusele, et müra on liiast. Ja lisaks sellele on võimalik muusikat hoopis efektiivsemalt esitada (ultrahelimuusika!), mistõttu üks kunagine ooperidiiva Gioconda on kaotanud oma töö (ja seisuse).

Diiva muidugi usub, et on võimeline ikka veel oma häälega inimesi lummama, hoolimata vanusest ja kokaiini tarbimisest ja muidu vaimsest ebastabiilsusest. Naine mõtleb välja viisi, kuidas tagasi avalikkuse ette pääseda - selleks tuleb munad pihku võtta kunagisel armukesel, kes kasutas naist oma karjääri edendamiseks. Selle plaani täideviimiseks on vaja loo peategelast Mangoni, tumma mürakoristajat, kes on diivast vaimustunud ning hoolitseb tema eest. Mangon mõtleb omamoodi välja viisi, kuidas diivale kasvõi hetkeks lava pakkuda.

Nagu ikka, kõlgub tekt kuskil hullumeelsuse ja ekstsentrilisuse piiril ning Ballardi nägemused on ühtaegu põnevad ja ka eemaletõukavad.

“Kuid ultrahelimuusika lõplikuks triumfiks sai veel üks uuendus - kiirmängivad plaadid, mis pöörlesid kiirusel üheksasada pööret minutis ning tihendasid kolmveerandtunnise Beethoveni sümfoonia kahekümnesekundiliseks, Wagneri kolm tundi kestva ooperi veidi rohkem kui kahe minuti peale. Kompaktsed ja odavad kiirplaadid ei kaotanud kiirenemisega midagi. Üks pooleminutiline kiirplaadike pakkus samasugust neurofoonilist naudingut kui loomulikus pikkuses salvestis, kuid mõjus sügavamalt ja jättis tugevama üldmulje.” (lk 44)

J. G. Ballard - Aja hääled (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Vist üks ootamatumaid tõlkeid Sündmuste Horisondi sarjas - või noh, ikka kõige ootamatum raamat selles sarjas. Aga mingil põhjusel on mitmed tõlkijad selle kogu kallal töötanud ning järelsõna on Jan Kausilt, keda mitmed kohalikud ulmetajad on üsna vastuoluliselt hinnanud.

Nagu Ballardi puhul ikka, pole mul lugejana just kõige kindlam tunne, et millest siis autor õigupoolest kirjutab (kui mälu ei peta, siis vaid “Crash” on mu jaoks olnud selgepiirilisem). Igal juhul, tekst paistab olevat kirjeldus maailmast, mis on liikumas kogu universumi lõpu poole, mis mitmele liigile tähendab kohanemist oludega, aga enamusele siiski hääbumist - mis muuhulgas väljendub haiguses, kus inimesel jääb ööpäevas üha vähem aega nö elamiseks (ehk siis ärkveloleku aega). Miks see nii on, ei saa arstid ega teadlased õieti aru. 

Muuhulgas tegelevad sellega psühhiaatrid, kelle hulka kuulub meie peategelane Powers, keda on niisamuti tabanud see elamise hääbumise haigus ja kel on nüüd ööpäeva jooksul üha vähem aega uurida seda probleemi. Tema surnud kolleegist Whitbyst on jäänud maha mitmeid pabereid ja erinevaid eksperimente, aga mis täpsemalt need tähendavad, ei saa Powers pihta oma üha lühenevate elupäevade jooksul. Powersit jälgib noorem kolleeg, kelle motiivid tunduvad pigem …

Noh, kui nii vaadata, siis oleks justkui mõistlikult kokkuvõetav tekst. Kuid tegelikult on see üsna auklik ülevaade. Ja mida õigupoolest võiks Ballardi tekst öelda? Igal juhul, oodatult painajalik värk.

James Ballard - Ärkav meri (Mardus 2, 1991)

 

Juhuslikult sattusid kätte ajakirja Marduse mõned algusaja numbrid ning päris üllatav oli sealt avastada Ballardi lühiloo tõlge (algupärand ilmunud küll juba 1963. aastal; niisiis üsna samal joonel teiste seal ilmunud klassikalisemate tekstidega - mitte et ma arvakski, et tollal oleks olnud kuidagi lahedalt kättesaadav värskem ulme).

Tekst siis ise selline, et igati … ballardlik. Kuskil sisemaa linnakeses ärkab mees öösiti üles ja näeb, kuidas meri on tõusnud nende linnani. Ja kui hea enesetunde see tekitab. Abikaasa ei saa midagi aru (sest mees oli hiljuti pikemalt haige), aga on omapoolselt valmis öösiti ootama, et näha seda, mida mees kogeb.

Mees tunneb, et kui naine niimoodi pingutab, siis see … pole õieti enam see, pole enam tema enda kogemus (no naine jääb tegelikult ootamise ajal magama). Ta avastab järgmistel öödel seal mere ääres liikumas mingi teise naise, kelle juurde ta üha püüab jõuda.

Kas ma ütlesin, et samal ajal algasid seal kandis paleontoloogide või arheoloogide juhitud väljakaevamised eelajaloolise mere asemel? Igal juhul, mees … jõuab naiseni.

Nagu ikka Ballardi ulmeliste tekstide lugemiskogemuse puhul, tekib takkajärgi mõte, et mida ma just lugesin. Aga eks autori renomee on nii kõva, et paratamatult hindad seda modernse kirjandusena.

Seda lugu illustreerivad Jüri Mildebergi pildid.

ulmekirjanduse baas

J.G. Ballard – Unenägude täisühing (2003)

VanderMeeri lugemine tuletas millegipärast meelde käesoleva romaani, mida olen kunagi varem suurt mõistmata lugenud. Ja ega nüüdki miskit huvitavat lugemisjärgselt pähe tiku või tilgu; alles romaani lõpus meenus üks hiljuti loetud jutt Veenusest ja selle elanike lahkumisest enne selle Maa-sarnase planeedi kõrbestumist – mis juhtus enne kui Maal elu pulbitsema hakkas. Kui kaugele veenuslaste evolutsioon ja tehniline areng jõudis, ei osatud spekuleerida (no kaugemale kui Maal praegu). Või kuhu ilmaruumi sügavusse veenuslased läksid ja mis edasi sai, kah ei tea. Niisiis, äkki selles romaanis elustub üks neist veenuslastest peale lennukiga pihtasaamist Sheppertoni juures, võttes selga sadanud maalase kuju? Kes teab, kui kaua ja millises olekus see olend Thamesi põhjas olnud, nüüd ronis välja ja hakkas omal (veenuslaste) kombel tegutsema, selliste oskuste ja vajadustega, mis maalastele tundmatud ja kättesaamatud. Sellest siis selline... dionüüslik pillerkaar. Muidugi, Veenuse kadunud elanike teooriaga annaks ei tea mida vildakalt seletada.

“Käärkambri uks oli ristseliti lahti, kivististega vitriinid kuuvalguses. Kuigi oma kiriku mulle jätnud, oli isa Wingate teinud sel päeval kõvasti tööd, pannes kokku ürgset lendavat olendit, kelle iidsed luud ta oli rannalt leidnud. Oma väljasirutatud käsivarte, saledate säärte ja õrnade jalgadega, ajast lihvitud luudega meenutas see rohkem kui kunagi varem väikest tiivulist inimest – võib-olla mind ennast, kes oli lamanud need miljonid aastad Thamesi luulademes ja maganud seal, kuni tuli aeg, et allakukkuv lennuk ta vabastaks. Võib-olla oli Cessna varastanud üks teine lendur, see tontlik kuju, keda olin kuivanud jalakate vahel ekslemas näinud. Kas olin tema identiteedi üle võtnud, astudes rannale oma puhkepaigast jõekaldas?” (lk 102-103)

Muidugi võiks romaanile tavapäraselt läheneda. Eros ja Thanatos, sarnaselt “Crashile” on siingi surmakogemused võimsaks seksuaalseks stimulatsiooniks (talv ja kevad ja suvi ja sügis). Peategelase loodud ja kogetud loodus on narruseni ebaloomulik, ihade väärastunud sublimatsioon. Samas, tegemist ei pea olema reaalsusega, mille alused peaksid olema kuidagi põhjendatud – a la unenägu või deliirium; see ongi lihtsalt autonoomne, sõltumatu reaalsus, mille autor on enda tarbeks loonud.

“Äärmisest kurnatusest hoolimata haaras mind sama võimas, kuid valimatu sugutung, mida olin tundnud kõigi inimeste vastu, keda olin Sheppertonis oma allakukkumisest saadik kohanud, Starki, pimeda lapse ja noore arsti, isegi preestri vastu. Kiimalises uneluses vahtisin ema ja tütreid, otsekui tunneksid nad end ka ise ihualasti olevat. Ma tahtsin meelitada neid pihile tagajoonemängude vahel, heita nendega ühte keset ülevälja ristlööke, karata neid võrgu juures lümitavana.” (lk 41)

Et siis romaan, mille lugemine pakub ehk nägemusmõnu. Küllastunud ja abjektsed ja dionüüslikud nägemused. Eks selline see progress ole.

“Isa Wingate'i sõnu meenutades olin nüüd kindel, et selle maailma pahed on järgmise maailma vooruste võrdkujud ja et ma saan põgeneda ainult kõige äärmuslikumate võrdkujude kaudu.” (lk 144)

ulmekirjanduse baas

ekspress

teataja

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

J.G. Ballard – Päikese impeerium (2014)

 Ballardi maakeelsetest tõlgetest on see vast kergemini loetav tekst (no eks “Crash” ole sõna-sõnalt võttes niisamuti igati arusaadav), aga samas ikkagi painav vaade ühe briti poisi üleelamistest Teise maailmasõja ajal Hiinas. Kui palju see raamat autobiograafilist ainest sisaldab, ei oska arvata, parem siis üldse mitte spekuleerida.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas 10-aastane Jim jääb Shanghais peale Pearl Harbori rünnakut alanud jaapanlaste Hiina sõjaretke küüsi. Ta kaotab oma vanemad kohe konflikti alguses, seejärel seikleb omapäi Shanghai välismaalaste linnaosas kuni viimaks otsustab end nälja ja lootusetu olukorra tõttu jaapanlastele sõjavangi anda. Kes siis saadavad ta vangilaagrisse – nagu selgub, on tegemist surijate laagriga, kuna poiss on (nagu paljud teised) hädaga tarbinud rikutud vett joogihäda leevendamiseks (niisiis, koolera?). Kuid tal õnnestub sealt edasi pääseda – ja ühtlasi on ta tutvunud eelnevalt ühe ameeriklasest madrusega, keda võiks pidada järgnevate vangilaagrite aastate jooksul nö ärikaks, kes siis mahhineerib nii vangide kui valvuritega ning keda Jim teenib – ning õpib ellujäämise kunsti, kuidas kellegi saapaid suudelda või valetada jne jne.

Ühesõnaga, poisist kasvab Lunghua vangilaagri aastate jooksul üpris tasakaalustamata moraalinormidega teismeline (või õigemini täiskasvanutemaailma segatud laps), kes ühtviisi imetleb nii jaapanlaste kui ameeriklaste sõjamasina toimimist ning püüab selles välismaalaste vangilaagris pinnal püsima jääda – kus otseselt keegi ei hooli, kas ta elab või mitte. Ja mis on üldse elu väljaspool vangilaagrit? Üks hädaorg. Seepärast eelistaks Jim vahel jaapanlaste võitu, et vangilaagris kehtestunud status quo püsima jääks (talle kui üksikule poisile tuttav maailm, mingil moel turvalinegi). Ta küll püüab meeles pidada oma vanemaid, kuid pea nelja aasta jooksul on nende näod ununenud. Nii on tal kongiseinal pilt ühest paarist, keda peab oma vanemateks; nägudest sotti ei saa, aga mis siis.

Aga 1945. aasta suveks on selge, et jaapanlaste sõjaline olukord on väga hapu, ning see tekitab segadust nii valvurites kui vangides. Sõja lõpuga jätavad jaapanlased ellujäänud üldse omapäi (eks eelnevalt õnnestus surmamarsi ja karistustega ellujäänute ridu kõvasti vähendada), ning Jim puutub siis kokku selle kaootilise võimuvaakumiga, mis on väljaspool vangilaagrit. Ja see pole meeldiv. Jim läheb tagasi Lunghua laagrisse, kus on aga võimust võtnud relvastatud eurooplastest endised vangid, ja ümbruskond on üldse erinevate segase koosseisuga grupeeringute laastata. Ning Jim peab ikka ja taas leiutama viise elus püsimiseks.

Tekstis avaneb üsna jõhker maailm. Metsikused ja hoolimatus, inimelu väärtusetus, ellujäämise nimel rabelemine või siis oludele ühel-teisel viisil allaandmine (kuid samas on inimesigi, kes Jimi eest mingil moel hoolitsevad). Kultuuride kokkupõrge, või siis mugandumine idamaade kultuuriliste pingetega, kolonialismi taak jms. Sõjategevus, hukkamised, laibad ja haigused. Ja inimesed, kõiksugu inimesed; kes pahatihti kipuvad hukkuma. Iseenesest natuke liialt palju ühele poisile ümbritseva mõistmise jaoks, eks ta siis mugandabki seda reaalsust endale arusaadavamaks, fantaasiaga sobituma – mis on täiskasvanutele ühtaegu nii lõbustav kui kohutav kogemus (kuigi jah, lõpuks otsustab juhus või tugevama õigus).

“Jim sulges silmad, et meelt rahustada, kuid tunnimees haugatas ta peale, kahtlustades, et ta hakkab mängima mingisugust oma mängu, mida seersant Nagata heaks ei kiida. Õhurünnaku meenutamine ajas Jimi elevile. Mustangid sähvisid endiselt üle laagri, et õhutõrjetorni rünnata. Ta kujutles ennast ühe hävitaja juhtimisseadmete taga, langemas pärast lennuki plahvatust maapinnale, tõusmas uuesti õhku lapseohtu kamikazena, kes hüüab keisrile elagu ja paiskab seejärel oma Zero Ameerika lennukikandjasse Okinawal. Ühel päeval saab Jimist haavatud piloot, kes on langenud hauaküngaste ja kindlustatud pagoodide vahele. Tema lenduriülikonna ja langevarju, võib-olla isegi tema enda keha tükid pillutatakse üle riisipõldude, toiduks vangidele, kes on okastraadi taga, ja värava juures nälgivatele hiinlastele...” (lk 181)

“Ta istus kanalikaldale ja pesi kaane porist puhtaks. Tema ninast kukkus vette verepiisk, mida ründas sedamaid musttuhat tikuotsasuurust kalakest. Kui teine tilk veepinda puudutas, leidis aset metsik heitlus, milles pealtnäha osalesid terved pisikalade rahvusriigid. Kalad vingerdasid läbi vee ning päikesest valgustatud veepinda tajumata ründasid raevukalt üksteist. Keelt suus muigutades kummardus Jim nende kohale ja poetas oma haigetelt igemetelt mädase süljeklimbi. See kukkus kalade keskele nagu süvaveepomm, ajades nad pöörasesse paanikasse. Sekundiga oli vesi puhas, välja arvatud lahustuv süljeklimp.” (lk 301)

2013!

1

Enne nende poomist

2

Crash

3

Ma teenindasin Inglise kuningat

4-10

Metsik manner

Põrgu idarindel

Raud ise

Sinine kaardivägi

Tubli tüdruk

Täheaeg 12

Veripunane lumi

J.G. Ballard – Crash (2013)

Tänavune eestikeelse erootikakirjanduse saak on päris hea – ilmunud on tervelt kaks loetavat romaani. Kui Kanarbiku abil võime tutvuda naiseliku magusvalusa sadomasounelmaga, siis Ballardi tekst on väheke... teistsugusem ja eetilisi küsimusi tekitavam, ehk siis deformeerunud kehade ja autode ühe, bataille'lik jumaldav lopsakus on suunatud destruktiivsetele masinatele. Moodustub kõrvaltvaatajaile (õigemini lugejale, kel puuduvad sellised meeliskelud) painajalik hämarilm, reaalsuse ülemüstifitseerimine. Lahustumine, loobumine bioloogilisest reproduktsioonist, sentimentaalsuse kaotamine (kõverdumine?) ja vaid oma ihade rahuldamine (ihafetiš?). Siit õnneliku inimsuhte retsepti ei leia, küll aga ohtralt seda, kuidas end vabaks lasta, ning oma kiima hoolimatult vallandada. Mille tipppunktiks oleks siis ainulaadne surmasõit ja selle tulemusena ühtimine, oma kõikvõimalike kehavedelike auto sisemusse vallandamine; ajusodi, sperma, uriiniga õnnistamine. Ekstaas missugune, Vaughan forever.

Teos ilmus tervelt 40 aastat tagasi ja on senini värskenamõjuv väärdumuste jõhker mülgas – enne meile tuttava virtuaalmaailma avanemist; see on kui noorpõlve räpased saladused, enne kui rahuned / tasalülitatakse täiskasvanuks. Eks mingi paralleel ole ka samas Ajavaimu sarjas ilmunud Burroughsi sperma- ja vändamaailmaga, siinsete tegelaste rahuldamisunelmad lähevad samamoodi üsnagi kriminaalseks. Muidugi on lugedes paratamatult silme ees Cronenbergi malbe ekraniseering... kongeniaalne, eksole. Ühesõnaga, igati lugemist väärt teos, mis täidab mõnusalt õdusaid kaminaõhtuid.

“Vaughan ilmutas mulle kõik oma kinnismõtted haavade salapärasest erootikast: veriste armatuurlaudade, väljaheidetega määritud turvavööde, ajukoega ääristatud päikesesirmide perverssest loogikast. Vaughanis vallandas iga puruks sõidetud auto erutusvärina: mõlkis poritiiva keerukas geomeetria, lömastatud radiaatorivõrede ootamatud variatsioonid, groteskselt eendunud näidikuplokk, mis on surutud autojuhi jalgade vahele otsekui mingiks kalibreeritud masinlikuks minetiks. Üksiku inimolendi sügavalt intiimne aegruum oli kroomnugade ja klaashärmatise võrgus igaveseks kivistunud.” (lk 13)

“Esimestel fotodel lebas purukssõidetud autos tavaline noor naine, kelle sümmeetriline nägu ja pingevaba nahk kõnelesid hubasest ja passiivsest elust, väikestest flirtidest odavate autode tagaistmetel, ilma et ta vähimalgi määral tunneks oma keha tegelikke võimalusi. Võisin ette kujutada, kuidas ta istub mõne keskealise sotsiaalametnikuga autos, adumata ühendust nende eneste genitaalide ja stiliseeritud näidikuploki vahel, erootika ja fantaasia geomeetriat, mis ilmneb talle esmakordselt autoavariis, tema põlvede ja häbeme mahlakate punktide ümber

pöörlevas raevukas ühinemises. See sümpaatne neiu oma sulnite erootiliste unenägudega oli purukssõidetud sportauto murduvates kontuurides uuesti sündinud. Kolm kuud hiljem uues invaliidiautos füsioterapeudi kõrval istudes hoidis ta kroomnuppe tugevate sõrmede vahel justkui oma kõdisti pikendusi. Tema arukatest silmadest paistis täielik teadmine, et see muskliline noormees hoiab pidevalt pilku tema sandistatud jalgade vahel. Mehe silmad uitasid neiu häbeme niiskes rabas, kui too käigukangi liigutas. Sportauto lömastatud kere oli muutnud ta vaba ja rikutud seksuaalsusega olendiks, vallandades väändunud vaheseintes ja lekkivas jahutusvedelikus kõik ta suguorgani hälbinud võimalused. Tema sandistunud reied ja kärbunud sääremarjad lõid põnevate väärastuste mudeli. Kui ta läbi akna Vaughani kaamerat vaatas, peegeldus tema elutarkadest silmadest selge arusaamine Vaughani tegelikust huvist. Neiu käte asend roolirattal ja gaasipedaalil, haiged sõrmed, mis osutasid tagasi tema rindadele, olid nagu mingi kujundliku masturbatoorse riituse elemendid. Tema nihkunud joontega tugev nägu näis jäljendavat auto deformeerunud paneele, justkui aduks ta täiesti selgelt, et need väändunud sihverplaadid on loomuvastaste tegude hõlpsasti loetav antoloogia, alternatiivse seksuaalsuse võti.” (lk 84-85)

“Gabrielle ei ilmutanud Vaughani vastu küll vähimatki vaenu, kuid siiski olin mina esimene, kes temaga ta väikese auto tagaistmel invaliidi juhtimisseadmete veidra geomeetria keskel armatses. Kui ma tema keha uurisin ning aluspesu klambrite ja rihmade vahelt teed otsisin, juhtisid ta

puusade ja jalgade tundmatud tasapinnad mind ainulaadsesse umbtänavasse, naha ja lihaskonna kummalistesse moodustistesse. Kõik tema väärvormid muutusid uue joovastava vägivalla võimsateks metafoorideks. Tema nurgeliste kontuuridega keha, limaskesta ja karvapiiri, detruusorlihase ja erektiilse koe ootamatud ristmed olid perverssete võimaluste küpsev antoloogia. Kui istusin temaga pimedas autos lennujaama piirdetara kõrval ja õhkutõusvate lennukite tuled ta kahvatut rinda valgustasid, siis tundus, nagu vägistaks tema nibu vorm ja mahedus mu sõrmi. Meie seksuaalaktid olid teaduslikud katsumused.” (lk 148)

ulmekirjanduse baas
postimees
postimees
sirp