Doug Naylor – Punane kääbus: Viimane inimene (2003)

Kolmest raamatuist vast igavaim ja tõsiseim, actionit ent kamaluga. Ja küllaga ajaga manipuleerimist – rühmaga “liitub” Listeri kolme miljoni aasta tagune armsaim ja mingi trikiga on korraga olemas Rimmeri poeg, kes avastab, et isa pole üldsegi selline nagu ema jutustatud heroiline kuvand. Antikangelaseks on Lister teisest reaalsusest (keda tormatakse päästma), kes pole just meeldivate moraalsete arusaamadega. Kassi osatähtsuson kahjuks minimaalne, seeasemel on korraga tähtis inimkonna taasloomine – milline relikt. Nojah, eks õpetusiva on see, et õnneseerum toodab kõiksugust õnne ehk ekstaasis on parem suu kinni hoida.

ulmekirjanduse baas

Grant Naylor – Punane kääbus: Parem kui elu (2003)

Raamat läheb igati lõbusaks, kui tegevusse sekkub noor kogemusteta polümorf (no tõsi küll, ka Röster on meeldiv hukatuslik värskendaja), kes meenutab oma tipphetkedel Aliensi tüüpi kurja elajat. Ja no muidugi Kassi edevuse kaotamine. Nojah, nalja saab tõusvas joones, selline meelelahutus pole kurjast.

“Ta tõmbas vestitaskust kulduuri, avas pöidlaga kaane ja silmitses sihverplaati. Kass oli tavapärased numbrid asendanud rea sümbolitega, mis tähendasid “toit”, “seks”, “uinak”, “tukastus”, “uni”, “suur uni”, “eneseimetlustund”, “sugemine” ja “pesu”. Praegu oli kakskümmend minutit seks läbi ehk teiste sõnadega kolmveerand toit. Ta vajutas kellakaane kinni ja tõmbas enda kõrval rippuvast kellanöörist.” (lk 128)

ulmekirjanduse baas 

Grant Naylor – Punane kääbus: Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult (2002)

Et siis Douglas Adamsi laadis humoorikas ulmekas, mis toimub tulevikus ja sellest omakorda kolm miljonit aastat hilisemas tulevikus. Ehk suvaline jõmm satub purjuspäi Maalt ära jne jne. No tegelikult on raamatu tegevus kokku võetud tagakaanel:

Kui Lister end purju jõi, siis ikka päris põhjalikult. Olles tähistanud oma sünnipäeva Monopoli-teemalise kõrtsituuriga mööda Londonit, lõpetas ta rännakud ühel Saturni kaaslasel, peas naiste roosa krimpleenkübar ja jalas kollased kalavintskid. Raha tal polnud, aga taskus oli pass Emily Berkensteini nimele. Kosmosekorpusesse astumine näis ainsa sobiva lahendusena. 
Punane Kääbus, vana kobakas kosmoselaev, pidi peatselt alustama teed maale. Sinna see aga ei jõudnud. Selle asemel leidis Lister end kolme miljoni aasta kauguselt Maast. Ta oli inimkonna viimane elusolev esindaja. Tema seltsilisteks olid surnud mees, hullunud arvuti ning kõrgelt arenenud kass. Koduteel ületasid nad valguse kiiruse, kohtusid Einsteini, Archimedese ja Norman Wisdomiga ning avastasid... alternatiivse reaalsuse.

Igal juhul, meelelahutuseks sobilik lugemine, ja kassiarmastajatele on kassinimene Kass, kelle elu on nii mõnusalt laisk, et see teeb relvituks.

“Ta vihkas pesupäevi. Need väsitasid ta alati ära. Väsinult korjas ta maast veel ühe määrdunud särgi, sirutas keele välja ning asus särki pikkade, metoodiliste, karedate ja märgade keeletõmmetega puhastama, katkestades aeg-ajalt vaid selleks, et keelt pesupulbripakki torgata.” (lk 206)

ulmekirjanduse baas