Steven Erikson - No Life Forsaken (2025)

 

Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.

Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.

Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.

G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.

Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).

Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.

Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.

“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’

‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’

‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’

‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala

Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi. 

Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).

“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp

Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):

“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded  as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;

 

ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.”  (lk 163) - Bornu Blatt

John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister

 

Täiesti teistsugune raamat, kui ootasin. 
Minu ettekujutuses pidanuks see teos olema "Kössitava tiigri, varjunud draakoni" tüüpi, hästi eepiline ja valus, loodetavasti ka hingestatult ilus lugu. 

Ha faking ha.

Kui mingi läänes tuntud teosega võrrelda, oli see kõige sarnasem Bartimaeuse lugudega. Lugupidamatu naljalembene jutustajahääl kodanikult, keda kõik hirmus kurjaks peavad, aga kes tegelikult on nalja-, joogi- ja meelelahutuselembene hästi pragmaatiline isik. Jah, ta teeb vahepeal mõningaid kurjaks peetud tegusid, ent meieni jõuab sellest peamiselt jutustajahääle seisukoht, milleks on: "Kõik need teod on suureks puhutud, sisaldavad nüüd kümnekordselt verd ja õudust, mida neis tegelikult polnud, ja ausalt öelda, oleksin ma tahtnud niimoodi tegutseda, poleks nad mind iial alistanud."

Raamatu sees teeb ta head. Otseselt.

Lisaks on tal arusaamatult vägev täpiline eesel, kes hoolitseb deus ex machina ja ohtra lihtsa huumori eest, ja tublisti noorusmälestusi.

Enne nende noorusmälestuste lukku sidumist sain juba aru, mis on selle raamatu suurim miinus lääne kultuuriruumist lugejate jaoks: on täiesti võimatu meelde jätta, kes on kes.
Lisaks sellele, et tegelaste nimed on ühetaolised, kui umbes sama funktsiooni loo sees kannavad nii A Ding kui A Tong, ei jää üldse meelde, kumb on kumb, tähtsamatel tegelasel on veel laialt teada hüüdnimi ja lugupidamisega öeldud nimi ja familiaarse pöördumise nimi ja midagi veel (s.t. ma tean, et neid oli vähemalt neli, sest ühel juhul kutsub peategelane vestlusparterit nelja erineva nimega, oodates, et ta vähemalt ühele neist reageeriks). Nimed ise on alati vähemalt kaheosalised ja Jin Cheng ei ole üldse sama isik kui Jin Ling ja kui ma üritanuks kindel olla, kes nüüd just kes on, ma ei jõudnuks lugemisega üldse edasi.

Mingil hetkel loobusin raamatut tagasi lappamast ja isikute tegevusse sekkumise hetki otsides kindlaks tegemast, kes siis ikkagi kes on.

Õppisin ära peategelase kaks peamist nime ning ülejäänud tegelaste puhul jäin lootma tundele, mida kirjeldatakse. Umbes et kui üks isik on kaunis, alati rahulik ja hirmus jäik, nii sünnis, et ajab oksele, ilmselt see on see tüüp. Ja kuna tal on muidu väga tema moodi vend, kes aga malbem ja sõbralikum, ilmselt too on too tüüp, sest ahah, sama nägus, ahah, oluliselt leebem, klapib.

Ausalt, ma arvan, mingi dramatis personae raamatu alguses oleks lugejale väga abiks.

Lisaks - vähemalt noorusmälestustesse uppumise episoodis - leidsid aset mingid ilmselt kultuurispetsiifilised asjad, mis lugedes üsna arusaamatuks jäid. Tähendab, Lan midagi on peategelasse armunud, aga nii püha, vaga ja jäik, et ei tee ühtegi arusaadavat liigutust selle selgitamiseks. Näib tõenäoline. Aga kas need asjad, mida ta teeb, oleksid tegelikult hiinlase jaoks "aa, selge" või sama "võibolla neh, võibolla mette" kui lääne lugejale? Kas märgid on selged või on peategelase arusaamatus kohane? Pole aimugi.
Ent kuna mulle meeldis raamatu kerglane rõõmus toon ja kõik need imekaunid mehed kõditasid mu vaimusilma meeldivalt, lugesin muudkui edasi ja hirmus hädas siiski ei olnud.

Imekaunid mehed? Poole raamatu peal oli naised tegevusse sekkunud üsna vähe ning nende kirjeldamisel ei olnud äärmine kaunidus kordagi jutuks. "Üsna ilus" oli parim, mis neile osaks sai. Seepärast on pidev kahtlustus, et keegi on "varrukalõikaja" (ehk homoseksuaalne, termin pärit sellest, kui üks hiina keiser lõikas oma rüült varruka maha, sest tema meesarmsam oli sinna peale magama jäänud, aga tal oli vaja lahkuda, nii et äratamise asemel ta lihtsalt vabanes varrukast) väga loogiline ja üllatusin iga kord, kui peategelane teise mehe erakordset ilu imetles ja siis täiesti muretult ja aseksuaalselt muude asjadega edasi tegeles.
Tundus, et no mida, selgelt talle mehed ju meeldivad =)
Ainult ta ise arvas, et naised. Isegi flirtis nendega veidi. Selle Lan Misiganes'i nähes ka.

Kui tegevus kirjeldamisel olevasse ajahetke tagasi hüppas, läks mul natuke aega, et meenutada, mis üldse sel käesoleval hetkel toimus. Eriti kuna enamiku tegelaste nimed polnud lihtsalt sarnased, vaid täpselt samad - lihtsalt nad olid nüüd 13 aastat vanemad.

Dramatis personae, palun! Koos seletustega, kes nt Jin Guagshan nooruses oli ja kes hiljem! Väga vajalik!

Oleviku-saladus on tegelikult huvitav. Esiteks on saladusel mitu kihti (mis ma pean tegema? aga mis tapab? Aga miks tapab? Aga kes selle lahti lasi?) ja igaühe lahendamine on tore. Teiseks on kõik need saladused tegelikult ka huvitavad. Lugeja investeerub.
Mis EI ole tore: saladuste selgitustes tuleb mängu veel 24 meeldejäämatute nimedega tegelast ja 2 enam-vähem meeldejäävatega, sest ühe nimi on Xin Midagi ja see on ainulaadne, ja teise kohta on nii mitu korda öeldud, et ta on õel ja julm, et jäi ka meelde.

Armulugu taustal, ikka peategelase jaoks märkamatu, muutub järjest toredamaks. Kuna tükk aega pole ühtegi teist Lani-nimelist tegevusse sekkunud, saab ka teise poole nime selgeks ja nii ... päriselt: "nii nunnu!"

Tahaks Lan Millelegi pai teha. Tahaks Wei Wuxanile (kirjutasin mälu järgi peategelase nime, sai peaaegu õige, jee mina) pai teha. Aga Lanile tahaks kohe VÄGA.

Olles jõudnud leheküljele 312 avastasin raamatu lõpust dramatis personae.

KURAT!!!

No aga 10 lk pärast ma ei hakka enam uurima, kes on kes.
Las jääb.
Ja lõpp on tore =) Lastekamp, kuigi veidi ebausutavalt täpne oma mängus, oli võluv.

Loteriis varem
Loetud raamatud
Lugemissoovituse blog

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.

John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Manfred Kalmsten: Valrafn

 

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.

Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 

Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".

Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.

Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.

Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.

BAAS
Loteriis varem

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Manfred Kalmsten: Vari Albatrossosel

 

Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 

Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.

Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.

Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 

 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.

Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on

Loteriis varem
BAAS

T. Kingfisher - Swordheart (2025)

 

Oh, minu esimene romantasy ja järjekordne cozy fantasy, mis seekord maitseb ka õige mõnusalt. Ühtlasi kolmas Kingfisheri raamat ja tundub, et ei jää lähiajal mitte viimaseks (sest sellest maailmast on veel duoloogia ja tetraloogia ning järgmisel aastal ilmuvat viimaks sellele romaanile järg?). Igal juhul, paistab, et siin tuleb lugemisega hoolikalt doseerida, vältimaks üleküllastumist romantikast ja keskealistest kangelannadest (nojah, tegelt paistab nii mõnigi neist romaanidest olevat kväärkirjandus).

Mis selle romaani erilisemaks teeb, et üldiselt püüan vältida igasugust romantikat (või siis lugeda midagi täiesti raju nagu Cartland) ja eks siingi on mitmel puhul, noh, veidi lääge tunne. Aga samas … see on justkui raamat, mille puhul võiks öelda, et see on soovitatav alates 35. eluaastast, lähtudes peategelasest Hallast ja tema elukogemusest (muidugi, see on Kingfisher, teda loevad nooremadki). Ja noh, tema maailma-avastamine, selle eri tahkudes - mis teeb romaani vaimukaks ja helgeks ja ka tumedaks; eks meil kõigil ole minevik, kus erinevate mälestuste sekka segunevad erinevad valud: Hallal küll peamiselt kannatused.

Nii võiks mõelda, et kas lugejaskond võiks olla eelkõige elu näinud naised … aga see on Kingfisher, tema ongi ju enamasti vaimukas ja inimlik ning ära ole lugejana tuim, eksole. Ning Sarkise kujutelmad ühest ilusast naisekehast on küll midagi sellist, millele võib julgelt allkirja anda.

Ahjaa, süžee on umbes selline, et keskealine lesk saab päranduse oma vanemalt hõimlaselt, kelle eest ta hoolitses peale lesestumist (sest noh, ega naisel variante just palju polnud). Päranduse sellisest pärimisest ei taha midagi kuulda lese teised hõimlased - nad otsustavad raha kätte saamiseks Halla naita järgmise hõimlasega (kelle ülesandeks oleks ka järglase sepitsemine). Naine pole sellest kuidagi vaimustunud ning seetõttu tuppa lukustatud Halla eelistaks kasvõi suremist niisugusele abielule - viimases hädas otsustab ta viskuda toast leitud vanale mõõgale (sest ekstravagantne pärandaja oli eripäraste esemete kollektsionäär, vanamehe terve maja on täis erinevaid veidraid artefakte; rääkimata röökivast papagoist). Kuid mõõka tupest välja tõmmates … ilmub sinise tule pahvakaga ta ette võimas sõdalane Sarkis - mees, kes teenib selle mõõga omanikku (nüüd idenfitseeritav Hallana) kuni selle surmani (ja Sarkis on tegutsenud nii mõnedki aastasajad). Üllatus on mõlemapoolne … 

Ihukaitsjaks delegeeritud Sarkis aitab naisel majast ja linnast põgeneda, et hiljem kuidagi tõendada päranduse seaduslikkust, ning edasi on humoorikas hädade ja seikluste aeg, kust võrsub kirg ja armastus - aga miski pole nii sirgjooneline ning eluohtlikke olukordi ning isiklikke pettumusi jagub raamatu lõpuni. Lisaks vihastele sugulastele tuleb laveerida erinevate usundite vahel, kel on oma arusaamad inimeste kohtlemisest ja ühiskondlikust seisundist.

Väga tore lugemine; kohalike raamatupoodides on õnneks saadav paladiinide tetraloogia (ka siinses teoses on paladiinidel oma väike roll kanda). Vast ei saa mainimata jätta, et konservatiivsema ellusuhtumisega lugejal vast tõesti pole seda huvitav lugeda, sest noh, tekst pole just mustvalge tuimkirjandus.

Igal juhul, selline mõnus lugemine ja kui palju on siit veel avastada (sest duoloogias paistab üldse tegu olevat aurupungilike nähtustega; ja muidugi see Valge Roti religioon, ja see veider mäestik oma olenditega).

“Great god, it made no sense! Insomuch as Sarkis had a type, it was bold women who knew what they wanted. Halla was the farthest thing from bold, and not only did she not know what she wanted, she had an ability to make other people in the room start to question what they wanted.” (lk 143)

 

Mairi Laurik - Kaks kätt ja süda (Lumetüdruk, 2025)

 

Kuni teksti lõpulehtedeni paistis, et siin oleks vast veel enamat kirjutada, siis lõpuks lahendas ikkagi autor kõige suuremad saladused ära. Mis küll jätab pähe mõtte, et tegelikult võiks sellest maailmast veel lugeda.

Viimased aastad on üht asundust rünnatud vaenlaste poolt pööripäeva paiku. Millest selline järjekindlus ja eesmärk, ei saagi aru, igal juhul on need alati tagasi tõrjutud, aga selle eest makstav hind läheb aina kallimaks - ning seetõttu on salaja sekkunud külanaised, sest võitlejatest mehi jääb aina vähemaks. Salajaste naissõdalaste juhiks ja treenijaks on Anni, noor naine, keda omal ajal koolitas sõdalaseks ta isa, kes on nüüdseks hukkunud.

Külamehed saavad teada naiste sellisest koolitusest ning karistuseks keelatakse Annil pool aastat külaga suhelda - et noor sigimisealine vallaline naine mõtleks parem pereloomisele kui võitlemisest. Külast pagendatu uitab viimasel lahinguväljal ja selle ümbruses ning kohtab … üht surma vaakuvat vaenlast - keda Anni ei suutnud tappa, küll aga ta sõrme koos võlusõrmusega endale raiuda. Anni veab vaenlase oma koju ning tasapisi turgutab ta elule. Ja mis siis selgub, eksole.

Kuigi pooltel tegelastel on puhtalt eestipärased nimed, siis tegelikult on ikkagi puhas fantaasiailm - ja mõneti kahjugi, et autor seda niivõrd napilt avab, ainest oleks siin pikemaks jutustuseks või romaanikski. Eks see kogumiku armastuse teema lööb lõkkele vähe ootamatult, andkem ikka aega atra seada, enne kui üksteise pükse avada.