Maniakkide Tänav "Muinaskuningas online #1 : Manatar", Lummur 2024

 See, et pool tegevust toimub mängus mõjus minu jaoks kohe isutekitajana, see oli ikka ammu, millal viimati leidsin aega ja võimalust mõnes online-mängus ringi uidata ja siis on ju igati nostalgiline ja tore vahelduseks seda mõne raamatu vahendusel teha. Noh, ei pidanud pettuma - mõnus õdustav õhtulugemine ja äärmiselt kena, kui mängumaailmas viibimine kohe detailideni ära toodud on. Pärismaailma lugu tekitas sellise pisut noortekaliku vaibi, kuigi kangelanna on ikka juba elu keskmisemates aastates ja silmitsi vääramatult (või kas ikka vääramatult, eks see on üks küsimusi, mis lahendamist ootab) läheneva surmaga, siis lugu ise on esialgu selline lihtsam ja mõneti olmeliselt helgegi, liiati kui lõpupoole terendab noorte romansi võimalus ja… oleks asi peategelase poja vaatevinklist kirjutatud - isa surnud, ema suremas, ema ravimiseks raha vaja, siis oleks noortekas, mis noortekas.

Tolles peredünaamikas küll muidugi just lapsevanemale sellist mõnusat äratundmist - tänapäeval paljudele vanematele on ju tuttav mure, et kas ikka peaks/pidanuks lapsi kuidagi rohkem ja kauem igasugu digimaailmast eemal hoidma olgugi, et vanemad ise pidevalt kas töö või muu tõttu ninapidi kuskil seadmes on ja et kuidas nad küll omal käel hakkama saavad ja küllap on ka neid vanemaid, kes näiteks lapse tegemistel silma peal hoidmiseks või ühise keele leidmiseks kah mingisse mängu sukelduvad, üks raamatki oli “Plokipoiss”, kui ma ei eksi, kus autistliku pojaga kontakti saamiseks arvutimäng abiks oli. See aspekt muidugi ka veel, et kui palju ekraaniaega päevas võiks olla lapsele ohutu ning kõik nutitelefonisõltuvuse jms, siinses maailmas on nimelt vanemal vr-tehnoloogial olnud kohe üsna otseselt nähtav kahjulik mõju tervisele.

Ühesõnaga siis - Kati, endine e-spordi tipp ehk siis edukas arvutimänguproff on jäänud ise invaliidiks ja kaotanud ka samal alal tegutseva abikaasa, ravikulud on söönud kõik säästud ning nüüd on küsimus, kuidas elu õhtusse saata ning aidata pojal õppida iseseisvat toimetulekut. Siinkohal tuleb mängu uus online massirollimäng “Muinaskuningas online” ja lootus sealse tavaariga raha teha. Tutvuse kaudu munsterdab Kati poja mängu sisse ja siis ennastki, sest võiks ju tal seal silma peal hoida… ning mäng algab.

Kui pealkirja vaadata, siis võiks eeldada, et “Muinaskuningas online #1” järgneb ka #2 ja ega tegevustikki just mingi ammendava lõpuni ei liigu. Igatahes loeks tollest maailmast hea meelega natuke rohkem, lisaks sellele, et tänu teenimisvõimalusele on mängus edenemine otseselk ka nn pärismaailmas edenemise ja hakkama saamisega seotud (mis lisab ju kohe tähenduslikkust kõigele, mis virtuaalilmas juhtub), oleks huvitav ka teada saada, kuhu Muinaskuninga maailma lugu välja jõuab (ja kui palju see hakkab peategelaste päriseksistentsiga seotud olema või mitte) ning mis värk tolle krooniga ikkagi on (ega tavaliselt alustaval tegelasel eriti lootust mingit kõrgema taseme haruldust üles korjata ei ole, aga eks siin olegi jälle üks neid kirjanduslikke võimalusi mängukogemust vürtsitada nagu futu-VR-tehnoloogia hüperrealistlikkus). Esimeses osas on igatahes selline magus ja üürike päris alguse osa. Kõik maailm ja tegelased on uued ja huvitavad, punktid tulevad kiirelt ja tegelase tase tõuseb nobedalt, põhimõtteliselt iga üksiku kolli tapmisel on justkui mingi tajutav tagajärg, noh, ja kass-tegelasega kaasnevad stereotüübipõhised muheaspektid nagu päevane ülesanne paisid nuruda või küüsi teritada ei tee ka paha, samas kui Kati kui endine professionaal on jällegi hea mugav tegelane, kelle mängu jälgida - julgelt võib teada, et küllap ta jälle kuidagi võidukalt välja tuleb või oma osavuse, nutikuse ja kiiruse abil midagi põnevat saavutab. Klassikaline seiklusvärk, eksole. Arvata võib, et kui edaspidi kogemuspunktide kogumiseks suurel hulgal nüri tapatööga tegelema peab, siis kirjanduslik ülevaade saab selle (meditatiivse või siis tüütu) osa ühe lausega kokku võtta ja keskendub murdelistele hetkedel.

Tulevikumaailm, kus Kati-Lauri elavad tundub olevat ilma erilise eraldiseisva ambitsioonita, pigem toetab mänguga seotud asjade loogika kokkusidumist, et tehnoloogia arengud ja mõned olmelised mugavused ja muidugi demograafilised imed, kus võimalik on isegi mitme eestikeelse MMORPG eksistents kujul, mis suisa äraelamist võimaldavad - no miks mitte, kes muu kui eesti autor võimaldaks meile sellist luksuslikku fantaasiat.

Et siis kokkuvõtteks õdustav kerge õhtulugemine, ootuspäraselt tempokas ja põnevust hoidev, (minu jaoks) piisavalt huvitav ja dünaamiline mängumaailm (kuigi, see alade esmaavastamise boonus ei saaks ju pikemas perspektiivis väga jätkusuutlik olla? Puha beetatestijate lõbu kõik alad ära nimetada ja … kui just mingit huvitavat lõputult laieneva dünaamikaga maailma pole aretatud…), millele lisab täiendavat vaheldust ka arendajate poolsed pidevad uuendused ja muudatused, beetatest, ikkagi. Tahaks ikka teada, kuhu Lauri lõpuks oma talu ehitamisega jõuab ja... lisaks muidugi põhiteemadele.

Küllap on arvestatav hulk inimesi, kellele arvutimängu asjasse segamise fakt on koheselt põhjuseks sellest raamatust kaarega eemale hoida ja ega polegi ju põhjust, miks peaks sukelduma teemasse, mis põrmugi ei huvita, ei ole siin ka tegemist tulevase maailma kirjandusklassikaga, vaid lihtsalt muheda kodumaise õdustusega. Aga samas võiks ju muidugi ka huvitav olla lihtsalt pisut silmaringi avardada, et mis värk ja kuidas nende mängudega siis on, selles mõttes võiks olla piisavalt tempokas ja üksikasjalik lugemine.

Lauri pöördus ema poole, pilk sünge nagu talveöö teisel pool akent. Kati tundis seda pilku: täpselt nii oli vaadanud ka poisi isa, kui oli midagi pähe võtnud ja uskus kindlalt oma õigusesse. Sellisel juhul oli teda väga raske ümber venda, mõistlikum oli sellistel hetkedel mitte liialt peale suruda.

"Sulle võib tunduda, et talumees ei saa kuidagi sõjamehele vastu, aga mul on plaan. Kui ma oma talu asutasin, siis pakkus mäng mulle kahte varianti - puhas põllumajandus, kus saagikus oleks 100% kõrgem, kuid millel puuduks igasugune kaitse, ja metsatalu, mille loomi ja ehitisi saab arendada ka kaitseotstarbeliselt. /.../ Ma küll ei arvanud, et rünnak tuleb nii ruttu, ja seepärast veel kaitsesüsteemidesse kuigi palju ei panustanud, kuid kui nüüd sellele keskenduda, siis ma olen kindel, et suudan üsna pea sissetungijatele vääriliselt vastu astuda."
See oli midagi uut. Kui nii, siis ei olnud tõesti mõtet hakata kellegagi oma tulusid jagama. Kati naeratas ja kivi tema õlul muutus veidi kergemaks. Poiss oli tõesti suureks saanud ja võimeline enda eest seisma. Enam ei pidanud ema tal kogu aeg sabas olema ja teda kurja maailma eest kaitsma." (lk 109) 

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas (2022)

 

Seda romaani oleks kiusatus võrrelda Tuuli Tolmovi poolelioleva triloogiaga - seda eelkõige nö mütoloogilise ainese kasutamise poolest. Kui Tolmov püüab ehk põhjamaa kujutelmi kaasata, siis Tänav paistab hulga enam nö omaloomingulist sisse kirjutada. Muidugi, ehk tõesti on siinseid veidraid ja võikaid teiseilma elukaid kuskil rohkem või vähem folkloorsetes tekstides mainitud (näiteks Eisen, Jaik, Laipaik?), aga vaevalt, et neil seal nii jõhkrat … sisu on.

Ja eks erinevus seegi, et kui Tolmovi kirjutatu on pigem YA kirjandus (aga sellest hoolimata loetav!), siis Tänavi fantaasia on pigem sünkmorni sugemetega - seda küll eelkõige täna romaani peategelase Hüüpi tegemistele siin ja varasemas elus. Oleks justkui asja eest võitlev peategelane, aga tegelikult muidugi üks paras egoistlik reo, kes oma ammuste eesmärkide nimel on vaat et kõigeks valmis. Mis muidugi suurt ei üllata Tänavi seniste muinasfantaasiate taustal (mingil moel ehk olekski viimaks aeg Tänavi sellelaadne loome kuidagi ühtekokku võtta - ehk siis kuhu on autor liikumas alates romaanist “Surmakarva”).

Romaani tugevuseks ongi Hüübi ja ta perega seonduv: isa Maidel ning õed Kale ja Hõbe, nende võimuvõitlused - kui Maidel-Kale-Hüüp on selgelt hallid või negatiivsed kangelase, siis Hõbe ja tema ajendid … ega lõpuks saa nendestki sotti. Tema positsioon õe ja venna vahel ning viimaks saavutanud kättemaksu, jääb ta ikka alles. Eks kuskilt lugesin (Sulepuru), et oleks võimalik ka järg kirjutada, ja tõepoolest, igasugu vaime ja liitlasi jäi veel küllaga ellu. (Vaia kandist paistab olevat näiteks ka Aivar Lembiti "Vaia sõnumitooja" (2016), hakka või lugema - kuigi see sisukirjelduse järgi pigem ajalooline romaan.)

Raamat saadud kirjastuselt Lummur.

sulepuru

kirjanduslik päevaraamat

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

 

Ilmunud on Maniakkide Tänavi teine lühiproosakogu. Et vältida loba ajamist, siis alljärgnevalt on viited raamatusse kogutud lugudele.

Pika musta mantliga mees 5/10

Teekond Ridamuseni 6/10

Ajudega töötajad

Haualkäik

Valuhoidjad

Tolmunud soldatid

Meie külas nähti imet 7/10

Kolmanda Reich’i triumf! 5/10

Tähed täis surma 5/10

ulmekirjanduse baas

reaktor

reaktor

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (Teekond Ridamuseni, 2021)

 

Kogumiku nimilugu on igati suurepärane tekst, on nii nalja kui ka paneb mõtlema. Maalt välja toimetatud tehisintellekt peab muidu mehitamata laeval päevikut, et harjutada Turingi testi läbimiseks (millest ta on juba kaks korda läbi kukkunud ja tänu sellele polnud teda nimetatud mõistuslikuks olendiks - mis peale probleeme tehisintellektiga kuulusid hävitamisele).

See tehisintellekt on … väga emotsionaalne (noh, nagu tema mõistes peaks inimesed olema, eksole) ja kõiksugu üleelamised kosmoseprahi ja muude hädaohtudega saavad temalt õige eksalteeritud reageeringu. Tema sihtmärgiks on Maalt lahkunud põlvkonnalaev Ridamus, kus tema suhtes sõbralikud inimesed on lubanud tal uuesti sooritada Turingi testi. Ainult et … ühel hetkel tekib eetrivaikus ning viimaks saabub kodeeritud sõnum, mille ta viimaks lahti muugib - selgub, et Ridamusel on toimunud võimuvahetus ja emotsionaalset tehisintellekti ootab uus väljakutse …

Ei saa salata, teksti humoorikas külg paratamatult klikkis, omamoodi kõverpeeglis Murderbot. Eks see … inimeste intellektuaalne võimekus on nüüd vähe teistsuguse küsimuse all.

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav - Pika musta mantliga mees (Teekond Ridamuseni, 2021)

 

Vähe ootamatu, aga omal moel huvitav teemavalik - mees, kes enda arvates on süüdi oma vanaisa hukkumises ja perekonna hädades II maailmasõja järgsetes oludes, satub täiskasvanuna sõjaaegset träni otsides uuesti kokku … vanaisa vaimuga, ning püüab heastada seda, et ta metsavennast vanaisa tapeti ja perekond Siberisse saadeti. Ainult et … kogemata kombel laseb ta selle käigus naabrimehe maha. 

Sest imekombel on ta leidnud vanaisa punkri jäänuste juurest välgumihkli, mida klõpsides satub ta minevikku, olles taas seitsmeaastane poisike. Veel hullem, selles minevikus on võimalik teise inimese kehasse “ümber asuda”, mille tagajärjeks ongi siis samamoodi nõukogude julgeolekumehesse ümberkehastunud naabrimehe hukkamine - nagu ta õudusega avastab. 

Ent nüüd kaasaja mõistes jooksus mõrvarina otsib ta võimalust, kuidas vanaisa ja ema päästa. Selleks tuleb … ajalugu kombineerida.

Metsavendluse teema on iseenesest üks igati masendav periood Eesti ajaloost. Eks mingil moel ongi autor püüdnud seda talutavamaks kirjutada, ja seda siis õuduskirjanduse võtteid kasutades. Tulemus on mõneti ootamatu (jajah, see finaal), aga noh, ikkagi üsna masendav ajastutõlgendus.

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad (2021)

 

Juhtus selline õnnetus, et enne raamatu läbilugemist jõudsin silma peale heita Sulepuru arvamusele selle teose kohta ning sealt loetuna kinnitus ajju “poisteka” silt. Ja nii ongi, see siin on ikka üsna 20. sajandi traditsioonides seikluslik ulmekirjandus ehk kuidas loodritest noormeestest saavad seiklevad mehed. Tuleb tulnukatega lahingut lüüa! Ja noh, avastada vastassoo võlud (autor jääb küll kenasti diskreetseks ning ei kirjelda musitamisele järgnevat).

Aga jah, adrenaliin on siin pidevalt põhjas ning võitlus tulnukatega muutub üha lootusetumaks: kuid esialgu üsna tühikargajatest noormehed sirguvad (läbi mitmete elustamiste) meesteks! Sümptomaatiline seegi, et vaid kambavaim on see, millele saab loota; valitsev riigikord keerab ikka jamasid kokku - isegi, kui sa sellele meeletult kasulik oled.

Romaani vast leidlikuim lisandus ongi see tulnukatelt üle võetud elustamisprotsess: üks asi on see, et ajuskaneeringuga on sind võimalik talletada, teine aga biomassi kasutamine elustatava olendi loomiseks. Ja biomassiks sobib pea kõik bioloogiline, mis omakorda viib ehk huvitavate probleemideni, juhul kui Tänav peaks seda maailma edasi kirjutama, sest noh, kui inimene koosneb nii inimeste, taimede kui ollustest (nagu see oli Kahe Margarete lõpupäevil), siis võiks lõppkokkuvõtteks sealt geneetiliselt midagi õige võõrast või väärat sellest välja kujunema hakata (samas, kui mälu ei peta, siis “Saladusliku Tsaari” maailmas oleks midagi sellist juba käsitletud?). Järje jaoks on siin ikka mitmeid lahtisi otsi, sest Pluutol juhtunu ei jõua tegelaste jaoks kuidagi laiemasse konteksti (muidugi, miks peakski, laiemast kontekstist saigi vaid aimu piraadikapteni suu läbi; tegelased olid vaid etturid). 

Ühelt poolt … kuidagi vanamoeline maailm, teiselt poolt … igati seikluslik lugu. Kui võrrelda seda romaani teise hiljuti loetud YA-maigulise  raamatuga, siis Tuuli Tolmovi “Põhja Nõid” on vast kaalukam ja omapärasem. Igal juhul, mainimata ei saa jätta sedagi, et Lummuri kirjastus saatis selle raamatu (jumal küll, kolm inimest on märgitud sisutoimetajaks ja ikka nii palju trükiapsakaid jäi sisse - kuskil küll autor nagu märkis, et trükikotta läks vale fail).

“Mina tulin siia ka ise, vabatahtlikuna, mõtles Paul. Kas ma kahetsen seda praegu? Ta mõtles pikalt, kuid isegi siin surnute ja haavatute kõrval ei tahtnud ta öelda “jah, kahetsen”, ei, ta ei kahetsenud midagi, see kõik meeldis talle. Ta oli tulnud, ta oli siin maa all võitnud neid värdjaid ja see oli hea tunne. Küllap ma siis kahetsen, kui laman laseripõletusest sulava nahaga ja valud on sellised, et oskan ainult surma anuda, mõtles Paul. Seni aga - ei, kindel ei, ma ei kahetse, sest lahingus - erinevalt Jennsenist - tundis Paul end hästi. Mingi hasartne külmus haaras ta mõistuse endasse ja kuigi keha võis higistada või väriseda, siis mõtted muutusid selgeks ja kiireks. See ei olnud arvutimäng, see oli midagi mängust etemat, see oli võitlus surma peale, mis pani kogu ta keha möllama ja elama. Kuni tema jäi võitjaks, tahtis ta seda teha.” (lk 156)

reaktor

sulepuru

ulmekirjanduse baas

Joel Jans ja Maniakkide Tänav: Kaelani vaakumis

Head detailid (ei mingeid suuri valgeid kosmoselaeva-halle, aina kitsad kordorid, räpp ja kõik seadmeid täis, elu nagu allveelaevas), head tegelased ja väga ilus lõpp.

Jutt on pikk - lühiromaan - ja kui päris algus välja arvata, üleni põnev. 
Sõda inimeste ja võõrliigi (meelega väliselt võimalikult vastikuks tehtud) vahel, lahingu kaotus, tegelaste põgenikuelu, rasked valikud, mida ellujäämise nimel tehakse, ning viimaks lõpp, mis lõpetab - vähemalt esialgu - ka sõja. 

Absoluutselt hästi kirjutatud on loomuste ja käitumise osas nii minategelane kui tema kallim.
Elu, mida nad suure osa raamatust elavad, ajab hulluks igasuguse liialduseta. Valikud, mida vahepeal tuleb teha, on rängad. Stiilis "kas oma ellujäänud, kuid tulnukate teadusjaama külmutises ulpivate kaaslaste organeid kasutada enda omade väljavahetamiseks, sest need omad enam ei tööta, või ei".
On tölplusehetki, on arutu adrenaliinipihu-tapjahullust, on õudusunesid ja kahe põhitegelase vaheline päevi kestev tüli - üldiselt tundub, et mõlemal tegelasel on prototüübid, sest raske on kujutleda nii häid ja terviklikke tegelasi ainult kirjanike peast pärit olevat. 

Kuna mul on väga hägune arusaam kübervõimaluste kasutamisest ka tänapäeval, olid mulle virtuaallahingud (ja see, et virtuaaladminn ei tulnud üldse selle peale, et orgaanikat saab ju kohal olles füüsiliselt surmata) täiesti usutavad. Kõik toimis selle pinna pealt, mida ma kujutlen, loogiliselt ning kuna taustal olid peategelane ja tema Sirts on usutavate reaktsioonidega, oli veel eriti ehe tunne.

Sirtsuga on samas kaudselt seotud suurim ere miinus, mida ma loos tunnetasin - ja tunnetasin kogu aeg.
Kus teised naised olid? KÕIK teised naised? Mitte ühtegi polnud mainitud isegi möödaminnes, väikese detailiga.
Tühja, et nimepidi mitte, oleks vähemalt keha ja vbla ametki? Mitte midagi.
Kõik teised naised loos puudusid, Sirts oli ainus. Ta oli nunnu, samas et ta oli üksik, pidanuks kaasa tooma vähemalt tema mingil moel erilise kohtlemise. "Naine ja sellise töö peal kosmoses? Ossa!" 
Mitte midagi. 
Põhimõtteliselt naisi nagu polnukski olemas. Keegi peale peategelase, kellele ta on kallim, ei märka, et naised (nagu Sirts) olemas on. Nad pole seda ise, nad ei tuvasta Sirtsus midagi ja kokku on see päris pagana veider. 

Aga samas et peategelane ja Sirts on loo algusest lõpuni paar (mitte ei saa selleks või ei lähe lahku), on väga tore. VÄGA tore. Et neil on suhe, mis on natuke sügavam ja isiklikum kui muside vahetamine, kui kumbki hommikul oma tööle läheb, on imeline. Seda ei tule kirjanduses üldse tihti ette, et päris paarissuhte jooned näha on. Enamasti on jutuks kas värske armumine või 34 aastat kestnud abielu, mis on osalistele nii sisse kasvanud, et nad elavad üksteise ümber nagu üksteise kaissu kõverasse kasvanud puud. 
Nii et see teeb naiste puudumise heaks. Pluss ja miinus on kokku neutraalsus.

Ning et põneva ja elulisena tunduva loo lõpetab lõpp, mis päriselt ka hea tundub, mitte pole: "Jee, me võitsime! Elagu inimkond!" on nii krdi tore, et lugu saab naiste puudumise andeks ja on ikka mu silmis "hea lugu".
Lõpuks - phmt on võimalik, et naised on igal pool mujal olemas ja tegutsevad, lihtsalt siin loos kirjeldatud kohtadesse ja sündmustesse teisi peale Sirtsu ei sattunud. 
Võib ju nii olla?

Loteriis varem
BAAS

Maniakkide Tänav – Tähed täis surma (Tuumahiid 5, 2020)

Teksti võiks ehk liigitada militaarsugemetega teaduslikuks fantastikaks – ja kas sel on pistmist Tänavi mõne pooleli oleva tsükliga, ei oska kahjuks öelda; igal juhul paistab see olevat lugu, mis võiks tausta avada või olla millegi uue alguseks.

Lugu ongi sellest, kuidas korraldatakse kangelase põgenemine tema eluaegsest vangistusest (või noh, sunnitööst Kuu kaevanduses) – kuivõrd tegu on digitaliseeritud isiksusega, siis seetõttu võib eluaegne tähendada mida iganes (näiteks tema sunnitöö on kestnud juba tuhat aastat). Kangelase puhul on tegemist palgaarmee süüdimõistetud juhiga, kelle vabastamise oleks tellinud justkui ta endised alluvad, aga kui kangelane kohale jõuab, selgub, et ega teda niiväga ei oodatudki, kuna nüüd lasub neil kohustus tasuda põgenemise korraldamise eest.

Tekst on eelkõige sellest peadpööritavast põgenemisest, kus peategelane peab paljuski üle laipade astuma, et vabaks saada (oleks huvitav teada, kas autor on lugenud Yoon Ha Lee kurikavalat Hexarchate’i maailma ning sealset Jedao tegelaskuju). Inimkond paistab olevat transhumaanne ja erinevate tulnukarasside konfliktide vahel – konfliktid, mille põhjused on arusaamatud.

Vaat et puhas action ja maailmaehitamine, taasloetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus (2019)

Tänav on selles suhtes tänuväärne eesti ulmeautor, et ta lühemad ja pikemad tekstid on peamiselt eestiainelised. Nii ka see romaan, mis kirjeldab üht õige ärevat perioodi aurupungi-Eestis. Tegemist on niisuguse maailmaga, kus Eesti on 18.-19. sajandi laadi oludes iseseisev riik koos teiste Balti- ja Põhjamaade riigikestega – on Soome, Rootsi, Taani, on erinevad Eesti läheduses asuvad läänemeresoome riigid, on Leedu. Läti asemel räägitakse Kura- ja Viidumaast (ehk siis liivlaste väikeriik; mainiti vist ka latgaleid), Venemaa kui selline ei jäänud tekstist meelde.

Nagu öeldud, sotsiaalne ja kultuuriline olukord paistab olevat 18. ja 19. sajandi paiku (aegajalt mainitakse valgustust, ainult et aurupungimõjuline. Nii ollakse liikumas tsepeliinide ja aurujõulise tehnika suunas; äärmuslikum on vast hiiglaslike tehisinimeste („tõrreinimesed“) loomise püüe, mille eesmärgiks teoorjusega koormatud talumeeste asemel kasulikumad tööinimesed saada.

Kui sai mainitud teoorjust (raamatus küll nii ei mainita, seega ehk minu fantaasia), siis elu Eestimaal pole kahtlemata miski kuldse aja Kungla rahva laadis paradiis. Valitseb monarhia (Toivo II!) ning lihtrahva osaks on riiki ja ülikuid ülal hoida. On ka omamoodi vahelüli ehk usuküsimuste ja ravitsemisega tegelevad hiislarid, kes võivad nõustada nii talumehi kui mõisnikke. Eestikeelne haridus (ja võimalus kõrgharidusele) on enamvähem ülikutele valla – muidugi, kui mainitud sai valgustuse ideed, siis on kõrgklassis olemas teatud grupp, kel peale huvi tehniliste uuenduste vastu on ka teatav soov maarahvast harida (keegi peab tehnikat käitlema, eksole).

Ja siit siis võrsubki romaani konflikt – valgustusmeelsed haritlased ja ülikud tahavad paremat maailmakorda kui on see ajalooline situatsioon, kus kohalikud riigid omavahel rohkem või vähem purelevad. Nii on ühel poolel aina hoogustuv Eesti ja Leedu vaheline mõõduvõtmine Läti aladel paiknevate Kura- ja Viidumaa riigikeste mõju all hoidmise asjus, teisel pool siis valgustatute ideaalid, eesmärgiks konfliktidevaba maailmakord – mis tuleks arvatavalt luua Eestist väga kaugel.

Nende kahe maailmavaate kõrval on nö traditsioonilise jõuna maarahvas, kes on küll truud riigialamad, aga võimaliku sõja pärast Leeduga kasvavad nende kohustused riigi ees, millega paratamatult kaasneb oma majapidamiste hooletusse jätmine. Ehk siis maarahval terendab ees näljahäda pluss sõjaga kaasnevad ohverdused. Selline olevik ja arvatava tulevik tekitab paratamatult rahulolematust.

Tänavi romaani tugevaim külg on see, et ta ei loo ühtegi ingellikku tegelast, kellele pöialt hoida (muidugi, vastavalt isiklikele veendumustele võib lugeja valida endale lemmiku). Nii ülikud kui talurahvas teevad mitmeid eetiliselt kahtlasi tegusid; ükski peategelane pole minu meelest moraalselt just eeskujuks. Nii valgustatud, riigitegelased kui talupojad võivad olla parajad tölplased – tõsi küll, mitte inimsoos peituva irreaalsuse kurjuse tõttu, nende tegudel on omad emotsionaalsed põhjused, mida autor ka välja toob.

Tegu pole puhtalt hüpoteetilise Eesti uurimisega – nii on siin need aurupungi realiteedid, mis valgustatute unistustes on õige kõrgelennulised; selles suhtes lõppeb romaan justkui poole pealt – mis sai Kolde mõisast edasi, kui kaugele nad jõudsid oma pudrumaale minekuga, ja kui nad ka kohale jõudsid, mis neid tegelikult ees oodata võis? (Loogiliselt võttes on vastus küll olemas, aga selle romaani reaaliate põhjal võiks ka veidi teisiti minna.) Kas raamatus reklaamitav selle uue kirjastuse järgmine romaan võib olla mõtteliseks järjeks (jajah, kas „Teaduse kaardivägi“ võib olla „Saladusliku tsaari“ sarnase seeria)?


ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav - Kuningatütre kingitus (Vinguv jalaluu, 2018)

Plusspunktid eesti mütoloogia virtuaalreaalsusse viimise eest, samas nullivad selle miinuspunktid teksti olemusliku tühjuse eest. Jutt on täis actionit ja mitmesuguseid kiiksuga pärimuslikke modifikatsioone, samas aga … ei teki sellest just lisatähendust – et noh, on siis tegu enamaga kui questiga virtuaalis.

Eks viimastel aastatel tundub, et autorile on kuidagi väga südamelähedaseks saanud fantaasiaga tembitud kõvaulme (ja no head aega splätterile). Nii on Tänavi tegelased ikka miskid tehnofriigid, kes saavad ülesande või ellujäämise käigus hoolega vastu päid ja jalgu, aga viimaks läheb ikka nii nagu läheb. Muidugi, rõõm näha, et autoril jagub püssirohtu oma tee leidmiseks ja katsetamiseks; muidugi ei pruugi iga etapp sellest mõnele lugejale just õnnestunuina näida.

ulmekirjanduse baas

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 (2018)

Sarja viies osa pöördub tagasi esimeste osade jutukogumiku juurde – samas lühemad jutud puuduvad, pea kõik viis teksti on enamvähem jutustuse mahtu. Ja Eesti … ja Maa … see on koht, kust on lahkutud või kust põgenetakse edasi ilmaruumi. Kuu on igand, nüüd on inimkonna järglased peatunud Marsil ja Pluutol – aga needki pole õieti omad (muidugi, Kuu pole igand, lihtsalt … visioon paistab kohal tammuvat). Uus-Eesti on vast kuskile mujale loodav, seal kus pudrumäed võiks kasvada. (Ahjaa, üks lugu toimub Läti aladel, kus sealsed mutandid on õige … õõvastaval arenguteel.)

Tänavi ja Metsavana harjumuspärasele loomele on lisandunud uute autorite (Roosvald, Andreson, Loper) panused – kui õieti mäletan, siis esimestes kogumikes teiste autorite tekstid nii mahukad polnud. Ja uute autorite lisandused Saladusliku tsaari maailmale on omal moel päris intrigeerivad – üle on võetud kasutust leidnud eluvormide dünaamika ning neid on siis omakorda edasi arendatud. Uued autorid lähenevad ainesele ehk ka tõsisemalt kui Tänav-Metsavana, kadunud on kergelt jabur estronautluse teemakäsitlus; autorid kirjutavadki … tõsisemalt (mitte et T&M ei käsitleks süngeid või koguni traagilisi teemasid).

Ehk radikaalseim tekst on Loperi „Väljarändajad“, kus digitaali ja Tooni järglaste koostöö avab sarjale uued perspektiivid (kuigi loo lõpus on autor seda huumoriga pidurdanud). Loperi suund on tõepoolest edasiarendus Tänavi ja Metsavana kahe viimase romaani oludest, siin kipub kõiksugu tuleviku-eestlus juba õige mannetuks loosungiks; „olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks“-meeleolu on pigem ajaloo prügikasti vajuv narts. Teatud moel võib kogumikus tajuda toonilaste rehabiliteerimist (muidugi, eks seal ole ka eri klannid – kes möllavad Maal ja kes märatsevad asteroidide abil).

„Miia klõbistas rahutult suiseid. „Saada siis mind pesa poole ja saame kumbki oma teed minna.“ Kodust mõeldes läbis teda värin, mis kandus osaliselt ka metallelukale üle. 

„Sa tõesti tahad koju tagasi, mis?“ 

„Seal on mu töö,“ märkis Miia. Mida muud tal öelda oligi. 

„Töö …“ kordas Ürmo. Tema signaal oli õhuke, sellest puudusid tundlejaile omased rikkad nüansid. „Mis teil selle tööga on?“ 

Naljakas tegelane, mõtleb nii lapsikuid asju, imestas Miia. Kas ta siis ei teadnudki? 

„Tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ sõnastas Miia aegade vanuse Tõe.“ („Väljarändajad“, lk 271-272)

Selles valguses on Roosvaldi Läti-mutandid ja Andresoni Marsi-koloonia veel „Saladusliku tsaari“ minu mõistes traditsioonides kinni – ikka see mutantluse ja inimeste kohanemise teema ning kokkupuude hirmutava Võõraga. Kogumiku kõigi viie looga oli ühtmoodi see, et algul ei saanud vedama ja pärast pidama. Vast parimaks tekstiks on Loperi edasiarendus, seejärel Tänav-Karukäppi lugu (vana tuttav Herakles künnab põldu) ja Roosvaldi Läti õudus (tõepoolest, see … lapsekandmise värk hakkas viimaks endalegi ajudele käima; Dan Simmonsi Endymioni mõju?). Metsavana tekst annab mõningast tausta järgnevatele lugudele ja Andresoni Marsi-tekst … no sellest leiaks vast Bradbury või „Old Mars“ antoloogia vaimu.

„“Noh, vahest tõesti, ma ei ole selline klassikaline surnu, vaid rohkem nagu ebasurnu. Zombi! Ja just sellisena on inimkond ikka zombisid ette kujutanud. Ma olen lihtsalt elava surnu tänapäevane vaste…” ta tahtis öelda. “Küborg! Robot!”, kuid kui ta vaatas enda vastas istuva olendi metallist nägu, surid sõnad Anete suus. Ta ei tahtnud Kallost solvata. Mees ei näinud oma kiiskava kroomi ja vilkuvate tuledega tegelikult kuigi palju parem välja, kui Anete oma mumifitseerunud kehas ja vaevalt tema enesetunnegi parem oli. Mees võis tõepoolest Anete olukorda isegi kadestada, sest tema ju ei olnud põrutus- ja kosmosekindel. Kui keegi kuri aga ette võtab, siis suudab ta küllap ka Kallose robotpoolde sisse häkkida ja panna selle tegema asju, mida mees ei taha. Näiteks muuta see sinine sähviv valgus ta inim- ja robotpoole vahel roosaks. Anete ohkas ja vahetas jututeemat.” (“Zombinaator”, lk 96-97)

Mis siis edasi? Digitaalidega Päikesesüsteemist minema? Tagasi Kuu kui Rooma impeeriumi lagunemist kirjeldama? Maa bioloogilise massi muteerumistega katsetama? Eks näis, kas ja kuidas see ulme-eepos võiks jätkuda.

Maniakkide Tänav – Kolmanda Reichi triumf! (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Eesti kirjanduses on olemas üks jabur jutukogu, mis muuhulgas fantaseerib natside kuulsusrikka võidu teemal ning sellest tulenevalt eestlaste kenast tulevikust; õnneks Tänav midagi sellist siin ei loonud… kuigi lõpplahendus läheb veidraks jandiks.

Niisiis, Teine maailmasõda lõppes tänu sellele, et Saksamaa sai tuumapommi ja erinevate rakettide loomisega hakkama. Natsidele ja jaapanlastele võidukast sõjast on nüüd möödunud mõnda aega, sakslased on ka Kuule jõudnud ning seal hiiglasliku haakristi moodustanud, kuid kosmose edasise vallutamisega Hitleril (Spinrad!) rohkem plaane pole – peamine, et igal ööl saaks Maalt taevasse vaadates haakristi imetleda (ikka väga võigas kujutelm).

Kõlab kui natslik idüll, aga tegelikkuses põhineb see ja teised üllad teadussaavutused alamate rahvaste töölaagrite abil ekspluateerimisel. Nii on selle loo kangelased eestlastest vangid, kes töötavad kodumaal asuvas laagris programmeerijatena (jajah, natsidel on ka oma arvutipark). Osad peategelased on just selle Kuu-projekti tõttu seal töölaagris (Tänav jätkab estronautide teemale uute tahkude leiutamist), aga miks täpsemalt, see jäägu lugeja avastada. Igal juhul ähvardab neid IKT-sunnitöölisi mahalaskmine – kui sa pole küllalt kasulik või eksid reeglite vastu (elu neis tasuta töö kombinaatides on ikka üsna sõjaaegsetes tingimustes), siis uusi programmeerijaid saab alati töölaagrisse asemele kupatada; ega siis teiste alamate rahvaste itimeestest puudust ole. Niisiis, korraldavad meie tublid itimehed uskumatu põgenemise… Kuid sellega üllatused ei lõpe, nimelt on natside raketileiutaja asunud elama Eestisse, et siin oma uut imetehnikat rakendada…

Niisiis üpris ülevõlli alternatiivajalooline fantaasia, mis ehk naeruvääristab aegajalt esinevat natsiihalust. Kuigi teksti tundetoon on igati tõsine (soovi korral saaks muidugi rakendada musta huumorit), siis kokkuvõttes mõjus see mulle üsna jandina; eriti lõpplahendus pani mõneti kukalt kratsima, et… kas autor ikka mõtles seda tõsiselt läbi või tahtiski niimoodi jaburates toonides lõpetada, veelkord irvitada naiivse lugeja üle. Huvitav, kas Tänav on tuttav eelmainitud Tõivelemb Vallaku loomega?

„Nii nagu surmaohtlikul lennul Kuule, seal igiüksikus paigas, nimega kosmos, kaugel igasugusest väljaspoolsest inimabist, pidi ta taas tunnistama – alati ja igas olukorras olid sõbrad otsustava tähtsusega. Koos nendega võisid sa saavutada kõik. Tulla tagasi Kuult, kuhu sind oli üheotsaraketiga saadetud, või laagrist, kuhu oli samuti antud üheotsapilet, kui sa olid keeldunud Kuu viljatutel väljadel hinge heitmast. Miski ei ole võimatu!“ (lk 280)

ulmekirjanduse baas

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

Maniakkide Tänav – Meie külas nähti imet (Täheaeg 17, 2017)

Tänavi teine jutuvõistluse lugu on vana hea splätter ning tuleb nüüd raskemeelselt tõdeda, et eelmise loo puhul välja heidetud mõttekild nagu Tänav kirjutaks viimasel ajal vaid korralikku teaduslikku fantastikat, on osutunud siiski vääraks järelduseks. Ei! Õnneks on autor sellisest nõtrade meeltesegadusest kaugel.

Seekordne jutt on siis järjekordne näide eesti tõugu naiste kangusest, kui vaja, saab kiimas puujumalgi kuuli keradesse (paralleeliks on mõned aastad tagasi ilmunud Ülle Lätte “Udriku küla naised”). Nimelt juhtub nii, et ühe väljasureva küla väljasureva koguduse memmedel saab süda täis, kui mingi trussikutes tüüp liipab küla vahel ja koguni tapab ühe memme vana koera ära. Pinget tekitab seegi, et teist päeva on kadunud postiljon, mistõttu pole memmed saanud igakuist pensioni ega joodikud riiklikku abiraha. Oh üllatust ja ehmatust, järgmisel päeval kirikus selgub, et see trussikutes tüüp on kohaliku kiriku altaril uueks jumalakujuks, mis koguni viibutab jumalateenistuse ajal naiste suunas rusikatki.

Külajoodikute käest saadakse teada, et üks neist tahus joomaraha eest kirikule uue Jeesuse (sest vana kuju oli putukate poolt koledasti puretud), kuid puu selle töö jaoks võeti kohalikust keelatud puudesalust – sealt, kuhu muuhulgas oli „naelutatud“ ühe hiljuti lahkunud vägivaldse külapervo hing, mis nüüd sai siis puukujuna uuesti jalad alla. Ja kohe niimoodi jalad alla, et tuleb moore uuesti kimbutama… ning mooride hõbekuulide tulistamine ei tekita Jeesusele suuremat kahju.

Tulemuseks siis igati verine ja jumalavallatu splätter (nöök-action?), mis võiks rõõmustada kõigi hea kirjanduse austajate südameid. Kui hiljuti pöörati Sirbi lugejate tähelepanu soome autorite suomikumma tõlgete populaarsusele („õumaigaad, Sirp ei pööra jälle tähelepanu traditsioonilisele meesteulmele!“), siis eks eesti autoridki võiksid muhedamalt maarahva põldu künda nii, et see ei jääks vaid hetke moehulluseks. Muidugi, eks 4 tankisti ja Tänav on hoolega arendanud Saladusliku Tsaari maailma, kuid sealne nöök-action läheb minu maitse jaoks vähe teadusliku fantastika kanti (minu jaoks huvitavam ongi, et splätterivabad lood on seal sarjas pigem nö kvaliteetsemad kui splätterid).

Selle loo puhul saaks sedagi mõelda, et kas Tänav mitte ei lüpsa liialt agaralt klišeesid kangetest eesti muttidest, aga noh, asja tasakaalustab kenasti memmede vänge räuskamine. Muidugi, kõik oleneb tõlgendusalusest. Kuivõrd võiks sellisel lool nüüdisfolkloorset tausta olla… ehk on tegemist ikka eelkõige autori fantaasiaga.

„Siis kuulsid nad trepilt samme. Helju köögi uks vajus lahti ja seal seisis ei keegi muu, kui puust Jeesus ise, täies oma hiilguses, valge niuderätt ümber puusade. See vaatepilt oli veider ja Jeesuse puust pilk nii terav, et kõik tardusid. Kustas aga ajas võpatades samagonni ümber. Pudel veeres kolinal üle laua ja kukkus põrandale, jäädes imekombel terveks. 

„Halleluuja!“ hüüdis lummutis oma puust hambaid plaksutades. Kõik istusid endiselt tardunult. Jeesus irvitas. 

„Kus mu pruudikene on?“ 

See äratas Helju tardumusest. Ta tõstis laualt püssi ja põrutas mõlemast rauast otse Jeesuse pihta.“ (lk 119)

Maniakkide Tänav - Tsölibaadi lõpp (Täheaeg 17, 2017)

Kui viimase kümnendi on Tänav kirjutanud üsna tõsiseid tekste ja romaane (viimati vast “Surmakarva” oli võrratu splätter (muidugi eksisin, vahepeal on ununenud “Õnne ja õnnetuse valitseja”), siis selle looga on ta tagasi pöördunud noorpõlve vallatuste juurde - ja vahelduseks on see igati tore.

Niisiis lööv lugu ühest kaabakate perest, kes elavad kaabakate universumis. Neil tekib kokkupõrge ühe tähtedevahelise korporatsiooniga, sest tütar häkkis nende võrku, et emale näpata kehamodifikatsioone. Korporatsioonile selline äriasjadesse sekkumine muidugi ei meeldi ning nad lukustavad tütre ta enda ajju. Seepeale siis kaabakate pere ühendab jõud, et tütar või õde päästa.

Saab siis nalja, nii nabaalust kui jalaga tagumikku - ühesõnaga, ülemeelik värk. Igasugu kübervärgid ja muidutöllid, tähesüsteemide vahelised reisid on uus reaalsus jne. Muidugi, võibolla on minust ebaõiglane lugeda Tänavi teksti vaid meelelahutuslikus võtmes, aga veidi raske on kinni hakata tõsisematest teemadest - et kas peaks arutlema näiteks transhumaansuse teemadel? Noh, ehk keegi soovib.

Stalker 2017: hääletusnimekiri

Eestikeelset ulmet ilmub nii palju, et aasta jooksul võib rahumeeli lugemata jätta nii mõnegi eesti autori teose või jutu (vabandust, et Reaktori või Algernoni ilukirjanduse osa ei loe, arvutiekraanilt lugemine on tüütu) või jätta mõne tõlke hilisemaks tarbimiseks (pähe torkab Grossmani romaan ja Silverbergi teine kogumik, arvatavalt Selfi romaan; üllatusega avastasin, et Yancey ja Hobbi triloogiad on lõpuni jõudnud). Igati positiivne, et tõlgitakse verivärsket ja auhinnatud raamatuid (Leckie triloogia!, VanderMeer, Novik, Brett, Schwab). Kergelt negatiivne, et YA teosed ummistavad nimekirja. Rõõm, et on eesti autoreid, kes rändavad ulme atüüpilistel radadel (vihalem, Tootsen). Kahju, et moodsat fantasyt ilmub nii vähe ja et Erseni ulmesari õhust tühjaks jooksis.

Aga jah, peamine niisiis:

Hääletamiseks tuleb reastada igas kategoorias kolm paremat.
Ei ole kohustust hääletada kõigis kategooriates – kui mingis kategoorias ei suuda kolm0e paremat leida, siis võib selle kategooria vahele jätta.
Ei ole mõtet otsida ja/või kaaluda mingit absoluutselt parimat, sest aastad pole vennad ning auhinna eesmärgiks on määratleda möödunud kalendriaasta parimad. 

Paremusjärjestused tuleb saata meiliaadressile stalker@ulme.ee 

Hääletus algab 5. juuni 2017  ja lõpeb 13. juulil 2017.

 Minu valikud:

Tõlkeromaan: 1. Gaiman „Eikusagi“, 2. Leckie „Abistav mõõk“, 3. Leckie „Abistav halastus“

Antoloogia või kogumik: 1. Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“, 2. C.C. Finlay „Poliitohvitser, poliitvang“, 3. „Täheaeg 15“

Eesti autori romaan: 1. Feldmanis „Viimased tuhat aastat“, 2. Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana „Kui rumalad surid“, 3. Friedenthal „Inglite keel“

Eesti autori lühijutt: 1. Lind „Taliharjaöö“, 2. Heinsaar „Sinine mets“, 3. Viiding „Lihtne lugu“

Tõlkeromaan

Victoria Aveyard. Klaasmõõk. Pikoprint. Tõlk. Katrin Kull

Muriel Barbery. Haldjate elu. Varrak. Tõlk. Pille Kruus

Oliver Bowden. Assassin’s Creed. Taassünd. Pegasus. Tõlk. Arno Vaik

Peter V. Brett. Pealuutroon. Varrak. Tõlk. Lauri Saaber

Peter Brown. Pöörane robot. Hea Lugu. Tõlk. Jaan Sudak.

Pierce Brown. Kuldne poeg. Punase tõusu triloogia 2. osa. Varrak. Marju Randlane

Lois McMaster Bujold. Mälu. Varrak. Tõlk. Allan Eichenbaum

Simon Clark. Trifiidide öö. Hea lugu. Tõlk. Raivo Hool

Michel Faber. Imelike uute asjade raamat. Varrak. Tõlk. Aet Varik

P.I. Filimonov. Laulis, kuni kõiklõppes. Varrak. Tõlk. Ingrid Velbaum-Staub

Karen Joy Fowler. Me oleme kõik täiesti endast väljas. Varrak. Tõlk. Helen Rohtmets-Aasa

Diana Gabaldon. Rändaja 1. ja 2. raamat. Varrak. Tõlk. Lauri Vahtre

Neil Gaiman. Eikusagi. Varrak. Tõlk. Liis Karu

Kerstin Gier. Safiirsinine. Sinisukk. Tõlk. Pille Vinkel

Christie Golden. Warcraft. Durotan (eellugu). Varrak. Tõlk. Krista Suits

Sally Green. Poolmetsik. Pegasus. Tõlk Marge Paal

Lev Grossman. Võlurid. Tänapäev. Tõlk. Mart Kalvet

Blake Grouch. Tumeaine. Helios. Tõlk. Andreas Ardus

Gudule. Surnud tüdrukute klubi. Päikese Kirjastus. Tõlk. Meelis Mäesepp

John Harding. Florence ja Giles. Ersen. Tõlk Liis Väljaots

Frances Hardinge. Valede puu. Pegasus. Tõlk. Lydia Raadik

Robert A. Heinlein. Uks suvesse. Fantaasia. Tõlk. Ats Miller

Robin Hobb. Salamõrtsuka teekond. Varrak. Tõlk. Sash Uusjärv

Peter Høeg. Susani efekt. Eesti Raamat. Tõlk. Eva Velsker

Carolyn Jess-Cooke. Kaitseingli päevik. Ersen. Tõlk. Iiri Sirk.

Graham Joyce. Vaikiv maa. Ersen. Tõlk. Maria Reile

Robert Kirkman ja Jay Bonansinga. Kuberneri tõus. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Kirkman ja Jay Bonansinga. Tee Woodburysse. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Derek Landy. Luukas Leebesurm 5: Maine möll. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Åsa Larsson ja Ingel Korsell. Lummutis. Varrak. Tõlk. Kadri Papp

Åsa Larsson ja Ingel Korsell. Näkk. Sari Pax. Varrak. Tõlk. Kadri Papp

Ann Leckie. Abistav mõõk. Varrak. Tõlk. Juhan Habicht

Ann Leckie. Abistav halastus. Varrak. Tõlk. Juhan Habicht

Marc Levy. Varjuvaras. Ersen.Tõlk. Krista Liidaru

Sarah J. Maas. Kesköö kroon. Pikoprint. Tõlk. Madis Jürviste.

Emily St. John Mandel. Jaam üksteist. Varrak. Tõlk. Krista Kaer

Ari Marmell. Varga pakt. Pegasus. Tõlk. Eve Laur

Michael Mortimer. Vereõed. Helios. Tõlk. Inna Rosar

Sylvain Neuvel. Magavad hiiglased. Päikese Kirjastus. Tõlk. Eve Laur

Naomi Novik. Välja juuritud. Tänapäev. Tõlk. Epp Aareleid

Sofi Oksanen. Norma. Varrak. Tõlk. Kadri Jaanits

Terry Pratchett. Karjase kroon. Varrak. Tõlk. Allan Eichenbaum

Terry Pratchett ja Stephen Baxter. Pikk utoopia. Varrak. Tõlk. Allan Eichebaum

Rick Riordan. Percy Jackson ja olümpialased 3. raamat: Titaani needus. Pegasus. Tõlk. Eva Finch

Nora Roberts. Saatusetähed. Kaitsjate triloogia 1. raamat. Ersen. Tõlk. Maria Planhof

Brandon Sanderson. Tulekahi. Kättemaksjate 2. raamat. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

V.E. Schwab. Võlukunsti tumedam pool. Päikese kirjastus. Tõlk. Marge Paal

Will Self. Vihmavari. Varrak . Tõlk. Triin Tael

Bjørn Sortland ja Timo Parvela. Kepler62. Teine raamat: Start. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Rain Kooli

Johan Steele. Vahimehed. Varrak. Tõlk. Marju Randlane

Peter Stjernström. Liblikapoiss. Üks õudne lugu. Kunst. Tõlk. Tiina Mullamaa

Jonathan Stroud. Sosistav kolp. Pegasus. Tõlk. Marge Paal

Henrik Tamm. Ninja Timmy ja varastatud naer. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Aive Siitan

Henrik Tamm. Ninja Timmy ja reis Sansoriasse. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Maris Sõrmus

Jana Vagner. Vongozero. Varrak. Tõlk Jaana Peterson.

Jeff VanderMeer. Lõunaringkonna triloogia I. Häving. Varrak. Tõlk. Juhan Habicht

Kurt Vonnegut. Isemängiv klaver. Tänapäev. Tõlk. Tiina Randus

Rick Yancey. Viimane täht. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Raili Puskar

Antoloogia või kogumik

Isaac Asimov. Üheksa homset. Fantaasia. Originaalkogumik

Philip K. Dick. Poodud võõras. Skarabeus. Koost. Arvi Nikkarev

C.C. Finlay. Poliitohvitser, poliitvang. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Mehis Heinsaar. Unistuste tappev kasvamine. Menu

Anthony Horowitz. Horowitzi õudus 2. Pikoprint

Murray Leinster. Uurimismeeskond. Fantaasia.

Me armastame Maad. Fantaasia. Koost. Veiko Belials

Robert Sheckley. Tont nr 5. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. osa, Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Robert Silverberg. Öösse kaduv tee. Valitud teosed 2. osa. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Heinrich Weinberg. Pimesi hüpates. Fantaasia

Tõlkelühiromaan või –jutustus

Ira Allor. Üheksas sõrmus. Reaktor nr 58, juuli 2016. Tõlk. Rauno Pärnits

Isaac Asimov. Amet. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Isaac Asimov. Surelik öö. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Philip K. Dick. Eelisikud. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Mälestused kliendi omal valikul. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Sviblede häälestaja. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Sõjaveteran. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Vähemuse ettekanne. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

David Farland. Kiviema needus. Algernon, juuni 2016. Tõlk. Kudrun Tamm

David Farland. Pärast karmi talve. Algernon, detsember 2016. Tõlk. Kudrun Tamm

C. Finlay. Poliitohvitser. Autorikogumik „Poliitohvitser, poliitvang“. Fantaasia. Tõlk. Kati Karu

C. Finlay. Poliitvang. Autorikogumik „Poliitohvitser, poliitvang“. Fantaasia. Tõlk. Kati Karu

Murray Leinster. Liivasurm. Autorikogumik Uurimismeeskond. Fantaasia. Tõlk. Külli Seppa

Murray Leinster. Solaarkonstant. Autorikogumik Uurimismeeskond. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Murray Leinster. Soo oli tagurpidi. Autorikogumik Uurimismeeskond. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

C.L. Moore. Shambleau. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Tõlk. Marek Laane

C.L. Moore. Jirel ja maagia. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Vjatseslav Rõbakov. Vesi ja laevukesed. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Robert  Sheckley. Skagiloss. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert  Sheckley. Oravaratas. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Cutwoldi kütid. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Hawksbilli jaam. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Jaht kosmosenõiale. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Kosmosehädalised. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Kosmosemõrtsukas. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Robert Silverberg. Raudne kantsler. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Jaana ja Hannes Talja

Robert Silverberg. Rõõm nende seltskonnast. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Surmamere sigitised. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Öösse kaduv tee. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Tõlkelühijutt

Isaac Asimov. Hellad raisakotkad. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Isaac Asimov. Kirjutage mu nimi S-iga. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Karel Allikas

Isaac Asimov. Olen Marsportis ilma Hildata. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Isaac Asimov. Viimane küsimus. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Isaac Asimov. Võimutunne. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Sergei Bitjutski. Kohaliku tähtsusega tee. Reaktor nr 62, november 2016. Tõlk.Rauno Pärnits

Nick T. Chan. Õed. Reaktor nr 57, juuni 2016. Tõlk. Mirjam Proos

Philip K. Dick. On ta inimene? Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Poodud võõras. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Tulus äri. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Oleg Divov. Vastasseis Moskva jõel. Reaktor nr 57, juuni 2016. Tõlk. Jüri Kallas

T.L. Dorian. Lendav Hollandlane. Reaktor nr 60, september 2016. Tõlk. Tiina Mahler-Jaaniste

Milo James Fowler. Paar suutäit päevas. Reaktor nr 53, veebruar 2016. Tõlk. Tuule Iil

Holly Heisey. Etsath-tachri, varem Ryan Andrew Curran’i tugipakikese sisu (inimeste inglise keelest tõlgitud sedrajini keelde). Algernon, juuni 2016. Tõlk. Kristjan Sander

Anthony Horowitz. Howardi lõpp. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Hääletaja. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Lend 715. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Lift. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Lühim õudusjutt, mis eales kirjutatud. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Mõrva hääl. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Põlenud. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Telefonis on hauavaikus. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Väändunud Maja. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

T.L. Huchu. Eriline Kübarseppade Kompanii. Reaktor nr 54, märts 2016. Tõlk. Tiina Mahler-Jaaniste

Juha Jyrkäs. Velese raamat. Reaktor nr 57, juuni 2016. Tõlk. Veiko Belials

Margaret Killjoy. Üks tärn. Reaktor nr 60, september 2016. Tõlk. Lee Kärner

Viktor Kolupajev. Me armastame Maad. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Dennis Mombauer. Tolmutuuker. Reaktor nr 59, august 2016. Tõlk. Lee Kärner

C.L. Moore. Ajavärav. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Juri Nesterenko. Maa helesinine taevas. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Mike Penn. Õudus Woodruffis. Reaktor nr 55, aprill 2016. Tõlk. Johanna Taiger

Frank Roger. Pühaduseta Graal. Reaktor nr 52, jaanuar 2016. Tõlk. Tiina Intal

Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Robert  Sheckley. Laxia võti. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert  Sheckley. Piimaring. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Seio Saks

Robert  Sheckley. Sarkanlane. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Karel Allikas

Robert  Sheckley. Tarvilik asi. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Absoluutselt resoluutne. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Androiditapp. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Astu mu pähe. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Elas kord üks naine. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Hannes Talja

Robert Silverberg. Kannatustega kaubitsejad. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Kui müüdid läksid koju. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Kuues palee. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Külaskäik reaalsusse. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Macauley skeem. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Mees, kes midagi ei unustanud. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Robert Silverberg. Naaber. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Päikesetants. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Päikesetõus Merkuuril. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Robert Silverberg. Soe inimene. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Suvelaulud. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Teisik. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Külli Seppa

Robert Silverberg. Uus algus. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Sylvia Spruck Wrigley. Proejkt „Nartsiss“. Algernon, september 2016. Tõlk.Juhan Habischt

Nik Sredin. Niña. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Vaughan Stanger. Tumedad olid nad ja kummalised seest. Reaktor nr 61, oktoober 2016. Tõlk.Tuule Iil

Arkadi ja Boriss Strugatski. Otsustav katse. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Julia Zonis. Seitsmes tunnismärk. Reaktor nr 56, mai 2016. Tõlk. Rauno Pärnits

Jean-Louis Trudel. Langevad inglid. Reaktor nr 55, aprill 2016. Tõlk. Liisa Vesik

Deborah Walker. Ta mõistuse jäine taru. Reaktor nr 52, jaanuar 2016. Tõlk. Liisa Vesik

Deborah Walker. Puhas ja maitsetu. Reaktor nr 56, mai 2016. Tõlk. Tuule Iil

Eesti autori romaan

Akuma V. Ohutsooni hundid. Valge hundi kroonikad 1. raamat. Hea tegu

Thavet Atlas. Sadakond nõiutud suitsukest. Esper Thompson

Andris Feldmanis. Viimased tuhat aastat. Varrak

Meelis Friedenthal. Inglite keel. Varrak

Margus Haav. Kuidas lõhnab kuri. Fantaasia

Indrek Hargla: Raudrästiku aeg. Raudhammas

Leo Kunnas. Sõda 2023. Taavet. Koljat. Küppar & Ko

Mart Laar. Käsi mõõgaga. OÜ Read

Mairi Laurik. Mina olen surm. Tänapäev

Mairi Laurik. Süsteem. Fantaasia

Mann Loper. Kellest luuakse laule. Fantaasia

Olev Muutra. Kolmteist rändurit. Hea Tegu

Reeli Reinaus. Verikambi. Varrak

Arne Ruben. Talvehommiku härmas kindakirjad. Fantaasia

R. Tagarian. Atlantise väravad. Legend

Tiit Tarlap. Rajake tähetolmus. Fantaasia

Tõnis Tootsen. Esimene päev. Autori väljaanne

Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana. Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid. Fantaasia

Siim Veskimees. Asunduste öö. Fantaasia

Enn Vetemaa. Sõidavad Eelija tulisel vankril. Tänapäev

Steven Vihalem. 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality. ZA/UM Nihilist fm.

Saale Väester. Reetur. Kentaur

Eesti autori lühiromaan või jutustus

Miikael Jekimov. Tormiga saabub ka veritasu. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Tamur Kusnets. Ootamatu jahisaak. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Mairi Laurik. Surf ajalainetel. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Mann Loper. 1905. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Jaagup Mahkra. Umgolla mustad maagid. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Rait Piir. Teispool inimest. Reaktor nr 56, mai 2016

Heinrich Weinberg. Kadunud ja leitud. Autorikogumik „Pimesi hüpates“. Fantaasia

Heinrich Weinberg. Kes varju püüab. Reaktor nr 53, veebruar 2016

Heinrich Weinberg. Kui udu hajub. Autorikogumik „Pimesi hüpates“. Fantaasia

Eesti autori lühijutt

Mehis Heinsaar. Sinine mets. Autorikogumik „Unistuste tappev kasvamine“. Menu

Maks Hull. Viimne kiri. Reaktor nr 57, juuni 2016

Henri Hundu. Maja. Algernon, detsember 2016

Henri Hundu. Vesi. Reaktor nr 62, november 2016

Meelis Ivanov. Sosnovski karuputkede päev. Reaktor nr 63, detsember 2016

Miikael Jekimov. Külmainvestor. Reaktor nr 58, juuli 2016

Miikael Jekimov. Novembriöö. Reaktor nr 63, detsember 2016

(:)kivisildnik. Astrid Loomgreni toimik. Reaktor nr 58, juuli 2016

Armin Kõomägi. Punamütsike. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Kaarel Kõvabait. See ei tee üldse haiget! Reaktor nr 61, oktoober 2016

Tea Lall. Rõika peeglivabriku needus. Reaktor nr 52, jaanuar 2016

Erki Lind. Taliharjaöö. Värske Rõhk 48

Meeri Luu. Hallid inimesed. Algernon, juuni 2016

Merca. Allääres. Looming nr 9

J.J.Metsavana ja Veiko Belials. Neli kohta peale koma. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

J.J. Metsavana. Veretu elu. Reaktor nr 59, august 2016

J.J. Metsavana. Startup. Reaktor nr 61, oktoober 2016

Bix Pokupoeg. Sepatütar. Reaktor nr 52, jaanuar 2016

Aira Rakav. Sigade tee. Reaktor nr 52, jaanuar 2016

Aira Rakav. Talv. Reaktor nr 54, märts 2016

Artur Räpp. Siiralt teie. Reaktor nr 60, september 2016

Kristjan Sander. Elekter. Algernon, september 2016

Madis Seppam. Kuldklient. Algernon, juuni 2016

Madis Seppam. Viimane lehm. Reaktor nr 55, aprill 2016

Leila Tael-Mikešin. Veenus ja mutrivõti. Reaktor nr 63, detsember 2016

Maniakkide Tänav. Halastuse hind. Reaktor nr 55, aprill 2016

Maniakkide Tänav. Liblikad pimedusest. Reaktor nr 60, september 2016

Maniakkide Tänav. Tartu kaupmehe Preussi needuse mõistatus. Reaktor nr 61, oktoober 2016

Elo Viiding. Lihtne lugu. Autorikogumik “Lühikesed ja lihtsad lood” Loomingu Raamatukogu 33/2016

Riho Välk. Lõpetamata missioon. Reaktor nr 56, mai 2016

Riho Välk. Kadunud tulevike otsinguil. Reaktor nr 57, juuni 2016

Heinrich Weinberg. Nurgatagune reisibüroo. Autorikogumik „Pimesi hüpates“. Fantaasia