Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.

Adena Sepp – Meresoolane maasikmari (2011)

Värske töötu ja värskelt mahajäetud Tairi läheb Saaremaale noorte sugulaste juurde asendustalunikuks, sest need lähevad suvel paariks nädalaks puhkama ja kedagi muud pole asemele võtta. Ees ootavad siis kanad ja lambad ja põllukesed. Seal on naabrid – head ja halvad pered. Headel on kena perepoeg, kellesse Tairi armub, halvad tahavad aga seda kena perepoega oma ilusale raisus tütrele kaasaks, noortel suisa mõnda aega umbkaudne lembesuhe. Halbade naabrite peretütrel on laps, kelle halb isa vabanes just vanglast, halb peretütar ja halb isa tahavad hea naabri perepojalt oma õnne tarvis raha välja õngitseda, aga selleks on Tairi ees, kellesse kena ja muskliline perepoeg kah nagu armub. Halb isa ähvardab lambakarjamaal Tairit mõningase seksuaalse tegevusega ja neiu põgeneb esimesel võimalusel tagasi Tallinnasse, kus ootab ehk ees võimalik töö kingapoe klienditeenindajana. Aga – Tallinnas teeb järgmisel päeval korraga lähenemiskatse eks-meessõber, kelle tõttu Tairi koondati, kuna ekselukaaslane lõi töö nimel külge nende mõlemi ülemusele. Libe mees soovib nüüd õnnetut naist armukesena kasutada. Huvitav on see, et Tairi on kõigist teda ihalevast kolmest mehest (hea perepoeg, eks, halb isa) mõned aastad vanem. Nojah, lõpuks jääb naine rasedaks, aga kellest? Häbiasi, et ligi kolmekümnene naine ei hooli turvaseksist.

Sepp on teadagi tulihingeline Saaremaa kirjanik, ja noh, eks see Saaremaa selline vinge koht ta raamatutes ole. Kui muidu pole siin just tegemist girjandusega, siis raamatu viimane kolmandik oma dramaatiliste edasiarendustega kisub küll girjanduse kanti. Aga pole hullu, natuke sai siin sisututvustuses kah luisatud.

“Kalmari toetav õlg tema vastas pani taas südame kiiremini põksuma. Püha taevake, mida see peaks tähendama? Ega ta viimaks siiski hakka sellesse rannapoisisse tõsiselt ära armuma? Näed siis, ongi kadumas tema põhimõttekindel meestevihkamine ja see näitab, kui vähe tal iseloomu on.” (lk 110) 

“Tairi nautis Kalmariga koos toimetamist ning aknast pätse sisse visates püüdis ikka teha nii, et nende käed kogemata kokku puutuksid. See oli nii lahe tunne ja hoolimata sellest, et Kalmaris ei paistnud see pisimatki tundemuudatust tekitavat, võpatas tema süda iga puudutuse järel lausa pööraselt.” (lk 139-140) 

“Äkki meenus talle, kuidas ta oli pärast tormilist armatsemist veidikeseks uinunud, siis äkki ärganud ning avastades Kalmari enda kõrvalt, oli tolle kurjalt minema kihutanud ning vist isegi käratanud, et ei soovi temaga enam iial tegemist teha. Issake, ainult see veel puudus! Ta oli ju Kalmarile selgelt mõista andnud, et oli vajanud teda ainult korraks jommis peaga üles krutitud ihalaine rahuldamiseks. Tairi tundis, kuidas selle meenutuse peale ta põsed punakseks lahvatasid. Üks rumalus teise otsa ja ehkki juhtunu võib kül purjuspäi tehtud lolluste kraesse ajada, kuid on ju ammu teada, et joomasena öeldakse välja seda, mida kaine pea on mõelnud.” (lk 154-155)

saarte hääl 

Adena Sepp – Sädemed tuha all (2010)

Eelmiste raamatutega võrreldes selline muutus, et vaatepunkt lähtub meeste rohmakast maailmast. Ehk siis kangelaseks on töökojas autosid ja muruniidukeid parandav tubli maapoiss Kevin. Elu nagu ikka suviselt romantilisel Saaremaal, meri ja purjutavad mehed ja soe udu. Kevin ei purjuta, Kevin parandab autosid ja Kevini vanavanemad kardavad juba vaikselt, et poiss jääb vanapoisiks. Aga ühel hetkel jõuab Kevin moraalse lahkteeni – kas olla edasi ülemuse naise poolt kasutatav või armuda hoopis nääpsukesse üliõpilasneidu. Nagu ikka, valib mees noorema liha. Ja puhkeb siivas kirg. Noored suhtlevad omavahel kui vanades romantilistes filmides, ikka väike naljategemine ja salajane õhkamine ja mida kõike veel (aga mitte kõike, tibi tiba pips). Või noh, ütleme, et elu on siin raamatus vanamoeline ja ümar (kuigi jah, maailm on tõepoolest veidrikke täis, miks mitte siis kaks sellist ei võiks kohtuda selle raamatu lehtedel).

Kõik ilus saab korda otsa. Raamatu lõpupoole tuleb siis tagakaanel lubatud kriminaalne värk. Ja mitmed saladused tulevad päevavalgele, aga hoopis teises valguses (millises siis? Ütleks, et halvas). Aga äkitselt kriminaalne värk laheneb ja loo finaal on (eelviimasel leheküljel!) selline, et võtab peale musta masenduse peatükke (milliseid tagasilööke noor armastus ometi saab!) suurest rõõmust mu jalust nõrgaks ja tekitab, teadagi, usku inimkonda. Milline kena tänapäevane muinasjutt, ja mõnusalt hõlbus lugemine. Kui Laidla puhul tükkis aegajalt esile mingi šokeerimisvajadus, siis Sepp võtab asja rahulikumalt ja lihtsalt jutustab lugu, mis võiks pakkuda tuge. Rahulik romantika.

Adena Sepp – Peljatud tunded (2009)

Mõneti siis tänapäevane tuhkatriinulugu, kohtuvad ja igati armuvad keskealised Hiiumaa kalatööstuse suitsukala sorteerija Katren ja Tallinnast kalatööstust parandama tulnud juhtivtöötaja Oliver (tuhkatriinulugu ehk seepärast, kuidas kalatööstuse lihttöötajad muudkui rõhutavad endi ja ülemklassi vahet – ülemklassi mehed vaid heal juhul kasutavad neid ära, naiste püüdlustest hoolimata pole ülemklassi isenditega õnn võimalik). Et siis selline pisut ootamatu vaatenurgaga või õigemini asukohaga armastuslugu, vihutakse liinil kalu sorteerida ja vahel räägitakse tööprobleemidest ja unistatakse sinisilmadega mehest. Iseenesest võiks mõnel mõtteuidangul suisa arvata, et autoriks mõni noorem avangardist, kes püüab kunsti rahvani viia, aga võta näpust, ikka tõsine armulugu kõigile meile romantikahuvilistele, pole siin mingit trikitamist.

“Ivika viipas uudishimulikult teda enda juurde tulema ning saanud teada, et Katrenile helistas Tambet, mis muidugi oli puhas vale, ei uudishimutsenudki ta rohkem. Katren aga oli kogu ülejäänud tööpäeva sisemiselt pinges ning tasus vaid hetkeks mõelda Oliveri tehtud ettepanekule ja mehe sinisilmadele, kui kuumalained tast üle uhasid. Näpud ei tahtnud enam sõna kuulata ja kalad kippusid toosi läbisegi minema. See kõik tegi teda närviliseks ning päeva lõppedes tundis end rohkem väsinuna kui kunagi varem.” (lk 63)

Katren on usu kaotanud, et peale oma kustunud abielu veel võiks elus õnne tabada, ja seda painavamalt mõjub talle Oliveri kasutatav parfüüm ja pilklikud silmad. Mees ja naine muudkui soiguvad omaette armumisest, küll lähevad neil jalad nõrgaks teise huuli eemalt vaadeldes jne – kiuslikult võiks öelda, et selline tuline põhjamaine armumine (milline oleks tavaline või vaoshoitud tundelugu, võib vast ise ette kujutada). Lugemisel tajub ehk tõepoolest, et autor on naine ja oodatavad lugejadki pigem naised, see Oliver on igatahes kui üks hiliskeskealise naise unistus (samas ei ole kindlust, kas Oliverist ikka oleks oma kätega maja üles ehitajat). Sepp on siivsam ja rahulikum variant Milvi Lembest (puudub ecstasy ja hispaania kärbes) ja igal juhul inimlikum kui Soonik. Ahjaa, lõpp on üllatavalt positiivne ja roosiline, elu ei lõpe neljakümnendates, okkaline ja tahumatu Katren saab ja hakkab...

“Selline jutt pani Selinigi muigama – paljud naised olid siin üpriski korpulentse figuuriga ning nii mõnegi oleks võinud neist tissimissi konkursile saata ja nüüd neid bikiinides ette kujutada, see võinuks päris omalaadne pilt küll olla. Liinat vaadates võis läbi kitligi aimata, et peale pesu seal kitli all tõepoolest midagi muud tal seljas pole. Oliver piidles hetkeks Katrenitki, ainult korraks naise saledale kehale mõeldes pidi ta tunnistama, et see teda endiselt erutab, kuid Katren hoidis kindlalt oma kukla tema poole ning näis tema kohaloleku suhtes täiesti ükskõikne olevat.” (lk 90-91)

Adena Sepp – Saatuslikud jõulud (2008)

“Naine oli nagu ootel lill, kes igatses vaid sooja päikest ja kosutavat päikest, et õide puhkeda. /-/ Kas see igatsus romantika järele on tulnud armastusromaanide lugemisest või nende seebikate vaatamisest? Ometi, eks hing ihkab ikka seda, millest koduseinte vahel vajaka jääb.” (lk 11)

Lastekodus kasvanud aleviraamatukogutöötaja Agnel on elutu abielu poja seemendajaga, kuni see lahkub oma uue seemenduse tõttu, millest naisel ja pojal suurt kahju polegi, saabki rahulikult telekat vaadata ja muusikat kuulata. Pealegi, kellele ikka meeldib telekaga lakkamatult õlut lürpiv mees. Agnele on toeks 14.aastane poeg Romet, kes on kui vaikne kindel kalju. Nii asjalikku teismelist poissi polegi nagu kohanud nüüdiskirjanduses.
Jõulude ajal kohtub Agne juhuslikult muusikust Harryga, kes on naisest esimesest silmapilgust täiesti ära nõiutud, ja järgnevate kuude jooksul püüab temaga tuttavamaks saada. Aga see ei ole lihtne.

“Talle meeldis selle naise juures kõik: see, kuidas ta punastades püüdis kramplikult tema pilku vältida, kuidas ta kangekaelselt otsis tegemist, et mehest eemale hoiduda, andes mõista, et ei soovi sugugi mehega flirtida. Ja kuidas ta, vaeseke, püüdis varjata oma hingehaava muretuna näiva hoiaku taha – see kõik tõmbas ligi. Hetkeks oli Harryl isegi tahtmine tõusta ja see väike naine oma rinna vastu suruda. Sellisest ootamatust soovist uhkas allapoole keha kerge soojalaine, nii et Harryl tuli kiiresti asendit muuta ja pilk mujale pöörata. See veel puuduks, et naine tema silmist tekkinud iharuse välja loeks! Tegutseda tuleb tasa ja targu.” (lk 59-60)

Harry tegutsebki tasa ja targu, hakates näiteks Rometile ja ta sõbrale muusikategemist õpetama. Agne arvab vahel, et tegemist võib olla pluffiga (lk 77). Aga muusika on see, mis inimesi ühendab.
“ “Aga sulle, millist muusikat sina armastad kuulata?”
“Eks ikka midagi romantilist: kantrimuusikat, retrot, ja noh, nagu nad nüüd nimetavad, “süldilugusid”.” “ (lk 106)

Ootamatult tekib Agnel terviseprobleem ja ta peab minema vasaku käe operatsioonile. Et peale lõikust on puhkust vaja, pakub motelli- ja saekaatriomanikust muusik-kaunishing Harry, et Agne ja ta poeg võiks tulla suveks ta kämpingusse puhkama. Käes on soe juunikuu ning ema ja poeg nõustuvadki Harryle külaliseks olema (poeg saab lisaks seal taskuraha teenida).

Naine õhkab parema olemise järele, aga ometi hoiab end igati tagasi: “Harry lähenes kelmikal ilmel Agnele, olles valmis naist oma embusse haarama, kuid Agne sibas kiiresti ümber laua ja jättis ta tühjade kätega seisma./-/ Ta oli elevil ja see, et Harry talle igamoodi läheneda üritas, tegi teda plikalikult üleannetuks... nii mõnus oli meest niimoodi narritada... laskmata end haardeulatusse.” (lk 121)

Riivatutest tsitaatidest hoolimata polnud elu motellis ainult lust ja lillepidu. Harry “oli nägus ja seksika väljanägemisega” (lk 125) ning salamisi pidas mehele jahti kokatädi Varje (armastuses ja sõjas on kõik lubatud), samuti tekitasid väikest segadust pahad kurjategijad.

Ajapikku adub poegki, et ema ja motellipidaja vahel midagi susiseb: “Oleks ju mõistlik, kui need kaks lihtsalt oma tunded valla laseksid, tõmmet oli ju nende vahel märgata küll.” (lk 152). Ja eks see nii lähegi.

Armas-naiivselt kirjutatud armastuslugu, mille väärtus seisnebki pretensioonikuse puudumises.

saaremaa