Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Anoud - Kahramana (Iraq + 100, 2016)

Antoloogia, kus iraagi päritolu autorid kirjutavad sellest, milline võiks olla Iraak 100 aasta pärast (lisaks sellele on antoloogia koostajal Hassan Blasimil unistus, et selline antoloogia võiks ühtlasi olla iraagi nüüdisulme alustalaks). Selle loo autor näeb tulevikku status quo jätkumises - osa riigist on ameeriklaste hallatav (Kurdistani ja Bagdadi alad), Loode-Iraagis paikneks aga nö kalifaat (loos küll nimega “the Islamic Empire of Wadi Hashish”, laiskuse huvides nimetan seda siiski kalifaadiks), kus valitsevad ranged islamiseadused ja mille eesmärgiks on kogu Iraagi territoorium oma valdusse saada ning okupeerijatest ühel või teisel viisil vabaneda.

Loo peategelaseks on 16-aastane imeilus neiu Kahramana, kes pidi paari astuma selle kalifaadi juhiga, aga pulmaööl torkas neiu mehel silma välja ning põgenes seejärel okupeeritud alale. Mis ei tähenda siiski lõplikku pääsemist - põgenikelaagris asutakse uurima, kas Kahramana on tõesti vägistamisohver (kuid pulmaöö jäi poolikuks) ja kas ta räägib oma põgenemise põhjuste kohta tõtt (neiu vaikib põhjusest, miks ta tegelikult mehel silma välja torkas ning seejärel põgenes; seeasemel on tal väljamõeldud lugu, kuidas mees vägistas teise naise ning pidi seejärel Kahramana kallale tulema) või tuleks ta tagasi deporteerida kalifaati. Et Kahramana on niivõrd ilus ja tema seotus vastaspoole juhiga on mingil moel avalik, siis saab tast omamoodi põgenikelaagri kuulsus, mis teeb aga sealsed laagrinaised kadedaks.

Vihane kalifaadijuht ei jäta kätte maksmata, lastes oma ajalehe esilehel kuulutada, et Kahramana polnud tegelikult neitsi ning hooras meeste-naistega jne (rahvast kutsutakse vaatama, kuidas need kaashoorajad järgmisel päeval hukatakse) - ning üleüldse peavad nüüd kõik naised lapsi sünnitama, et saaks massiga ameeriklased välja kihutada. Lugu teeb veel mõned käänakud… aga traagilisest lõpplahendusest pole pääsu.

Lühike ja masendav nägemus Iraagi tulevikust, kus jätkub samasugune vägivaldne ja lootusetu segapuder nagu praegugi. Lisaks katsetavad ameeriklased bioloogilist relva, et vastaspoole naised nii steriliseerida, aga soovitud tulemuse asemel saab hoopis kliima ootamatu põntsu. Ja ikka on korruptsioon ja sahkerdamised lihtrahva kallal, lihtsalt vahel on neil läänemaine maik man.