K. J. Parker – The Two of Swords. Volume Two (2017)

Jätkuvad seiklused sõtta uppunud endise Impeeriumi aladel ja sõbrad Loožist valmistuvad omapoolseks sõjaliseks sekkumiseks – mis Looži lihtliikmetele näib enesetapumissioonina, aga mida nad õieti teavad kõrgemate juhtide plaanidest. Sest keegi muidugi ei tea, kes tegelikult Looži juhivad.

Tegevustikku antakse edasi teatepulgana nagu esimeses osas – kui üks tegelane on oma osa täitnud (no seda siis autori arvates), võtab teatepulga üle järgmine tegelane, kel oli eelmise osa tegelasega mingi kokkupuude ning liigub edasi hoopis uutele radadele. Nii võiks eeldada, et saaks eriliselt laiaulatusliku ülevaate endise Impeeriumi oludest – toimub paras ringkäik kolgastes ja õukondades, tegevusse sekkuvad nii esimesest romaanist tuttavad kui täiesti uued tegelased (puudub küll täiesti tavalise lihtinimese pilk, kuivõrd kõik tegelased on mingil moel sõjategevusega seotud).

Seetõttu otsest peategelast ei olegi, peategelane ongi ehk Looži vandenõu, mis kogeb paremaid ja halvemaid aegu. Kui romaanide pealkirja järgi oleks vennad Belot’d justkui eriliselt esile tõstetud, siis selles osas jäävad nad õieti tahaplaanile – nad küll püüavad teineteist sõjaväljal üle trumbata (muidugi, milliste kaotuste hinnaga), aga siin esitatud tegelaste vaatepunktid puutuvad sellega kokku nö tagaplaanil, kas siis sõjakäikude jälgedes või lahingujärgselt.

Eks selline peategelase fookustamatus teeb romaani mõneti libedaks kalaks – no kellele sa õieti kaasa elad? Samas aga avaneb õige küüniline (või noh, kriitiline) vaade sõja nö heroilisuse kujutamisele; pigem on siin musta huumoriga esitatud tsiviilelanikkonna ja lihtsõdurite elamused etturitena suurte malemängijate haardes.

„Poverty. Four of Spears. Four of Stars, reversed. The Thief, reversed. Musen shivered. The Scholar. Nine of Wheels. Hope, reversed. The Angel, reversed. The Cherry Tree.
„It’s like this,“ Musen said, and his mouth was dry. „You’re going to have six months of sheer misery and lose everything, and then you’re going to die. Sorry.“
The pirate was staring at him. Musen forced a grin. „Only kidding,“ he said. „Right, Poverty. Poverty doesn’t actually mean poverty, it means a change in your fortunes. Four of Spears is someone you’re going to meet, or someone you know already who’s going to make a difference you. In this case, he’s a sort of big, noisy know-it-all who’ll probably make trouble for you, but the card’s not reversed so it’ll be finne. Four of Stars is another man you’ll have dealings with; he’s a tricky one, a good friend and a bad enemy; again, not reversed, so it’ll be all right. The Thief means you’re going to do something clever; reversed means it’s be bad news, but not necessarily for you. The Scholar, that generally means money, nice things, good stuff generally. Nine of Wheels – „ He paused. He was running out of ways of twisting the meanings while still not actually lying.
„That’s another important bloke I meet, right?“
„You’re getting the hang of this,“ Musen said. „Nine of Wheels is someone really important – at least, important to you. Could be the captain of this ship, could be the emperor, could be the girl you fall in love with. Actually, following on from the Scholar, it could well be something like that.
The pirate was frowning. „The next one’s upside down. That means it’s bad, right.“ (lk 206-207)

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Adrian Tchaikovsky - Guns of the Dawn

Emily Marshwic on Jane Austeni kangelannasid meenutav vanast, kuid tagasihoidlikust aadlisuguvõsast pärit neiu. Marshwicid on olnud tuntud oma kohusetunde poolest; seepärast pole mingi ime, et kui puhkeb sõda naaberriigi Denlandiga, ei peida perekonna meesliikmed ennast selle eest. Kuid siis nõuab sõda neid veel juurde - ja kui mehi enam pole võtta, siis hakatakse nekrutiks võtma ka naisi. Ja Emily satub samuti lahingute keerisesse (romaan algabki in media res lahingustseeniga).

Romaani esimene kolmandik jätab mulje, et tegu on "Uhkuse ja eelarvamuse" ja "Läänerindel muutuseta" ristsugutisega, millele soustiks veid võlukunsti peale kallatud. Selles on 18. sajandi lõpu Inglismaad meenutav ühiskond, kõrk ja veidi tagurlik, ning oma kuninga tapnud ja ennast parlamentaarseks kuulutanud naaberriik. On, nagu öeldud, Austeni tegelasi meenutav perekond, on nende samuti austenlik vaenlane hr Northway, kes on aastate eest vana hr Marshwici enesetapuni viinud, kuid kellest Emily endalegi ootamatult hingesugulase leiab, on ball ja säravad kostüümid - ja siis muidugi lõputu mõttetu sõda kusagil kaugel. Ja sõjamaagid. Kui Emily ise sõtta satub, siis tempo muidugi muutub, lahti läheb pidev tulistamine, raiumine ja muu säärane ning temast saab uhke ja nutika aadlineiu asemel tõhus tapamasin, vähemasti teiste vaatepunktist; lugejal on siiski võimalik Emilyga koos kaasa kahelda ning mõtiskleda juhuse rollist kangelaslikkuses. Lõpuks saab muidugi sõda otsa ja kõik, kes veel ühes tükis, pöörduvad tagasi, kuid rõõmu ja rahu sellega ei kaasne; sõjani viinud ja sõjas tekkinud pinged on kuskil pinna all jätkuvalt olemas ning ei usu, et ka romaani lõpplahendus neid täielikult lahendab.

Lugesin raamatut nohuse peaga; uimasusele vaatamata - või ehk just selle tõttu - hakkas juba alguses häirima segadus detailides. See on muidugi ilmselt liigsete teadmiste häda, kuid ühiskondlikult on Tchaikovsky kokku seganud kogu Euroopa ajaloo 18. sajandi lõpust esimese maailmasõjani, mis paiguti mõjub väga kohatult. Ruumiline mastaap kipub venima nagu kumm, sest peategelane jõuab rindele mõne päevaga, käskjalal kulub aga sama maa läbimiseks samal viisil nähtavasti nädalaid. Sõda toimub ühel hetkel suurel alal ja on kõikehõlmav, järgmisel aga justkui peopesasuurusel maalapil; see peaks olema kestnud juba aastaid, kuid kõigile jätkub imekombel ikka veel vormiriietust, relvi ja muud varustust jne. Vaesed maagid ei leia ka eriti muud kasutust kui vaid ülespuhutud leegiheitjatena. Nii et maailmaehituslikus plaanis ei saavuta "Guns of the Dawn" kokkuvõttes suurt enamat hunniku klišeede kokkukuhjamisest. Samas meelelahutusena haigele targutajale on ta hea ja hoogne, hoides romantilise liini sõjalisega edukalt tasakaalus ning joonistades päris kenasid austenlikke karaktereid.