Naomi Novik - After Hours (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tekst, mis kuulub Scholomance maailma ja räägib loo sellest, kuidas Beata nimeline tütarlaps on sinna kooli sattunud ning kuidas ta toakaaslaseks on määratud ülbe ameerika neiu: kooli poolt on sellise valiku teinud viis võlurit ning eesmärgiks on, et nad üksteist täiendaksid. Beata ja Jayne ei saa aga kohe esimesest päevast teineteisega üldse läbi.

Beata lootis koolis äri teha seentega (sest kõik teevad vahetuskaupa õpingute või isiklike soovide edendamiseks), aga Jayne on peale nende kokkupõrget tema maine sedavõrd ära susserdanud, et keegi ei taha tema seeni. Poolakast tüdrukul on küll koolis heatahtlikke tuttavaid, aga sellest ei piisa edukaks eluspüsimiseks. Beata otsustab minna öösel kooli võlutarvikute lattu, et seal enda tarbeks midagi revideerida - hoolimata tuttavate hoiatustest ja kooli sisereeglites kõlavast hoiatusest.

Need hoiatused polnud moepärast.

Novik näib huvitav autor, aga see Scholomance seeria pole senini huvi tekitanud: et noh, mingi võlukunsti ja kooli teema. Blogis on varem kirjeldatud romaani “A Deadly Education”, peale Orion Lake’i ei paista siin muid ühiseid tegelasi olevat. Ja eks siin kogumikus on see teksti esmatrükk.

Jonathan Louis Duckworth - Bruised-Eye Dusk (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Taas vähe LGBT-hõnguline tekst, seekord siis fantaasialugu nõiajahtijast nimega Rugg, kes rändab üksildastel aladel koos oma alligaatoriga. Ta sooviks ühes ääreala külas oma varusid täiendada, kuid külas on ärev olukord - nende kandis pesitsev nõid on arvatavalt pannud külale needuse, mistõttu surevad koduloomad ja seejärel on haigestunud lapsed. Rugg palgatakse seda nõida tapma.

Rugg läheb tagasi sohu ning pimeduse lähenedes otsib soosaare, kus aga teeb lõket imekaunis noormees. Kiiresti saavad nad lähedaseks ning veedavad kirgliku paaritumisega kenasti aega, kuniks hommikul avastab mees, et ta kaunis kaaslane on juba lahkunud. Rugg asub edasi otsima nõida ning peagi avastab saladusi, mis seotud nii küla kui nõiaga. Aga seda olukorda on võimalik lahendada - nii nagu Ruggi puhul on see varem juhtunud.

Teksti maailm leiab aset Põhja-Ameerika lõunaosa soistel aladel, kus on muuhulgas tegutsenud üsna traditsioonilised kuningriigid … mida aga ohustavad mingid imelikud lendavad artefaktid jne. Eks loo võlu ongi see maailm, mis on siis loodud tavaliselt euroopaliku fantaasiailma järgi, mida tavaliselt just ameerika oludesse ei paigutata. Ja no see taltsutatud alligaator, kes veab peategelast mööda soo-alasid ning kel on samuti oma arvamus. Ja eks see peategelasega kaasnev homoerootika on omal moel samuti sobiv.

Kui nüüd peale selle teksti kirjutamist lugesin autoripoolset loo tutvustust, selgus, et tegu on postapokalüptilise Ameerikaga; maailm, millest on autor varemgi kirjutanud ja kavatseb veelgi teha. Tõepoolest, võiks lisaks lugeda.

Susanna Clarke: Jonathan Strange & härra Norrell

Kolmes köites terviklik romaan. 
Või noh - selle kaanepildiga, mis siin näha, ühes köites. 
Mina lugesin eelmist eestikeelset väljaannet, mis kolme eri köitesse jagatud. See jagamine ei tee raamatule teenet, sest tegu on looga, mida ei tohiks katkestada. "Jonathan Strange ja härra Norrell" on terviklik nii suurel määral, et alguskolmandikku keskmise kolmandiku ja vaimustava lõputa ei saa lugeda sama sõnumit kandavana ega isegi sarnasena kogemusega, mille saab kogu lugu lugedes ja tunnetades.
Või lugedes lõppu ja keskpaika alguseta.
Rääkimata ainult keskpaigast.

See jagamine samas rõhutab, KUI erinevad on raamatu osised, KUI väga on vaja tervikut, et saada kõik. Osad on vähem kui nende summa.
Samas: isegi osadeks jagatuna on tegu hea raamatuga. 

Susanna Clarke teeb seal kõiki asju, mida loovkirjanduse õpetajad keelavad teha: ta kirjeldab, mitte ei näita. Ta ei väldi klišeid, vastupidi - tema tegelased on sageli niivõrd "nojah, sellised need (ülemteenrid, raamatukoid, head naised, inglased, hulkurid) ongi", et mõjuvad peaaegu karikatuuridena. Samas on tegelasi palju, nad sattuvad mingil hetkel lukku, siis kaovad sealt, siis naasevad, et öelda kolm lauset, ja mingit "asjade lihtsana hoidmist" ei toimu EI tegelaskonna ega loo enda võtmes. 
Sest lugu on on NII hea, NII ebatraditsiooniline, nii väga palju enamat, kui lugeja ootab, et ükskõik, kui väsinud ma olin, ükskõik, kui palju mul muid asju teha oli, IKKA neelasin viimase osa paari päevaga - ning samas, eks ole, ma ei lugenud seda kõike esimest korda, ent ma ei mäletanud, millest lugu tegelikult on.
Liiga ootamatu ja ebatavaline. Mitte "aa, see on see mudel, poiss kohtab tüdrukut ja siis kaotab ta ja mida ta siiis teeb" või "aa, kuningriik tuleb võluunest äratada" või "juhtus mõrv ja nüüd uurime, miks ja kuidas". "Jonathan Strange'i ja härra Norrelli" lugu täiesti uus. 

Mul oli meeles, et meeldis väga, Strange'i ja Norrelli isikud ja isiksusetüübid, elluäratatud daam, et toimus sõda Napoléoniga, et oli haldjamaa ... aga mitte enamat. 
Nii et sain teist korda hulluda ja imet näha. 

See teine kord tuli veel suurema vaimustuse ja imetlusega kui esimene. Sest vähemalt oli mul meeles: "NII. HEA. Ühegi hinnaalanduseta hea," ja mulle on oluline raamatu kohta ette teada, et mulle meeldib.

Susanna Clark lõhub rõõmuga neljandat seina. Pöördub lugeja poole. Muheleb tegelaste üle nii avalikult, nagu vaid autor teha saab, ega lase lugejal unustada, et see teos on kellegi kirjutatud, talle jutustatakse lugu. Tekstis on ohtral allmärkusi, mille peamine eesmärk on lugejat lõbustada otseselt loole mittevajalike detailidega, taustal info, et see maailm on päris, maailm on sadades kordades keerukam ja laiem kui vaid ühe loo jaoks valmis mõeldu, ja proua Clarke annab tundeid ja tunnetust edasi kõigega: stiil, sõnastus, sõnavalik. 
"Keep it simple" ja "ära kasuta keerulisi väljendeid, kui saab ka lihtsamalt"? Hei, mulle JUST meeldib teada saada , et sõna "helgastus" olemas on ja mida see tähendab!

Võibolla ei ole tegu mu lemmikraamatuga. Tunded on, pinevus on, põnevus on, ehedus on, aga et samas on nii palju stiili ja eemaltvaatamist, ei ole lugemiskogemus päris nii toores ja vahetu, et mind tallakumeruseni vapustaks ja kananahe ihule tooks. 

Aga see on kahtlemata kõige paremini kirjutatud raamat, mida nimetada oskan. 

BAAS

Loterii
veel Loteriid
ja veel 
ja veel veidi

Ekspress
Tõnise lugemispäevik
Bukahoolik
Sõber raamat

Mann Loper: Meister ja õpipoiss

 

Selle loo puhul meeldib mulle hulk asju, mis meeldisid juba esmalugemisel 2014. aastal. 
Tugev taust - kogu aeg on tunda ja jutus mängib kaasa, mis kõik on olnud, kuidas möödunud sõja kangelane elab möödunut kaasas kandes, ent ikkagi edasi liikudes. Loo maailmal on minevik ja miski pole "alati on niimoodi olnud" formaadis paigale tardunud pilt, vaid kõik elab. 

Vahemärkus: sellele loole ilmselt eelneb vaimus "Kellest luuakse laule"-raamat, aga romaan mulle ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi mulle pidev teade, et nii, nüüd hakatakse seda tegema, ja siis hakataksegi. Põnevust polnud, kõik oli selge.
See-eest LUGU on väga hea.

Vastumeelselt õpetaja-positsiooni peaaegu sattunud viiulimängija-mõõgamees on väga sümpaatne, tema õpipoiss vbla naaatukene liiga naiivne - ent seda tasakaalustab tõsiasi, et ta näeb ja tunnetab hulka asju, mida normaalne laps ei tunnetaks. 

Mulle meeldib, et ka naistele on antud eriline tugev roll, mitte et nad on nagu füüsiliselt nõrgemad mehed, kes lisaks meestetöödele  peavad veel 48 tööd tegema, sest nad on naised. Kõditab mu sisemist Mary Sued - ka naised saavad äärmiselt Oivalised olla millegi muu pealt kui hästi ilus olemine. Ja samuti meeldib, et kõik ilmnev ei ole konkreetselt just selle loo jaoks vajalik, vaid näitab maailma ja selle elusust.

Ja muidugi meeldib mulle lõpu lahtisus ja tulevikkuvaatavus. 
Meeldib, kui tulevik pole kindel, ent midagi nagu aimata oleks.

Loteriis varem
BAAS

Ben Aaronovitch: Londoni jõed

 

Kiire, sõbralik, üsna võigaste füsioloogiliste detailidega, vähelahterdav, põnev.
See oli napilt öeldud, järgneb veidi ohtrasõnalisem.

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida. 
Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv.
Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas.
Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli.
Ehk natuke veider.
Aga mitte palju. 
Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!

BAAS

Postimees

Lugemiselamused

Triinu raamatublogi

Siiliste raamaturiiul

Sulepuru

Lugemissoovitus

Reaktor

Sisekaitseakadeemia raamatunurk

Kristjan Sander: Punksi metamorfoos

 

Teadsin ennegi, et eesti ulme ja fantaasiakirjanduse vallas on loodud väga häid asju. 
Ent see lugu ikkagi üllatas maapõhja.

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Ulmeseosed
Kui lugu kuulata tahta
BAAS

Alice Hoffman: Igapäevane nõiakunst

See on minu augustiraamat. 
Mitte päris igal aastal, aga iga paari aasta järel augustis loen üle. 
Ikka veel meeldib.
Ikka veel leian keeleilus seda tunnet, seda kõikehaaravat tunnet, et tegelikult on maailm just selline. Et tegelikult ei ole maagia eest pääsu, sest see on elu. Jah, muidugi, ka raamatu üks peategelastest teab:

"... ta ei usu, et saabuvat õnnestust on võimalik ette ennustada, sest kunagi pole teaduslikult tõestatud, et ettenägemine kui niisugune on olemas. Aga kui ta poodi läheb, kahmab ta tosin sidurnit ja enne kui ta end talitseda suudab, hakkab ta nutma, otse juurviljaoskakonnas."

Aga ometi, aga ometi ...

Kui lühidalt kokku võtta, on see lugu kahe põlvkonna naistest põigetega minevikku ja vanemate põlvkondade juurde, õepaaridest, kes omamoodi maagilised ja ometi täiesti tavalised. Maagia on ju osa elust?
Vähemalt selliste inimeste omast ikka?

Kaua aega - aastakümneid - arvasin ma, et inimesed ongi sellised nagu seal raamatus. Mina ju olen ka. Sellised inimesed ongi.
Alles aegamööda olen olnud sunnitud õppima, et tegelikult mitte. Nii palju tunda, nii intensiivselt tunda suudavad vähesed. 
Ma ei ütleks, et oleme õnnelik vähemus - samas teatud moel siiski. Sest nii tugevalt elada, kogu aeg gaas põhjas, kogu aeg kõik tunded pingul, paistab ilmselt kõrvaltvaatajale väga vinge ja põnev. 
Omal moel ongi. 
Gillianid ja Sallyd, Brianid ja Kyle'id, Antoninad ja tädid tunduvad mulle omased, nad on hõim, kellesarnaseid ma elus üha otsinud olen ning iga kord, kui mõne leian, rõõmustan nagu lumekuningas. 
Selles raamatus on kõik tegelased tugevate tunnetega. 
Viimane kui üks. 
Ka Jimmy.

Kui ma oli n nii 20-24 aastat vana, hoidsin suviti aknalaual münte. Sest:

Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Seda raamatut peeatakse "naistekaks". 
Ma ei ole päris kindel, et naistekate-sorti kirjanduse lugejad saavad "Igapäevasest nõiakunstist" päris seda, mida tahavad. Arvan pigem, et need, kes otsivad kirjandusest muud kui ettearvatavuse naudingut, saavad vähemalt osakese seda, mida otsivad. Sest see raamat ei hellita. Valu on valus. Nauding on ebamaiselt hea. Üles ja alla nagu ameerika mägede nimelisel lõbustuspargi atraktsioonil. 

Bukahoolik

Hyperebaaktiivne

Lugemise aeg on alati varastatud aeg

Heleni kirjanurk

Kunagi kirjutasin sellest koos ühe teise raamatuga ka Reaktorisse

EPL, Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa

Naomi Novik - A Deadly Education (2020)

Võlurite koolidest on praeguseks kirjutatud kindlasti sadu, kui mitte lausa tuhandeid raamatuid ja seegi on üks nendest - nagu pealkirigi reedab. El - täisnimega Galadriel (päriselt ka!) Higgins - on õpilane ühes sellistest, kuid Noviki loodud Scholomance on koolina täiesti värdjalik. Isegi Lev Grossmani Brakebills on selle kõrval täiesti lebo paik, rääkimata siis Sigatüükast. Noviki loodud maailmas (tänapäeva maailmas, ainult võlukunstiga) ründavad võlureid alailma maagilised, võlujõust toituvad koletised, malefecaria. Ja et sul vähegi oleks šanssi jääda võlurina ellu, on kõige parem käia koolis, kust tervelt veerand õplilastest elusana välja astub (mitte iga sajas või nii). Sest õpingute lõppedes peavad kõik üritama välja murda läbi koletisi täis aktusesaali (mis polnud päris sellisena plaanitud, lihtsalt puhastusmehhanism läks varsti katki ja keegi pole seda enam suutnud ära parandada). Õpetajaid seal pole, ilmselt seepärast, et neil võiks õpilastest kahju hakata. Kool õpetab lapsi seega ise, ja suht halastamatult. Ja traumeerivalt muidugi ka: nii mõnigi vilistlane kasutab omandatud oskusi nähtavasti vaid selleks, et võluda endale töökoht kuskil suures firmas, kus keegi teda tähele ei pane ja ta ise midagi tegema ei pea (mis meenutab natuke Quentinit Grossmani "Võluritest").

El on selles keskkonnas natuke nagu valge vares, või õigemini mustimaist mustim ronk. Ta pole populaarne, tal ei ole sõpru - kuigi ega neid pole õieti kellelgi -, ja tagatipuks on teda õnnistatud tõeliselt kurjakuulutava andega: kui ta vähegi tahaks, võiks ta pelga näpuliigutusega linnasid maa pealt pühkida, ainult et ta väga ei taha. Mis sest, et selleks sobivaid loitse pakub kool talle köidete kaupa (ilmselgelt pole teda programmeerides sellise võimalusega arvestatud), lihtsamat laadi koristusloitsu saamiseks peab ta aga hullu vaeva nägema. Eli plaan koolist pääsemiseks on seetõttu olnud saada hakkama millegi tõeliselt heroilisega, mis paneks inimesi teda tõsiselt võtma ja mõni enklaav ta endaga kampa võtaks. Sellele plaanile tõmbab aga kriipsu peale Orion Lake, tõeline prints valgel hobusel, kes kõiki kogu aeg päästa soovib ja seetõttu hakkab korduvalt päästma Eli, kes omakorda on tõeline magnet koletistele. 

Edasi võiks nagu arvata, mis juhtub, aga õnneks päris nii siiski ei juhtu. Neist saavad lihtsalt nagu sõbrad või nii ja jummalast tore on lugeda raamatut, kus noored inimesed on normaalses mõttes sõbrad ja pilavad teineteist jõhkralt, kui nad parasjagu koletisi ei tapa. Või koolitööga ei tegele. Noviki loodud kool on põhimõtteliselt kooli kui sotsiaalse keskkonna kvintessents - koos kõigi sotsiaalse hierarhia füüsiliste väljenduste (paremad lauad sööklas jne), klikkide ja tapvate pilkudega, millele võlukunst omalt poolt veel mitu vinti peale keerab, kuna pilgud võivad päriselt tappa ja istekoht võib päriselt olla elu ja surma küsimus. Ja El on selline toredalt sünge kuju, iga noore gothi unistus, sõltumata tema soost. Kokkuvõttes seega tore ja lõbus lugemine, ehkki see väga suurt vaimset pingutust ei nõua. Natuke suisa ootan seetõttu päeva, mil keegi kirjutab raamatu samasugusest võlurite koolist, mis on aga rusuv, nagu Šalamovi "Kolõma jutud".