John Varley – Millennium (2014)

Lugu siis sellest, kuidas tulevikust pärit inimesed (ffwd 50 tuhat aastat?) sekkuvad ajamasina abil kaasaja ellu. Nimelt nad toovad õnnetustes/katastroofides/lahingutes hukka saavaid inimesi oma aega (tingimusel, et katastroofis saavad kõik nö hukka ja pole ühtki tunnistajat nende tegutsemisele) ja külmutavad seal edaspidiseks kasutamiseks. Hukkujate asemele pannakse asendajad (lipsas kõrvust mööda, et kust need pärit), kelle jäänuseid siis katastroofikohtades kokku korjatakse (tehnika on siiski nii tasemel, et tehakse nö valekoopiaid arvatavaist hukkunuist). Tuleviku arvele lähevad ka teadmata kadunud. Hukule määratud inimesi ei korjata vaid meie kaasajast (s.o. 1980ndad) vaid ka teistest ajastustest.

Nüüd ehk kerkib mõnevõrra proosaline küsimus, et milleks selline altruistlik (või mitte) teguviis – nimelt on meie mõistes tulevik niivõrd räsitud paik, et seal hakkab elu lõppema. Selles on süüdi aastatuhandeid tagasi 20. sajandil levima hakanud mõtteviis, et vaja oleks toota nii tuuma- kui biorelvi, või veel hullem – geneetilisi relvi. Ja järgneva aja jooksul ei jäänud need relvad kasutamata (tuleviku omad räägivad ühtekokku 19 tuumasõjast, mis Maad tabanud).

Ajamasinaga tegutsemine sisaldab paratamatult ohte ja käesoleva romaani sündmustik näitabki seda, kuidas ajas manipuleerimine tekitab muudatusi (ajaparodoksid!) ja millised saatuslikud mõjud on sel nö tulevikule. Eks siis muidugi tekib küsimus, kas peale ajaparodokside teket on enam võimalik midagi üldse päästa.

“Ajarännak on nii ohtlik asi, et sellega võrreldes on vesinikupommid täiesti turvalised kingitused lastele ja nõrgamõistuslikele. Mis on kõige halvem, mis tuumapommiga juhtuda võib? Väga tavaline asi: paar miljonit inimest saab surma. Ajarännakuga võime aga hävitada terve maailmaruumi, vähemalt teooria ütleb niimoodi. Keegi pole tahtnud seda järele proovida.” (lk 72)

Romaan üpriski kinni 80ndate reaaliates, nii on ka tulevik mõneti kaheksakümnendate hõnguline. Iseasi muidugi, kas Varleyl oligi eesmärgiks tehnilist tulevärki korraldada. Peategelased olevik-tuleviku Louise ja olevik-mineviku Bill on üsna sarnaselt nö karused jutustajad, autor pole ka ehk suuremat vaeva näinud tegelaste psühholoogia kallal. Aga noh, eks peamine olegi selle mõnevõrra iroonilise loo jutustamisel. Ei tuumarelvadele!

Nojah, mainimata jäi, et käesolev romaan saab hoo sisse kahe reisilennuki kokkupõrkest – ühelt poolt uurivad kaasaegsed Billi juhtimisel, miks see juhtus, teiselt poolt napsavad tulevikulased endale elusmassi. Kuna operatsioonil juhtuvad mitmed äpardused, leiavad uurijad veidraid detaile, mis ei tohiks kuidagi eksisteerida. Aga sellest ma rohkem ei pajata.

ulmekirjanduse baas

John Varley – Barbiemõrvad (2012)

Varley on meelelahutuslikum kui Wolfe ehk siis põnevam lugeda ning nimilugu on vast selle duubelraamatu parim lugu. Lugu siis standardistide sektis toimunud mõrvast, mille puhul on ootamatult raske või võimatu aru saada, kes mõrvar on. Hoolimata sellest, et tapatöö on jäädvustatud valvekaamera ees ja pealtnägijate nina all. Probleem siis selles, et sektiliikmed on püütud ühenäolisteks sootuteks barbiedeks lõigata ning kaotada eneseteadvus, püüd lahustuda üheks organismiks. Ehk siis, kui üks nö barbie tappis, siis nende jaoks võib süüdlane olla ükskõik kes nende hulgast, kõik ühtviisi süüdi ja süütud. Nojah, uurijad ei jõua otsinguga just kaugele ja peategelasest uurijanna laseb end eksperimendi korras barbieks lõigata. Lugu on kohati huumorikaski.

“Naine oli pervert standartistide definitsiooni kohaselt. Tema ja ilmselt ka teised tapetud barbied fetišeerisid oma isikupära. Kui Bach seda taipas, oli tema esimeseks reaktsiooniks imestus, miks nad lihtsalt ei lahkunud kolooniast ja muutunud, kelleks vaid tahtsid. Aga teisest küljest: miks otsivad kristlased prostituute? Et maitsta pattu. Laias maailmas polnud nende barbiede tegudel mingit tähtsust. Siin oli see aga kõige suurem ja isuäratavam patt.” (“Barbiemõrvad”, lk 38)

Varley teine tõlge on 1980ndate paranoiajutustus. Leitakse surnuna üks arvutifriik (tegemist ei saaks olla enesetapuga), kes pole tegelikult see, kes ta tegelikult on (Bill Gatesi kuri kaksikvend?). Mahajäänud arvutiparki kutsutakse uurima noor segavereline asiaadist arvutispets, kel tekib selle töö käigus armusuhe loo jutustajaga – mõrvatu naabermajas elava üksiku epilektikust Korea sõja veteraniga. Selgub, et kadunud arvutispets on osalenud kogu USA võimude arvutivõrgu ülesehituses ja seetõttu kõikjale oma kombitsad sisse jätnud. Naine avastab selle arvutifriigi võlumaailma ning katsetab isegi julgeolekuvõrke, peagi järgneb morbiidne lahendus. Tekib siis küsimus, et kui palju võimalusi on inimese järele nuuskimiseks. Loo jutustaja arvab: palju.

ulmekirjanduse baas