R. A. Lafferty - The Best of R. A. Lafferty (2019)

 

Küllusliku fantaasiaga jutukogu, mis on eriti lopsakate narratiivsete võtetega, et seda pole küll võimalik või soovituslik järjest läbi lugeda - tulevärk läheb liialt kangeks; näiteks kogumiku viimaseid teksti lugesin kaks korda läbi, et loodetavasti midagi kokku panna või kasvõi paremini mõista tekstide ülesehitust.

Sest tõepoolest, Lafferty tekstide toimimise lahtiseletamine võiks olla pigem mõne noore ja vihase kirjandusuurija lõbuks: kõik need viisid, kuidas jutustatakse (või seatakse seda kahtluse alla), mida tegelased kogetust vastu võtavad ja interpreteerivad, kuidas üldse maailmad toimivad. Viimaste lugude puhul hakkasin juba arvama, et autoril polegi erilist soovi luua usutavat maailma (millega lugejal oleks lihtne samastuda, vaid ongi üks pöörane … jutustamislõbu (muidugi, tuleks meeles pidada siinse raamatu valik on koostaja Jonathan Strahani poolt - ehk on Lafferty niivõrd laia ampluaaga kirjutaja, et võinuks koostada ka midagi … tavapärasemat?).

Veidi kahju, et ma midagi sellist ei lugenud nooruspõlves, kui oled vastuvõtlikum kõiksugu pöörasustele; kahtlemata võinuks see olla huvitavaks haruks kasvõi Daniil Harmsi loome kõrval (jajah, lugege mõlemat). Ja ei pea üldse olema ulmehuviline - kui ulme mõjub millegipärast pelutavalt; see on puhas kraam. Igal juhul, lugude keskmine hinne 5,5, igati hea tulemus.

• Slow Tuesday Night • 5/10

• Narrow Valley • 5/10

• Nor Limestone Islands • 5/10

• Interurban Queen • 6/10

• Thus We Frustrate Charlemagne • 5/10

• In Our Block • 5/10

• Ride a Tin Can • 7/10

• Nine-Hundred Grandmothers • 6/10

• Land of the Great Horses • 6/10

• Eurema's Dam • 7/10

• Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies • 6/10

• The Primary Education of the Camiroi • 6/10

• Continued on Next Rock • 6/10

• Sky • 5/10

• Cliffs That Laughed • 5/10

• Seven-Day Terror • 6/10

• Boomer Flats • 4/10

• Old Foot Forgot • 5/10

• The World As Will and Wallpaper • 6/10

• Funnyfingers • 5/10

• Thieving Bear Planet • 6/10

• Days of Grass, Days of Straw • 5/10

ulmekirjanduse baas

R. A. Lafferty - Days of Grass, Days of Straws (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Tekst algab kui sisenemisega mõnda Charles de Linti müüdiaega, aga siis keerab muidugi täiesti psühhedeelseks karnevaliks ning lugejana jään küll jänni, et millest siis õieti juttu on. Või tuleb mõelda, et katoliiklasest autor läks vähe pööraseks oma religioossete tunnetega (kuivõrd aegajalt on juttu jumalast ja jumala hukutamisest ja puha)?

Kahtlemata taas üks kogumiku segasemaid tekste, ning kuigi Lafferty puhul räägitakse absurdist, mõjub see jutt vast pigem sürreaalsena (või on see järjekordne lihtsustamine, eksole). Kõik need taevaselt mäelt kukkuvad torsod ja pead (langenud inglid? Või noh, kas nüüd just inglid ja pigem sealt äralükatud või ärakasutatud). Ja see maailmade segunemine, selles on teaterlikku vunki - kui järele mõelda, siis annaks paljudest tekstidest välja tõmmata löövaid sketše (ja noh, lavastus ei pea teatavasti olema autoritruu). Muidugi, Lafferty pööraseid maailmu oleks veel “lihtsam” filmikunsti võtetega edasi anda.

Aga see läheb juba käesolevast tekstist liialt eemale, sest tegelikult mul pole nagu midagi öelda.

R. A. Lafferty - Thieving Bear Planet (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Kerge sarnasus Robert Sheckley “Tont nr 5” looga - ses suhtes, et ekspeditsioon saabub uurima planeeti, mille kohta on seni talletatud vastuolulisi infokilde. Ja kohale jõudes ootavadki neid veidrad lendorava laadi olevused, kes varastavad kõike võimalikku. Aga nagu peagi selgub, on need olevused võimelised omandama ka maandunute füsioloogilisi protsesse ja mida kõik veel. Ning iseenesest algselt humoorikas tekst keerab õige õuduseks - kui vaid Lafferty kirjutaks nö horrori võtmes.

Loo teises pooles tuleb ka võimalik seletus, mis sellel veidral planeedil õieti toimub nendega, kes sinna aegade jooksul on maandunud ja millest nad ilma jäänud. Või nii.

Võrreldes Lafferty viimaste loetud tekstidega on see mõnevõrra selgem lugu, noh, seda on võimalik loogiliselt või õigemini tavapärase lugemisharjumusega jälgida. Muidugi, tegelased on siin tüüpiliselt laffertlike reaktsioonidega, mis on ühtaegu humoorikad kui ka õudustäratavad. Kokku moodustub sellest õige hea kompott.

“‘It offers no threat to human life or activity, no danger to bodily health, and only slight danger to mental health,’ the great John Chancel had written about it a century before this. ‘It has almost uniformly ideal climate, though it is not a place to generate sudden wealth. It is serene in environment and in ecological balance, and it is absolutely caressing in its natural beauty. But it does have a strange effect on some of its visitors. It forces them to write things that are untrue, as it is forcing me to do at this moment.’ That was an odd thing to write in a ship’s log.” (lk 398)

R. A. Lafferty - Funnyfingers (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Järjekordne näide veidrast jutuloomest, ikka omapärane maailm ja kiiksuga lahendused. Mis iseenesest juba ei üllata … aga üllatab ikka.

Nagu kaassõnast selgub, on see omamoodi versioon Orpheuse müüdist - seda süvitsi tundmata paistab küll olevat kaasatud mõned detailid (või siis tegu tõesti tugeva remixiga, eksole). On üks ameerika tüdruk Oread, kes on … noh, veider. Ja ta võõrasisa on veider. Võõrasema on vast tavaline ameerika naine, kes õnnetuseks armastab seda meest ja nende kasutütart. Isa ja laps on nimelt … kuidagi seotud maailma ühtede alustaladega, kes sepistavad rauast misiganes esemeid (näiteks piibli jumalale rauast käsilauad). Isa ja tütar (ja veel mõned) on pikaealised olendid, kel on kolmeosalised sõrmed ja varbad (“funnyfingers”), mis võimaldavad … teha asju.

Oread ei tea, et ta on selline pikaealine. Kuid igal juhul, areneb ta füüsiliselt palju aeglasemalt kui ta eakaaslased, ning viimaks ülikooli jõudnuna on sellisel väikelapsel iseenesest keeruline õppida, aga … Oread pole tavaline nooruk, eksole. Tema käsutab rauda.

Ja eriline tõmbab vahel ikka ligi, nii on Oreadist huvitatud ta kooliaegne kaaslane, kes tahab neiuga pidevalt abielluda … aga ikka Oread keeldub. Viimaks peab neiu/tütarlaps/laps järgi uurima, kes ta tegelikult on … ja noh.

Ei oska seda õieti kokku võtta. Sest oluline on, kuidas tegelased väljenduvad ja seda ei hakka kirjeldama tavalise blogipostituse raames. Sest tsiteerida tahaks, ja siis juba pikalt ja no kas siis niimoodi saab (saab küll, aga aega ka pole. Ja ka selget mõtlemist. Vabandused, vabandused).

R. A. Lafferty - The World As Will and Wallpaper (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alustame lihtsa ja selge tõdemusega, et ma ei oska seda lugu ümber jutustada. Noh, nagu umbes olen kogenud Lafferty pea kõigi tekstide puhul. Siin on pidevalt mingi askeldamine ja avastamine, aga kuidas seda kokku võtta, eks ole. Sest kõik need pisiasjad.

Siinne tekst leiab aset Linnas, mis ongi kogu maailm. Linn loovib ookeanil ja toimib enamvähem iseenesest. Peategelane on William Morris, kel on kuulus nimekaim 19. sajandist ning kes otsustab minna seda Linna ehk maailma avastama: eesmärgiga jõuda maailma lõppu.

Linn on ühtaegu utoopia vaimust kantud, aga õige düstoopilise olemusega. Kõikjal on võrdsus, kõik on rõõmsad, ja kes pole rõõmus, see tükeldatakse. William kulgeb ühest kvartalist teise, algul ühe, siis teise naisega. Kvartalid täis erinevaid imesid, kvartalid täis erinevaid tegevusi. Ja peale maailma äärt on ta korraga tagasi alguskvartalis, aga nüüd … on midagi veidi teistmoodi. Williami saatus on nüüd määratud.

Mingil moel tundub, et Lafferty ei tahagi luua usutavat tekstimaailma, vaid omamoodi … raju tekstimasinat. Kui hiljuti mainisin autoriga seoses Jüri Ehlvesti, siis nüüd võiks veidi lisaks mõelda brechtilikule võõrandumisefektile, aga see pole muidugi päriselt see, mida Lafferty oma jutustamisviisiga ajab. Tekstiloogika ongi lihtsalt selline, et kas võtad mängu vastu lood sellest kunstliku mängumaailma (mis pole just “make-believe” laadis kogemus) või noh, asi hakkab vastu. Mis on ikka üpris ootamatu lähenemine tavapärase ulmekirjanduse kõrval.

R. A. Lafferty - Old Foot Forgot (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Mingil moel ehk filosoofiline või eksistentsiaalne ulme, ehk siis lugu doktorist, kes vajadusel ravib kõik tulnukaliike ja kes on ise peagi suremas. Siinses maailmas on elust lahkumine pigem õnnelikuma olemise algus, ning ta kliinikusse vastuvõtule saabuvad tulnukad püüavad teda lõbustada kõiksugu vempudega, aga noh … mingil moel see peatne elust lahkumine siiski morjendab doktorit.

Aga loo lõpus tabab teda inspiratsioon, mil moel võiks edasi eksisteerida.

Järjekordne Lafferty paduvabausutavusega tekst, kus maailm toimib oma vabade reeglite järgi ning tegelaste omavaheline jutuvadin on ühtaegu naljakas ja masendav, või siis mingi veider kvaasireligioosne sonimine. Tõepoolest, selliseid tekste ei saa palju järjest lugeda, aga kui mõni algaja autor otsiks võimalusi väljendusvabaduseks, tasuks näiteks see kogumik küll kätte võtta. Mina vist ei suuda neid tekste kokku võtta, see oleks juba honorari väärt tegemine.

R. A. Lafferty - Boomer Flats (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

See Lafferty tekst läks mul nüüd vähe või palju üle pea, see veider jutustamisviis on muidugi lahe (kõik on võimalik ja muutuv ja mänguline), aga samas kuidagi väsitavalt mänguline, või siis kirjutamisaja kontekst jäi õieti adumata. Ühesõnaga, mingil moel jüriehlvestlik tekst, aga ulmelises mõttes.

Niisiis kolm teadlast otsivad lumeinimesi, keda justkui peaks kõikjal taustal toimetamas olema (nagu ennevanasti?), aga nüüd ei taba neid ka miljonite miilide kauguselt. Kuid tegelikult olevat ühes nende lähedases asulas lumeinimeste kogukond. Teadlased sõidavad kohale, kuid imelike olendite asemel … ehk hoopis teadlased ise kummastavad. Või siis mitte. Või teadlased ise on lumeinimesed. Või kes on üldse inimene.

Ja nii edasi ja edasi. Kohati tundub, et sellise teksti kirjutamiseks ei saa just päris normaalne olla. Aga eks sellised veidrused kisuvadki maailmapilti vähe laiemaks. Või nii.

R. A. Lafferty - Cliffs That Laughed (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Pole mingil moel ootamatu, et jällegi üks kummastav tekst, seekord piraadikaptenist, ta röövsaagina saadud naisest ning saarest, mille see piraat omandas ja kus varem see naine võimutses oma tollase mehega. Aga nüüd said mõlemad omaks kuniks mees läks tagasi merele, aitamaks oma meeskonnal teha edukaid piraadivägitegusid - kuigi maha jäänud naine hoiatab, et kui mees aastakümnete pärast naaseb, pole ta enam selle piraadi naine.

Tõepoolest, kui kapten peale kõiki piraaditegusid kahe aastakümne pärast naaseb saarele … võtab ta seal vastu täpselt sama välimusega naine kui laeva lahkudes. Või on see tütar? Või siiski naine. Igal juhul, kaks identset noort naist, kes olid söönud igavese nooruse ja igavese vihkamise taimi ning nüüd ei lasknud piraadikaptenit ligi. Mees lubas naiste võitmiseks neile pühendada kolpadest maja, naised lubavad selle tarbeks võluda iga saarele sattunud mehe.

Jällegi, väga eripärase jutustamisviisiga lugu, kus segunevad korraga kolm jutustajahäält - nö looülene hääl (kes pole tingimata autorihääl), mis korrigeerib lugeja tarbeks kahe erineva jutustaja loo esitamise võimalusi. On jutustaja, kes esitab legendi sellest saarest; on jutustaja, kel oma osa sel loos, aga II maailmasõja paiku, mida siis looülene hääl nö korrale kutsub, kuna see vahele segab. Metafiktsionaalne värk!

R. A. Lafferty - Sky (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Senise Lafferty tekstide lugemise põhjal tundub, et autor on õige vilka fantaasiaga, siis see tekst oleks kui mõne õige psühhedeelse kogemuse kirjeldus. Kuivõrd, noh, kogu tekst on kui kosmoselillelapse narkouimas jauramine.

Veider seltskond ostab Sky nimelist ainet, rendivad lennuki, manustavad kõrgel-kõrgel taevas seda ainet (kes suitsetab, kes süstib, kes närib vms), jauravad lennukis kosmilistel teemadel (aeg ja ruum ning nende muutmine) ning hüppavad lennukist langevarjuga. Nagu seltskond avastab, siis üks neist ei kasutagi allahüppamisel langevarju, sest nagu ta isegi märkab, polegi tal seda vaja. Nad kõik otsustavad järgmine kord tema moodi maapinnale naasta. 

Ühesõnaga, kokku moodustub veider hüpnootiline tekst, kus tripivad miljonite ja miljardite aastate ja parsekite ulatuses, aga noh, lõpptulemuseks on langevarjuta hüpe.

R. A. Lafferty - Continued on Next Rock (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Paistab, et Lafferty tekste ei saa järjest palju lugeda, tema fantastiline virvarr läheb liialt külluslikuks ja rammestab pead. Liiga fantastiline, liiga palju ideid korraga seedimiseks!

Seekordne fantastika on arheoloogide seltskonnast, kes väljakaevamisel avastavad erinevaid kive, mis on kaetud märkidega - neid dešifreerides selgub, et kirjas on vägagi julge kujundikeelega armastusavaldused naisele, kes nagu ei taha nende armulubaduste objektiks olla. Nagu selgub (aga tegelikult ei selgu), on see veider paar selle arheoloogide seltskonnaga vägagi seotud. Kuniks …

Teksti on keeruline kokku võtta, sest siis tuleks vägagi palju ümber jutustada (aga selline oskus on teadupärast kuldaväärt, et asju lühidalt ja tabavalt kokku võtta) - millist rolli üks teatud naine mängib, mida need arheoloogid üldse taga ajavad, selgeltnägemisvõime ja mälust kadumine ja mida kõike veel. Külluslik kompott, mis hakkab lugeja taju juba kuritarvitama.

R. A. Lafferty - The Primary Education of the Camiroi (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Sobiv õppematerjal distantsõppe edendamiseks ehk lugu Camiroi nimelise planeedi laste kümneaastasest põhihariduse programmist. Maalt saabub planeedile neljaliikmeline vaatlejate grupp, et saada võimalikke nippe maalaste hariduse edendamiseks. Aga noh, kohapeal ootavad neid mitmed üllatused. Haridus on … mitmekesine ning eesmärgiks on kasvatada nii füüsiliselt kui psüühiliselt terveid inimesi (mitte nagu maalasi), kes peale põhihariduse omandamist saavad iseseisvalt hakkama ehk siis ehitavad endale ise valguse kiirust ületavaid kosmoselaevu, et omapäi elu edasi elada.

Muidugi, kui kolmandaks klassiks pole laps teatavat distsipliini omandanud, siis ta tuleb küll üles puua. Aga seda ei juhtu just paljudega (vaatlejad Maalt on sellisest lähenemisest igati imponeeritud).

Et siis igati nihilistlik värk ja pila haridussüsteemi puuduste üle. Või noh, üldse meie eluolu asjus; ei saa öelda, et autor võtaks just kindla seisukoha. Ulme.

R. A. Lafferty - Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alternatiivajalugu televisiooni tekkest 19. sajandi teises pooles, mis sisaldab õige müstilisi hetki. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see telepildi edastamise ja salvestamise tehnika õieti töötas, igatahes oli see ka võimeline talletama “filmitavate” mingeid mõttekatkeid, mistõttu loo sündmustik sai kokku õige libaantiiktragöödialikuks (jandiks).

1873. aastal produtseeris üks mees kolmteist fantastilise sisuga lühifilmi ning edastas neid kalli raha eest teleteenuse tellijatele. Lühifilmides osalesid pea alati samad näitlejad ning produtsendi ja näitlejate vahel tekkisid õige dramaatilised suhtepuntrad, mis viimaks lahenes õige müstiliselt ja sõna otseses mõttes veriselt.

Lugu on esitatud omamoodi ajalooalase uurimusena, kus siis uurija kirjeldab säilinud, ee, filmilintidel säilinut ning toob ära need eetrivälised vestlused ja mõttekatked. Ja noh, draamat on.

Ei oskagi teksti kokku võtta, selline painajalikult huvitav atmosfäär, mis läheb õige traagiliseks kätte. Valikkogu pikim tekst, täis autorile omaseid veidrusi.

R. A. Lafferty - Eurema's Dam (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

“He was about the last of them.

What? The last of the great individualists? The last of the true creative geniuses of the century? The last of the sheer precursors?

No. No. He was the last of the dolts.

Kids were being born smarter all the time when he came along, and they would be so forever more. He was about the last dumb kid ever born.” (lk 153)

Peale sellist sissejuhatust on muidugi keeruline teksti mitte lugeda ning tõepoolest, jutt on vägagi hea. Ehk lugu viimasest mitte just kõige teravamast poisist, kes peab tarkade ja tublide maailmas leidma viise, kuidas hakkama saada. Ja ta leiutab neid. Sest noh, nö heaoluühiskonnas pole enam vaja suurt pingutada ning kõigest heast hoolimata on elu üsna stabiilselt stagneerunud.

Tarkade maailmas saab rumalast rikas (sest ta leiutab enda abistamiseks asju, mida on tegelikult teistelegi vaja) ning tema kõiksugu leiutatud targad masinad vaatavad haletsusega seda endi leiutajat. Sellest sünnib järgmine konflikt, sest rumal ei ole nõus tarkadega kaasa jooksma …

Lafferty on igati vaimukas tekstis (no tsiteerimist oleks siin küllaga) kokku sidunud kaks teemat - ühelt poolt erilisuse kasulikkusest ja värskendavast vaatenurgast nö stagneerunud süsteemis, teiselt poolt … universiaalse võimuiha (loo peategelane jõuab küll selleni õige käänulist teed pidi). Ühelt poolt peategelase ogar ettevõtlikkus vaimustab, teiselt poolt jõuab ta viimaks õige tumedale teele (“las kõik olla siis rumalad!”). Ambivalentne värk.

Neil Gaiman - Sunbird (M Is for Magic, 2008)

 

Lugu siis epikuurlaste klubist, mis on jõudnud omadega surnud punkti, sest enam pole midagi uut hamba alla proovida (muidugi on veel enam kui külluslik putukate maailm, aga nende maitsed pole üldsegi nii mitmekesised). Lõpuks üks vanem kodutu veidrik pakub, et Kairo linnas on võimalik tulilindu püüda (mis siis polegi vaid müütiline elajas), ja seda siis ära grillida.

Tekst on ilmunud muuhulgas Gaimani kogumikus “Fragile Things” ning tolle raamatu sissejuhatuses on muuhulgas juttu selle loo taustast - nimelt püüdis Gaiman seda kirjutada oma ühe noorpõlveiidoli R. A. Lafferty laadis (nii nagu “October in Chair” peaks olema bradburylik). Hiljuti on ilmunud Lafferty valikkogu (mida minagi aegajalt loen), kuhu Gaiman on kirjutanud üldise sissejuhatuse ning kahe loo kaassõna, selge, et Lafferty on talle mingil moel oluline autor. Ainult et, sellised tribuudid pole tihti just õnnestunud, nii ka see tekst pole just … vaimukas õnnestumine. On toredaid hetki ja eriskummalisi olukordi-tegelasi, aga muidu pigem 1980. aastate laadis Gaiman (kuigi sissejuhatuses kirjas, et tütar palus kirjutada mõne teksti oma 18. sünnipäevaks jne).

R. A. Lafferty - Land of the Great Horses (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Vähe (või palju) jabur lugu mustlaste (müütilisest) minevikust ja olevikust. Mustlased on mööda maailma laiali pillutatud, sest nende maa on ära võetud. Ja tõepoolest, nagu selgub ühest värskest uuringust, siis kunagi ongi tulnukad röövinud lahmaka maalapi, et seda oma laborites uurida. Kuid nüüd on see maalapp tagastatud kuskil India-Pakistani piirialadel ning … mustlased naasevad kodumaale.

Kuid tulnukad haarasid uurimiseks uue maalahmaka, seekord Los Angelesiga. Tulemuseks on siis … mööda ilma rändavad angelinod.

Nii, tekst on enamvähem spoilerdatud, kuid tegelikult on lugu esitatud kõiksugu rohkem või vähem veidrate juhtumite jadana, millest omakorda löövaim sissejuhatuses kirjeldatud kahe inglasest geoloogi rännak Põhja-India kõrbes, mis korraga muudab loodust ja inimesi endas, nii avastab üks inglane endas midagi uut … teise geoloogi õuduseks. Jne jne. Jaburalt pöörane värk ja eeltoodud spoileritest pole tegelikult tõesti kasu.

R. A. Lafferty - Ride a Tin Can (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Mingil moel meenutas see lugu Dicki “Beyond Lies the Wub” lugu, kus siis teatavasti tehti igati intelligentsest tulnukast … lõunasööki. Sest ta sarnanes seale. Lafferty lahendab oma variandi veidi keerukamalt ning emotsionaalselt raskemalt.

Shelnid on väiksed olendid, justkui hübriidid seast ja humanoidist, kel justkui oleks teatud intelligentsustase, kuid paljud kahtlevad selles (miks, selgub jutu lõpuks). Igal juhul, nad elavad kogukonnana, nad käituvad nagu kolmeaastased, neil on teatud suuline traditsioon ja ka maailmavaade (kuigi jah, võiks öelda, et primitiivne või nii), ning selles sisaldub (omamoodi apokalüptiline) lugu Taevainimestest, kes käivad shelnite juures ja võimaldavad seejärel neil sõitu nö plekk-karpides.

See lugu on kirjeldatud omamoodi eksoetnoloogilise juhtumikirjeldusena, kus kaks etnoloogi läksid shelneid uurima - enne nende lõplikku hävingut. Noh, juhtumi kokkuvõtteks on neist etnoloogidest järel vaid üks (no keegi peab ju jutustama), sest teine samastub uuritava kultuuriga ning tema saatuseks on siis shelnitega koos Taevainimestega kaasa sõita.

Lugu on õige tragikoomiline, kuivõrd Lafferty puhul justkui ootaks kõiksugu (musta) huumorit … aga tegelikult on see õige masendav kirjeldus genotsiidist, või noh, viisidest, kuidas inimkond teisi elusolendeid kohtleb. Või nii.

R. A. Lafferty - In Our Block (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Tekst oleks justkui segu “Nor Limestone Islands” ja Monty Pythoni helgemast huumorist. Kaks keskealist meest lähevad jalutama oma naabruskonda ja avastavad seal kummalised poepidajad ja teenustepakkujad, kes justkui võimelised õige veidraid tellimusi täitma. Aga kuidas küll? Laffertyle omaselt (nii vähe kui teda lugenud olen) pole see tegelastele just kõige põrutavam sündmus - lihtsalt midagi, millest võiks siiski aru saada. Aga kui ei selgugi, saab kõrtsis ikka õlut edasi juua.

Lihtne oleks öelda, et absurdihuumor, aga see on kuidagi poolik absurd … nö vaid ühel poolel, teine pool püüab olla ikka mõistuspärane (uustulnukad vs kohalikud) - mitte et see suuremat paneks kukalt kratsima, mida need kaks kohalikku just kogevad.

R. A. Lafferty - Thus We Frustrate Charlemagne (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Veider ajarännulugu, kus maailma targimatel peadel ongi konkreetne plaan ajalugu muuta ja nii paremat olevikku saada (no nende arvates on põhjus-tagajärg seosed alati kindlad). Ja nad alustavad tehisintellektile sarnase roboti abil katsega, et peatada relvastatud konflikt Hispaanias, mille tagajärjel Karl Suur ja tema järglased sulgesid piirid islami õpetlaste ja nende teadmistele - ja seda mitmeks sajandiks (eksole, kontseptsioon pimedast keskajast - mis tegelikult mitmete ajaloolaste arvates polnud nii masendav ühti).

Ajarännu katse paistab olevat tulemusteta ning olemasolevad targemad pead otsustavad pöörduda 14. sajandisse ning päästa William Ockham hukkamõistust. Või siis õieti millest?

Keerulisemalt mõistetav alternatiivajaloomaiguline tekst kui “The Interurban Queen” oma tragikoomilise maailmaga. Kuivõrd, noh, alates Ockhamist läheb asi päris sassi ja tekitab küsimuse, et mis eelnevalt õieti tähelepanuta jäi. Sest, no mida.

R. A. Lafferty - Interurban Queen (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Kuigi loo sissejuhatuses nimetab Terry Bisson seda Lafferty kohta pigem keskpäraseks tekstiks, siis minu meelest on see omal vaiksel hullumeelsel moel päris vaimukas. 20. sajandi algul päris noor mees üpris suure varanduse, mille otsustas investeerida mõnda tulevikuprojekti. Kas panustada autode arengusse või siis trammilaadsesse ühistransporti, mis ulatuks iga väiksema asulani.

Nagu selgub, ei läinud mehe investeering täppi; aga milline Ameerika tema ajal sündis! Täis hoolsalt planeeritud külakesi ja põlde ja muud kultuurmaastikku, kus inimesed said vabalt liikuda ja … salaja tegutsevaid hullumeelseid autojuhte maha lasta.

Loo probleemistik võiks kokku kõlada Ballardi “Crashiga”, mis kirjeldabki sellist tungide maailma, millest Lafferty tegelased pääsesid. Igati päikseline alternatiivajalooline utoopia, mille keskmes on aga õige orwellilik hirm ja kontroll.

ulmekirjanduse baas

R. A. Lafferty - Nor Limestone Islands (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Siit siis saab aimu, kes või mis kõik need vanaaja megaehitused tegelikult valmistas (ja ka Atlantise jms “iidsete tsivilisatsioonide” taga tegutses) - need on ühed humanoidsed olendid, kes tiirutavad Maa kohal hiiglaslike kivihunnikute otsas. Aga meie peame neid kivirahne maalt vaadates pilvedeks, eksole.

Järjekordne mõnusalt süüdimatu lugu ühe väikelinna eluolust - linnavolikogu istungile ilmub üks müügimees, kes pakub imeodava hinna või vahetuskauba eest hiiglaslikku kogust lubjakivi (või kuidas iganes “limestone” tõlkida). Et aga see müügimees pole just kõige libekeelsem tüüp, siis see on kahtlemata kahtlane tehing, ja volikogu saadab ta minema. Küll aga haarab selle tulnukast müügimehe hõlmast noor fotograaf, kes soovib talle pärandatud maale ehitada hiiglaslikku roosat pagood. Fotograaf käib tulnukate juures, kirjutab sellest artikli koos ohtrate huvitavate fotodega, aga jah - seda pole võimalik avaldada, kuna, noh, selliseid kohti ei eksisteeri. Heatahtlikud tulnukad teevad selle pagoodi valmis (nagu nad püramiide jms on ehitanud), aga jällegi - inimesed vaatavad kangekaelselt kõrvale, selmet endale tunnistada sellist artefakti nagu hiiglaslik roosa pagood, mis üleöö on kerkinud.

Jutt on esitatud nii esseelikus kui ka nö süüdimatus jutuvormis; asjad lihtsalt juhtuvad ning mis neist ikka imeks panna, seda siis Ameerika väikelinnade eluolu laadis. Ja noh, omal moel ongi usutav, et kuskil väikekohtades ongi kohalik võim selline ja mitmed veidrad ehitised pealekauba.

ulmekirjanduse baas