N. K. Jemisin - Give Me Cornbread or Give Me Death (Escape Pod, 2020)

 

Nii vähe, kui olen Jemisin lühemat ja pikemat proosat lugenud, siis see lugu tundub küll varasema kogemuse taustal üsna nõrguke olevat. Muidugi, ilmselgelt on see pigem ameerika tarbijale mõeldud tekst - kõik see rassismi-probleem, millel pole otsa ega äärt. Samas antoloogias on Broadduselt sarnane teema, Jemisini tekst on ehk vähe loomingulisem - tema loodud imaginaarses maailmas on nimelt riigivõimud arendanud lennukisuurused lohed, mille algseks ülesandeks on narkootikumide väljanuuskimine (noh, sellise suuruse puhul on nuuskimist muidugi veidi keeruline teostada), kuid kõrvalsaaduseks mustanahaliste ameeriklaste mahamurdmine ja söögiks tarbimine (valitsus muidugi ei tunnista niisuguseid kõrvalmõjusid).

Eks siis aastaid kestnud konflikt on jõudnud sinnamaani, et getode vastupanuliikumine on asunud neid lohesid … ümberkasvatama. Milleks liha ja narkootikumid, kui seeasemel on võimalik maiustada erinevate teravate ja külluslike kastmetega … Noh, valitsusele jällegi lohede selline efektiivsuse langus kohe üldse ei meeldi ning nad valmistuvad järgmiseks viisik, kuidas getosid paika panna.

Et siis selline science fantasy, mis Ameerika poliitilises olukorras on kindlasti lööv, aga siin kaugel Eestimaal jääb vähe … kaugeks (mitte et siin poleks enam kui küllalt võõravihailminguid). Aga eks see antoloogia ole oma ajastu nägu.

N. K. Jemisin – Stone Hunger (How Long 'til Black Future Month?, 2018)

Tundub, et tegu on omamoodi harjutusega / läbikirjutusega „Lõhutud Maa“ triloogia asjus. Väljaõpetamata orogeneesiga neiu liigub üksi ringi ja püüab aastaaega jõudnud kindlustunud kundadelt enda tarvis toiduvarusid näpata. Noh, teadagi orogeneesiga inimesed on ühiskonnas enamvähem surmale määratud ja selle võime peitmine on omamoodi kunst – kuni vältimatu lõpuni.

Jutus varitseb neiu ühe kindlustatud küla juures; maavärinat imiteerides murrab ta sinna valdustesse sisse ja näeb … esmakordselt seda kivisööjat. Ja järgmine hetk avastab end lõksust. Ykka ja ta erinevad kaaslased on neiu kinni püüdnud ning üllataval kombel üsna orogeneesivabasse ruumi – vangistatud on ta selleks, et mitte karistada ja tappa selle koletu sissemurdmise pärast, vaid uurimaks, kas tema võimeid oleks võimalik ära kasutada (või siis sobimatuse korral elimineerida).

Neiu üllatuseks selgub, et siin (romaani Castrima jääb küll mainimata) on veel paarkümmend orogeneesiga inimest – muuhulgas avastab ta iseloomuliku lõhnajälje järgi, et ka see mees, keda neiu on järjepidevalt jälitanud, on Ykka eriliste kampa sattunud. Neiu otsustab oma kättemaksu täide viia – ning kivisööja pakub abi.

Kuigi mul on „Stone Sky“ lugemata, võiks selle teksti paigutada pigem „Viienda aastaaja“ hilisemate sündmuste kanti – aastaaeg on mõnda aega kestnud ning inimsoole läheb tuumatalve mõju üha hapumaks. Kas siinne peategelane on ka romaanide Castrimas, ei oskagi öelda – võibolla üks neist noortest, keda Essun õpetama hakkab? Samas ei saa öelda, et jutu asula ja romaanide Castrima suurt sarnaneks – või noh, ehk ma ei mäleta „Viienda aastaaja“ esimest kogemust selle kogukonnaga; igatahes liikuv katus tundub küll … erinev.

N. K. Jemisin – Obeliskivärav (2019)

Jätkub Jemisini auhinnatud triloogia eesti keelde vahendamine ning ikka veel ei suuda ma sellest täiega vaimustuda – ja no mäletaks ma siis suurt „Viiendas aastaajas“ toimunut. Muidugi, kui kunagi peaks ilmuma viimane osa, peaks enne selle kallale asumist esimesed kaks osa uuesti läbi lugema.

Kuid õrnalt tundub, et „Obeliskivärav“ on ehk kuidagi loetavam (või kontsentreeritum?) kui avaraamat. Tegevusliine on vaid kolm ja need kõik toimuvad enamvähem samaaegselt … ja susi teab, keda või mida neist usaldada, kes ema ja tütart ümbritsevad. Igal juhul, ema on kinni jäänud maa-alusesse hiiglaslikku pelgupaika, kus siis taaskohtumine Alabasteriga ei kulge just kõige rõõmsamalt – kuna mees on Maa lõhestamise järel kivistumas ja ta kivisööjast sõber maiustab ta kehaosadega. Siiski annab Alabaster mitmeid vihjeid, mida Essun peaks tegema, et Maa saaks Kuu tagasi ja nii ehk aastaajad vaibuksid.

Samal ajal langeb see maa-alune Castrima piiramisrõngasse, mida mahitavad … teistsugused kivisööjad, kel pole mingit soovi näha Essunit obeliske ühendamas ega muidu pikemaajalist inimtegevust. Castrimale pannakse ette ultimaatum – kas sealsed inimesed ühinevad vägevama kunnaga ning heidavad välja orogeenid (kivisööjatele saagiks) või nad hävitatakse. See küsimus … tekitab pingeid.

Essuni tütar Nassun on koos oma lapsetapjast isaga aga rännanud seni teadmata suunas, kuni viimaks jõudnud sellisele ääremaale, kus kuulu järgi ravitakse lapsi orogeneesist vabaks – aga tegelikult on sealse „kooli“ pidajatel (kaitsjatel!) mingid omad salaplaanid, mida neile usaldatud haigete inimestega peale hakata. Jällegi – kas Nassuni ja ta võimete kasutamine on tingimata nö üldiseks hüvanguks (või mis see üldse olla võiks?), mida kaitsja Schaffa õieti plaanib, miks ta sellest noorest tüdrukust nii hoolib. Ja siis see kivisööja, kes lõpus tüdrukut avitab. Eksole.

Ja need kivisööjad, ehk siis iidsed inimesed ning nende erinevate fraktsioonide soovid ja vajadused ja omavahelised võitlused – Essun kogeb nende võitlusi eriti teravalt (Hoa!); Nassuni puhul ei suuda ma just kindlalt väita, mis on tema mentorist kivisööja kaugemaks sihiks. Ja Maa, ons ta tõesti nii kurb või hoolimatu või vihane.

Ühesõnaga, igati geoloogiline fantasy, kus viimsepäevamöllu on avalehtedest viimasteni ning mitmed kivimid ja kivisööjad õige uue sisu saavad. Jemisin pole miski traditsiooniline ulmeautor, mistõttu teksti lugemine pole kindlasti uinutav öökapilugemine. Eks oleks huvitav teada, kas tõlkija on kohendanud esimeses tõlkes esinenud küsitavusi tõlkevastetega ja kas on lootust, et kolmas osa samuti ilmub.

hyperebaaktiivne
ulmekirjanduse baas

N. K. Jemisin - The Elevator Dancer (How Long 'til Black Future Month?, 2018)

Lühilugu lähitulevikust, kus elu on iga kodaniku jaoks reglementeeritud ja organiseeritud. Ühel päeval näeb turvamees valvekaamerast, et üksi liftis sõitev naine tantsib. Selline reglementeerimata tegevus on muidugi keelatud, kuid turvamees ei sekku ega anna teada – ning julgeolek ei reageeri samuti (niisiis on ka turvamehe päevatöö kontrolli all?).

Et naine tantsib veel mõned korrad, lööb see turvamehe siseilma sassi. Ta läheb koju talle määratud naise juurde ja nende eraelu rutiin … tekitab segadust. Viimaks otsustab ta selle liftitantsija üles otsida, aga jah.

Lugu pole teab mis avastuslik, aga õnneks on tekst piisavalt lühike ja niisugusena ei jõua tüütuks muutuda. Ehk siis jutt neile, keda painavad ühiskondlikud probleemid ja nende võimalikud edasiarendused tulevikus.

N. K. Jemisin – The Storyteller's Replacement (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 Jemisinilt õige õõvastav muinaslugu (õigemini on see jutustatud lugu loos põhimõttel, seega siis metamuinaslugu) kuningast, kes tahtis sigitada poegi, aga tal oli mõningasi probleeme erektsiooniga. Võlur soovitas siis süüa isase lohe süda, mis annab sugukirge ja viljakust (jajah, ninasarviku sarv). Vägev lohe leitaksegi, aga tegemist äsjamunenud emase lohega. Kuningas sööb siiski ta südame ära (lohe on lohe!). Ja kodus sigitab oma kuuele naisele lapsed. Kõik tütred muidugi. Naised surevad sünnitustel.

Tütred kasvavad … õige salapärasteks ja tarkadeks noorteks neidudeks, ning kui kuningal tekib soov ikkagi soov uue kaasaga poeg saada, pakuvad noored järglased talle õige kurikavala plaani. Järgmiseks tekib küsimus tütarde paaripanekuga, ka selle lahendavad nad hoopis isemoodi. Ja jällegi, tütred lisavad järglastena ikka tütreid. Viimaks kuuleb vananev kuningas, et lõpuks on leitud üks hädine isane lohe, muidugi lüüakse see maha ja kuningas sööb ta südame, millele järgneva kihu käigus viljastab ta kaksteist kohalikku talutüdrukut. Tema tütardel on sellega aga probleem.

Ühesõnaga, muinaslugu, mida iga laps peaks kuulma ja sealt tarvilikku kõrva taha panema (metamuinasjutuna ongi see jutustatud unejutuna – nagu pealkirjaski öeldud – tavapärase unejutu rääkija asendaja poolt). Kui aga teisiti võtta, siis on Jemisin kirjutanud õige õõvastava ja rohkem-vähem nihilistliku loos, mis on muidugi igati tervitatav nähe.

2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

N. K. Jemisin – Viies aastaaeg (2018)

Romaani võiks nimetada tektoonika-fantasyks, igal juhul on siin kõvasti tegemist kõiksugu geoloogiliste protsesside möllamistega – seda õnneks mitte kontemurdvalt kirjapanduna (mis protsessid ja mis viies aastaaeg, need on vast üldteada värgid ja ei hakka siin postituses üle kordama), vaid … omal moel ängistav-põnevalt. No ja kuivõrd tegu on tektoonikaga, võiks edasi mõelda cli fi’le, sest et mõnigi katastroof-kataklüsm tuleneb inimtegevuse tagajärgedest (veidi kahju, et pole lugenud neid James Lovelocki Gaia-teooriaid), nii võiks seda raamatut lugeda ka kui hoiatusromaani.

Kõlab vast jumalavallatult, aga Jemisini kirjutusviis meenutab mõneti mu kujutluste Triinu Merest (et siis jutt pole reaalsest autorist ega isikust, vaid autorist, mis kirjutab mu … fantaasias (?)), kes kirjutaks niisugust fantasyt – aga arvatavasti oleks Merese peategelane veel okkalisema hingeeluga. Igal juhul, romaani peategelane pole miski kaunishing, kes tõttaks lillelt lillele – ei, ta on ärgas ja inimlike vastuoludega, kelle reageeringud võivad vahel panna pead vangutama, aga selline see elu ongi. Raamatu tegelased võiks jagada neljaks – inimesed, orogeenid, kivisööjad ja Maa; ehk on tegu omamoodi arenguetappidega? Ehk kes need erivõimetega orogeenid õieti on (tegemist on inimestega, kuivõrd saadakse järglasi tavainimestega), ja kivisööjad, mis wtf olendid need veel on. Eksole.

Romaani tegevustik kulgeb kolmes ajas, mis kirjeldavad peategelase kasvamist … järgmise romaanini (mis loodetavasti on samuti tõlkimisplaanis!), kust on siis oodata kõrgelennulisemat tulevärki – ehk siis mida hakkab peategelane peale selle tektoonilise jamaga (hirmus, hirmus viies aastaaeg on alanud!), mille on põhjustanud … põhjustanud mitmed reageeringud, mille tagapõhi paljastub ehk triloogia järgmistes osades. Ja see seltskond, mis lõpuks ta ümber koondub (ikkagi quest, eksole) … no näis, mis kasutus ja millised motiivid neil õige on; igal juhul ei saa öelda, et nad kindlasti truult peategelast ja tema eesmärki teeniksid.

„Ta sikutab kuhjast välja puntra loomasööta hobuste jaoks, kallab neile joomiseks puldanämbrisse veidi vett, silmitseb nende pabulahunnikut ja mõtleb selle kühveldamisele üle suurtee ääre, et mitte lõhna tunda.“ (lk 108) – huvitav, et tegelikult ei tule ette, et niisugustes raamatutes räägitakse ratsutamiseks tarbitavate loomade sitast ja selle haisust.

N. K. Jemisin – The City Born Great (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üllas lugulaul New Yorgile, kus mingil Lovecrafti rassistlikul jamal pole mingit eluõigust, sest New York sõidab sellele räigelt molli, selge? Persse see iidsete pask.

Ehk siis lugu linnast kui organismist, mille elujõudu tahaks endasse ahmida õige tumedad iidsed jõud; tulemuseks siis kahe vastandliku jõu kokkupõrge, mille tagajärjeks on linna ellujäämine või kaotus. Sest tumedad jõud ei kao kuhugi, neid on võimalik vaid ohjeldada, sel võitlusel pole otsa ega äärt. Linna kaitsjaks või õigemini kehastuseks osutub karm ja ettevaatlik tänavalaps, kes igapäevase eluspüsimise nimel on enese teadmata New Yorgiga üheks saanud – nüüd tuleb ta vaid linna kaitseks ellu äratada.

Et siis loos ühendatud nii armastus oma metropoli vastu kui jälestus kõiksugu valgete ülemvõimu asjus; kokku moodustub sellest omamoodi fantasyräpp või midagi muud sarnast võitluslaulu. Vabadus, võrdsus, vendlus!

„Don’t sleep on the City that never sleeps, son, and don’t fucking bring your squamous eldritch bullshit here.“ (lk 242)

Muuseas on see tekst ka eesti keelde tõlgitud („Suureks sündind linn“!), algselt plaanisingi vaid tõlget lugeda, aga viimaks pidin originaali näppima, sest alati pole arvutit ega levi käepärast.

Jemisin on ühtlasi tänavu see külaliskoostaja, kes valib John Joseph Adamsi koostatud nimekirjast need 10+10 SFF juttu Ameerika parimate SFF tekstide antoloogiasse (varem on külaliskoostajateks olnud Joe Hill, Karen Joy Fowler ja Charles Yu).

N.K. Jemisin - Red Dirt Witch (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Nõidadega fantasy, mis kõneleb rassismist Ameerika ajaloos - ning kuidas läbi raskuste ja vägivalla sai võimalikuks rassismi vähenemine. Mõnes mõttes on see… väheke segaseid tundeid äratav tekst tänu ameerika natside hiljutistele tegudele.

Igal juhul, lugu leiab aset Alabamas millalgi 40-50ndatel (või varem?). Emmaline on nõid, kelle jõujuured on pärit Aafrikast. Emaliini pidi toimub nõiavõimete pärinemine, nii on naisel kolm last eri isadega, et saada geenisupi segamisega võimalikult mitmekesiseid variatsioone. Tõsi küll, kolmest lapsest vaid üks on tütarlaps. Nõid on saanud unedes märguande, et peagi ootab teda kokkupõrge Valge Nõiaga (see on siis omakorda Euroopast pärit võlujõuga, mis on adapteerunud Ameerika oludega) - ning Valge Nõid Emmalinelt midagi nõudma. Aasta pärast on Valge Nõid Emmaline koduõuel ja puhkeb vaimne kakelung, mille käigus Emmaline ja Valge Nõid sõlmivad ajaloolise tehingu….

Et siis justkui “Ameerika jumalad” kokku segatud sotsiaalajalooga. Üheltpoolt on kõva maagiaga sahkerdamine (vanad jumalused, mis on Uues Maailmas modifitseerinud - ja nad muutuvad aja jooksul veelgi); teiselt poolt Ameerika rassilise võrdõiguslikkuse ajalugu (jajah, viimaks on koguni Obama presidendiks). Natuke küsitav on, kas Emmaline’i ohverdus saanuks olla nii… taganttõukava mõjuga, aga küllap on see seletatav fantasy loogikaga: maagial on oma (nähtamatu) osa inimkonna arenguloos jne.

Selline tekst on ehk liialt ameerikapärane, et minusuguses suuremaid meeleoluvärinaid tekitada, aga tuleb tunnistada, et rohkelt auhinnatud Jemisin oskab päris paeluvalt kirjutada.