Juhan Paju – Surm Hundikaril (1993)

“21. mail rööviti peaaegu päise päeva ajal Piirivere kirikust neli hinnalist maali. Röövel tunti ära, selleks osutus, nagu hiljem tuvastas miilitsa vanemleitnant Kalle Kulbok, Hundikari invaliididekodu sanitar Rein Lang. Järgmisel päeval kukkus Rein Lang paepangalt õnnetult alla ja sai surma.” (lk 76)

Paadunud Pajuaustajana arvasin, et olen seda raamatut kunagi kindlasti lugenud, aga võta näpust. Algus ehmatas ja pani arvama, et autor proovis siin kirjutada kunstiliselt ambitsioonikamat teksti ja seetõttu on elurõõmu vähem – nimelt raamatu esimeses kolmandikus vaatame maailma proua Riiseni silme läbi, kes on suletud pisisaarel asuvasse pansionaat-hullumajja. Aga siis läheb tapmiseks ja tekst vajub tavapärasesse pajulikku rööpasse (algus ei saa vedama, pärast ei saa pidama). Takkajärgi oleks muidugi huvitav teada, miks autor on nimetanud paar tegelast Rein Langiks ja Kalle Kulbokiks või on see tõesti juhus. Et tegemist hullumajasaarega, siis vahel püüavad sealsedki töötajad ja asukad mõrvu lahendada (Hundikari Nõukogude Vabariik!), ja seda rohkema või vähema eduga. Iseenesest suhteliselt hämmastav, milline mõrvaorgia major Kivistikku ümbritseb, raamatu lõpus on niipalju segadust ja möllu, et tuleb – nagu ikka – Pajule aupaklikult kaabut kergitada, taaskord meeldivalt hull kompott (antipoodivõitlus!). Machosuhtumist oli pisut vähe, aga eks vanameistrilgi oli vaheldust vaja, ega kenasid naisi ja õrnu tundehetki igalepoole ei jagugi.

“Laibalehk majorit enam ei häirinud. Ta mõistis sel hetkel, et nad on õigel teel, et nad lähenevad kurjategijale jälgi mööda järele, ainult siia olid nad hiljaks jäänud. Aga ta pidi kurjategijale juba päris lähedal olema, vastasel korral ei oleks see sattunud paanikasse ja hakanud tapma. Major Kivistik mõistis, et tal on vaja kiirustada, jõuda sellele nähtamatule järele, enne kui peab surema veel mõni tunnistaja.” (lk 63)

Juhan Paju – Sankt-Peterburgi viirastused (1993)

“Kui külaline tuleb maskis ja parajasti ei ole mardipäev, siis on tal kurjad kavatsused.” (lk 20)

Paju oma tuntud headuses. Seekordne armas põnevuslugu arhetüüpsete kangelaskujudega leiab aset Peterburis, kus äsjalõppenud nõukogude ajale järgnes segaduste aeg (iseenesest veider koha ja tegelaste valik, võibolla oli Pajul isiklikumaid kokkupuuteid Peterburi kandiga).

Kanalisatsioonist ilmub inimesi kimbutama elukad, keda nimetatakse kloaagiussideks (natuke meenutab see 20 aastat tagasi levinud kuulujutte Moskva metroo verejanulistest hiigelrottidest). Asja uurimiseks moodustub grupp teadlastest, tehnikataibust ja merekarust, igal ühel oma head ja vead. Edasi selgub, et Neevas elab suisa hiiglaslikke mutantkalu- ja vähke. Kes võivad inimestki rünnata. Või inimlihast toituda. Millestki peab kolmemeetrine ahven energiat saama, eks. Mis järgneb kloaagiussidele ja mutantkaladele, sellest ei julge siin kirjutadagi.

Huvitava “pöörame-Leena-ümber”-laadis mõtte esitab ühe tegelase bioloogiaprofessorist isa – kui solgi ja kemikaalide tõttu on tekkinud uus looduskeskkond, kus kasvavad hiiglaslikud (ja igati söödavad) mutantkalad, siis tulebki hakata selliseid kalu kuskil vastavas keskkonnas tööstuslikult kasvatama (lk 99-100). Nohjah.

Igatahes, raamat nagu ladvaõun, kindlasti tasub lugeda.

“Kohe pärast seda vaatas ta mulle otsa ja punastas millegipärast. Vaatasime teineteisele päris tõsiselt otsa ja tõesti, see paistis sealt välja – need olid minu naise silmad.” (lk 71)

Juhan Paju – Vanaema mõis (1999, 2000)

Varalahkunud Paju teosed on igati vahvad. Fantaasialend segatud asise maailmaga (mis omakorda on üksjagu jabur, eriti veel tänasest vaatepunktist). Haapsalu detektiiv, Peterburi mõrtsukkala, Vene tuumaallveelaeva ärandamine – puhas lugemismõnu.

Senini polnud suuremat tahtmist kaht Paju teost lugeda. Nüüd siis sai lõpuks üks neist läbi loetud - “Vanaema mõis” (see jäi poolikuks, eks?) ja tuleb tõdeda, et Paju suudab ikka üllatada. Esimene raamat – juuniküüditamine ja sõjaaastad – on ootamatult ebapajulik, nö hästi kirjutatud. Tegevus toimub Eestist Siberini, pillimehest südametemurdja Mati Villitoa näiteks küüditatakse Siberisse, seal sunnitakse teda nõukogude vägedega ühinema, maailmasõja lainetes deserteerub ta Pihkva kandis ja astub saksa sõjavägedesse. Ning viimaks toimetatakse ta salaja Siberisse tagasi.

Kui esimese raamatu märksõnaks võiks olla täiskasvanuks saamine, siis teine raamat võiks olla kui täiskasvanute raamat (vaevalt, et Paju teise raamatu käsikirja romaanivõistlusele saatis?). Sõda on lõppenud ja Eestis ellujäänud noored mehed-naised on, noh, meeste- ja naistenäljas. Olemise õudus ja tiirasus (raamatu teine peatükk kohe lajatabki pealkirjaga - “Tiirane mets”). Metsavennad, hävituspataljonlased, ja nende vahele jäävad kaunid-meelad täiskasvanud neiud. Esimese raamatu spermapull – Mati – on Paju poolt Siberisse jäetud ja seetõttu on teises raamatus hoopis vähem raskejalgseid naisi. Ja Paju suudab selleski raamatus üllatada – kui pea kolmveerand raamatut on pea vodevillilik melu, siis viimased viiskümmend lehekülge on tinaraskelt masendavad. Häving ja väike lootusevilksatus.

Ühesõnaga, üllatav teos. Huvitav, mis Paju arvates sellest vanaema mõisast viimaks saama oleks pidanud?
“Kumbki neist ei võinud aimata, et järgmine kohtumine vennaga saab teoks alles pool sajandit hiljem.” (1999: 162)