Häniläne - Tarõ ja timä pernanõ (Looming 7, 2026)

 

Kui eelmine lugemiskogemus selle autoriga oli üsna õnnetu, siis see tekst on märgatavalt parem. Eks see on puhtalt traagiline, kuid niisugune see võrokese elu ole.

Niisiis lugu majast, mis sai hinge, kui õige perenaine ta äratas. Maja siis vaatleb selle perenaise elunatukese veeremist, ta erinevaid mehi ja nende vigasid ning mis sellest kõik lõpuks välja kukkus. Eks elu on üks hädaorg ja mis see armastus õieti olla võiks, leiab see oma otsa üsna kiiresti - sest inimestel on ikka omad hädad küljes.

Tekst on tõepoolest üks õnnetuste elukäik, aga noh, see maamaja vaatepunkt on omal moel huvitav.

Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“, (Byronet, 2002), tlk H. Lepik

Üks korralik külajant, kus lihtne asjatoimetus viib kogemata kombel järjest üha enam vinti peale keerava sündmuste jadani. Soome kirjandusklassika, humorismi vallas eriti märgiline.

Ma just kõige suurem jantide sõber ei ole, aga ega selles osas siin midagi nuriseda ei saa – ilusti stiilipuhas värk ning kõik otsad jooksevad ka lõpuks ludinal kokku tagasi. Isiklikult nautisin kõige enam dialooge ja äärmiselt ehedat olustikku-inimesi. Täiesti usun, et täpselt nii see külaelu seal Põhja-Karjalas Liperi maakonnas tänapäevase Joensuu lähistel 18.saj lõpus, 19. alguses käiski! Noh, ogaraid juhtumisi võis keskmisse päeva muidugi ehk veidi vähem mahtuda, aga kõik see elu tiirlemine majapidamise, vara ja loomade ümber, külajuttude ringlemine, sobivate elukaaslaste otsimine jms, rääkimata sellest, et majapidamistes veel muldseid põrandaid ja põrandale sülgamise kommet leidus või et lõputu kohvitamise pruuk juba sügaval heades igapäevakommetes juurdunud oli, kõik see küllap on ehe, mis ehe.

Tegevustik toimub ka suuresti päris paigus, pseudonüümi taga peituva autori (sündinud Algoth Tietäväinen, hiljem Algot Untula) koduküla Tohmajärvi ümberkaudsetes külades ja Joe (ehk siis nüüdse Joensuu) linnas.

Raamatust on loomulikult tehtud ka mitu filmi, nt 1938. ja siis 1980, viimast võib vist isegi netiotsinguga vaadataval kujul üles leida.

Jutt ise on aga lühidalt järgmine – elatakse aga rahulikult Ihalaiste talus, vana Ihalainen teeb parajasti hambad laiali lõunauinakut, perenaine Anna Liisa aga jutustab läbi astunud Sõrmuse Miinaga näppude käia laskmise kõrvale külajutte … et kas Jussi must lehm (Kas Vatase Jussi? Ikka selle Vatase Jussi, jah) on juba poegimisega maha saanud ja mihuke vasikas oli ja kas jäi eluloomaks ja ega Vatane uut naist võtma ei hakka ja kui hakkab, siis kes passiks ja… no muuhulgas tuleb juttu ka linasaagist ja perenaise plaanidest neid homme lõugutama hakata (vist) ka sellest, et külalisele võiks kohvi pakkuda, ja siis ilmneb, et kogu majapidamisest on tuletikud sootumaks otsa saanud, ühtki hõõguvat sütt kah järgi pole, aga kuda sa järgmine päev linu lõugutad, kui pole millega saunaahju alla tuld üles võtta ja … aga eks leitakse hüva nõu – tuleb Ihalainen naabrite juurde tikke laenama saata, 6 versta vaja astuda, jõuab parajasti enne pimedat ära käia, ning et viimane aga palja hüüdmise peale üldse kõssata ei taha ja et Sõrmuse Miina seal kõrval ässitamas on, siis laksab perenaine talle leivalabidaga tagumendi pihta, mispeale Ihalainen lõpuks kargud alla saab, millist laksamist aga Anna Liisa hilisemate segaduste käigus muretsedes ja ahastades veel kahetsedagi jõuab.

Nojah, ja nii see Ihalainen teele lähebki, aga tee peal juhtub ta muidugi vana hea sõbraga kokku ja siis on vaja teist väheke kosjaküsimustes aidata ja siis on vaja seda ja toda ja saunatada ja linnas käia ning vastutulijatele lobajuttu ajada … Anna Liisa kodus aga imestab, et see tühipaljas tikkude toomine nii pikalt aega võtab ja siis hakkavad riburadapidi ka kõikvõimalikud kuulujutud kohale tilkuma. Kuulujuttudega on muidugi aga teadagi, et eks jutustaja räägi ikka nii nagu talle endale huvitavam tundub ja loomulikult tõepähe ka kõike, mida juba eelnevalt kellegi kolmanda käest kuuldud või ise mõeldud ja… Sinna kompotti lisandub veel muidugi ka viisaka dialoogikunsti kaudsus, kus jutt jõuaks nagu keskpõrandale kokku, aga kumbki vestleja ütleb ja arvab kuulvat veidi erinevaid tähendusi ja nii edasi.

Tore nüanss on veel, et lisaks kõigi ümberkaudsete inimeste teada ja kõneaineks olemisele on samamoodi teemaks ka kõik majapidamisloomad ja see, kas Vatase või kellegi teise lehm poegis ja mis siis sai on üsna levinud kõnealgatus, ning mis veelgi enam – külarahval on arvel ka ümberkaudsete inimeste etemad riidehilbud, parima püksipaarini välja; samuti ka kõik veidi suuremad varalised tehingud ja summad, mis nende eest saadud.

Mis kirjastusse puutub, siis ega Byroneti nime all ESTERi kataloogis vähemalt eriti pikka väljaannete loetelu ei tule ja kirjastamine on ilmselt lihtsalt lisategevus. „Tuletikke laenamas“ tundub olevat vana 1957. aasta tõlke uustrükk. Küllap leiti, et lugu vääriks värskemas köites välja andmist ja võeti kätte ja tehti ära, mis ju väga kena lähenemine asjale. Kaanepilt on aga teadlikemate lugejate sõnul hoopis algselt ühe Juhan Jaigi loo illustratsioon (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ühtegi viidet pildi päritolule siit väljaandest ei leia, aga seda vaatasin küll juba isegi, et loo sisuga pilt siiski ülearu täpselt kokku ei lähe, selge siis, et miks.

Ahjaa, dialoogide ja möödarääkimiste kohta võib veel öelda, et õigupoolest oleks ka suuremal hulgal netikommentaatoritest sellest kõvasti kõrva taha panna – no täpselt samamoodi toimub möödarääkimine igasugustes vaidluslõimedes. Siin vähemalt on tegelastel vahepeal hea oma kujutlusvõimel põhinevat nördimust mõne käsil oleva tööjupi või siis vähemalt neutraalsema külajutuga maha rahustada.

Meeldejäävate stseenide nimekirja tuleb aga kahtlemata lisada Ihalaise ja Vatase saunaskäik – lugedes tekkis tahtmine ise ka mõnda korralikku leili ja kasevihaga sauna pääseda, nii isuäratav oli see põhjalik peksmine ja nühkimine ja punetamine.

Meel läks väga rahutuks. Ihalaisest hakkas juba kahju. Vahepeal räägiti Kämäräise lehmast. Kuid varsti läks jutt jälle Ihalaise imeliku hilinemise peale. Anna Liisa ütles:

„Ta ei ole kunagi nii lühikest teed kaks päeva käinud!“

„Kus sa siin nii kaua,“ oli ka Kanase naise arvamine.

Rahutus suurenes. Anna Liisa tähendas:

„Õieti peaks Hyväriselt küsima minema, kas ta käis seal, aga ei ole koduhoidjat.“

Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.

Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal ei olnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu. Anna Liisa kirus endamisi:

„Et aitaks niigi palju ja jääks siia koduhoidjaks!“

Maija Liisa jälle vihastas omaette:

„Kardab vist, et ma siit midagi ära varastan, seepärast ei julge mind koduhoidjaks paluda!“

Ta haavus sellest raskesti. Vihaselt ütles ta natukese aja pärast ninaka trotsiga:

„Kuusela proua saadab alati mind endale koduhoidjaks kuulama, kui ta ära on… Tema ei karda küll, et tal midagi ära kaob…“

„Anna Liisa ei taibanud veelgi, vaid arvas Maija Liisa jutust, et Kuusela proua koduhoidjaks oleks ta heameelega, aga mitte siin. Temagi hakkas trotsima:

„Eks rikastel käi neid koduhoidjaks pakkujaid küll, aga kes see talukohta koduhoidjaks tuleb, kui palukski.“

Nad istusid tükk aega vihaselt, … (lk 58)

Endla Tegova „Tunglejad“ (Eesti Raamat, 1980)

Omal ajal väga populaarne raamat, mis praeguseks unarusse jäänud. Eks ta nüüdisaegsele lugejale omamoodi kahekihiline ajarännak ole – esiteks tuleb arvestada kirjutamise aega, sündmused toimuvad aga 50ndate keskpaigas. Võib vast öelda, et see on natuke selline aegade vahele ripakile jäänud raamat. Ei ole siin mingisugust erilist punast ideoloogiat, aga uuesti välja andma ka ei tõttaks. Lugu jookseb tempokalt, aga kohati on natuke janti ja värki ülekülla ning eks need küsimused, kas tolles sektlike “ärkamiste” asjas mingi tõetera on või peaks ikka moodsa ateistliku vaimu juurde jääma tänapäevast lugejat kah enam oluliselt ei eruta.

Tegevus toimub väikeses (fiktiivses) Saaremaa maakoolis ja samuti fiktiivsetes külades 1955/56 õppeaastal. Peategelaseks on alustav emakeele-kirjanduse õpetaja Brett Allariit, kelle lootused elus oma õige koha ja armastuse leidmisel on romaani peamiseks teljeks ja küllap ka suure lugejahuvi tuumaks. Breti eraelus on juba üksjagu toimunud, alguses vihjamisi, peas vasardavate mõttekatkete kaudu, kuskil keskpaiku juba ka otsesemalt, viidatakse tema keerukale üles kasvamisele kuhugi väljamaale jäänud meremehest isa suisa fanaatiku pühendumusega tagasi ootava ema juures, mitte just kõige siivsamatele varasematele suhetele ning selle sama ema juures kasvava tütre olemasolule. Võiks öelda, et Breti kokkupuuted meestega ja ka igasugused ühiskondlikud hukkamõistud on üsnagi tänapäevaselt värsked – kõiksugu ligiajamised ja käperdamised ning teadmine, et halb valgus langeb ikka naispoolele, jne. Usun, et tekitas toona palju äratundmisi ja ega need asjad pole võõrad ka 70 aastat hilisemas ühiskonnas, nagu me kõik teame.

Tuleb siis Brett, ei plaani ta kellessegi armuma hakata, aga ikka juhtub, et esimene pilk jääb saatuslikult peale ja õnneks selgub, et väljavalitud kolleg on igati hea ja meeldiv, suisa hingesugulanegi. Tolle väljavalituga eelnevalt täiel tõsidusel kurameerinud nooruke (pole 18ki täis!) Edda, koolidirektori tütreke, on aga justkui mõnest 19. sajandi lõpu romaanist välja võetud paatoslik ja dramaatiline tulesäde, kes paljalt lugedes pea valutama ajab. Lõpuks muidugi tuleb ka dramaatilisi saatusepöörakuid ja nii edasi, magusat õnneliku lõppu siit siiski ei tule.

Breti elukäik ei jää aga kaugeltki mitte ainukeseks tegevusliiniks – taamal leiab ühel või teisel viisil või põhjusel üksteist veel terve rida inimesi, kellele kaasa elada. Samuti on ehedalt kirja pandud kõik kooli ja õppetööga seonduv – siin kirjutab autor ilmselgelt oma kogemusist ning sellekohased episoodid võib vabalt hea koolikirjanduse rivisse seada, on siin nii ehedalt kujutatud lapsi, koomilisi seiku, kui ka ajastu vaimu jõululaupäeval kooli ajamise ja murdekeele välja juurimise näol, aga sealjuures mitte õelalt, õpetaja vaatepunkt on siin toodud parimas hea pedagoogi võtmes. Laiema olustiku poole pealt on küllap samuti kõvasti ehedust mängus – kõik see püüdlik kolhoosistamine ja poliitiline kasvatus, kus eestkisaja on ikka keegi, kellel on ühtlasi lihtsalt sisemine vajadus tähtis ja pildis olla (samas kui taamal on keegi mugaval kohal asjapulk, kes peamiselt aega sanatooriumis veedab jai se otseselt lavale ei ilmugi), kusagil on instantsid, kuhu kaebusi ja ilusaid näilikke numbreid saata, programmi korras tehakse harrastusteatrit, kinoga (sõna otseses mõttes) meelitatakse rahvast koosolekutele ja ega kõik need teatrid ja kinod ideoloogilis-kultuurilise kasvatuse egiidist hoolimata siis mingi liba meelelahutus ei ole, justkui külainimesel oleks selles vallas mingeid muid valikuid kõrvale võtta. Küllap kõigile, kes ise tol ajal elanud olid “Tulp Fanfaan” ja “Kolm musketäri” üsnagi toredalt nostalgilised nimed.

Lisaks eelmainitule on pea terve küla koos lähema ajaloo ja kõigi elanikega üsnagi põhjalikult pildis. Eraldi suur teema on kohalik usuelu – jajah, 50ndate Saaremaa kolkakülas on üllatuslikul kombel suisa kolm kristlikku lahku ning terve posu innukaid palvetundides või kirikus käijaid. See oli päris huvitavalt üllatuslik, no eks on ju muidugi teada, et erinevaid kristlikke suundi on meil läbi aegade olnud, aga 50ndate keskpaigast sihukest tralli poleks oodata osanudki. Lisaks on veel läbivalt murdekeelt ja muud ajastu elu-olu, nagu igavene kaubapuudus poes ja lahke venelannast müüja, kes oma alatise (ja alusetu) lohutava kinnituse põhjal on hüüdnimeks teeninud Sahvtra buudjet ehk siis küll homme saab.

Päris mitmeid kordi mainitakse ära päikeselahvatust, et seda kui enne päikese merest tõusmist justkui mingi rohekas valgus laiali sähvatab. Vahepeal tundub, et kõik tegelased muud ei teegi, kui käivad seda igal võimalikul hetkel vaatamas. Ise ei ole nagu kunagi juhtunud märkama või osanud tähele panna? Olen küll mõne korra ikka merest tõusvat päikest nägema juhtunud … aga eks muidugi mitte ka nüüd nii tihti…

„Iida tõi Arsi, kelle nägu oli süütumatest süütum. Pilk kutsumise pärast täis ääretut imestust.

„Sina võtad praegu taskust võtme ja keerad Iida kingad lukust lahti,“ teatas õpetaja asjast „mitte midagi teadvale“ Arsile.

Arsi ilme oli üks suur küsimärk. Ometi pistis ta käe taskusse ja tõi sealt siira üllatusega võtme välja. Vaatas seda, nagu ei oleks ta iial elus võtit näinud, ammugi mitte seda siin.

„Kuidas see küll minu taskusse sai?“ vaatas Arsi hukkamõistvalt õpetajale otsa, nagu oleks see võtme ta taskusse sokutanud. Õilmitsedes lahkusest, keeras ta Iida kingad lahti ja ootas kutset uuteks õilsateks tegudeks.

„Nüüd lähed ja võtad Villi sussid varsa jalast ära.“

„Ja tehku Iida mu rihvlikarp ka kohupiimasodist puhtaks!“ tahtis Villi kõiki asju ühele poolele saada.

„Pinali,“ parandas õpetaja.

„Nojah pinali. Kaldas liiatsid välja ja toppis Vaksa Paula kohupiima mu rihvlikarpi.““ (lk 115)

Eduard Vilde - Ettevaatlik kosilane (Jutustused II, 1953)

 

Lugu noormehest, kes tahab uurida, kes ta ihaldatu tegelikult on - kas tõesti selline nagu esmakohtumisel ning sellele järgnenud kirjavahetuses, või siis niisugune nagu küla peal jutud käivad. 

Priit maskeerib end sandiks ja läheb selle Liisi kodutallu sööki kerjama. Aga milline vastuvõtt teda ootab! Liisi ongi õige kuri ja tahab sandi vaat et almuseta välja visata. Kas siis temast peaks saama Priidu talu perenaine!

Aga seal talus on teenija Kadri; orb, töökas ja hea südamega. Priidu jääb sandiks maskeerituna hoopis teda vaatama. Kui hoolas, arukas, sõbralik ja kenake kah. Priit asutab tutvust sobitama.

Et siis jah, ei tasu osta põrsast kotis - kui sulle on muidugi olulised muudki omadused peale välimuse ja kaasavara.  Või kuidas kunagi.

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)

Eduard Vilde - Laadalelled (Jutustused II, 1953)

 

Järjekordne humoorikas armastuslugu, millest nüüdseks vast nauditavaim külg on see hoogne keelekasutus.

Kaks parisnikku peavad omavahel vihavaenu, sest kumbki on teiselt ostnud näruse hobuse - nüüd siis mõlemal suuremat soovi polegi kui vaid teisel nahk üle kõrvade tõmmata. Üksteisele kaude ja otse hobuseid müües-ostes see vaen üha saab kütust manu.

Aga ühtlasi kasvasid kummalgi järglased, kes vanemaks saades ühel laadal üksteist avastavad ning silmapilkselt armuvad. Noorus! Noored leiavadki ühise keele ning viisi, kuidas isasid lepitada ning selle järel ühisesse abieluranda põrutada.

Eks see selline lihtsameelne lugu ole, aga vast pakub midagi hobuste austajatele.

“Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:

“Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud, ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”

“Väga ilusad!” kogeles Kata.

“Soo! Ja kuidas siis sellega, et - et - noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda – – ?”

“See oli ka nii ilus, nii luulelik, et – – ” Katake ei leidnud tabavat sõna.

“Ma tahaksin muidugi teada saada, mida teil selle kohta oleks ütelda – – ?”

“Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”

“Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin – – ?”

“Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.

Siim võttis vargsi tema käe.

“Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”

“On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.” (lk 77)

Eduard Vilde - Vigased pruudid (Jutustused II, 1953)

 

Eesti üks parimaid telekomöödiaid on üldjoontes üsna tekstitruu, vaid kahe väikse erinevusega - kui telefilmis magavad Mulgimaa parimad pojad toas, siis tekstis tegelikult lakas (mistõttu siis tontidega ehmatamise järel tekkis see jant peremehe hobusega). Kui telefilmis on tõeliste armastajate kokkupanek lahendatud õige pidulikult, siis tekstis on see vähe argisem ning välja jääb finaal, milles selgub, et peremees polnud hiljem kuuldes Mulgimaa meestega tõeliselt juhtunust sugugi naljatujus, aga mis teha, abielud juba sõlmitud.

Eks võib mõelda, et teksti naljakus põhineb eelkõige unustamatu telefilmi tõttu, samas muidugi see tütarde ja Mulgimaa sugulaste (kui järele mõelda, siis ikka häirivalt lähedased sugulased) esmakohtumine ning ullikeste näitemäng on ikka parajalt lõbustav. Hiljem läheb situatsioonikoomika rohkem seikluseks või jandiks, ehk kui sulane organiseerib kollitamist ja hobusevargust.

Algselt ilmunud Vilde ülemeeliku pealkirjaga raamatus “Kõtistamise kõrred” (1888). Nojah, ega muidugi Mulgimaa pole see kõige napakam Eestimaa koht, see au kuulub minu silmis ikka …

Mats Traat - Seasaaga (Mänguveski, 1972)

 

Tänapäevases vaates päris rängalt kriitiline vaade tolleaegsele maaelule; seniloetud lugudest vast kogumiku parim tekst.

Lugu siis majandi direktorist Kristjan Karbist, kes on üks paras naistemees ja rahvamees ning omal moel hinnatud kuju. Esimese mai õhtul sai ta voodisse zootehniku kena naisega, aga siis helistati ta ikkagi majandi kevadpeole, et ta seal esineks töölistele. Mis teha, uue vallutuse juurest tuli lahkuda ning jätkata selle nädala kestnud klaasitõstmisega. Seal ujus talle ligi majandi teine asjapulk, et direktor aitaks oma Volgaga viia asjapulga õele koti seemnekartulit ja sea. Mis siis ikka, jälle purjuspäi rooli, asjapulga kodust kartulikott ja majandi sealaudast püüti vastav siga; ning edasi selle õe juurde, kes küll oli sattunud linna sünnitamisele. Aga õe õpetajast mees oli kodus ning seal jätkus viinavõtmine ning elu üle arutlemine. Hommikul siis jälle purjus abilised auto peale ja kojusõit; viimaks oma naise juurde.

Iseenesest üks paras purjus inimeste jauramine ja trallitamine, aga see täiendatuna siis mälestuste ja ihadega eri aegadest. Ja sellest moodustub õige kole ja masendav pilt nõukogude Eesti argipäevast, kus elu kulgeb üsna joomaselt ja omakasupüüdlikult. Ja noh, siis on veel loo lõpp. Üsna üllatav, et midagi sellist üldse avaldati, siin pole just grammigi järel nõukogulikust moraalist, kõik on alasti kistud. Kõik joovad, kõik varastavad, vaid lollidel kohusetundlikel püsib see maailm (või noh, mille poolest siis peaks linnaelu parem olema). (Ja ega ma senini tee vahet, mis on kolhoos ja mis sovhoos.)

Eks muidugi ole veel noored, kes linnas õppinud ja kes pole veel kolhoosielu eripäradega üheks saanud - aga kauks seegi (nagu zootehniku naise puhul). Omaette tüüp on see õpetajast mees, kes oma ideaalidega on lihtsalt ühiskondlik kloun, koerakarja kloun.

“Direktor jõi siirupipuskarit, hammustas kuuma liha peale ja kuulas vanamehe jutte sellest, kuidas too saanud vabadussõjas reide haavata, haiglas olnud surmigav, pärast antud talle maad ja siis hakanud ta kibekiirelt asunikutalu ehitama ja naist võtma. Vanamees laiutas abitult käsi ja seletas, et sellel kõigel polnud mingit mõtet - juba tollal rääkinud mõned, et ehitagu majale rattad alla, mõis tulla varsti tagasi. Karp vaidles loiult vastu, et sovhoos pole siiski mõis, vahe on silmaga näha, aga taat ei lasknud ennast eksitada ja jäi oma juurde. Ta mõlemad pojad olid sõjamöllus teadmata kadunud, ja siis oli tulnud vanadus, kibe kui koirohutee. Aga oma ea kohta kandis ta puskarit üllatavalt hästi. Õhtul, kui direktor asutas ära sõitma ja peremees ööd vahtima, polnud vana kunagi purjus, tõstis vaid reispassiks pitsi ja kähistas “Elagu Eesti vabariik!” Karp rääkis vähe, jäi kiiresti purju, mõtles naistest, vahel sekka ka autodest. Talle ei meeldinud tööst vabal ajal mõelda, ja kuigi ametlikult oli tööaeg, võis tänu puskarile, pidulikult askeldavale öövahile, sõrmi kõrvetavale singile ja raugele aprilliilmale täiesti rahuldavalt mõelda, et käes on juba mingi pikk püha.” (lk 88-89)

“Aeg oli Sirje jaoks peatunud sellel kevadpäeval, kui ta Kristjan Karbiga rajooni perekonnaseisuaktide büroos paari pandi. Kohusetruult tegi ta kontoritööd, keetis suppi, käis suvel marjul, pesi pesu ega kritiseerinud kunagi meest. Kui talle räägiti, et tema meest on teiste naistega nähtud, naeris ta ainult ja ütles, et see on kadedate väljamõeldis. Sovhoosi kolides ostsid nad lehma; loom ja tema tujud andsid Sirjele rohkesti kõneainet. Paar korda nende kooselu jooksul oli naine enda täis joonud, nutma puhkenud ja pesunööri otsinud, et ennast üles puua. Kainest peast naeris ta oma rumalust ja kastis lilli. Ühesõnaga, sovhoosi direktoril oli igati kena ja korralik abikaasa.” (lk 111)

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.

Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.

Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.

Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.

Mats Traat - Seitse paberit (Mänguveski, 1972)

 

Jutuke põllumehest nimega Aadu Kattai, kes õppis oma noore elu jooksul kõiksugu ameteid (seitse paberit!), kuid kõige omasem on ikka elumehe amet. Ning poetaga räägib ta teistele põllumeestele oma senise eluloo - parem ikka viina võtta teiste meestega kui et heinatööl rabada. 

Eks Traat esitleb siin võrdlemisi lõbusa (ja samas lohutu) noore nõukogude põllumehe elukäigu - selline, kes igal pool peale hakkamas kuni viimaks tüdimus tabab ning vaja midagi muud proovida. Noh, vähemalt pole tegu pensionieelikuga, seega justkui oleks võimalik, et Aadu Kattai leiab pereringis õnnelikumana. Aga vast siiski mitte, juba praegune naine on nagu on. Omamoodi … road movie karjäärivõimalustest nõukogude maa-asulates.

August Kitzberg - Räime-Reeda 10 kopikat (Külajutud, 1971)

 

Ennemuiste vist öeldi sellise teksti kohta kirikunali, igal juhul saab siin ligimise armastuse kuulataja partsti vastu nina.

Vallavaene Räime-Reet läks küsima kirikuõpetajalt tõendit, et ta on 70 aastat vana. Kuid kirikuõpetaja ei saa seda niisama välja kirjutada, tal ju vaja mõelda oma pojale ja pojapojale, kes tema asemel hakkavad kirikut pidama, tasuta ei saa seetõttu midagi. Räime-Reedal aga pole sellist raha ning nii ei saa ka tõendit, mille abil saaks vallast moona küsida.

Vanake läheb lörtsisaju kõrtsi juurde, et seal kuskil ehk lubatakse tal ööd soojas olla. Nutvat eite näeb kõrtsist lahkuv musta peaga mees, kes vihastab seda õnnetust kuuldes ning annab Reedale sajarublalise, et sealt saaks kirikuõpetajale kümme kopikat makstud; ülejäänu toogu eideke tagasi. Ja tõepoolest.

Rohkem ei räägi. Kitzberg on siin õige kriitiliselt kirikuisade tegemisi kujutanud, kõik need viisid, kuidas enda kulusid maas hoida ning samas tulusid koguda. Aga … eks see kirikuisa saab ka ninanipsu.

August Kitzberg - Hennu veli (Külajutud, 1971)

 

Nagu pealkirjast näha, siis tegu “Veli Hennu” eel-, järel- ja kõrvallooga - kus siis seekord veli Henn jutustab oma versiooni sellest, kuidas ta Jaaniga elas ja Mariega kokku sai ning mis kõik veel hiljem juhtus. Ja noh, vaatenurk ja tõlgendus sündmustele on vähe teistsugune kui Jaani poolt oli esitatud … omamoodi kättemaksulugu.

Nimelt esitas Jaan mingi kirjatsura abil selle “Veli Hennu” loo “Postimehele” avaldamiseks, mida siis sattusid lugema nii Henn kui Marie ja terve küla veel takkaotsa - ühed ärritusega, teised puhta (kahju)rõõmuga. Ja selline metafiktsionaalne trikk viib edasi päris postmodernse seguni, justkui proto-Mati Unt (kes teadagi hindas hoopiski oma kodukandi Vooremaa Lutsu). Nii on siin pikalt mälestusi tollasest kooliskäimisest, vahepeal on ilmarahvale naeruks Jaani enda näidendikatsetus (mille siis pole kirjutanud koostöös kirjatsuraga), siis on kõiksugu tarvilikkue soovitusi maarahva elujärje parandamiseks (näiteks asutada uusi ärisid kui kasutada raudtee võimalusi või ka karskusseltsi ideaale). Päris rosolje. Sest osaliselt on loo selgrooks ka Jaani ja Matilda vägikaikavedu - kas saab mees jalad alla ning edasi tanu alla või mitte.

Ajapikku hakkab see Kitzbergi vähe veiderdav jutustamine üha rohkem istuma.

August Kitzberg - Veli Henn (Külajutud, 1971)

 

Pikem jutustus Kitzbergi ühest lemmikteemast ehk kuidas (maal elavad) mees ja naine võiks viimaks abieluliidu sõlmimiseni jõuda. Erinevalt eelmistest tekstidest läheneb autor sellele pisut teisest küljest.

Nimelt on Nõuni talu peretütar suureks kasvanud ja aastakese linnas õmbluskoolis õppinud - vanemad soovivad, et tütar saaks parema elu peale ja ehk koguni mõne saksaga paari. Ja tõepoolest, kui tütar tagasi tuleb, siis tuuaksegi mõisateenijate poolt nende tallu üks mõisas põllumajandust tudeeriv saksa noormees.

Meie loo peategelane Jaan Kaasik on pea keskealine vallaline mees, kes oma venna Hennuga talu peab ning mõlemale on nüüd see suureks kasvanud Nõuni Marie igati meeldima hakanud … aga miks ta küll tahab olla selline kadakasaks ning selliste inimestega suhtleb? Peategelane kui eakam vend on nõus oma noorema venna nimel Marie püüdmisest loobuma, kuid ega Henn omalt poolt midagi arukat tee - ainult puhiseb omaette rahulolematusest ja ei taha Mariest midagi kuulda ega rääkida.

Taga hullemaks - Marie läheb koguni saksa leeri ehk peale seda ei tohiks ta üldse enam talumehele kaasaks minna, liig uhke preili selleks! Ja see saksa noormees ikka tiirleb ja käib Nõunil ühtvalu külas; ning ühel hetkel satuvad peategelase kätte kirjavahetus Marie ja ta sõbranna vahel … ning hirmus on see linnapreilide maailm. Jaan ei suuda end enam tagasi hoida.

Omal moel kajastab see jutt ka baltisaksa ja tsaarivõimu tähtsuse muutust - sakste võim üha väheneb ja vallatasandil saavad talumehed aina suurema võimu kätte, ainult et … nüüd tuleb seal kohaneda tsaarivõimu nõudmistega. Muuhulgas on Henn olnud kuus aastat sõjaväes ja seal vene keele selgeks saanud, mis siis hiljem kohaliku võimu puhastamise järel vägagi kasulikuks muutub - ükskõik kui palju Henn enda võimuleupitamise vastu ka on.

Päris veider on lugeda jutustuse lõpust kooli (õigemini küll küla) ühisest jõulupeost, mis on igati üksikasjalik kirjeldus - ja vajalik selleks, et teksti finaalini jõuda. Aga jah, päris pikk ja emotsionaalne tekst kahe inimesi paari saamisest, on see vast teekond.

August Kitzberg - Pika patsiga preili (Külajutud, 1971)

 

Omamoodi töötlus kogumiku avaloost “Murest murtud”, aga pisut-pisut helgemas võtmes. Ehk siis järjekordne talupärija armub neidu, kellega tal ei lasta abielluda. Pärija loobub mõne aja pärast talust oma noorema venna kasuks ja läheb linna, kus siis jääbki aastateks virelema üürituppa ning mõtlema, mis küll kõik võinuks olla, kui see pika patsiga preili poleks sunnitud abielluma oma kihlatuga.

Kitzberg ei loo peategelasest miskit positiivsete algetega tüüpi, ongi üks udupea, kes on endast kõrgel arvamusel (sest ta on nii haritud), aga samas pole tal just hakkamist ega suuremat reaalsustaju. Ja noh, see preili … on ta siis kadakasakslane või midagi sellist. Ühesõnaga, mingil moel huvitav tegelaste valik, aga samas vähe uimane lugu.

August Kitzberg - Püve Peetri “riukad” (Külajutud, 1971)

 

Üks ilus jutt sellest, kuidas lesest talupidaja oma kolm tütart tanu alla sai - hoolimata sellest, et talu oli mõisale võlgu ja sellest johtuvalt polnud kaasavaraks raha anda. Aga Püve Peeter mõtles välja viisi, kuidas talupidamine kolme väimehe abil uuesti rea peale saada ja veel koguni kasumitki teenima. Muidugi, selleks oli vaja ka mitmete asjaolude kokkulangemist ja väheke väimeeste väänamist. Aga mis peamine - keegi ei jäänud vanatüdrukuks! (Siin raamatus on see üks suur-suur probleem.)

Eks see tekst olegi selline humoorikas ja elujaatav edulugu - raske on seda süüdistada realismis. Imaginaarne Mulgimaa, kus elatakse kui Kungla rahvas muistsel a’al, tõsi küll, 19. sajandi tsaaririigi tingimustes. Kitzberg trallitab siin kasvõi tegelasnimedega, nii on kolm tütart nii kenaste Tiina, Miina ja Liina (õigemini küll Leenu, aga seda ei kasutanud keegi). Ja need kosilased ning kuidas äri ja abielu lepinguks kokku seatakse. Tõepoolest, vähe utoopiline lugu ühe küla ülesehitusest, aga vast võis see omal ajal tuua lugejatele kenasid unistusi paremast elujärjest (ikka väga erinev visioon võrreldes Särgava-Petersoniga).

“Vaieldakse sagedasti selle üle, missuguse vanuseaastani naisterahvas nooreks jääb, või selgemini ütelda, mitmenda eluaastaga noor neiu rahva suus vanatüdrukuks muutub. Kusagil ei teata selle kohta kindlat ajamõõtu. Noh, Mulgimaal on see mõõt olemas. Kui tütarlaps esimesel, teisel, ka veel kolmandal aastal peale leeriaega ei ole mehele saanud, loetakse teda vanatüdrukuks. Möödaminnes olgu öeldud, et vanapoisid selle vastu Mulgimaal seda kauemini noored seisavad. Mulgimaa kliima on juba seesugune, mis meesterahva värske hoiab, ehk võõras keeles ütelda, “konserveerib”. Kusagil ei leita nii palju vanapoisse kui Mulgimaal, aga vanad ei ole nad keegi.” (lk 205)

August Kitzberg - “Rahvuslik” (Külajutud, 1971)

 

Vähe humoorikas jutt tollastest nö trendiinimestest - antud juhul siis noormeestest ja neidudest, kelle suurem energia kulus kõiksugu rahvuslikel tantsupidudel käimisele ja erinevatele hilpudele kui et igapäevasele töötegemisele.

Nii on üks linalakk Mall, kellega peategelane on mitmel puhul kokku puutunud: neiu on teda ikka külla kutsunud, näiteks viimasel korral on pakkunud, et nende juures saab praetud parti mekkida. Ühel pühapäeval tuli peategelasele küll kaks Tartu üliõpilast ning igavuse peletamiseks otsustavadki Malle poole külla kõmpida - lubatud parti sööma.

Mall … seda ei oodanud, ega ta emagi, kes peab nüüd kibekiiresti maja koristama, et külalised saaks tuppa kutsuda. Nagu külalised tähendavad, elab rahvuslik neiu üsna … ligadi-logadi ja ega ta vassimisedki märkamata jää. Ja part, kus on küll part …

Selline lühike satiiriline pala lõbusa noorsoo asjus, seda keset venestusaega. Eks tasakaalustamiseks võinuks tungida ka mõne rahvusliku noormehe eraellu, oleks vast vähe ausam olnud.

Ernst Särgava-Peterson - Jutustusi (1959)

 

“Oheliku-vana jõulunägemus” - jutt siis otsene järg tekstile “Tulge appi!” - sauniku-pere on Oheliku valdustest välja visatud (aga milline draama, Juula püüdis sauna koos kinniaheldatud lastega maha põletada) ja seetõttu peremees tülis sulase Antoniga, kes on üles ütlemas oma lepingut. 

Enne jõule kuulatakse ühiselt jõulujuttu hobusevarastest, kes kirikust möödudes kuulevad jõulujutlust ning sellest läheb neil meel härdaks ja hobune tagastatakse. Sulane Anton, kes seda talurahvale ette loeb, peab seda juttu tobeduseks - keegi ei käitu nii, selline jõuluime on jaburus. Pererahvas aga arvab, et jõulud võivadki nii meelt parandada.

Viimaks keeratakse ühiselt värskele heinale magama ning seejärel Oheliku Madis näeb und, kuidas ta koos Antoniga sõidab jõulujutlusele ja seejärel terve jutluse kardab, et sauniku Toomas oma lubatud kättemaksu nimel ta hobuse röövib jne. Aga keset jutlust ei saa lahkuda …

Jällegi, Särgava pole mingi Kitzberg ja millegipärast ma ei saa tekstidega ühele lainele, kuidagi … aegunud nagu - või noh, kui Kitzberg jutustab sellest ja teisest, siis Särgava teeks nagu rasket tööd, hambad ristis vehib õigluse nimel. Ja noh, vähe kaugeks see jääb, või siis ajakajaliseks. Või siis tõepoolest, tahaks lugeda pigem tilulilu kui töörahva raskest elust?

Piinlik küll, aga varem polnud midagi lugenud sellelt autorilt. Ja noh, kas nüüd just uuesti kätte võtaksin ta loomet.