Paul Raud: Kellata torn

Veider raamat.
Pooliti tahaks selle ilmumise peale karjuda. Et mida paganat?! Ole ainult kirjanduslikust dünastiast ja see tähendab, et kui sa pole täiesti kirjaoskamatu, saad romaanivõistlusel vähemalt keeleauhinna ja Tänapäev ilmutab su raamatu? (Seda muuseas korralikult toimetamata, lausestusvead on sees.) 

(Kuigi kirjanduslikku dünastiasse kuulumise põhjusena nägemine eeldaks, et hindajad teadsid, kellele nad selle auhinna annavad, ent ma kahtlen, kas see vähemalt formaalselt nii ikka oli. Lihtsalt ma väga ei usu, et üks verinoor mees, kes EI ole Raud, oleks selle raamatu kirjutanud ja selle eest auhinna saanud. Samas, võibolla oleks, võibolla ei saa ma asjadest aru lihtsalt. Ma eriti ei saa aru, kuidas maailmas asjad toimivad.) 

Samas: ega see nüüd nii halb ka olnud. Lugesin vähemalt lõpuni ning isegi ei oianud ega karjunud seejuures. 

Laias laastus on romaan lühike (on-on lühike) kokkuvõte sellest, kuidas minagi end elus tunnen: asjad juhtuvad, ilma et neis oleks mingit loogikat. Hoonetesse mahub tohutult ruume, seal võib ekselda päevi, nädalaid ja mitme aastaga ka ei saa süsteemi käppa. Rännaku ajal võib olla nii tormine novembriöö vihiseva tuule ja näkku peksva rahega, kui sama rännaku jooksul ka malbe maiõhtu sooja merehinguse ja vaikselt kollaseks tõmbuva sinitaevaga, ja põlvini lumi ja tulemöll ja hobuste kabjad põntsuvad mudas, ja kolmteist lehekülge edasi on juba väga ilmne, et sellises keskkonnas hobused küll teema ei ole, ilmne anakronism.
Loogikat ei ole - või õigemini on mõnes täiesti arusaamatus kohas, umbes et oled tüübil külas ja siis sind peetakse temaks, sest sa olid tema kodus.

Vot, mina tunnen end elus umbes samamoodi - ma ei adu reegleid ega põhjus-tagajärje seoseid, aga kõigile mu ümber paistavad asjad normaalsed ja ma lepin siis samuti. Kui neile tundub, et niimoodi on õige, ju siis ongi, lihtsalt mina olen eriti aeglase taibuga. 

Kogu süžee, mida "Kellata torn" pakub, on: "Elu on segane kammaijaa, kus mõned inimsuhted tunduvad toetuspalkidena, ent needki võivad suvalisel hetkel suvaliselt alt ära kukkuda."
Ehk asjad juhtuvad, aga miks, mis loogika järgi, kuidas, ja et miski kuidagi kulmineeruma peaks - eiei, seda ei ole, ei seletata. Süsteem puudub.

Süsteemi puudumise kõrval teise kogu raamatut läbiva joonena võib ära mainida muude teoste killud, mis on pihutäite kaupa teksti poetatud. Mitte paar raamatut, vaid mitukümmend, mõnikord tunnen lugedes ära vaid pool lauset, vahel on kogu keskkond laenatud ja isegi tegelased ositi pastiššid. Kuna ma ei ole sedasorti inimene, kes sääraseid asju kirja paneks või meelde jätaks, ei saa ma enamiku tsitaatide kohta öelda, et kust need on või kus need on, aga "Wikmani poisid", "Meister ja Margarita" ja "Muumipapa memuaarid" jäid meelde. Lisaks vajusid mällu täiesti suvaliselt lukku sisse ja siis sealt jälle välja kappavad neli hävingu ratsanike ratsut (mis värvi, muidu, on üldse tuhkur hobune?)
Ei, ei olnud mingit põhjust, miks neid meelde jätta. 
Ei, nad ei olnud millekski tähtsad - vähemalt mitte muuks, kui et meelitada lugejalt välja äratundev noogutus. 
Tühjas baaris, kus kedagi pole, lendavad kadedad pilgud, baaridaamil on käed tööd täis ning "ülejäänud" kaotavad huvi ja tegelevad omaenda asjadega. 
Järgneb põhjalik kirjeldus, kuidas see mass riietatud on, kuidas joob, sööb ja tantsib. 
Misiganes.

Kas ma mainisin, et lugu kui selline üldse puudub? 

No kui väga väga väga tahta ja üritada, siis on võimalik oletada, et Nicholase ja Bruno teemadel midagi nagu oleks. Mingi saladus või veider veidrus, mis on veel kübekese veidram, kui kõik ülejäänu. Aga mis...?   

Minu jaoks täiesti mõttetu raamat. Mitte piinav, aga just mõttetu - mingit lisaväärtust mu elule ei andnud, isegi meelt ei lahutanud.
Aga no teistsuguseid inimesi on maailmas ka. Võibolla neile meeldib. 

Sehkendaja
 Kirjakoi
Värske Rõhk
Loteriis varem

Theodore W. Adorno „Valik esseid kirjandusest“, SA Kultuurileht (2019), tlk Krista Räni

Adorno keelefilosoofias on keelel kaks tahku „märk“ ja „kujund“ (selline lõhestus olla luule teaduse uusaegse lahutamise tagajärg; mulle meenutab see religioossuse kadumise teemat „Ulro maas“), kus esimene on otsesemalt seotud keelevälise tegelikkuse representeerimisega, teine aga tegelikkuse sümboolse tõe ehk inimkogemuslikuga, kui nii võib öelda. Kirjanduse roll on justnimelt selle viimase eest hea seista, oluline pole faktiline täpsus vaid olemuslikum tõeväärtus, millegi sellise väljendamine, mida teaduse ja filosoofia keeles väljendada ei anna. Oma „Esteetikateooria“ väljatöötamisel on Adornole olnud oluline(suure) kirjanduse nautimine ja sellest kirjutamine (muusika loomulikult ka, aga see kogumik on kirjandusest). Seda siis sissejuhatusest.

„Valiku esseid kirjandusest“ juhatab väga sobivalt sisse essee essee vormist, mis tõdeb essee vabadust avatult otsi lahti jätta ilma vajaduseta kõike metoodiliselt ja ammendavalt defineerida ja süstematiseerida – on ju essee oma olemuselt mõttekäigulik ja tema lühidus ei lubaks teadusliku uurimuse põhjalikust, nagu ei saa talt nõuda ka ammendava tulemuseni jõudmist; aga samadest omadustest tuleneb ka paratamatu enesekesksus, sest vormi selgrooks on konkreetse arutluse mõttelõng ja nõnda peab ka sisu seda järgima, ilma laiemate viidete väljade konteksti liialt laiali hajumata. Nõnda siis on essee voorus omamoodi mosaiigikillulisus, mille paigutumine või isegi kaasatus hilisemasse suuremasse konteksti võib jääda määratlemata  …

Vaieldamatult võluv on essee kirjavahemärkidest – näiteks leiab ta, et kiillause paigutamine mõttekriipsude vahle on oluliselt parem, kui sulgudesse, kuna esimene väljendab korraga nii sidustatust kui eraldatust, teine aga sulustatust. Lõpptulemusena tõdeb ta, et kirjavahemärkidega on üks igavene häda, „Sest kirjavahemärgistuse reeglite nõudmisi ning loogika ja väljenduse subjektiivsete vajaduse nõudmisi ei ole võimalik ühildada“. Mida võib siis võtta ka nii, et kirjuta kuidas sa kirjutad, ikka nõuab väljenduse vorm oma ja miski, mis välja tuleb ei ole lõpuks enam päris see. Nõnda siis on parem kasutada kirjavahemärke nii vähe kui võimalik. „Iga hoolikalt välditud märk on kummardus, mille kiri teeb häälikule, mille ta lämmatab.“

„Bibliograafilistes mõlgutustes“ tõdetakse nukralt, et turumajandus on raamatute välimusele halvasti mõjunud, kuna raamatute väljanägemise ajendiks on olla pilkupüüdev, kaubaksminev, mitte sisuga harmoneeruv ja vääristav. Samuti on komme loobuda tiitellehele ilmumisaasta ja koha märkimisest loobumine (aasta on pigem ära mainitud autoriõiguste juures) raamatult tema individuaalsuse riisumine, tema taandamine lihtsalt üheks vastava žanri esindajaks. See mõlgutus raamatute teemal on muidugi üldse igale lugejale mõnus lugemine ka siis, kui filosoofilisematest esseedest läbi närida ei viitsi. Näiteks:

Raamatute eraelu on võrreldav sellega, mida naiste seas levinud ja tundepaisutatud usk omistab kassidele. Kassid on kodustamata koduloomad. Eksponeeritud omandina, nähtaval ja käeulatuses, armastavad nad hoida omaette. Kui nende peremees keeldub oma raamatuid raamatukoguks korrastamast – ja vaevalt võiks keegigi, kellel on raamatutega hea suhe, tunda end raamatukogudes, isegi enda omas, hästi-, siis ütlevad need raamatud, mida ta kõige tungivamalt vajab, ikka ja jälle lahti oma iseseisvusest, poevad peitu ning ilmuvad taas välja ainult juhuse tahtel. Mõned kaovad nagu vaimud, enamasti sel silmapilgul, kui neil on eriline tähendus. Veel hullem on vastupanud, mida nad osutavad, kui neist midagi otsitakse: nad justkui tahaksid kätte maksta leksikaalse pilgu eest, mis kobab neid üksikutest kohtadest, rakendades sellega vägivalda nende sõltumatule kulgemisele, mis ei soovi kohanduda kellegi teise tahtega. (lk 62)

Veel tuleb juttu Thomas Manni ja Siegfrid Kracaueri ja Walter Benjamini isikutest, mis on kindlasti eriliselt huvitav, kui olla nendega põhjalikumalt tuttav, „Fausti“ lõpustseenist ja Proustist.

Hasso Krull kirjutab lõpetuseks veel Theodor W. Adornost, tema kunstiteooriast ja tõdemusest, et „ajalugu on tõe sees; tõde ei ole ajaloo sees“. See viimane võib tänapäeval ehk tunduda juba iseenesestmõistetav (vähemalt teoreetiliselt), kui oleme harjunud ajalugude paljususega (kasvõi iga riik kirjutab oma ajalugu, siin pole isegi küsimus faktitäpsuses, vaid selles kuidas narratiiv ehk lugu on kirja pandud), katsetega ajaloo valgeid laike märgata (näiteks tagantjärele oluliste saavutusteni jõudnud naiste sissekirjutamine suurde lukku, kuna varasematel aegadel ühiskondlikud olud lihtsalt tingisid meestekesksema narratiivi) jne jne. Noh, muidugi peaasjalikult kirjutab ta nn tume inimeselaps olemisest ja Hegeli ja Nietzche mõtlemise suhtes positsioneerumisest, sestnoh, ma võin siin ju komajuttude ja bibliofiilia ja kirjanikejuttude juures vaimustuda, ent räägime siin ju ikkagi ühest XX sajandi väljapaistvaimast filosoofist…

/…/ luuletusi saab [pärast Auschwitzi] kirjutada küll, aga see on barbaarne – vähemalt kuni luuletus ei võrsu negatiivsest mõtlemisest, mis läheb asjastumise vastu sõtta ja teeb temast negatiivse luuletuse. „Kunst ei tähenda mitte alternatiivide rõhutamist, vaid mitte millegi muu kui oma kuju kaudu vastu seismist maailma kulgemisele“ /…/ Kunsti ideeline sisu ei suuda vähematki asjastunud mõtllemise vastu, sest see sisu asjastuks kohe ka ise ja pöördusk seega iseenda vastandiks. Seevastu negatiivse vormiga kunst langeb asjastunud mõtlemisest välja ja sunnib kriitilist vaimu nägema tõelust väljaspool reaalsuse ja ratsionaalsuse identsust. „Maailma tumenemine muudab kunsti irratsionaalsuse ratsionaalseks: radikaalselt tumenenuks.“ Kui kunst ei taha, et teda müüdaks pelga lohutuse allikana, peab ta saama sarnaseks ümbritseva maailmaga, et selles maailmas toime tulla: „Tänapäeval on radikaalne kunst ühtlasi pimeduse kunst, sest taustavärv on must.“ Auschwitzi-järgne luuletus on seega purunenud, negatiivse vormiga luuletus, mille pragudest paistab läbi tema tume taust . see on tumeda inimeselapse luuletus.

Seepärast ongi Adorno jaoks poliitiline üksnes kunst, millel on radikaalselt negatiivne vorm. Selline kunst saab olla üksnes täiesti autonoomne, olemasolevast reaalsusest sõltumatu, sest muidu ei suudaks ta purustada asjastunud maailmapilti ja identsusmõtlemist. Selline kunst ei põhine mitte „reaalsuse“ kriitilisel või utoopilisel kujutamisel, vaid pigem teataval dissonantsil kogu ühiskondliku ja poliitilise tegelikkusega. Ainult tänu sellisele dissonantsile sisaldabki tõeline kunst „õnne tõotust“ /…/ pimedus ja süngus [tähendab] Adornol helgust, sest see annab ainsana lootust paremale. (lk 152-253)

Elo Viiding „Mina kõnelen kirjandusest“. Tuum (2020).

Kogumik, millest leiab raamatuarvustusi, kõne, kirjandusfestivali ülevaate ja teisi kirjanduse ja kirjutamise, luuletuse ja luuletajaks olemisega seotud mõtteid aastatest 2009-2019. Eks alati on hea lugeda, kui inimesed räägivad kirjandusest ja lugemisest ja kirjutamisest, eriti veel, kui sealjuures palju igasuguseid mõtteid on tekkinud. Ja kuna need mõtted ja kõnelemised on siin pealkirjaga kokkuklappivalt pigem sellised läbi enese, läbi autori kui luuletaja ja lugeja, kirjutatud, siis jääb ka selline tunne, nagu oleks Elo Viidinguga kuskil unemaailmas korraks kokku saanud.

Kirjutab ta siin muude asjade hulgas, sellest, mida peab lastekirjanduse juures oluliseks – ikka klassikaliste (mitte kaasajastatud) muinasjuttude vabastavat õudust ja tõsiste teemade, pimedate hirmude kohalolu, mitte turvalist ja ilusat mulli. „Bullerby lapsi“ Viiding juba lapsena ei hinnanud, sest seal polnud neid tumedaid toone ja raskeid noote, mis oleks olnud päris … või midagi seesugust. Ning lastekirjandusest luule juurde tulles – ka siin on tema jaoks oluline „tundlik sotsiaalne närv“ ja ebamugavate, suisa talumatute tõdede esiletoomine.

Raamatutest tulevad jutuks Lena Krohni „Matemaatilistest olenditest“, Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed“, Villem Valme „Öömüük aknast“ ja siis Rita Dahli toimetatud „Kyltymätön uuni. Naiskirjailijat ja sensuuri“; luuletajatest veel Juhan Viiding (jah, ma pidin guugeldama, et Elo Viiding ongi luuletajast luuletaja tütar) ja Pentti Saarikoski. Mõnda neist raamatutest ja autoritest olen ise lugenud, mõnda pole, mõnest olen kuulnud – nagu ikka. Kusjuures, tollest Kevini raamatust oli mulle jäänud mulje, et peaküsimus seisneb psühhopaatses lapses, kuid siinsest mõtisklusest ilmnes, et suur küsimus seisneb hoopis emaarmastuses, selle kohustuslikkuses ja vastutuses ning süüdiolekus, kui sellega ei ole kõik nii nagu ühiskondlikud ootused ette näevad. Soomekeelne raamat naiskirjanikest ja tsensuurist on jällegi kogumik erinevate maade naiskirjanike esseedest ja loomingukatketest. Need erinevad maad on siis sellised, kus naissoost isiku võimalused end loova inimesena teostada on pehmelt öeldes kesised ja visa vastuvoolu ujumist ja ohtude trotsimist nõudvad, aga seda muidugi peab kuskilt Soomest hankima, kui lugeda tahta …

Juhan Viidingu ja eitamise jutt oli ka huvitav, kuigi, muidugi teataval määral abstraktne, kui ma nüüd õigesti aru sain, siis olen kahe käega samuti poolt ja eituse usku – või siis õigemini selle usku, et eitus ja jaatus käivad valdavalt käsikäes, nagu yin-yang ja Valga-Valka ja kõik on suhteline ja teate isegi…

Viimaks räägib Elo Viiding veel oma keelest ja oma luuletamisest.

Hea kaasaegne luuletus eeldab oma lugejalt keskmisest tundlikumat maailmataju, niisamuti ka head absurdi- ja irooniatunnetust, vabameelset suhtumist keelde ja n-ö tavaloogikasse. Hea luuletus, särisev vaimsest pingest, kontrastina olmelisele loidusele, võib inimese juhatada tema enda juurde – et seda vabamalt ja väärikamalt jõuda teisteni. 

(lk viimane)

Indrek Hargla: Raudhammas

 Alustan seekord looülese arutlusega.
Kuna see juhtus teise sama raamatu jutuga järjest, ärkas mus küsimus, kas lugu, mida lugedes on näha ja tunda autori kirjandusvälist poliitilis-elukorralduslikku vaadet, tema isiklikku hea-halb skaalat, ongi alati halb?
Või on halb ainult konkreetselt minul, kui mulle ei meeldi see maailmavaade, mida autor esindab, ja kui tema suhtumised on minu omadega sarnased, võtan rõõmuga nii loo kui maailma vastu? 

Selles konkreetses loos on palju rahulikku tänapäeva-lähimineviku elu, peategelane-mees on oma diplomaatilisest esindajast kaasal Kopenhaagenis kaasas ja pool lugu on väga ... malbe ja rahulik eluolu kirjeldamine. 
Et peategelane stalkis oma tulevast naist enne nende tutvumist tugevalt, teadis tema kätekreemi marki ja kõiki raamatuid, mis neiu raamatukogust võttis, teadis peast tema tunniplaani ja et ta igal reedel Tallinnasse sõidab, oli algul väga häiriv lugeda. Aga kui tegelased käima hakkasid, abiellusid, mitmes-setmes aasta juba jooksis, see võikus nagu ... ununes. Näed, mees peseb pesu ja teeb süüa, sest kaasa on tööhull diplomaat ja pole asigi, eks ole! Normaalne!

Aga siis tuleb ajas rändamine, süsteemikindel pidev topeltelu viikingiajas ja tänapäevas, ning minus lugejana korraga helisevad kõik häirekellad. 
Ta teeb toreda naistegelase, kes vihkab feminismi (minu küsimus oli kohe "kuidas saab feminismi vihata üldse??? See on ju ... ainus võimalik vaade inimeste eludele, kui vähegi mõtlema hakata?!"), izver, peategelasel oli hetk, kus ta ütles, et eestivenelased panustavad siinsesse kultuuri peamiselt street-violence´iga ja tundub, et ta väljendas seal autori arvamust, ja mind nii häirisid korraga kõik need maailmavaatelised küsimused nii väga, et raske oli lugu jälgida üldse.

Oo, selge, miks mõned minu lood on saanud täiesti arusaamatu kriitika osaliseks ja miks mu naljaga kirjutatud jutt ("teen sellise loo, nagu eeldatakse, et naine kirjutab") ongi ulmekogukonna jaoks mu parim lugu. Ilma irooniata. 
Sest tõesti, mul ju ka tilgub maailmavaade igal leheküljel läbi. Ning kui see segama hakkab, on raske lugu uskuda, tegelasi uskuda, kõik on ju VALE?!

Kui nüüd "Raudhamba" juurde tagasi tulla, siis taaskehastajaid, kellega peategelane kokku puutuvat näis (kuigi hiljem selgus, et nad rändavad ka päriselt ajas) tunnen ma ise ka. Jap, nad ongi umbes sellised. 
Ainult päriselt inimesi ei tapa.
Kopenhaageni elu detailid tunduvad samuti ehedana. Mulje, et kirjanik tunneb asja, millest ta kirjutab, on alati tore. Sellega haarab ta lugeja kaasa - Hargla haaras minu - ja "see on lihtsalt lugu, mida jutustab mingi mitte eriti tore vend" tuleb pähe alles siis, kui jälle midagi uskumatut (minu maailmapildiga mitteklappivat) juhtub. 
Minu maailmapildiga klappis ilusti "Läti koolinoorte spartakiaad vabamaadluses", ent eesti päritolu iidne naine, kelle sõnad alles hommikul eestikeelsetena ajus registreeritakse, tundus nii ebatõenäolisena, et loo päris lõppu lugesin jälle pika hambaga ja endamisi uskumatusest mühatades.
Ei, see oli üpris kena lõpp tegelikult. Kuid ma olin mõnedest lausetest nii häiritud, et ...
et siiamaani olen häiritud. 
Ei, tegelased ei ole autor. Lihtsalt mingit maailmapilti (näiteks "sedasi inimesed võivadki mõelda, see on loogiline minu vaate järgi") annavad nad edasi ka siis, kui autor nendega üldse nõuski pole ja - mul on hirmus.

Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head ja iga kord, kui keegid näo, nime ja isiksusega isikud (anonüümsed keegid kommentaariumites ei loe) teistmoodi käituvad, on mul hirmus.
Ehk siis: alustasin teoreetilise mõtisklusega, lõpetasin sügavalt isikliku tõdemusega.
Seekord sai sedasi.

Mis loeb?

Ulmeseosed

BAAS

Gabriel García Márquez “Living to Tell the Tale”. Penguin Books (2004), tlk Edith Grossman.

Ühel heal päeval võtab Gabito ema ette reisi Barranquillasse, mis 1950ndate alguses võis veel olla Kolumbia suuruselt teine linn, nn Kolumbia kuldne värav, sadamalinn Magdalena jõe deltaalal, Kariibi mere rannikul. Gabito, ehk Gabriel García Márquez on selleks hetkeks nii ehk naa ilma vähimagi innuta alustatud juuraõpingud pooleli jätnud, ning otsustanud kirjanikuks saada – hädavaevu, ilma, et igal ööl katustki pea kohal oleks, elatab ta end El Heraldo nimelise ajalehe kolumnistina, peab igaõhtuseid ja -öiseid vestlusringe nn Barranquilla rühmituse liikmetega ning loeb ohjeldamatult.

Gabito ema, Luisa Santiaga Márquez Iguaran, on tulnud selleks, et nad läheksid koos lõpule viima perekonna maja, Gabito lapsepõlvekodu, müügitehingut Aracatacas, linnas, mis on tulvil mälestusi emapoolsetest vanavanematest, USA banaanikompaniide toodud õitsengust ja nende lahkumise järgsest laostumisest, banaanitöötajate ülestõusust, mille kohta pole ametlikust ajaloost ammendavat tõde mõtet otsida, kuid mis elab edasi mälestustes ja suulises pärandis ning ka Tuhande päeva sõjast, millega Gabito liberaalist vanaisa kolonel Nicolas Marquez oli välja teeninud lubaduse veteranipensionile, mida ei tulnud ega tulnudki.

Tagasipöördumine Aracatacasse ei ole mitte asjata kirjaniku elulootriloogia esimese osa alguspunktiks, see on pöördeline hetk, mis äratab mälestusi, inspireerib ja paneb alustama esimest romaani. Aracataca, Barranquilla, Sucre, Sincé, Santa Marta, Cartagena, Bogotá, Sierra Nevada Santa Marta, Riohacha. Algusest peale on selles raamatus peadpööritavat küllust, on Kariibimere kultuuri, mis muu hulgas tähendab majasid, mille koridorid, seinad, toad ja hoovid on täis külluses konkse, et nii majarahvas kui külalised võiksid oma võrkkiikesid siia-sinna üles riputada, magada, kus sobib, isegi jõelaevadel on reisijate tarbeks konksud. Ja siis on veel Suur Ciénaga ehk soostik. Tee Barranquillast Aracatacasse viib esmalt jõelaeval mööda jõge ja soist ala. On kohti, kus laev takerdub taimestikku või madalikule ja reisijad vinnavad seda ajuti edasi. Hiljem sõidab Gabito piki Magdalena jõge pealinna vahet ning seda mitmepäevast reisi ilmestavad lamantiinide ebamaised huiked ning veel puhas ja puutumata elustik ja metsad selle kallastel, millest on tänaseks päevaks saanud maaomanike kasum.

Linnade ja kohanimede küllus, kõikvõimalike tähelepanu väärivate inimeste, keda kirjeldatakse alati lugupidamisega kui tarku ja autoriteetseid inimesi, kelle sõpruse tiiva alla on olnud õnn sattuda … kõik see võtab silme eest kirjuks, aga raamatu lõpuks avastad üllatusega, et vähemalt kohanimede osas on toimunud selginemine ja kõik need linnad, kus Gabito on pikemalt peatunud, on omandanud mingi tähenduslikkuse.

Lisaks perekonna loole, millest paljut sisaldab ühel või teisel kujul näiteks “100 aastat üksildust” või “Kolonelile ei kirjuta keegi” ja autori enese loole, mis suuresti on keskendunud küsimusele, kuidas sai minust kirjanik, ajakirjanik ja nii edasi (jah, ilmneb, et tegemist on ka tuntud ja olulise Kolumbia ajakirjandustegelasega)... lisaks sellele kõigel on siin raamatus ka väga palju Kolumbiat, selle kultuuride külluslikku segadikku koos põlisrahva esindajate kujudega, kes figureerivad nii perekonna (ostetud) teenijaskonnas varematel aegadel kui keelerikkuses või muidu läbi vilksatavate tegelastena. Samuti on korduvalt mainitud Kariibi rannikule jääva ala eraldi kultuuriruumi, mis küllap peale võrkkiikede avaldub ka muusikalembuses ja kindlates laulu- ning tantsužanrites, ehk mingis teistmoodi avatuses ja pidutsemislembuses, väga põhjalikult seda täpsustatud ei ole.

Eraldi äramärkimisväärne fenomen on tertuliote pidamine ehk kohvikukultuur. Loomulikult on teada, et ajal, kui polnud internetti ja telefonegi nii väga, et sellel ajal olid jututoaks kohvikud ja koosviibimised ühe või teise pool. Veeretasid meiegi kirjanduslikud suurkujud neil aegadel oma päevi õhtusse ja õhtuid öhe just sellisel viisil, kuid siin raamatus kirjeldatud vestlusringid kogu oma intensiivsuses tekitasid tõelise möödanikunostalgia. Mõelda vaid, isegi eraldi sõna on selle jaoks – tertulio, mida kõik kultuuriinimesed oma lemmikkohtades õhtu, õhtusse pidamas käisid, kindel sõpruskond laua ümber, justkui püha rituaali. Kuidas noor Gabito oma sõpradega ühe kuulsa luuletaja Tertulio ajaks alati kõrvallauda kohti varitses, et nemad siis oma tertuliot pingsas vaikuses kõrvu kikitades saaksid veeta.

Jah, ja ilmneb, et toonases Kolumbias oli tõeline rahvakunst ja au sees luule ja suured luuletajad – romaan mitte nii väga. Ning kõik see (noorpõlve) pidutsemine, ahelsuitsetamine (näib, et autoril on lõppkokkuvõttes olnud fenomenaalne tervis), pillimängimine ja ennastunustav laulmine – olid ajad, mil raadioid oli vähestel, kuid laulurepertuaal ja üks või teine pill koos oskusega seda mängida paljudel. See on jälle üks punkt möödanikunostalgia kasuks – ka tolles sõjaeelse Narva raamatus, mida möödunud aastal lugesin, tuli jutuks see, kuidas laulmine oligi ajaviide ja laulude teadmine ning ära õppimine hinnas.

Kõige selle taustal kruvib ja krutib, virdab ja immitseb pinnale Kolumbia poliitiline lõhestatus, vägivald nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kaugel taamal on koloniaalajad, käegakatsutavam on Tuhande päeva sõda Nicolas  Márquezi ja paljude teiste veteranide huultel ja mälestusis (siinkohal võib mainida, et füüsilise kujutluspildina on Koloneli eeskujuks üks teine veteran, mitte Gabito vanaisa ise) ja Banaanimäss; kuid vahetult sündmusi mõjutab poliitiline pinge siis ja praegu – liberaalide armastatud kandidaadi mõrv pealinna tänavail, tunnistatud autori silme läbi, 9. aprilli mäss ja põletamine, La violencia, sõjaväeline režiim, tsensuur, perekonna pagemine vägivalla ja poliitiliste pingete eest, lõputu vaesus … tuleb tunnistada, et praegusel ajal on selles kõiges midagi omamoodi lohutavat, meeldetuletust, et (elavate) elu ei jää elamata ka keerulistel aegadel, et kirg ja pühendumus ja raha ei ole lahutamatus ja üks ühele seoses.

Võib-olla olen nüüd liialt palju ära rääkinud, ent samas jällegi on see niivõrd tihe raamat, et see tundub võimatuna. Mul on siiralt kahju, et see elulootriloogia jäigi poolikuks, aga teisalt jälle ongi inimelu oma olemuselt otsad lahtine ja harali, võib-olla ongi õigem ja ausam, kui seda algusest lõpuni narratiivse mõtestatuse ning otsade kokku põimimisega ära ei taltsutata. Igal juhul on see hingemattev pilk Kolumbiasse, kirjandusse ja inimeseks olemisse ja lihtsalt ühe perekonna ja ühe inimese lukku. Ja mõelda vaid, see raamat on mul kodus riiulil seisnud aastaid, ning kui poleks olnud Lugemise väljakutset koos suletud raamatukogudega, siis millal küll oleksin ma taibanud ometi seda avada?