Kij Johnson - Country Birds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selle autori loomega tahaks rohkem tuttavam olla, senised kogemused on olnud päris huvitavad. See tekst tekitas küll pigem segadust, alles teistkordsel lugemisel sai nagu midagi enda jaoks selgeks.

Kui ma nüüd õieti aru saan (või noh, kes mul keelab autori kavatsustest “valesti” aru saada, see on ilukirjandus, mis võikski pakkuda tõlgendusvabadust vastavalt lugeja kogemustele), siis see on tekst kehaga kohanemisest, vananemisest, teispoolsuse lootusest. Kõik need linnud, mis keha muutumistega ilmnevad, aitavad justkui mõistuse jaoks pehmendada toimuvat, ja noh, surm on muidugi linnuna ülestõusmine, see ei ole lõpp, see on jätkumine.

Tekst on siis esitatud sellisena, kus naine avastab aastate jooksul kõiksugu linde enda sees peitumas - nägemise halvenemisega ilmneb üks linnuke ta silmas, puusaprobleemi korral ragistab keegi luu juures, depressiooni puhul omakorda omad tegijad jne. Aga see teebki olukorra justkui kergemaks, paremini vastuvõetavaks. Ja noh, mis siis järgneb surmale (ei midagi).

Kij Johnson - The Cat Who Walked a Thousand Miles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Südantsoojendav lugu kassist, kes kõndis tuhat miili. Jaapanis. Ja otsis Põhja, kust oli pärit kodutute kasside kogukonna üks liige (kes oligi seepärast tuntud). Rändama läks Väikese Kassi nimeline kass seepärast, et maavärina tõttu linnas puhkenud kahjutuli hävitas peale linnamajade ka kasside endi varjupaiga ning üksi jäänud Väike Kass sattus sellest paanikasse. Ning asus teele. Kus sattus järgnevate kuude jooksul kokku erinevate loomade ja inimestega - munk, talunikud, karu, jahimees, hundid, koerad, hobused jne jne. Ning loendamatu arv hiiri, kes Väikese Kassi kõhtu täitsid. Peale pikka retke… jõudiski Väike Kass maailma lõppu.

Kassiarmastajate maiuspala, mis minu silmis jutustab inimeste vaatenurgast päris tõepärase loo sellest, kuidas kassid toimivad (no kas nüüd inim- ja loomkõnet mõistavad, on iseasi). Quest, aga kassinahas ja see tüüp pole mingi Saabastega Kass, vaid selline… ehtne murdja. Kes mõistab, et sotsiaalsed suhted koosnevad lugudest, mis aitavad kinnistada grupi sidusust (kas loomad omavahel lugusid jutustavad, eks see on pigem… kirjanduslik liialdus - kuid teksti puhul pole tegu mõne populaarteadusliku loomakäitumise ülevaatega). Johnsonilt järjekordne mõnus lugemiskogemus, talle kohe meeldib erinevate elusolendite olemisest kirjutada.

“She got used to her wandering life. At first she did not travel far each day, but she soon learned that a resourceful cat could hop into the back of a cart just setting off northward, and get many miles along her way without lifting a paw. 

There was food everywhere, fat squirrels and absent-minded birds, mice and voles. She loved the tasty crunch of crickets and beetles, easy to catch as the weather got colder. She stole food from storehouses and trash heaps, and even learned to eat vegetables. There were lots of things to play with, as well. She didn’t have other cats to wrestle, but mice were a constant amusement, as was teasing dogs.” (lk 495)

ulmekirjanduse baas

Kij Johnson - 26 Monkeys, Also the Abyss (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Johnsoni kuulsavõitu lugu on ikka päris hea. Lugu küsimusest, millele pole vastust. Jutt naisest, kes ühel meeleheiteperioodil ostis endale ühe dollari eest ahvidega tsirkusenumbri. Ahve on paarkümmend (sel hetkel siis 26), nad teevad laval kõiksugu trikke, ning etenduse lõpetab see, et üksteise järel kargavad kõik vanni, ning kui viimane ahv sinna hüppab, siis see möirgab… ja järgmine hetk on kõik see ahvilaadung kadunud.

Järgneval ööl tulevad ahvid (makaagid, tamariinid ja teised liigid) ühe- või paarikaupa tagasi tuuribussi, kaasas mõni uus mänguasi või toit vms; ning seejärel asuvad tegutsema oma toimetamistega. Naisel, kes seda tsirkusenumbrit mööda Ameerikat ringi sõidutab, pole aimugi, kuidas ja kuhu need ahvid kaovad, või miks nad naasevad. See lihtsalt on nii, ahvid ei paljasta seda saladust - no kui see nende mõistes peaks saladus olema. Vahel mõni ahv jääb tiineks, seejärel ilmvad uued ahvid asemele, on neid siis kokku 24 või 26 või rohkem või vähem. Kui aga see etendust lõpetav viimane ahv on vanadusse suremas, tekib naisel mure, et mis neist kõigist edasi saab. Aga show jätkub kuni…

Ühesõnaga, võrdlemisi lihtsate vahenditega kirja pandud tekst, mis lihtsusest hoolimata ei anna vastuseid. Eks lõpuks see ongi mingis mõttes eneseleidmise lugu, kriisist ülesaamine, hingeteraapia. Niisiis omamoodi hipiulme oma parimast küljest.

ulmekirjanduse baas

Kij Johnson - The Apartment Dweller’s Bestiary (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Senised Johnsoni lühilood on mulle meeldinud või väga meeldinud, seekordne tekst jääb minu jaoks väheke… autoripoolseks jõuprooviks. See veidrate olendite entsüklopeedia meenutab pisut “Mantis Wives” teksti oma kõiksugu veidruste kaardistamisega - aga samas nagu pole just õpetlikku või kujundlikku iva, on vaid loodud teksti elegants.

Tekst on siis vallaliste töötavate noorte elust, kes puutuvad üürituru võimalusi kasutades kokku kõiksugu olenditega, kes just ei soodusta püsisuhte elujõulisust; heal juhul saab hoopis hoogu juurde vallalise elu võlud, mida siis koos nende nunnude või toredate (või süngete) olenditega jagada. Johnsoni kirjeldused pole just lemmikloomadest, pigem on need justkui… parasiidid, mis mõjutavad peremeest endale soodsamalt käituma.

Selline tekst võinuks ilmuda mõnes teema-antoloogias (nagu Palmeri tekst), kus oleks loole suurem kontekst, niimoodi üksikuna on see pigem… pooleldi laastu staatuses. Eks peaks nüüd viimaks ette võtma Johnsoni mõne jutustuse, seni vaid lühemaid või väga lühikesi jutte lugenud.

Kij Johnson – Mantis Wives (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Emased palvetajaritsikad on avastanud, et seksi ajal isase partneri söömine pole tingimata vajalik tegevus, tiinuse ajal saaks ka muudmoodi toitaineid tarbitud. Aga paistab, et isased ritsikad... kohe nagu ikka tahaksidki surra (seda küll emaste tõlgenduses). Nii on siis emased leiutanud omamoodi kunstivormi, kuidas isaseid eripäraselt surmata, pakkuda neile seda, mida nad justkui vajaksid. Sadismil on palju erinevaid ja leidlikke vorme...

Noh, omal moel vaimukas nagu Gaimani lühilugu, aga teistsuguses võtmes, siin loos on kasutatud nö teaduslikku kommete kirjeldusi, mis tõestavad seda, et isased just tahavad ja vajavad võimalikult hirmsaid ja hävitavaid rituaale, emased omalt poolt vaid võimaldavad nende läbiviimist... kui omapoolset heasoovlikku loomingut. Sadistlik ja humoorikas, Johnson on varemgi kirjutanud ühe mõneti perverse lühiloo, mis on pagana hea tekst. Hiljuti sai loetud herilastest-mesilastest, mis oli kah tore.

„A mantis woman does not know why the men crave death, but she does not ask. Does she fear resistance? Does she hope for it? She has forgotten the ancient reasons for her acts, but in any case her art is more important.“ (lk 400)

Kij Johnson – Names for Water (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Esmatutvus Johnsoniga oli vägagi intrigeeriv (sest maratonseks võõrolendiga on väärt 7/10!), see lugu nii lööv pole, kuigi niisamuti käsitleb kontakti Võõraga. Hala õpib inseneriteadust ja tunneb, et see ala pole just see, teoreetiline matemaatika tahab jalust lüüa, peaks ala vahetama, aga mille vastu? Ta on hilinemas tüütusse loengusse kui korraga saab ta kõne tundmatult numbrilt. Kerges meeltesegaduses (sest ees on ootamas see tüütu loeng) võtab neiu kõne vastu, aga ei kuule vastuseks muud kui lainekohinat. Ja see on... maagiline, tuletab meelde mitmeid sulneid hetki Hala minevikust. Lained justkui ootaks temalt... Nime, nimetamist. Hala kordab tuntud veekogude nimetusi, aga teistpoolt toru ei kõla justkui äratundmist. Hala jätkab nimetamist, püüab interpreteerida vee erinevaid metafüüsilisi olekuid jne. Lõpuks jõuab neiu järeldusele, et talle on helistanud mõne teise planeedi veekogu. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, selline poeetiline värk, mis õnneks kestab vaid neli lehekülge ja kus lõpuks saab teada, mismoodi see telefonikõne muutis nii Hala kui astrofüüsika tulevikku. Tõde on kuskil seal eemal olemas, kõlaks kohmakas tõlge.

ulmekirjanduse baas

Kij Johnson – Spar (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Tegemist on kõige ulmelisema erootika või soft porno tekstiga, mida olen lugenud (võrdluseks eelmise aasta Cooney lugu, mis on ikka... päris siivas). Avakosmoses toimub kahe erineva liigi kosmoselaevade kokkupõrge (äärmiselt ebatõenäoline juhus), mille järel avakosmosse katapulteerunud naisastronaut tõmmatakse teise liigi päästekapslisse (nendegi laev hävines), mis on lihtsalt väike ruum, mida täidab... võõras. Ollus, mis on kaetud lima ja ripsmetega ning millega pole võimalik suhelda. Naine ja ollus on nädalaid teineteise embuses ja seksivad tuhandel eri moel (naine leiab, et see on parem kui mõelda juhtunule), kasutades kõiki avausi ja eenduvaid kehaosi. Astronaudile meenutab see seksi, aga kuidas ollus sellesse suhtub, jääb naisele selgusetuks. Seks pole vaid lihtne penetreerimine või lakkumine, nad tekitavad teineteisele uusi avausi (haavad küll paranevad kiiresti), mis mõnel puhul tundub minajutustajale vägistamisena – kui ta vaid ise niisamuti sellesse tulnukaolluse keha ei moondaks. Aga kõik veider saab kord otsa.

Nagu näha, on kirjeldatud õige külluslikku sadomasomaratoni, ja omal veidral moel on see ehk erutavgi – tõsi küll, et ma olen mees, siis mu keha tundlikkus on palju tuimem võrreldes sellega, mida naised võivad seksuaalselt kogeda; seega naistel on seda teksti ehk huvitavamgi lugeda. Sest no tõepoolest, oma äärmuslikkuses on tekst lugemisväärt. Päris huvitav on jälgida, kuidas tegelane püüab oma teadvust ja mälestusi maha suruda, olla vaid... ellujäämismasin. Eks tekib paratamatult küsimus, et kas... on siis vägistamine või mitte – minategelane arutleb selle üle, aga leiab, et hädaolukorrast lähtuvalt on see mingigi viis, et kuidagi sellega toime tulla. Pigem siis sadomaso, mida naine ja ollus teineteisele teevad.

Päris huvitav oleks lugeda mõne naise nägemust selle loo kohta.

„She cannot communicate, but she tries to make sense of its actions.

What is she to it? Is she a sex toy, a houseplant? A shipwrecked Norwegian sharing a spar with a monolingual Portuguese? A companion? A habit, like nailbiting or compulsive masturbation? Perhaps the sex is communication, and she just doesn't understand the language yet.

Or perhaps there is no It. It is not that they cannot communicate, that she is incapable; it is that the alien has no consciousness to communicate with. It is a sex toy, a houseplant, a habit.“ (lk 141)

ulmekirjanduse baas