Jerzy Pilch – Kange ingli tiiva all (2004)

Poola kaasaegne kirjandus on vahva ja need kaks Pilchi raamatut vaid kinnitavad seda positiivset kuvandit. Ametlikult ja ausalt väljendudes (sest alati ei saa luuletada). Tekst algab kui lõbus jooma- ja pulliraamat ja tasapisi või märkamatult keerab süngeks joodikuproosaks, kõik need viinaravi seigad ja muidu joomarite lood (no lõpp läheb vähe pateetiliseks, viinakuradi allasurumine jms). Et siis aastaid tsüklis naistemehest kirjamees muudkui joob ja joob, hullematel juhtudel veedab aega viinaravil teiste omasuguste seas (muuhulgas kasutavad sealsed deliirikud teda ära kõiksugu kirjatööde tegemiseks – tasu eest) ning lihtsalt... joob, tihti üksi oma korteris (üldse, nii mõnedki raamatu deliirikud on soolojoodikud). Tekst pole üleüldse selline jõhker naturalism ja lugejale näkkuoksendamine, aga mingi hetk hakkab... inimlikult valus või midagi.

Takkajärgi tundub endale imelik, et miks raamatu algus nii lõbus tundus, kõik see purjus praalimine on tegelt häiriv, aga noh, põhjamaa värk, purjusolek on fun ja täismeeste õigus.

Peatükkidest võiks teha küllaga monoetendusi, Pilchi siinne stiil on kui valeärgas Griškovets.

“Ma ei taha end surnuks juua, igal juhul mitte praegu. Tõtt öeldes jooksin end surnuks pärast pikka ja õnnelikku elu.”
“Te mõtlete nagu laps, nagu alaarenenud laps.”
“Ah, doktor, ma tean, ma tean ju väga hästi, et ei saa, eriti minu puhul, ei saa juua ning kaua ja õnnelikult elada. Aga kuidas on võimalik kaua ja õnnelikult elada ilma joomata?” (lk 12)

“Tead mis, kallis,” Ala silitas mu habetunud lõuga ja arvatavasti isegi paitas joodiku tüükalist põske, “kas tead, kallim, ma tean, et sa oled maani täis, ma tean, et sul on hallutsinatsioonid, ma tean, et sul on peas kõik segamini, aga seda kõike kõrvale jättes ja ka puhtast uudishimust küsin: kui paljudele naistele oled sa seda juba öelnud? Kui mitu korda, sa kuradi litapoeg, oled öelnud seda oma kuulsat: armastan sind rohkem kui elu?”
“Ainult sinule ütlen seda, see tähendab niimoodi tõeliselt ja niimoodi kogu tundejõuga, ainult sulle. Võib-olla olen midagi samasugust või isegi samamoodi kõlavaid fraase lausunud, aga see oli minu poolt retooriline küünilisus. Nagu iga kopulatsiooninäljas isane olen teeselnud armastust.” (lk 57)

“Aga siin, näe, on magamata inimene, unetu mees, joonud siis, kui kurat käskis, ei maga üldse, või mis veel hullem, ärkab pärast kaht või kolm tundi teadvusetut, ent kohutavalt pealiskaudset und. Ärkad pärast kaht või kolme tundi, ja sa pole ei kaine ega purjus, sa ei saa tõusta ega saa ka enam lamada, sai ei võta värisevatesse kätesse mingit XIX sajandi romaani, et rahustada end harmoonilise lektüüriga, sa ei saa lugeda, sind häirib valgus ja sa kardad pimedust, pole mitte midagi su ümber, oleksid justkui tühjuses keerlevas laevukeses, kuskilt pole abi ega pääsemist loota, üksnes sinu nagu häbitu madu vingerdav, nagu alatu kahepaikne roomav käsi otsib pudelit, mis ettenägelikult, nii ettenägelikult on päitsisse pandud, ja sa tõstad pudeli ja jood, südames meeleheide, sest sa tead, et nüüd algab halb aeg, nüüd juhtuvad sinuga vaid halvad asjad. Ja sa jood tühjuses, pimeduses, üksinduses, jood mööduva ja võltsi kergenduse pärast, sest kõikidest halbadest asjadest tundub sulle kõige vähem halb järjekordne teadvusetu unetund.” (lk 68)

Jerzy Pilch – Muud mõnud (2001)

Lühiromaan, kus õieti ei toimu midagi, ent ikka on huvitav ja pisut lõbuski toimuvast lugeda. Naiselamustenäljane veterinaar Kohoutek vaatab köögiaknast välja ja näeb eemalt lähenemas oma uut kallikest koos kompsudega. Kellel hüppaks süda rõõmust, kel vajuks saapasäärde? No aga probleem selles, et veterinaari pere ja sugulased ja lähikond (kes kõik omavad üpris tugevat kummalisuse astet) on just samal hetkel nende mõisalaadses eluhoones kohal ja võrdlemisi hoogsalt tegutsemas (nimelt, seniilistuv vanaema on peitnud kuhugi paki frikadelle ehk siis vaja leida see üles). Kohoutek lippab armukesele vastu ja peidab ta endisesse tapamajja pappkastide vahele (armuke leiab sealt frikadellid). Paanika missugune, sest kuidas hoida armukest salajas, kui sealne pereelu on vanavanemate jt traditsioonidega reglementeeritud? Ja järgmine päev on vanaema sünnipäev ning armuke pole üldse enam heas tujus kastide vahel kopitamise pärast...

Ehk siis ere (ja päris naljakas) hoiatusromaan sellest, kui mitu põlvkonda elavad ühe katuse all. Nojah, mees kui täitmatu õnneihaga tuulelipp, romaan kui Nipernaadi ja Bullerby ühes väärdunud olekus, koos piisakesega Woody Allenilt (kuigi jah, paralleeliks tuuakse ikka Kunderat). Tegelikult on see romaan kõvasti huvitavam kui siinsest postitusest kuidagi aimata võiks. Need lood!

“Sina, Kohoutek, hakkasid mingist ajast peale meeleheitlikult põgenema, hakkasid otsima armastust, mis oleks sulle lubatud, kui mitte tervenisti, siis vähemalt mõne kandi pealt. Ja avastasid, et ainus tõeliselt lubatud armastus on täielikult ja kõigi poolt keelatud armastus. Sest tõeliselt keelatud armastuse tingimuseks on selle turvalisus – küll üürike, aga siiski täielik. Sa tunned asja ja tead, et eelkõige tuleb leida koht, mis on turvaline ja vaikne nagu kalmistu. Koht, kus vähemalt tunni, vähemalt ühe õhtu jooksul ei ole mingeid keelde. Nii otsustasidki sa elada üürikeste joobumiste lõpmatus reas. Vaat siin on sinu pidurdamatuse allikas: patustad, rikud keelde, paned end pidevalt ohtu selleks, et viivuks tunda end olevat pattudest prii, väljaspool ohtu ja vaba. Sinu tragöödia tuleb sellest, et sellistel hetkedel ei tea sa tegelikult, kas oled pattudest prii, väljaspool ohtu ja vaba. Oma tegelikest lihalikest kannatustest, oma “himudes põlemisest” - kui kasutada apostel Pauluse sõnu – teed sa valed intellektuaalsed järeldused, Kohoutek.” (lk 69)

On hullematki lootusetut armastust ehk Kohouteki vaarisa matuste lugu:

“Kogu elu oli ta olnud kõrvuni ja õnnetult armunud Emilianisse. Ent mees ei hoolinud oma armastusest, suhtus temasse põlgusega ja naeris tema üle. Emilian kohtus teiste naistega – mida muuseas ei viitsinud kunagi varjata, isegi mitte oma naise ees, kes oli niisama õnnetu kui Helena, aga võib-olla veelgi õnnetum. Helena mõtles Emilianist kogu elu. Kunagi ei tulnud naisele pähe otsida kedagi teist, ehkki Emilian ei otsinud teda kunagi. Kunagi ei tulnud Helenale pähe rääkida kellegi teisega, ehkki Emilian ei rääkinud temaga kunagi. Helena ei mõelnud kunagi tantsida kellegi teisega, ehkki Emilian ei tantsinud temaga kunagi. Helena ei mõelnud kunagi, et keegi teine võiks tulla tema üksildasse koju, ehkki Emlian ei tulnud kunagi. Helena ootas. Mida kauem ta ootas, seda enam uskus, et ükskord jõuab see hetk kätte. Ka nüüd, kui kuulis kolinat ja märkas enda poole libisevat kirstu, ei olnud tal kahtlust: tema armastatu, ületanud selle maailma läve, on mõistnud lõpuks tema armastust ja jookseb tema poole. Ja Helena Morcinkowna viskas kõrvale kepi, millele oli toetunud, ning ajas käed laiali. Hoo sisse saanud kirst lõi alt Helena põdurad jalad ning naine kukkuks kirstukaanele. Kogu jõuga haaras ta kinni puukastist, mis tema raskuse all veelgi hoogsamalt liikuma hakkas, lipsas läbi lahtise kalmistuvärava ja sõitis mööda kitsast rada alla jõe poole. Nägi välja, nagu juhiks kirstu kellegi nähtamatu käsi või siis võtaks Helena ise kogenud bobisõitjana käänakuid ja kurve. Jõe järsul kaldal jõudis lõpuks kätte finiš: kadunud Kohoutek ja viimaks ometi tema õnnelik naine sõitsid jõejääle ning kirst libises kui noorpaari laevuke veel pikalt pärivoolu. Tundus, et Emilian Kohoutek otsustas tõepoolest pageda haudapaneku eest, võtta Helenka ja lihtsalt, vaevu paarist lauast kokku löödud parvel suunduda temaga kaugetele soojadele meredele ja õnnelikele saartele.” (lk 71-72)