Rein Raud „Kell ja haamer“. Mustvalge Kirjastus (2017).

90ndad, need olid ju alles eile, mis sellest, et vahepeal on paarkümmend aastat märkamatult mööda tiksunud. Ajaga on üldse kummalised lood, et teda ei olevat sellise objektiivse ’neljanda mõõtmena’ ühest küljest päriselt olemaski, et on inimese väljamõeldud nähtus nagu armastus vmt, aga samas ega enamik meist elu ilma aja mõisteta ikka ette kujutada ei oskaks kah (nagu ilma armastusetagi vms). Ja nõnda siis ongi ajaga ilmatuma tore mõttes mängida, et mis siis, kui ta olekski päriselt ja veelgi enam, rohkem nendele reeglitele alluv nagu mälestused meie mõtteis ja vähem nagu kiretu ühisnimetaja kõigi osakeste liikumise vääramatule kulule, mis erinevail inimese tajutavail viisil märgatav ja kellaga mõõdetav on.

Samuti on teatavasti rohelisem see rohi, mis teispool aeda on või kauguses terendaval mäeküljel sinetab. Kauged maad ja kaugelt toodud asjad on kohapealse argisusega võrreldes ikka suisa imeteo väärilised ning ka ajalise distantsi taha jääv täidab paugupealt romantilise hardusega – muuseumis mitme aastatuhande tagust prügi (sest, noh, enamasti on väljapandud asjad ajaga ikka kahjustada saanud ja pole mitte arutu oletada, et omal ajal keegi selle pragunenud poti juba alustuseks hütitagusesse jäätmehunnikusse oli läkitanud) imetledes mõtled ikka, et näe ... mis tunne võis küll olla tol ammusel ajal sellist asjakest meisterdada, sellega igapäevatoimetusi askeldada (ja siis oli veel maa puhas ja rikkumata ning inimene oskas loodusega harmoonias elada ja ... ) ning egas Eesti mõisates asjata möödunud aegade hiilgust (ja kummitusi) otsimas käida. Ja noh, kirjasõnast pole mõtet kohe rääkidagi ... mida vanem tekst, seda iidsemad tarkused ja ...

Mõtleksime siia juurde veel natuke ka mängu ja päriselu piiride ning seostega mängimist ning hakkabki juba vaikselt Kell ja haamer kokku tulema. Muidugi, ega kõik see nüüd ammendav ka ei ole – imetlesin siiralt seda ajaloolist ja ruumilist haaret, mida ilmselt sama mängeldes just paljud autorid järgi ei tee (ega muidugi ei peagi), aga mis ikkagi oluline osa sellest, mis lugeja nähtud vaeva eest saab. Aegu ja tegelasi, mille vahel hüpelda võib olla palju, aga läbilõige aegadest ja oludest ei oleks ilma selleta jälle nõndaviisi mõeldav.

Öeldakse, et see raamat on eelkõige ikkagi ühe paiga – Undivere mõisa lugu, ja eks ta küllap täpselt nii ongi (tegelikult on seda muidugi ka otsesõnu öeldud, lk 35). Koht ja selle saatus on see, mis jääb keskseks ja mine sa siis võta, kas seda peaks lugema imetlusväärseks, sest mis meist inimestest ikka järgi jääks, kui me kaotaksime võime ühiseid artefakte indiviidi põgusast õnnest kõrgemale seada, või siis on ikkagi natuke õõvastav ka, et vaese Ottoga nõnda pidi minema, kõik vaid mingi kaheldava väärtusega vuuduu nimel, sest tänapäeval (vähemalt teoorias) üritame ju ikkagi mõelda, et inimelul pole hinda ja maja on ainult maja ja sellisena asendatav ja nii edasi...

Lõppkokkuvõttes aga läks ikkagi nii, et ega neist tegelasist, nii mitmekesine kui see punt ka ei olnud, lõpuks ühestki suuremalt hoolinud. Ja maailmgi jäi natuke kaugeks, kuigi kogu see aegadeülene intrigeerimine, unustatud linn, ürgne daam ning kalamehed on koos Kella ja haamri ning kaugemaareisidelt kogutud kraamiga piisavalt külluslik supp, milles võiks ridamisi amööbe endale jalgu või tiibu kasvatada, et kuivale maale ronides rahvast naeru, intriigide ja õuduste peale vaheldumisi kahvatama ning hirnuma panna. Et kukele need Ameerika jumalad (või misnan’d olidki). Mõtlen, et too kõiketeadjast saatusehäälest jutustaja vist ikkagi hästi ei passinud mulle. Kas on maitse rikutud (nagunii on) või siis tahab kodukeelne jutuvestmistraditsioon meelelahutuse aspektist ikkagi üksjagu kriitilist lähenemist. No vähemalt seksi ja vägivalda oli (minupoolest oleks võinud küll vähem ka olla. Aga no eks ’ta ise teinud oma valikud’ (umbkaudne tsitaat) või kuidas nende valikutega siin fatalismide ja sotsiaalsete konstruktide segadikus täpsemalt nüüd ongi või miks valikuid teeb alati see kannataja pool, muu on lihtsalt loodusseadus) ning stiilide vaheldumine ajastuidpidi oli jälle, eriti ideepoolest, vägagi nauditav.

***

„Aga praegu ütleme nii, et ma käsitlen mängu kui süsteemset katset haarata tegelikkust. Lapsed mängivad läbi olukordi, mida nad loodavad või kardavad – tinglikult kodu või sõda –, täiskasvanud jälgivad hokit või palli mängivaid sportlasi ja hoiavad pöialt oma meeskonnale, kah mõnikord sõja asemel. Mäng aitab meil nii hakkama saada sellega, mille eest pole pääsu, kui ka leppida sellega, mis meil puudu. Mäng aitab meil seista tegelikkusega vastamisi. Muidugi mitte iga mäng. Ma ei räägi siin hasartmängudest.“ (125)

„Nimelt on ta esitanud, ehkki arglikult ja mitte päris lõpuni välja arendatult, mõtte aja ületamisest. See pidavat olema võimalik, kui inimene suudab oma sisemise rütmi täielikult ühitada selle ajaga, mis on tema jaoks loodud, nii et nad tuksuvad-tiksuvad koos, sest siis, nagu ta väidab, on iga hetk ühtlasi iga teine, ning sild nende vahel avatud, kui vaid vaim on piisavalt lahti sellel kõndimiseks. Igaühele, kes sellesse punkti jõuab, on kättesaadav uus võimalus, ehk siis väljavaade käituda ja olla teisiti, kui ta seni arvas end käitunud ja olnud olevat.“ (254)

Rein Raud: "Rekonstruktsioon"

e. „Rekonstruktsiooni“ rekonstrueerimine.

See raamat ei meeldinud mulle.

Mulle meeldis see raamat.

Mittemeeldinud osa oli mahuliselt rohkem.

Meeldinud osa oli olulisem.

Raamatud võivad pakkuda vastuseid. Raamatud võivad esitada küsimusi.

Mulle lugejana tunduvad küsimused olulisemad ja huvitavamad olevat kui vastused. Vastused võivad mõnikord ka huvitavad olla, aga siis peavad mul endal olema küsimused olemas juba enne lugema asumist.

Selle raamatu vastused ei olnud minu küsimustele ja tundusid pealiskaudsed olevat. Selle raamatu küsimused ... olid küsimused, mille juurde pöördusin tagasi ka nädal pärast esmalugemist.

Enne nende vastuste ja küsimuste täpsustamist peaksin natuke selgitama oma lugemise meetodit.

Ma nimelt armastan krimikirjandust. Klassikaline detektiivilugu on selline, kus kurjategija isik ei ole teada ja lugeja saab enamikust olulistest asjaoludest teada samaaegselt detektiiviga. Lugemise käigus toimub võidujooks – kes saab enne kurjategija teada, kas lugeja või uurija. See õpetab tunnistusi lugema ja kõrvutama – kus on vastuolud, miks mõni inimene räägib tõtt vaid osaliselt ja kuidas tekib tervik, mille alusel.

Minategelasega jutustus on üks suur tunnistus. Tegelane kohati valetab ja kohati eksib. Kohati tõlgendab ta mittemõttelist ühemõtteliseks. Kui krimijutukas öeldakse tavaliselt lõpus jumalikult positsioonilt tõde ära, siis minategelasega jutustuses jääb see tõde ütlemata. Siis ütlevad tõe arvustajad. Tekib kanooniline käsitlus.

Mina lugesin Rein Raua oopust ilma kanoonilise tõeta ehk eelnevate lugejate muljetega tutvumata.
Kui lugemisest oli hulk aega möödas ja minu esialgsed muljed settinud, siis otsustasin vaadata ka, mis teised arvavad. Avastasin, (OHOO!) et kuigi tiitellehel oli vaid aastatagust aega tähistav number, oli kirikukäsitlus juba tekkinud. On olemas õige viis seda raamatut lugeda.
Kanooniline tõde ei langenud kokku minu tõega. Nii et selles mõttes olen ma sektant.

„Rekonstruktsioon“ on minategelasega jutustus. Minategelane tegeleb endaga rohkem aega (raamatu mahtu aluseks võttes) kui oma surnud tütrega. Kohe alguses alustab ta valega. Ta olevat Keskkonnaministeeriumi ametnik, ta kirjeldab ka oma tööülesandeid, kooskõla puudub. Tööülesanded on antud detailsemalt kui ministeeriumi kirjeldus – uskuda on, et need on tõesemad – tähendab, et tegemist on hoopis Keskkonnaministeeriumi allasutuse, Keskkonnaameti inspektoriga. Noh, äärmisel juhul peaspetsialistiga. Milleks see vale?

Selle juures mainitakse möödaminnes, et olevat tegemist korraliku palgaga tööga. Tööga seotud kohustustega ei pea ta oma (pärast vähidiagnoosi alustatud) uurimistegevustes arvestama. Tähendab, ta võttis end koheselt töölt lahti. Koheselt pärast diagnoosi saamist. Tal oli arstide poolt antud aasta ja selle aasta jooksul ei pidanud ta kordagi arvestama rahaliste võimaluste või nende puudumisega. Selle aja jooksul käib ta rahaga pigem pillavalt kui kokkuhoidlikult ümber – kaks välismaareisi, rohkelt alkoholi (muu hulgas ka haruldased margiviskid), mittevajalikud luksuskaubad (rõhutatult kallid kindad), lisanduvad järjest suurenevad ravimikulud (eelkõige valuvaigistid). 

Need inspektoripalga arvelt tekkinud säästud pidid ikka korralikud olema. Nii ameti kui ka ministeeriumi töötajate palgaandmed on netist kodulehtedelt leitavad – ning arvatava ametipositsiooni palgad on selgelt alla Eesti keskmise! (Ma välistan võimaluse, et olles diagnoosi saanud, võttis ta pangast suure laenu, arvates et tagasi maksma ta niikuinii ei pea – sellele puuduvad vähemadki viited.) Pigem võib arvata, et Enn Padrik oli ligi viisteist aastat altkäemaksu võttev inspektor – tööstusrajatiste kontrollimine tähendab siin, et tema poolt antav hinnang on kontrollitava jaoks väga suure väärtusega.

Eeltoodud arutlus on siin vaid illustreerimaks minu lugemise meetodit. Eelnev arutluse tulemus minategelase moraali ja sissetulekute kohta ei ole lõplik tõde. Tegemist on oletusega, mille valguses võib vaadata ülejäänud teksti.

Näiteks. Terviku seisukohalt on oluline isa-tütre suhe, mis mingil ajal hajus, jahenes, muutus olematuks. On võimalik, et tütar teadis(?), sai aru, mis frukt tema isa oli – see inspektoriametile tugineva regulaarse lisasissetuleku põlgamine võis olla põhjuseks, miks tütar ei tahtnud isa käest raha küsida, kui selgus, et sotsiaaltöö õppimiseks peaks ta minema tasulisele kohale. Seda raha tema ei taha, seda raha tema ei kasuta!

Minategelane võib aimata/teada taolist suhtumist – paljude minategelase küsimuste hulgas puudub isa-lapse rahalise suhte küsimus. Ta kirjeldab lapse majanduslike hädasid, laps tema käest raha ei küsi, samal ajal tundub issil jõukust olevat jagunud – ja mitte kordagi ei küsi ta endalt, miks ta siis minu käest ei küsinud. 

Ta ei küsi seda oma tekstis, sest ta teab vastust ja vastus on selline, mida ta kirja panna ei taha.

Kas Ivo Parbusel on lapsi?

Kui ma räägin siin lugemise meetodist, siis taoliste detailide alusel kirjeldatud järelduste tegemise alternatiiv on oletus, et kirjanik on loll ja laisk. 

Et kirjanik on välja mõelnud loo, ei ole tundnud keskkonda, ei ole viitsinud või osanud endale reaalelu selgeks teha... ja tulemuseks on Niff-Niff õlgedest majakene, mis laguneb esimese puhumise peale.
See lähenemine on võimalik, aga ei ole huvitav. Ei ole mulle isiklikult huvitav. Pealegi ei ole ma Raua varasemat loomingut lugenud, et oleks põhjust eelarvamuslik olla.

Nii et seni ja edasi kehtib oletus – kirjanik tunneb elu ja inimesi. Kirjanik on loonud mitu inimest ja need inimesed jutustavad lugusid. Nendes lugudes avalduvad need inimesed nagu inimesed lugusid jutustades ikka. Kusagil midagi liialdatakse, kusagil midagi vaikitakse maha ja mõni asi kohe nõuab valet.

Rekonstruktsiooni käigus rekonstrueeritakse mitte ühe, vaid kahe inimese elud. Minategelase elu rekonstrueerimisele on pühendatud palju aega ja see on lihtsalt igav. „Mina“ perenimeks on pandud küll Padrik, kuid iseloom ja saatus on rohkem triikimislaualik. Lame, leige, kergelt polsterdatud. Ei kirge, ei sisemist põlemist kuskilgi. Ise ta ütleb Maire olevat tema elu armastuse, ise ta ütleb selle olevat nii seepärast, et suurt armastust tema elus pole nagu olnudki. 

Ta on kogu aja mugavalt tiksunud kusagil, äia majas, riigiametis... Isegi 88-s aasta kuum suvi läks tema jaoks märkamatult mööda – sellest, et midagi toimus, saab aru vaid lapse (9-aastase lapse) kaudu, kes on ühiskonnaelu suhtes isast märkavam. Nüüd siis on talle öeldud, et elu hakkab läbi saama, tema vaatab tagasi ja nendib, et elu nagu pole olnudki! Ta on mees, kes pole võtnud riske, kes pole tundnud töörõõmu ja kirge. Ta tahtis saada näitlejaks, temas olevat olnud teadlasealget – ju vist nägid asja otsustajad triikimislaualikku hinge ja seetõttu ka selline otsus. Temas endas polnud ju hambad ristis otsust – minust peab saama näitleja/teadlane.

Huvitav kas autor on mõelnud sümboliväärtusega olevat episoodi, kus minategelane kutsub ühikatuppa lahke neiu ja see kepib öö otsa hoopis tema toakaaslasega. Neiu kutsub teda ka osalema, aga Enn Padrik... (pöörab selja ja teeskleb magajat?)

Minategelane väidab, et teda huvitab ja teda häirib tema tütre surma lugu ja muudkui jahub omaenda kujunemise ja arenemise lugu. Tühisuseks kujunemise lugu. Ega tema ise ennast ei kujundanud, tema isegi ei osalenud ühiskonna enesekujundamises. Tema lasi ühiskonnal ennast kujundada. Re- ja proaktiivsuse vahekord. Vahekorda pole – 100:0.

Triikimislaud – teda võtetakse, teda kasutatakse. Kunagi on ta vabrikus selliseks tehtudki. Ja nüüd siis (enne prügimäele minekut), üritab ta mõista noolt.

Me oleme ju samast puust tehtud!

Triikimislaud olla olnud ei ole just uhke ja hää. Süüdi ses saab vaid olla vabrik. Mis võib ju õige olla, aga pole eriti produktiivne suhtumine.

Jah, see Enn (kasutatav ka kirjapilt N.) Triikimislaua kujunemise lugu, kus ühiskondlikud suhted määrasid olemise, oli igav lugeda. Ei pakkunud midagi lugeja tunnetele ja ei pakkunud midagi mõistusele.

Palju huvitavam oli Tütre lugu.

Tütar üritas.

Tütar oli väga elus.

Nüüd kui tütar enam elus ei ole, korjatakse mälestusi temast. Korjajal endal on neid tütre kujunemise lukku sobivaid mälestusi väga vähe (isa/tütre lähedus(?)suhe!), tema käib ja küsib teistelt ja muudkui usub vahendatud jutte – Carola ütles, et tütar olevat öelnud...

Korjab neid jutte, lindistab neid, kuulab intonatsioone ja loob endale sobiva terviku. Tõe ja usutava vahekord teda ei huvita.

Tõe ja kirjutatu vahekord jutustuses tütre elust.

Kahtlasi episoode on rohkemgi, toon välja vaid kolm.

1. episood

On ärajäänud episood – tütar on pärast keskkooli läinud õppima Prantsuse filoloogiat – kontekst lubab arvata, et Eestis. Tütar on õppinud aasta või kaks ja läheb Pariisi ühiskonnateadusi õppima. Mis toimus selle aja jooksul? Kellega ta kohtus ja kuidas tekkis huvide ja eesmärkide muutus(?), seda küsimust minategelasel ei teki. Minul tekkis. Miks minategelane sellest vaikides mööda vaatab?

2. episood

Vägistamise lugu on lugu, mis tundub olevat lugejatele/arvustajatele ja isale ühene ja selge olevat. Tuletan meelde teksti. Tütar tahab avaldada seltskonnale muljet, seltskonnas jutustatakse endaga juhtunud häbiväärseid lugusid, eelmised jutustatud „häbiväärsed“ lood olid ju lahjad. Ja siis jutustabki loo, mis pani kõiki ahhetama ja tõsisel ilmel noogutama – jaaaa, me mõistame sind!

Lugu ise. Tütar suhtles tihedalt prostituutidega ja oli neid põhjalikult küsitlenud nende elu suhtes, tähendab tal pidi olema arusaam prostituudi elu riskidest. Ta otsustas neile tõestada, et ta ei ole paljalt teoreetik, riietas end prostiks ja läks tänavale lantima. Lantimise tulemusena läks ta kahe araablasega hotelli, kust väljus mõne aja pärast. See olla muutnud tema elu. Tal olla väljudes kohe teistsugune nägu ees olnud.

Oh jaa, ei ole muud võimalust, kui et vägistati! Araablased ju! Ja vägistamine on üks kole asi. Kohe nii kole asi, et kui mõni naine sellele vihjab, siis on see kohe tõsi! (Raamatuski oli vaid vihje ja isegi mitte sõnaselge väide.)

Isegi juhul kui Tütre jutustatu oli ikka sõna-sõnalt tõde, siis on olemas ka teistsugused võimalused:

• nad seal hotellis ei seksinudki, vaid tütar sai mingil põhjusel religioosse elamuse koos araablastega (suur osa raamatust on religioosse suunitlusega);
• nad küll seksisid, kuid ilma vägivalla või sellega ähvardamata ja tütre tippelamus seisnes enda teadvustamises prostina;
• nad küll seksisid, kuid tütre tippelamus seisnes prostina orgasmi saamises (– on vist küll häbiväärne, või kuidas?);
• ...
• võimalusi on palju

Osades keskaegsetes kriminaalõiguse süsteemides oli vägistamine selgelt ohvri käitumisega defineeritav – naine pidi kõigest jõust appi hüüdma, kui ei olnud appi hüüdnud, siis ei saanud pärast vägistamises süüdistada kah. Tüdruk appi ei hüüdnud, kuigi võimalus selleks oli olemas ja oma jutustuses rõhutas ta nii abi kutsumise võimalust kui ka sellest loobumist.

3. episood

Surma lugu on antud ainult ühe isiku tunnistusena. Selles tunnistuses on olulised vasturääkivused – lugu lihtsalt ei saanud nii toimuda, nagu tema seda jutustas.

Seenemürgituse sümptomid ja tulemus viitavad vaid kahele võimalikule (Eestis leiduvale) seeneliigile – valge või roheline kärbseseen, aga mõlemi puhul on söömise ja esimeste mürgistuse sümptomite ilmnemise vahel 6 – 12 tundi. Nii et kogu see seenesöömise jutt koos kohese ülakorrusele surma ootama minemisega oli jama.

Juhul kui juhuslik mööduja oleks märganud tulekahju ja teatanud sellest päästeametisse, siis oleks tavapäraselt pidanud tuletõrje saabumise ajaks olema hoone lausleekides. On olemas tulekahju levimise kiirus ja päästeameti võimalik reageerimiskiirus. Kõrvaline koht, päevane aeg, külast eemal, vana kuiv puumaja, aknad kinni, toas põlesid kardinad lahtise leegiga – tõenäosus, et tuletõrje jõudis kohale oli kaduväike – mööduja pidi nägema akna taga tuleleekide kumamist ja tuletõrje olema väga lähedal. Mina arvan, et jutustaja ise helistas päästeametisse veel enne, kui tulekahju oleks olnud väljapoolt maja märgatav olnud. See aga oleks tähendanud mobiili eelnevat laadimist...

Juhul kui lugu ei saanud toimuda nii, nagu ta seda jutustas, siis mulle tundub kõige usutavam arvata, et jutustaja ise oli kogu ülejäänud seltskonnale juba eelmisel päeval seeni söötnud – surmakirjad olid kogu grupil juba varem valmis kirjutatud. Muide, nende nn surmakirjade teksti ei ole täpselt ära toodud, on olemas ka võimalus, et „Jumala palge ette astumine“ (mida mainitud) ei tarvitsenud tähendada füüsilist surma selles ilmas.

(nii et tõeline mõrtsukas loodab kusagil fotolaboris ohvri isalt kaastunnet välja pressida)

Issi on hariduselt bioloog (seened võiksid talle tuttavad olla?!).

Miks see issi siis (väidetavalt) usub ja kirjutab teistelegi teadmiseks, et tema tütar läks usu tõttu lolliks ja tappis enda ja veel kolm inimest? 

Inimese sisemus on keeruline.

Sinna sisse ei näe.

On vaid tekst.

On vaid tekst, kust lugeda, et N. Triikimislaua elu on läbi, aga elu nagu ei olegi olnud. Mitte nii, nagu Tütrel, kelle elu oli küll poole lühem, aga kus oli sära ja võitlust ja püüdlust...

Jube loll on uskuda, et olengi oma ainukese elu, mis mulle antud – lihtsalt ära raisanud.

Ei ole sellest ise üritanudki midagi teha.

Mitte nagu Tütar. Samast puust ju.

Siis peab ju uskuma, et ise oma elu juhtimise püüe on vale ja viib vaid hukatusse.

Mulle meeldis siin raamatus veel:

• Tegelaste hariduse erisused või õigemini selle (hariduse) puudumine. Kosmeetikakooli filosoof vaidleb kunstnikuga – loomulikult tundub kaks aastat ühiskonnateadusi läbinu nende taustal vaimuhiiglasena ja saab särada. Ei ole ühelgi teoloogiat ega filosoofiat õppinul võimalust autorile rumalust ette heita – see, mis ära toodud, ongi harimatu inimese jutuna kirjutatud.
• Minategelase pseudoteaduslik põlastus nende eelmise punkti juttude suhtes – ei olla „originaalne“! Justkui peaks „tõde“ tingimata olema originaalne. Et avaldamisväärne on vaid see, mida öeldakse esimesena maailmas – ja tõde olemine ei muuda midagi avaldamisväärseks.
• Et see lõpuosas kirjeldatud grupp ei tekkinud nende tarkade lobisemiste tulemusena, vaid üksikkäitumistega saavutatud katarsise ja rituaalide koosmõjul.

Ma vist vihjasin sellele juba eespool, aga siiski – kui mulle antaks valida kahe elu vahel, siis mina tahaksin olla Tütar ja mitte issi!

Ja ikkagi – mis toimus Kaskedetagusel tegelikult?

See on see küsimus, mille pärast see raamatu mulle meeldis.

Naljakas tähelepanek:

Paar aastat tagasi avaldas üks sekt avaliku kirja, kus palus end edaspidi nimetada „moraalseteks värdjateks“. Minu tuttavad suutsid praegu selle sekti liikmetest nimetada vaid Rein Rauda, ülejäänud olid unustuses. Aga tema on nüüd nagu Lenin juba – ütleme Rein Raud, mõtleme „moraalne värdjas“ ja kui ütleme „moraalne värdjas“, mõtleme Rein Raud.