19 jaanuar, 2022

Miina Supinen - The Baby Blue Button (Giants at the End of the World, 2017)

 

Fantaasialugu emadusest, mis noorte laste kantseldamisel on kaugel glamuurist. Aga siis tuleb nõiast ämm, võtab ema ja noorima lapselapse ning viib nad võlumajja, kus nende eest hoolitsetakse ja monteeritakse paremaks. Kuid kõik hea saab kord otsa.


Igati lühike lugu, mis jaguneb pooleks - esimeses pooles on siis lapsehoolduse argipäeva karmim külg, teises pooles … kuidas võlumaailmas oleks lihtsam ja kenam (no tegu pole muidugi miski muinasjutumaailmaga). Ausalt öeldes väga ei saanudki aru, kas sellel lool ka miskit lisamõõdet on peale tänapäevase kunstmuinasjutu.



18 jaanuar, 2022

Kartowli kokk ehk õpetus, kuda kartowlidest 125 rooga walmistada wõib. Üks kasuline köögiraamat Eesti neiudele ja perenaistele. Kirjutanud neiu Helena (1893)

 

“See weike raamat, mida siin lugeja kätte pakume, tahab meie Eesti neiudele ja perenaistele söögitegemise teaduses ja nimelt kartowli roogade walmistamises õpetust anda. Eesti kartowlid on meie kodumaa rahwal üks kõige suurem ja tarwilisem toidu ollus, mida perenaene pea iga päew peab lauale kandma. Aga üht raamatud, kuda neist mitmetaolisi roogasi teha tuleb, ei olnud kuni tänini weel mitte Eesti keeles ilmunud. See suur takistus on nüüd selle raamatu wäljaandmisega wõidetud. Lahked neiud ja perenaised wõiwad nüüd oma tundmist kokka kunstis ka sellest küljest rohkesti laiendada.” (lk 3)


Olles köögikunstides võhik, oli muidugi suureks üllatuseks, kui mitmed siinsed retseptid on koos õuntega tehtavad. Mitte et ma kogu raamatu nüüd järjest oleks läbi lugenud, tihti piirdusin ikka pealkirjadega, aga paar retsepti sai ka välja maitseks välja nopitud (nagu ikka, tühja kõhuga ei tasu sellist teost lugeda).


“7. Kartowli supp liha kildudega ja prae riismetega.

Need mitmetaolised keedetud ehk praetud liha killud ja riismed, mis köögis ehk söögi laual roogadest üle jääwad, saawad kõik ühes koos peeneks hakitud, mille hulgast aga enne kõik naha killud, künnapid ja soone tükid saawad wälja nopitud.

Siis wõta umbes arwata 1 toobi osa tooreid kartowlid, koori ära, pese puhtaks ja keeda kastrolis weega pehmeks, wala wesi päält ära, lase nad wähe aega kastrolis tulel kuiwaks aurata. Ja siis riiwi nad riiwrauaga peeneks.

Nüüd sega nad selle hakitud liha puruga kokku, nii et neist wiimaks ühetasane taigen tuleb. Selle taignale wala buljoni ehk ramu leent pääle, nii et ta wedelaks supiks läheb, lisa soola ja pipart sekka, ja lase siis 15 minutit tulel keeda.

Sellepääle tõsta supp tirinasse, kuhu enne wõiga praetud peene leiwa ehk saija tükid on sisse pandud, ja wii soojalt lauale.” (lk 9-10)


“23. Kartowlid suitsetatud seapekiga.

Wõta pool naela suitsetatud seapekki, leika weikesteks neljakandilisteks tükideks ja prae panni pääl tulel pruuniks, siis tõsta liha tükid wälja ja jäta rasw üksi panni pääle. Selle raswa sisse puista siis üks lusika täis peenikest nisujahu ja küpseta kuldkollaseks.

Seepääle wala rasw puhtasse kastrolisse, kalla lihaleent, buljoni wedeliku ehk keewa wett rohkest juurde, siis lisa soola, pipart ja üks loorberi leht sekka, nii et tast seega üks wedel soost tuleb. Wiimaks pane weel natuke äädikast ja liiwsukrut sekka.

Nüüd koori sooje keedetud terweid kartowlid ära, leika ratataolisteks leikudeks, ja puista nad selle soosti sisse, siis lase nad weel kõik üheskoos kord tulel üles keeda, ja wõta pärast ruttu tulelt ära. Tõsta waagnasse ja wii soojalt lauale.” (lk 20-21)


“32. Kartowlid zitroni hapuga.

Wõta tooreid muredaid kartowlid, pese puhtaks, ja keeda weega kastrolis pehmeks, siis koori nad ruttu palawalt ära, ja leika ratastaolisteks leikudeks. 

Pärast pane leigud tühja kastrolisse, lisa neile paar lusika täit wärsked wõid, natuke hakitud petersilisi ja murulaukusi sekka, ja pane ühe zitroni sahwt juurde.

Siis hoia kastrol käes wagase tule pääl, ja raputa hoolega ümber, et wõi iga kartowli leigu külge hakab, ja siis keeda teda nõnda 10 minutit. Seepääle wõta tulelt ära, ja wii soojalt lauale.” (lk 26-27)


“36. Sukruga kartowlid.

Wõta weikeseid tooreid kartowlid, pese puhtaks, ja keeda weega tulel pehmeks, siis koori nad ära, ja pane kastrolisse, lisa rohkest wärsked wõid ja wähe soola juurde. Seepääle tõsta kastrol tulele ja lase kartowlid sääl pruuniks praadida. Ühtlasi tõsta neile aegajalt lusika täie kaupa prae soosti lisanduseks, ja puista wiimaks weel peenikest liiwsukrut sekka, mis praetud kartowlid läikima teeb. Seega on roog walmis.” (lk 29)


“55. Kartowli pudru õuntega.

Wõta üks toop muredaid kartowlid, koori ära, pese hästi puhtaks, siis keeda selge weega, kuhu sekka natuke soola on pandud, nad tulel kastrolis pool pehmeks. Seepääle wõta nad tulelt, wala wesi päält ära, ja siis puista neile üks taldreku täis kooritud weikseid hapuid õunu sekka, ja lisa ⅛ naela wärsked wõid juurde.

Nüüd tõsta nad kastroliga tulele ja keeda alalise ümber liigutamise all kartowlid ja õunad pudruks. Kui aga roog kastrolis wäga kuiwaks kipub jääma, siis wala tale aegajalt keewa piima lisanduseks, ja liiguta sagedasti ümber. Nõnda saab roog peagi walmis ja wõib tirinaga soojalt lauale wiia.” (lk 44)


“64. Kartowli klimbid õuntega ehk ploumidega.

Wõta 1 toop tooreid kartowlid, koori ära, pese puhtaks, ja siis keeda weega, kuhu soola sekka pandud on, pehmeks. Pärast wala wesi päält ära, ja rõhu kartowlid palawalt puunuijaga pudruks. Siis aja see pudru läbi sõela; ja lisa tale 2 klopitud muna ja niipalju peenikest nisujahu sekka, et tast seega paras pehme taigen tuleb.

Nüüd lüka taigen rulliga, laua pääl laiaks ja õhukeseks, ja leika ta pärast noaga neljakandilisteks tükideks, ehk ruutudeks, siis pane iga ruutu keskele üks ploumi mari, millest kiwi seest wälja wõetud on, ehk üks õunaleik, millele natuke liiwsukrud pääle saab puistatud, siis keera taigen igast serwast kokku, ja weereta ümarguseks klimpideks.

Kui klimbid walmis on, siis keeda nad keewa weega kastrolis ära, kuhu natuke walged soola on juurde lisatud. Seega on roog walmis.” (lk 50)


“75. Kartowli pastet õuntega, teist wiisi.

Wõta 1 toop tooreid kartowlid, ja niisama palju hapuid õunu, koori ära ja leika ratataolisteks leikudeks. Siis pane need mõlemad leigud ühte keetupotti, ja keeda wähese weega pehmeks. Pärast rõhu nad puunuijaga pudruks ja aja läbi sõela. 

Seepääle klopi 6 ehk 8 munarebu ära, ja wala pudru sekka, siis lisa weel 2 söögilusika täit wärsked wõid, natuke soola, riiwitud zitroni koort ja liiwsukrud juurde. Wiimaks löö 6 ehk 8 munavalged wahuks ja seda niisamuti pudrule lisanduseks.

Nüüd tõsta taigen weikestesse koogiwormidesse, mis enne seest sula wõiga ära määritud ja riiwitud leiwaga üle puistatud on. Siis lüka wormid palawasse ahju, ja lase roog sääl kuldkollaseks küpseda. Seega on pastet walmis.” (lk 58-59)


“113. Kartowli tort.

Wõta 4 munarebu ja löö wahule, siis puista neile ½ naela liiwsukrud sekka, ja klopi hästi läbi. Nüüd ühenda see segu ühe tassi täie keedetud ja riiwitud kartowlidega, lisa natuke soola ja 1 riiwitud zitroni koor sekka. Ja pane wiimaks weel 4 klopitud munawalge wahtu juurde. Siis sega kõik üheskoos hästi läbi.

Pärast wõta üks sügaw worm, tee wähe soojaks ja määri wõiga üle, siis tõsta taigen senna sisse, lüka worm kõige täiega palawasse ahju, ja lase roog sääl 1 tund aega küpseda. Seega on tort walmis ja wõid lauale wiia.” (lk 86)


17 jaanuar, 2022

Naomi Kritzer - Wind (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu kolkas sündinud kahest tüdrukust, kel kumbki on nö oma maagiline jõuallikas - ühel Maa, teisel Õhk. Üks unistab arstimisest, teine kunsti loomisest. Õhk paneb püsimatult liikuma ja kunsti looma; Maa aga sunnib kohale jääma, mis ei lase ravitsejal midagi enamat õppida - seeasemel saab ta lapsed ja jääbki külla aastakümneteks ravitsema, kuuldes külast lahkunud kunstniku vägitegudest ja püsimatusest.


Kuni talle tuuakse ravimiseks võõras naine, kes tutvuse süvenedes lubab talle nii mõndagi: kui ta vaid ärkaks oma tardumusest ja läheks laia maailma õppima.


Iseenesest õige muinasloo tüüpi tekst, kuigi Kritzer lahendab selle minu jaoks õige ootamatute nippidega (võõras naine, kes ravimiseks tuuakse, pole see, kes ta õieti välja näeb jne). Et siis selline täiskasvanute muinasjutt või nii, unistuste ja võimete täideviimisest - mis teatud eluaastatest muutub kuidagi püüdmatuks või nii. No eks oleneb muidugi inimesest.



14 jaanuar, 2022

Elin Toona-Gottschalk „Into exile: A Life Story of War and Peace“, Lakeshore Press (2013)

Lõpuks jõudis see raamat ka minu lugemislauale kohale ning juhtus, et suisa inglise keelses variandis. Alguses oli kohe kummastav lugeda sõjaeelsest Haapsalust mingis muus keeles kui eesti, aga samas ka mõnus sõnavara koha pealt, sest ega tihti ei juhtu, et ingliskeelne inimene Eestimaist argiolu nõnda kirjeldama juhtuks. (Näiteks kooguga kaev – balance-pole well, või siis nagu ma veel lisaks uurisin on kaevukook ka tuntud kui well sweep).

Olin valmistunud sõja- ja okupatsioonikoleduste kirjeldusiks, paadiretkeks ning reisiraskusteks teel Inglismaale, kuhu jõudmisel võinuks saabuda võidukas lõpp – ning pool raamatut see võiduka lõpu ootus oli ka õhus, kuid mida ma oodata ei osanud olid selgelt omanäolised peresuhted, pagulusteekonna kujunemine Elini ema hakkajaloomuse näo järgi ning Saksamaal veedetud aja pikkus ja ka olude ränkus, ning viimaks see, et tõotatud maale jõudes olid võitlused ja raskused veel väga kaugel sellest, et läbi olla.

Kahtlemata on tegemist justnimelt Eesti pagulas(t)e looga – kõik kirjapandu põhineb ju isiklikul vahetul läbielamisel ja perekonnalool, liiatigi kerkib aktiivselt esile Eestlaseks olemise teadliku säilitamise ning samas ka inglaslike maneeride täiusliku omandamise pealtnäha võimatu ühitamise küsimus. Aga samas on tegemist ka isikliku perekonnalooga. Isa, ema, vanaema, väike Elin, juba ammu surnud luuletajast vanaisa, tädi, hiljem vanaonu – kõik see on tegelikkuses kaugel stereotüüpsest idüllist, kõik on eraldi isiksused ja suhted ning elukorraldus joondub selle järgi, mõnevõrra ebatraditsiooniliselt, ent samas ka loomulikuna mõjuvalt, eriti hiljem, kui äsja täiskasvanuks saanud Elin emaga ühe vestluse maha peab. Ent mis ehk laiemat (rahvusvahelist) lugejaskonda silmas pidades oluline – Elini teekond tundub äärmiselt üldistusjõuline paguluse ja pagemise seisukohalt nii möödanikus, olevikus kui tulevikus. Pagemine ei käi kolimisautode ja kandikul ette toodud uue koduga, tee peal pole ei broneeritud hotelle, restoranikülastusi ega lõõgastavat spaapuhkust. On kompsud – nii palju kui ise jaksad kanda, on igavene needus olla võõras, räpane, vaene, alatine kontvõõras, kokku korjatud laagrisse, ratsioonide ja humanitaarabi armule.

Viimaks, mida ma eraldi nautisin (võinoh, nautimine kõlab siinkohal pisut veidralt), oli sissevaade sõjajärgse Inglismaa ühiskonda, unistus pääseda maailma, mida oleme meiegi harjunud kostüümidraamadest nautima, meil pereringis on kombeks igasugu argitoimetuste puhul naljatleda, et „jälle on teenijal vaba päev“ või et „küll on raske head kokka leida“ vms, aga milline nöök ja šokk on kujutleda salonge, viisakaid teejoomisi ja klassikalist haridust ning leida end siis sõna otseses mõttes köögipoolelt, sest „nii raske on leida head teenijat“ – kõik need välismaalased on ju ebausaldusväärsed ja põikpäised ja valelikud ja ei tea oma kohta, mis võiks seisneda siis tänulikus pühendumuses vähenõudlikule teenijarollile või lihttööle. Näib, et siingi võib tuua üsna palju paralleele tänapäevase suhtumisega pagulastesse.

Tegemist on väga tiheda ja detailirikka tekstiga, mis samas ei jää kusagil toppama vaid liigub üsna halastamatult edasi ühest eluetapist teise (raskusi täis) etappi. See elu halastamatus hakkas ühe hooga lugedes ka pisut muserdavaks muutuma, kuigi kirjutatud ei ole vähimalgi määral kaebleval või pisaraid nõudval moel, isegi 7-aastasi Elini vägistamiskogemus on edasi antud võrdlemisi vähedramaatilisel lapseliku taju tasandil, kus ajastule omaselt igasugustel sugulise läbikäimise teemadel täielikus teadmatuses viibiv laps ei saa isegi täiesti aru, mis temaga juhtus ja on märksa rohkem traumeeritud ema reaktsioonist, mis paradoksaalsel kombel väljendub täiendavas keretäies, ja loomulikult füüsiliste vigastuste paranemisega kaasnevast valust ja ebamugavusest, ning tegemist on siiski ühe killuga elust ja ränkade läbielamiste reast, mitte kõikedefineeriva sündmusega.

Detailirikkuse eelis on ka see, et erinevad põhjused ja tagajärjed joonistuvad kenasti välja – näiteks teekond Danzigist Berliini täistuubitud rongis ja edasine viibimine segipommitatud linna tänavail, metroos, pommivarjendeis, mille kõigega kaasneb krooniline pissilkäimisvõimaluste puudumine – eks katsu tihedalt täispressitud rongis, kus kättki tõsta ei anna, kuidagi väljakäiku pääseda, kui see seal kuskil ongi ja keset tänavat või metrood avalikult maha kükitamine pole ka midagi, mis väikese Elini jaoks mõeldav oleks. Ent lapse põis on lapse põis ja nõnda siis saab enesemärgamisest korduv paratamatus, mis pesemisvõimaluste täielikul puudumisel tingib omakorda korraliku haisupommi, mis omakorda tingib öömaja otsimisel äärmiselt põlastava ja suhtumise… Vaesuslõks ja paguluslõks on sarnased asjad.

Kui nad Saksamaale jõuavad on Teine maailmasõda veel täies hoos – hävitajate tulek tähendab sireene ja tormamist pommivarjenditesse ning kord juhtub ka, et pommitamise põrgulärm ja surmahirm tuleb üle elada praktiliselt lageda taeva all. Kõigis neis kirjeldusis on tõelist kohalolu, on argised igapäevatoimingud käsikäes pommide ja koolikiusamise, alanduse ja süütundega.

Inglismaa on igatahes Elini ema igatsetud koht, tõotatud maa ja sinna minnakse kasvõi nui neljaks – ja nagu selgub, siis ega see nui väga terveks ei jäägi. Inglismaa ei oota pagulasi põrmugi avasüli ja kindlasti mitte ei kavatse keegi neile midagi niisamuti kinkima hakata. Mineku aluseks on mitu aastat kohustuslikku teenistust haiglas ja tingimusil, mis meenutavad katoliikliku tütarlastekooli ühiselamut – ette ei ole nähtud isegi oma toas söömist, rääkimata sellest, et seal mõni laps võiks viibida. Elini ema oma suures agaruses oli end kirja pannud ju vallalise üksiku naisterahvana, et igal juhul Inglismaale saada. Nii jõuab mõnda aega varjatud ja peidetud Elin lõpuks ühte kuulsatest Briti institutsioonidest – lastekodusse, ja enam kunagi ei kõla see samamoodi, kui miss Marple teatab, et tal on kombeks oma teenijad alati otse lastekodust võtta ja neid ise välja õpetada, kuigi miss Marple on ometi igati lahke ja südamlik ning alati nendega ka hiljem kirjavahetuses on ning tõttab appi mõrvu lahendama (tihtipeale muidugi lõpuks nende endi mõrvu – miss Marple’i endine teenija olla on eluohtlik). Elin ei ole orb. Elin ei ole kasvanud teadmisega, et ta on õnnega koos, kui kuhugi heasse majapidamisse koha saab. Elini ema oli ju ometi kaunis ja elegantne näitlejanna, jääkuninganna. Elini tädi mängis klaverit, vanaisa oli luuletaja, nad elasid omaenese aiaga majakeses Haapsalu promenaadi lähedal ja kui Elin esimest korda nägi jalutamas teenijatega härrasrahvast, kel kombeks aegajalt ümmardajate vastu kätt tõsta, siis ei mahtunud talle kuidagi pähe, et üks inimene võiks nii teha teisele, kes tema heaks niigi ette ja taha kõik ära teeb.

Lastekodu meenutab aga paljuski Lowoodi „Jane Eyrest“. Ikka see lõputu kasinus ja range distsipliin, magamine lahtise akna all, õpilastevahelised jõukatsumised ning väikesed poolsalaja maiuspalad. Siiski, erinevalt raamatust ei ole päriselt head ja kurjade jõudude mängu sellisel kujul. Aga on süsteem, mis üritab Elinit vormida orbudekodu kasvandikule sobivasse rolli tulevase teenija või lihttöölisena, kes oma kohta teaks ning omandaks ka tsiviliseeritud maneerid, selmet eestlase (loe: metslase) kombel toorest kartulit või hapukapsast süüa. Kindlasti ei näe süsteem ette endast paremate hulka trügimist ja kõrghariduse püüdmist või muud säherdust narrust. Aga Elin jällegi ei näe ette teenistujaks või lihttööliseks jäämist ja nõnda alustab ta julget väljamurdmist perspektiivitust stabiilsusest.

Elini ema ja vanaema elavadki elu lõpuni suhtelises kitsikuses, kaugel avara ja mugava elu ideaalist. Kui siia tuua võrdluseks tema isa elu, kes jäi Eestisse ning elas ilmselt valdava osa ajast suhteliselt jõukamat elu, säilitades ühiskondliku positsiooni teatritegelasena, kuid loomulikult tuli tal loobuda Nõukogude ajale eelnenud karjääri ametlikust tunnistamisest ning töötada vastavalt tsensuuri ja ideoloogia ettekirjutustele, siis ei ole võimalik öelda, kumb valik oli õigem või valem (Elini emal oli muidugi suur tõenäosus pigem Siberis lõpetada), aga hästi joonistub välja kontrast kodu-eestluse ja välis-eestluse vahel, on täiesti võimatu pärast aastakümneid täiesti erinevat kogemust ja ühiskondi mitte võõraks jääda.

Noh, lõpetuseks võib muidugi tõdeda, et ega ma selliseid pagemise lugusid vist polegi varem ühtegi lugenud ja seetõttu on kõik selles mõttes ka uus ja huvitav. Ning paratamatult tahaks hirmsasti teada, et kui on tegu faktide ja fiktsiooni seguga, siis mis sealt EI ole tõsi? Noh, küllap aitab fiktsiooni osa lihtsalt lugu looks siluda, mälu ebatäielikkust korvata, hoiab isiklikkusest hoolimata jutustust päris inimeste ebavajaliku paljakskiskumise eest? Ja oma rahvusvahelise edu võlgneb see mälestuslugu lisaks ingliskeelsusele kindlasti ka tänu (briti) ühiskonna kriitilisusele, teravale pilgule, mis vaatab sisse väljastpoolt ja pahupoolelt.

“If you think this is a joke, it isn’t. You can’t even leave a cardigan on the back of the chair. Clothes have to be neatly folded. They even check the drawers,” said Mother grimly. “You have no idea!” Grandmother sobered but stared again in disbelief when Mother reopened the window she had just closed.
“But it’s cold!”
“I know but the window has to stay open,” said Mother. “Hospital rules. And you’re not supposed to sit on the bed during the day,” Mother warned, “unless it’s your day off or you’re sick.”
While Mother was teaching Grandmother English life, I was making my own discoveries. There were the sink taps with hot and cold water as Mother had told us. I turned them on and off for fun. “So where am I going to sleep?” I asked Mother, after she told me not to do that. That’s when she stopped talking and looked at me as though she had only just realized I was there. “Oh my God!” she groaned and put her head in her hands. It was that bad.
But Grandmother is getting along nicely. The sewing women are friendly because, she says, they’re “low class” with kind hearts. Although they pile all the big jobs on her table while they sit around and gossip, they know they are doing wrong. They feel guilty and try to make it up to her by bringing her tea and biscuits. They call her “Eno,” (after some famous salts.) I think Grandmother would also be a happy bedbug if it were not for the hospital rules and me not being allowed to live with them or visit them. Even on weekends when they are supposed to be free Mother is often called back to work because Madame wants a backrub. Grandmother is in shock. In the train she kept saying how wonderful it was to be back in “civilization.” Now she is not so sure. (lk 140)


13 jaanuar, 2022

Tuul Sepp: Evolutsioonibioloogi päevik

 

Lihtne raamat. 
Lihtne heas mõttes: kergelt loetav, lühikesed arusaadavad peatükid, miski pole lugejalt hirmus palju nõudev, ent jutu iva jõuab kohale ka üpris tümikale. Autori pereelu näited ja kujutujud on kaunid ning meeleolukad ning rukkirääkude uurimise ja teadusliku kirjutustöö mainimised kõik eheda tundega.
Halvas mõttes samuti lihtne: nii mõneski kohas, kus tean teemast rohkem kui suvaline Mann Majaka tänavalt (NB! mulle väga meeldib nimi "Mann", see on sõbralikult öeldud!), ohkasin ja mõtlesin: "See pole KAUGELTKI nii lihtne ja ühene." 
Wtf autistidel ei ole kognitiivset empaatiat - on küll, lihtsalt autismiuuringute tulemid ei ole veel tavakoolitusse jõudnud! Wtf 80% intelligentsusest on pärilik - selle kohta on VÄGA palju erinevaid vaateid, kahtlemata ei ole avaldatu ainus seisukoht teaduses!
Ja paratamatult kui oled juba kolmes kohas sellist lihtsustamist märganud, tekib kahtlus, kas ülejäänud jutt on äkki samasugune üle- ja ülilihtsustamine?

Kas ma saan üldse seda teksti ühestki nurgast usaldada või on see lihtsalt tänapäevasemaks tehtud variant sellest, kuidas "neegrid on laisad, sest neil ei ole Aafrikas vaja muud teha, kui oodata, et banaan palmi otsast alla kukuks"?
Ei, sellest on kahtlemata edasi mindud, tegu ei ole "lootusetult iganenud" raamatuga, mis kedagi teadlikult solvaks, ent samas ... kas ta oleks loetav ka 10 või lausa 20 aasta pärast, ilma et lugejal piinlikkusest silmad kipitama hakkaks?
Ma ei tea. 
Äkki on. 
Äkki ei ole. 
Ma tean, et hulk inimesi on rumalamad, kui kuidagimoodigi usuksin ja neile on see raamat äkki väga valgustav? Ta on täis mõtteid, mis mulle on normaalsed, igapäevased ja samas ma ohkangi alailma: "Arvasin, et kõik teavad seda, aga elu on näidanud, et EI!" 

Samas ... samas ei tohiks seda võtta mingi tõepäevikuna, vaid need tõesti on lihtsalt mõtted, mis Tuulele pähe tulnud ning omavad mingisugust, kuitahes suvalist ja kitsaltvaatavat, teaduslikku tagapõhja. Ta kirjeldab asju stiilis: "Meie eellase pidid kartma madusid, madudekartjate geenid pärandusid edasi ja seepärast on inimesi, kes lähevad ka mustrilise kastmisvooliku peale paanikasse", aga samas ei seleta, miks on VÄGA palju inimesi, kes ei lähe paanikasse ei mustrilise kastmisvooliku ega päris mao peale, võtavad madusid kätte, teevad neile pai, peavad koduloomadena jne. 
Et nende geenimällu ei vajutunud maokuju kui "appi, appi!" ja see ei takistanud geenidel ellu jäämast, olgu. Et keskkonnatingimused ja isegi keskkonnad ise vaheldusid ja mõned olid maotud (hehehe), olgu. Aga samas pidi ikka väga kaua madu hirmus ohtlik olema, et tänase päevani geneetilist maohirmu tekitada - see ei ole ju õpitud käitumine, vaid juba geenidesse salvestunud!!!
Ja ikkagi on PALJU rohkem inimesi, kes madusid ei pelga. 
Miks?

Ehk: väga paljude "me oleme sellised, sest minevikus ..." teemade juures oli mul: "Aga mina ei ole ju selline! Miks, mis toimub?!"
Kolmandast küljest - kui mitte olla nii imelik kui mina, vbla on põnev oma erinevaid ajaloolisi omadusi mõista?

Goodreads

Marcalt maailmale

EPL

R. A. Lafferty - Continued on Next Rock (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Paistab, et Lafferty tekste ei saa järjest palju lugeda, tema fantastiline virvarr läheb liialt külluslikuks ja rammestab pead. Liiga fantastiline, liiga palju ideid korraga seedimiseks!


Seekordne fantastika on arheoloogide seltskonnast, kes väljakaevamisel avastavad erinevaid kive, mis on kaetud märkidega - neid dešifreerides selgub, et kirjas on vägagi julge kujundikeelega armastusavaldused naisele, kes nagu ei taha nende armulubaduste objektiks olla. Nagu selgub (aga tegelikult ei selgu), on see veider paar selle arheoloogide seltskonnaga vägagi seotud. Kuniks …


Teksti on keeruline kokku võtta, sest siis tuleks vägagi palju ümber jutustada (aga selline oskus on teadupärast kuldaväärt, et asju lühidalt ja tabavalt kokku võtta) - millist rolli üks teatud naine mängib, mida need arheoloogid üldse taga ajavad, selgeltnägemisvõime ja mälust kadumine ja mida kõike veel. Külluslik kompott, mis hakkab lugeja taju juba kuritarvitama.



12 jaanuar, 2022

Naomi Kritzer - Ace of Spades (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Noor naine töötab rindereporterina lähituleviku kodusõjaaegses Hiinas. Ta on valinud niisuguse ameti, sest on pärinud emalt Huntingtoni haiguse ning seetõttu pole vanaduspõlve niiehknaa oodata. Elu on seal ohtlik ja uudiseid välismaailmast suurt pole, aga ühel päeval loeb ta värskest ajalehest, et Huntingtoni haigusele on leitud ravi, mis paneb mõtlema, et kui ta end terveks raviks (juhul kui muidugi Hiinast elusana minema saaks), kes ta siis õieti oleks, mida ta tegelikult teha tahaks, millist elu elada - asjad, millest ta pole varem mõelnud.


Lugu on kirjutatud 2006. aastal ja esmakordselt on ilmunud selles kogumikus. Mõelda võib, et kas näiteks 15 aastat hiljem autor kirjutanuks Ameerika rahuvalvajatest, kes seal Hiina linnas ülestõusu maha surub ja sellega hoiab Hiina valitsuskorda elus. Millegipärast … olen hetkel kuidagi Hiina võimsusest pimestatud, ning hetkel mõjub see vähe ebausutavalt. Loo tehniline pool ongi sellisest 2006. aasta reaaliatest kantud: et infoallikaks võivadki olla paberlehed (kuigi rahuväelaste puhul on mainitud tsenseeritud uudisvoogu). Ameerika rahuvalveks on kaugjuhitavad maapealsed “droonisõdurid” - et siis kuskil Ameerika sõjaväebaasis istubki kari sõdureid (antud juhul koguni merejalaväelased), kes juhivad tuhandete kilomeetrite kaugusel olevaid nö inimsarnaseid lahinguroboteid. Eelkõige siis ameeriklaste elude säästmiseks - oli ju kirjutamisaegses Iraagis õige kuum lahinguoperatsioonide aeg jms.


Et jah, tekstil oleks justkui kaks poolust - ühelt poolt see üksikisiku draama või tragöödia; teiselt poolt see tulevikuolude käsitlus. Esimene on õige ajatu, teine pigem näide oma ajastu painetest või ootustest.


Elly Griffiths „Januse kivi“ (2020)

Ruth Galloway kuulub nende krimikangelaste kilda, kes ametlikult politseiga kuidagi seotud pole ja isegi mitte detektiivibüroo pidamise või hobi korras kahtlaste surmajuhtumite väljanuhkimisega ei tegele, aga kelle kahtlased surmajuhtumid muidugi kõigest hoolimata ikka üles leiavad…

Pisut meenutab Ruth üht teist pooljuhuslikku amatöördetektiivi – teada tuntud okkalise loomuga Agatha Raisinit M. C. Beatoni sulest, sarnasuste hulka kuulub kindlasti ka mõnevõrra konarlik seisukord isiklikku laadi suhete vallas, isegi kui appitõttavatest ja huvitatud meestegelasist otseselt puudust pole; kuid Ruth on siiski pisut süstemaatilisem uurija ning erinevalt Agathast on sedapuhku tegemist mitte just saledaimas vormis kangelannaga, kes eelistab mugavaid rõivaid, kosmeetikast suuremat ei hooli ning naabriterohke külakese asemel ümbritseb Ruthi majakest lage ja inimtühi mereäärne nõmm. Kahtlasse mõrvaloosse sekkumise korral on eraldatud elupaigal muidugi ka oma miinused…

Juhtum ise läheb aga sinna vähe müstilisemate kilda – on ju Ruth ikkagi arheoloogiadoktor (ja õppejõud) – jälgi tuleb küll ajada läbi paari lähema põlvkonna, ent pealkirjas mainitud Janus on otse loomulikult toosama antiikmütoloogiast tuntud kahenäoline tegelane – muuhulgas ka uste ja väravate jumalus ning olgugi lähemate veretöödega vahetult seotud kuri käsi ikkagi täitsa luust ja lihast, siis ei jäeta kasutamata ka võimalust Briti saarte kunagist Rooma riigi alla kuulumist ära kasutada, sest üleloomulik kuri ajaga ei hävi ja vanad ajad olid teadagi märksa üleloomulikumad kui meie kaasaegne steriilsevõitu maailmapilt. Või midagi sellist. Igal juhul saab lugeja Ruthi seltsis ka päris mitmel arheoloogilisel kaevamisel ringi nuuskida. Kui Eesti oludele mõelda, siis meil päris antiikjumaluste juurde tagasi minna ei annaks, aga ega keegi keelaks fiktsionaalsetel tegelastel vanalinnas kaevates kasvõi araabia õlilambikest džinniga välja tuhnimast, rääkimata hiiepaikades heljuvatest vaimolenditest jmt.

Nõnda siis - nagu õdusamat sorti krimile omane, toimub perekonnaajalugudes tuhnimist, ohtu sattumist, isiklike suhete klaarimist ja eraelulisi avastusi ning viimase hetke oht-pääsemine kulminatsioone. (ma arvan, et ei rikkunud kellelgi nüüd lõppu ära – me ju teame, et see pole viimane Ruthi lugu).

 

Kaev on endiselt ühes tükis. Ekskavaattorid pole nii kaugele jõudnud, aga need juba paistavad. Ruth näeb, kuidas nende mehaanilised küünised aia, köögiviljalapi, kiigega puu ja kurgiraami tükkideks mäluvad. Konteineritesse valatakse läbisegi viljakas pinnas ja kivipuru. Kes teab, kui palju inimese tehtud esemeid nende seas leidub: keskaegseid, Rooma-aegseid, Victoria-aegseid? Kõik hävitatud, et teha ruumi seitsmekümne viiele luksuskorterile, igaühes magamistoaga ühendatud vannituba.
Max kükitab ja kiikab kaevu. „Kuju poolest Rooma-aegne.“
„Ma arvasin sama.“
„Rooma-aegsetest kaevudest on vist varemgi päid leitud?“ küsib Ruth.
„Mõnikord,“ vastab Mac ettevaatlikult. „Odellis Bedfordshire’i maakonnas leiti üks Rooma-aegne kolju meelega kaevu seinavooderdisse topituna. Kuid üldiselt on peakultus rohkem keltide pärusmaa. Ja pühad kaevud olid keskajal levinud. Püha Tooma kaev Windleshaw’s olevat tekkinud kohta, kus üks preester peast ilma jäi.“
Ekskavaatorite mürin muudab vestlemise keerukaks. Ruth hakkab juba ettepanekut tegema, et nad platsilt lahkuksid, kui ta läbi räbu navigeerib. Ta on Nelsoni unustanud.
„Kas ta käib sul igal pool sabas või?“ pomiseb Max.
Ka Nelson paistab vähem rõõmus olevat, kui avastab Ruthi teise mehe seltskonnas. „Pole ammu näinud,“ tervitab ta Maxi kuivalt.
Ruth ei suuda seda kauem taluda. „Tulge,“ ütleb ta, „lähme siit minema.“
Nad peatuvad justkui ühisel kokkuleppel kivist võlvkaare juures, mis veel püsti on, kuigi ülejäänud fassaad on läinud kõige kaduva teed. Tornid, võlvkäigud, sakilised müürid – kõik põrmu varisenud.
„Kas nad jätavad kaare alles?“ küsib Max.
„Jah,“ vastab Ruth, „sellel olevat klassi.“
Nad seisavad hetke seal, vaadates üles kivisse raiutud sõnade poole, kuni Ruth märkab lähenemas veel üht kuju. Vaimuliku musta rüüsse riietatud mees astub aeglaselt üle laudade, mis on segipaisatud maale jalgteeks seatud. Isa Hennessey. Töödejuhataja saab krambid, mõtleb Ruth. (lk 211)

11 jaanuar, 2022

Sumanth Prabhaker - A Hard Truth About Waste Management (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Võiks öelda, et sürreaalne lugu perekonnast (või noh, ühiskonnast), mis laseb kogu oma prügi peldikupotist alla. Sest see on tore. Nii tore, et perekond müüb oma teleka ja seeasemel ostavad kolm tooli, et tööst või koolist vabal ajal saaks istuda ümber peldikupoti ning lasta potist alla kõiksugu rämpsu.


Ühel hetkel ronib potist välja elukas. Pere arvab, et tegu võib olla kassiga - eriti veel, kui ta oksendab välja igasugu nö prügipalle, millest võib näha jälgi naabrite pottidesse valatust. Lihtsalt vaimustav loomake, aga kipub kodus asju sööma. Pereema kupatab ta tagasi peldikupotti. Aga … see rikkus poti toimimise. Mis edasi saab?


Päris stiilselt ja irooniliselt kirjutatud lühitekst, mis lõpeb õige (tudengi)filmilikult, kõik see jaburus ruudus. Finaal läheb küll õige apokalüptiliseks, aga sellest ma ei kirjuta. Igal juhul, selle antoloogia järjekordne veider valik.


10 jaanuar, 2022

Suyi Davies Okungbowa - Dune Song (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Kirjelduse järgi justkui Aafrika Sahelis asetleidev postapokalüptiline lugu tüdrukust, kes oma kadunud ema eeskujul kahtleb, kas kogu allesjäänud maailm ongi vaid nende asula, mis on piiratud üüratute kõrbeliivadega, kus jumalad laulavad läbi liivade. On veel märke hävinenud maailmast (mistõttu tegelikult võiks see aset leida ükskõik millises maailmanurgas), kuid kõigest on puudus - kasvõi veest ja puudest (muidugi, kui palju sa kõrvetavas kõrbekliimas kütad), toiduks ongi enamvähem igasugu putukad (oo, ja kui neid saab veel vees leotada).


Küla elab range korra järgi - kes territooriumilt väljub, on väljaheidetu ja langeb kogukonna kaitse alt liivajumalate ohvriks (kuigi ohverdusi on võimalik teha ka hukkamiste läbi). Tüdruk Nata ema ei uskunud, et neilt nõuavad ohvreid ja neid kaitsevad tõelised liivajumalad, ehk need ongi loodusnähtused, ehk on veel inimasundusi, kus ei olda nii … piiratud. Ema proovis veenda tütart endaga koos põgenema, kuid tollal uskus tüdruk asula seadusi. Ema põgeneski üksi ja arvatavalt hukkus. Natat jääb see närima ning viimaks otsustab asulast lahkuda - koos külavanema veidra pojaga, kelle ema samuti omal ajal proovis asulast lahkuda. Tulemus pole muidugi päris see, mida noored ootavad.


Ilus poeetiline lugu, omamoodi postapokalüptiline versioon “Libahundist”. Miks maailm selline hädaorg on, ei selgu - igal juhul, nii ehk naa kliimasoojenemine. Kogukonna alahoidlikkus vs millegi enama otsimine, indiviid vs kogukond.


07 jaanuar, 2022

Anna Smith Spark - The Court of Broken Knives (2018)

 

See on üks verine raamat, kus õigupoolest nagu ei oska kellelegi pöialt hoida. Kuna, noh, milleks? Nad on toonud, teevad ja toovad maailma hädasid juurde - nii Orhan, Tobias kui Marith. Teistest peategelastest erinev on endine ülempreestrinna Thalia, kes usulistel põhjustel hukkas igapäevaselt inimesi (väiksest lapsest saati kinnises templis kasvades pole tal muust maailmast aimugi), kes siis peale Orhani korraldatud riigipöördekatset põgeneb templist ja satub Tobiase ja Marithi juurde omamoodi trofeenaiseks (neil küll pole algul aimugi, et tegu on sedavõrd püha naisega). Aga need mehed … noojah.


Tegu on muidugi triloogia avaraamatuga, seega hetkel ma veel ei mõista, mis on õieti Suureks Mänguks - Marithi maailmavallutushullus? Kuidagi lihtne probleem kui selline - mitte et maailmavallutus oleks lihtne (isegi sellisele tüübile), vaid pole nagu hullu isiklikku draamat või vastuolusid. Või siis jäi mulle õieti arusaamatuks ja järgmistes raamatutes hargneb Suur Mäng rohkem lahti - et miks see Tobias on nelja peategelase hulgas (järgmist raamatut alustanuna nagu aimaks). Miks Marithi ja Thalia questi kõrval jätkab autor ikka seda Orhani võimuintriigide kirjeldamist (üks masendavamaid kirjeldusi on sellest Thalia järglasest, noorest tüdrukust, kes peab nüüd inimesi surnuks veristama). Romaani teise poole Orhani peatükid ei anna otseselt midagi juurde, romaani lõppedes ei toimugi seal suurt midagi. Eks näis.


Romaani võiks pidada õige grimdarkiks - siin pole Abercrombie pehmendavat huumorit või McDonaldi üksikisiku heitlust ja selgroogu; kõik ongi selline … võimu ja ahnuse ja ihade miiniväli. Inimelu pole muud kui vahend millegi saavutamiseks (jajah, kasvõi algul see Tobiase palgasõdurifirma ärifilosoofia), võimumeeste mängud on grandioossed ja verised (raamatu lõpu tapatalg hakkas muutuma juba mõneti vastumeelseks; Fletcher lahendas oma romaani vähemalt veidra hulluseloogikaga, Spark lihtsalt laseb kõigil hävitada teisi ja ennast).


Võib muidugi mõelda, et kui autor on naine, siis ta vast kirjeldab vabamalt meestevahelist iha, igatahes pooled meespeategelased eelistavad kogeda kirge pigem teise mehega. Ma ei kurda, aga samas see ei aja ka vaimustusest kiljuma. Sest noh, vähemalt on siin kaunis Thalia …


Aga jah, kuhu see triloogia õieti suusatada proovib (jajah, võiks ju lugeda järgmiste raamatute reklaamtekste) - või siis see esimene romaan ongi õigupoolest pikaleveninud sissejuhatus?



06 jaanuar, 2022

Andrus Kivirähk: Sinine sarvedega loom

 

Kõik on seda raamatut lugenud.
Õige ka, Andrus Kivirähk kirjutas, meie rahvakirjanik, ja eesti kunstnik on aluseks ja hea raamat on see pealegi. Aga ometi on mul tunne, et pole palju neid, kes loeksid või lugenuks seda lugu samal moel kui mina. 
Ega ma õigupoolest tea, ega palju neid teisi arvutusi lugenudki, enne oma mõtete siia kirja panemist. Mulle piisas Sirbi omast, mis oli hirmus halb, ja Marca omast, mis oli päris hea, aga ei võtnud üldse raamatut kokku, rääkis ainult lõpust. 

Oot, nüüd ma pean ise selle raamatu ju kokkuvõetult lahti kirjutama, kui ma juba sedasi ütlesin?
Päris raske ülesanne. 
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?

* Me elame oma pea sees - kes rohkem, kes vähem. Kes portselankujukeste koguja moodi, kes nagu Õpetaja, kuulus kunstnik, kes nagu mõni Viiu, unistades aiamaast, kes nagu Jeesusest ja Maarjast kõnelev vanaema, kes nagu Nirgi Eevald, kes on joodik - ja samas rändlind, kes lihtsalt peab minema.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla. 
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.

* Armuda on ohtlik.
Seda punkti ma isegi ei laienda. Sest lihtsad tõed.

* Liiga palju mõelda on ka ohtlik, vähemalt väljastpoolt vaataja meelest. 
Aga mõtelda on samas mõnus.

* Kui sa midagi kujutled, teed sa selle rohkem tõeks. Aga alles siis, kui lood teistelegi nähtava ja tuntava kujutise sellest, mida kujutlesid sina, saab see miski-keski nii tugevaks, nii reaalseks, et elab omaenese jõuga, mitte enam vaid sinu peas.

* Noored mehed kipuvad kergesti hälbima, ekslevad, otsivad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.

* Noored naised on ise keerulisemad - või lihtsamad. Nemad nagu ... ei otsi, nemad ON.
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)

* Vanemad inimesed ei otsi samuti, nemad ka ON, nagu nad on. Isegi kui nad ON vanaemad, kes siitilmast ära libisevad, teise ilma poole rännates. Või Õpetajad, kes maalivad muudkui rahvalikke tüüpe, maastikke ja eesti toitu.

*  Nii on hea, nagu on. 

* Ei saa sundida tuult toas elama, kaotamata ära tema tuulisust. Ei saa sundida vaba vaimu aiamaale, teda tapmata. Parem surra hõõguses ja ilus, kui poris ja tolmus.

* Oskar Kallis suri noorelt, ent elas enne rohkem kui paljud teised.

Samuti: raamatu esimesed sada lehekülge on päris rasked läbida, sest vähe juhtub. Igav nagu ei ole, naerda saab, aga selline vees sumamise tunne tuli. Käid ja käid, aga edasi ei jõua. 
Tavaline tavaelu ongi selline. Lennutunne ja sööst pimedusse saavad tulla vaid siis, kui tavatavatavaline taandub ja hoopis muu tähtsaks muutub. 

Lugemiselamused

Goodreads

Marcalt maailmale

Sirp

Varem Loteriis

Postimees

Veel Postimees

Krista lugemised

Kirjanduslik päevaraamat

Kirjakoi

EPL

Charles de Lint - A Tangle of Green Men (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

 

Tegu pole Newfordi maailma kuuluva jutuga, vaid hoopis Bordertowni ühismaailma tekstiga (mis peaks olema ühtlasi minu esimese kogemusega sellega). Aga õhkkond on ikka selgelt delintlik - minu senise lugemiskogemuse põhjal pigem küll romaanide headuse poole kaldu kui et muidu jutuloome võrdlemisi keskpärane kogemus. Sest noh, tegemist on üsna dramaatilise armastuslooga (miks see küll dark fantasy on, ei oska küll öelda).


Noor indiaanlane vabaneb noortevanglast ja otsustab natukenegi elu muuta - järgmine kord seadusega pahuksisse sattudes oleks ta täisealine ja siis oleks minek nö pärisvanglasse; ta tahab olla lihtsalt tavaline inimene. Sugulane toimetab ta Baltimore’i ühe reservaadimehe transpordifirmasse tööle ning transamehena tutvub ta ühe veidra seltskonnaga, kes justkui fännavad haldjaid ja puuvaime jne ning eks nüüd tekst lähebki tuttavlikult delintlikuks - miski pole päris täpselt selline nagu meile tundub ja kuskil asub Bordertown, mis on ühenduseks inim- ja haldjamaailma vahel. Mida siis noor indiaanlane peabki otsima hakkama, et oma armastatud naine tagasi tuua.


“Is she flirting with me? Time to shut that down. The last thing I need is to have some nice middle-class white girl flirting with me, even if her dad does think he’s a tree.” (lk 481)


Nagu ikka, siis võlub see … ilus maailm, kus tegelastel on lootust olla head inimesed, ükskõik mis neile kaela sajab. De Lint küll viitab jutustuse jooksul mitmel korral oodatavale katastroofile, aga kui see äkitselt juhtubki, siis lugejana pidi see küll peaaegu pisara välja kiskuma, korraga näis see niivõrd ebaõiglane jne. Aga jah, lõpuks tuleb ikkagi mingi lahendus, mis annab natukenegi lootust, et maailm võib olla … midagi elamisväärset



05 jaanuar, 2022

Mark Lawrence - Select Mode (Road Brothers, 2020)

 

Lugu siis Jorgi minevikust, kus ta satub koos oma mustanahalise (tulevase) sõbraga ühe vennaskonna kätte vangi, mis valib oma uusi liikmeid, kasutades selleks … ilmatuvana kaasaegset turvaväravat. Mis tegelikult annab vaid veateateid: see annab põhjuse selle läbijaid hukata (tekib küll küsimus, kuidas selle religioosse turvaväravavennaskonna liikmeks üldse pääseb).


Jorg … leiab võimaluse, kuidas hukkamisest pääseda, sest mingil moel miski põhjustab aja aeglustamist ja tema suudab seda talitseda. Peale vangistajate tõurastamist jääb ikka sisse see turvavärava edastatud ebaõnnestumisetunne, mis närib nii mustanahalist kui Jorgi, justkui pidev meeldetuletus nende elu vääritust elamisest.


Lühipala, mis ei anna midagi suurt juurde, ehk vaid seda meeleolu, mille järgi janunevad Lawrence’i austajad.


04 jaanuar, 2022

Leonora Carrington - A Mexican Fairy Tale (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Loo nime järgi võiks tegu olla justkui muinasjutuga, kuid pigem siiski kaasaegse kunstmüüdiga, ee, mingisugusest igavesest taassünnist või nii (no müütide puhul on see vast üks kindlamaid pakkumisi, et millest see oma sügavaimas sisimas õieti räägib, eksole).


Poisike Juan on vaene seakarjane, kes pistab oma nina sinna, kuhu mütoloogilised olendid tahavadki teda pistvat, ja noh, tulemuseks on rituaalne pidusöök, kus õige mitu tegelast hakitakse tükkideks. Nii ka Juan.


Tüdruk Maria põgeneb räuskava isa eest kodust ning leiab Juani pea, mis palub tüdrukul leida enne päikesetõusu poisi keha ülejäänud osad ning need kokku õmmelda - või muidu pole Juanil enam tagasiteed siia maailma. Maria leiabki ülejäänud kehaosad ja õmbleb need kokku, aga kotkas napsab Juani südame ning nüüd lähevad noored vana templi alla südant otsima … ja ees ootavad järgmised mütoloogilised õudused.


Mul pole kahjuks aimugi, kui folklooripõhine võiks see lugu olla, aga noh, justkui oleks (minu kujuteldavat) vana aja hoogsust ja loogikat, mis on segatud kaasaegse elu hädaoruga.



03 jaanuar, 2022

2021: aasta parimad raamatud

 

Alljärgnevas postituses on viited vaid nendele raamatutele, mis ilmusid möödunud aastal ja mida mina lugesin. Palju neid ei saanud, ehk isegi top 10 valimine on nii väiksest valimist vähe ülepingutatud, aga igal juhul, need 10 raamatut tõusid ühel või teisel viisil möödunud aastal ilmunud (ja loetud - paljugi on paratamatult senini lugemata) teostest minu jaoks esile.



Top 10

1 Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds 

2 Aliis Aalmann - Verihaljas 

3 Willem Frederik Hermans - Hoitud maja 

4 Manfred Kalmsten - Kaarnalaul 

5 Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction

6 Neil Gaiman - Suits ja peeglid 

7 Anna Kaare - InteГрация 

8 Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng 

9 Tuuli Tolmov - Põhja Nõid 

10 Rait Piir - Hinged mõõgateral 


Ja siin siis ülejäänud nimekiri


Ray Bradbury - Halloweenipuu 

Vivant Denon - Ei mingit homset 

Helju Rebane - Õige valik 

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik 

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad 

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus 

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda 

Maie Parrik - Viies ratas 

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele 

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna 

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad 

Marten Kuningas - Sabata koma 

Hettel Pross - Rändaja 

Laura Evisalu - Juhused 

Jana Liivat - Kui maaliksin paradiisi 

Anneli Rumm - Kui tunda võiks teistmoodi. Elust endast

Elis Liira - RaHu 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa

Julius Oro - Muna