Caitlín R. Kiernan - Fairy Tale of Wood Street (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Lugu keskealisest naisest, kes ühe kirgliku öö järel avastab, et ta sõbrannal on saba. Noh, umbes selline nagu lehmadel on. See vaatepilt on talle omal moel häiriv, sest nad on juba mõnda aega koos olnud ja mitmesugust kirge jaganud, aga nüüd siis … saba. Naine püüab endale selgeks teha, et ehk nägi ta unesegaselt midagi valesti või siis varjude mäng tekitas niisuguse vaatepildi. Või siis teine võimalus, et ta on väheke enneaegselt segi minemas ning seetõttu näeb asju, mida pole olemas. Sellises häiritud olekus lähevad nad õhtul vanasse kinno väärtfilmi vaatama, mis räägib millestki, mida naine on lapsena justkui kogenud.

Nagu ikka, kõiksugu saladuste võti võib paikneda lapsepõlves, nii on ka sellel sabavärgil … oma seletus.

Vast ehk keskpärane lugu, kus põhirõhk on peategelase siseilma kajastamisel ja heitlustel meelemõistuse nimel (no tõepoolest, see tekitab ehk segadust, kui avastad armsamal saba). Samas see loo lõpplahendus on kuidagi, kuidagi üllatustevaba (sest see kunstiliste ambitsioonidega film, eksole). Niisugune müstiliste sugemetega LGBT romantikalugu või nii.

Caitlín R. Kiernan - Whisper Road (Murder Ballad No. 9) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne Kiernani road movie mõrvarlikust naisest, kes on peast soe ning kelle kaaslaseks on teisel moel peast soe naine. Nad põgenevad peale röövmõrva sooritamist, adrenaliin laes ning mõrvari kaaslanna pole just rahul, et loo jutustajanna lõikas üksikus talu vanapaaril kõri läbi - kuigi too lubas, et midagi hullu ei juhtu. Aga läks nagu läks, sest mõrvar nägi selleks vajadust. Ja nüüd nad avastavad pärapõrgu tühjal maanteel, et neid jälitab miski punane valgus. Ja see on hirmus!

Lugu täidavad mälestused kuritööst ning selle paari esmakohtumisest, katkiste inimeste kokkusobitumine. Eks siin võiks rääkida mitmesugustest vabandustes, ainult et… neil pole mingeid endi üllaid motiive - saada kuulsaks või teha ühiskonda paremaks vms. Nad lihtsalt on… ja kõik. Loo jutustaja tapab  vanapaari, sest see tundus talle mingil moel vajalik - ta ootaski, et saaks millestki tõuke nende hukkamiseks, sel puhul siis kõri läbi lõigates. Pealegi, need vanainimesed ei protesteerinud ega midagi. Nojah, lõpuks see punane valgus… teeb nendega midagi.

Tekst on kirjutatud ühtse pika joruna ning aegajalt nõuab see lugejalt mõningast tähelepanu, et näha, mis ajas jutustaja asub - kas kuskil minevikus, röövmõrva sooritamisel või siis selles põgenemishetkes. Lugu on mõneti erinev kui eelmine mõrvaballaad, mis oli liigendatud eri peatükkideks ja kus erinevate mälestuste (teadvusevoo?) tase oli nagu kõrgem - siin lihtsalt kahe naise lugu, mis leegitseb kui taevas langev täht.

Caitlin R. Kiernan - Tidal Forces (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Kiernan on kirjutanud vähemalt kaks väga head lugu, mistõttu ta uute tekstidega kohtumine tekitab ikka ootuse, ehk nüüd ka midagi. No seekord mitte, ei saanud ühele lainele. On mingi Lewis Carrollit ja Lovecrafti segav tekst lesbipaarist, keda tabab miski ookeanist väljunud ürgjõud, mis lupsab ühe naise kehasse. Võrdlemisi ebameeldiv kuna sellest aktist jääb kehale auk, mis hakkab tasapisi laienema - mustemast mustem auk!

Naised on igati õnnetud - selline seletamatu juhtum, mis tundub lõppevat ohvri paratamatu surma või tundmatuseni moondumisega. Kuid teine paariline ei ole nõus alla andma.

Noh, kena ja poeetiline armastuslugu, mis mulle kuidagi ei istunud. Esimene kord lugedes oli selline… oeh-elamus, nüüd paar kuud hiljem lugedes see suurt ei muutunud. Kiernani tekstides on queervärk üsna tavaline osa loost, küll aga selline kirjanduspateetiline tundelisus on kuidagi võõras äärmus (teine äärmus on see road movie - küllap kui seda uuesti loeks, arvaks tollest tekstist paremini).

Caitlin R. Kiernan – Dancy vs. the Pterosaur (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Ameerikakeskne, aga väga kihvt lugu. Alabama palavatel aladel rändab Floridast pärit noor naine Dancy, kes on peast parajalt soe ja arvab, et inglid juhivad teda. Ja eks ta siis inglite juhtimisel on pidanud tegema asju, mida seaduskuulekas või normaalne inimene ei teeks. Aga nüüd on ta taas teel eiteakuhu... ja siis näeb... kummalist olendit õhus lendamas. Suurem kui ükski lind ja muidu kole ka. Selge, draakon; inglid on millegipärast ta sellise olendi juurde juhatanud ning nüüd on ise kadunud.

Korraga hüüab teeäärsest võsast tüdrukuhääl, et neiu tee pealt peitu kaoks, aga Dancy ei tee väljagi, tema võtab sõjaväenoa ja valmistub pikeerivat draakonit tapma (inglid, teadagi). Mis aga ebaõnnestub... õnneks päästab Dancy elu see võsas peitunud tüdruk, kes veab Dancy teelt minema ja juhatab neiu oma onni. Ning seal puhkeb nende vahel arutelu – mis olendiga tegemist on, kas evolutsioon või kreatsionism. Jezebel pakub, et tegemist on pterosaurusega, kes mingi ajaaugu kaudu on miljonite aastate tagant sinna Alabamasse sattunud, kus siis see nüüd mõned aastad ringi lennelnud ja kohalikes segadust tekitanud (saatana saadik!). Dancy raiub vastu, et evolutsioon on jumalateotus jne.

Ja nii edasi. Mõnusalt vaimukas lugu, plusspunktid selle eest, et jutustaja on peast soe ning Jezebel selline... tõesti vales kohas elav evolutsiooni nooruke pooldaja, kes teab, et tal on masendav tulevik. Ja no muidugi, saurused alati rokivad! Kiernan paistab olevat üle keskmise autor (millegipärast mõnda aega arvasin, et Celine Kiernan on sama autor (no kui palju autor-Kiernaneid saab olla, eksole), ning imestasin, et kuidas siis võrdlemisi igava romaani avaldanud autor on niivõrd hinnatud), eelmise aasta lugu oli vähe... mitte mokkamööda road movie, kuid samas varasem trollilugu oli näiteks vägagi mõnus klišeedekeeraja. Elagu bad ass või peast soojad naistegelased! (No normaalsed ka, aga ikka on parem, kui tegelased on kiiksuga.) Kuigi jah, see Dancy võib tegelt päris tuntud tegelane olla.

Caitlin R. Kiernan – The Sea Troll's Daughter (Swords & Dark Magic, 2010)

Kogumiku üks paremaid jutte. Autor on fantasylugude stampe pisinatuke muutnud – mehest mõõgakangelase asemel on naisest mõõgakangelane, kes aga käitub nö stereotüüpselt – on ilgelt kõva kutt ja ärpleja, joob meeletult ning kepib naisi. Tegemist ehk iiri mütoloogiale toetuva looga (kuigi millegipärast kerkivad mulle silme ette Norra olud).

Merest väljub haavatud sõdalasnaine, kes väidab külaelanikele, et on tapnud neid kiusanud meretrolli. Uskumatu, aga tõsi. Külaelanikud nõuavad tõendust laiba kujul, muidu nad lubatud vaevatasu ei maksa. Mõne päeva pärast uhubki meri rannale trollikorjuse, ning see taritakse külaväljakule. Küla tähtsamad ninad tahavad nüüd veenduda, et kas just see mõõganaine on põhjustanud trolli koletu surma jne. Mõõgakangelanna kerkib külaelanike silmis VIPiks, kõrtsis tehakse jooke välja ning naine kainet hetke enam ei näe. Ent siis... saabub kõrtsi vana nõid ja see on vägagi pahane, et troll on maha löödud ning mõõganaine sellega nüüd uhkeldab – nimelt kaitses troll küla teiste, hulga hullemate ohtude eest, mis merel tegutsevad (asi siis selles, et meretroll vahel söögiks inimesi või kariloomi röövis). Nõid hoiatab veel trolli segaverelise tütre eest, kes elab mägedes ja võib nüüd kättemaksu sepistada. Ja see trollikorjus, see laguneb nüüd külaväljakul õige kummalisel ja ohtlikul kombel...

Kui nüüd pateetiliseks minna, siis päris vinge lugu. On kolm jõudu, mis kokku põrkuvad – iidsed jõud oma seletamatute motiividega, kurikavalad ja ihned külaelanikud ning seiklev mõõgakangelanna, kes siis raha ja kuulsuse nimel suurt midagi enda ümber ei näe (kolme jõu vahel on omakorda nö üleminekud – nõid, kõrtsipreili, trollitütar). Loos pole suuremat dark magicut, eelkõige on väiklased inimesed ja nende häda üleloomulike jõududega – ehk kui vanast maarahvast hakkab midagi väikekodanlikku sirguma. Loo peamised tegelased on kõik naissoost – mõõgakangelanna, nõid, kõrtsipreili ja trollitütar – ning nad pole vaid üheplaanilised tegelased. Hea tekst, hiljuti taastrükitud ühes queerile pühendatud ajakirjanumbris.

ulmekirjanduse baas

Caitlin R. Kiernan – Interstate Love Song (Murder Ballad No.8) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Roadmovielik jutt täis jõhkrat vägivalda, kaks armunud neidu sõidavad autoga mööda Ameerika lõpmatuid maanteid, naudivad teineteise lähedust ja hääletajate tapmist. Armastus on vahva, eriti kui seda turgutada amfetamiini ja kanepi ning inimeste nülgimise ja tükeldamisega. Ning biseksuaalsus, see on tore.

Vahel nagu selline stiliseeritud ultravägivald ei avalda suurt muljet ja tekitab küsimuse, et miks selline sarimõrvari maailm... peaks põnev olema või nii. Et kui on üliagarad maniakid, siis kaasneb sellega muu kõrgendatud meeleolu, adrenaliini ülespeksmine seksi ja droogide abil (muidugi, maniakke on igasuguseid, kasvõi uimaseid introverte). Või tuleb järeldada, et väljakujunemata maailmapildiga noored ongi võimelised midagi säärast ebainimlikku korda saatma – sest see näib tol hetkel neile cool? Või mida autor õieti öelda tahtis? Tahtis näidata, et suudab luua sellist tumedat ja vägivaldset maailma? Miksida kokku “Natural Born Killers” ja “Thelma & Louise” (loo tegevus leiab aset 90ndate teises pooles) ning posu jõhkraid road moviesid? Ja mille poolest see tekst õieti SFF on? Või on see näide dark fantasy võimalustest?

Ma ei tea, kuidagi segane mulje jäi. Autor oskab löövalt kirjutada (road movie on ikka selline kerouaclik vool, eksole), lõpp läheb ehk vähe fantastika valda. Aga... milleks? Millest see lugu on? Naiste allasurutuse tagajärgedest? Eros ja Thanatos 90ndate nostalgilises soustis? Vabaduse illusoorsusest? Mõnuainete kahjulikkusest? Lööv pahelisus? Et jah, omanäoliselt kirjutatud, aga... no mingil moel hakkas vastu.

Caitlin R. Kiernan – The Steam Dancer (1896) (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)

Kerge auruerootika või nii. Ma pole aurupungi alal asjatundja, aga eks see lugu paistab kordavat / kinnistavat aurupungi olustikulisi klišeesid – et inimesele on lisatud midagi tehislikku, õli tilgub erutavalt, dirižaabel loivab taevas, industriaalselt Preisimaalt saabub parimat kaupa ja õhus võbeleb meeldivalt köhimaajavat kivisöetossu. Loos actionit pole, on vaid kirjeldus ühe orvu sirgumisest – peale vanemate surma elas tütarlaps omapäi aastaid tänavatel, kuidagi sai läbi häda hakkama kuid viimaks oli siiski teda reaalne otsasaamine ootamas – jäi haigena tänavale vedelema ja keha hakkas päevade jooksul mädanema.

Sellises olekus neiu leidis noor kena mehhaanik, kes armus inimvaresse kohe ära. Neiu jäi küll ilma silmast, käest ja jalast, ent auruajastul on need asendatavad tehislikega – mehhaanik tegi ise vajalikud jäsemed, ning hiina meistrimehelt saadi tehissilm. Valmis sai üks kena naine, noorpaar veetis kuumi öid ühisel pinnal. Mees askeldas töökojas, naine aga tantsis ööklubis, oopiumiuimas meestele läks peale selline poolmetalne tantsijatar. Ent miski hakkas logisema...

Noh, eks loos on neiu elu ja tegemised vähe detailsemalt ära toodud. Mis muud öelda kui üpris üllatustevaba tekst.leidmisest