John Wyndham - Veider lugu (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Retroulme inglastest, kellest üks satub ajarännu ohvriks, ent sellest vabaneb ta oma elutee loomuliku lõpuga. Kuid tal on pärandus, mille on ta kokku ehitanud peale veidrasse ajasõlme sattumist. Eks võib mõelda, et kui pärandaja niimoodi reaalsusse sekkus, kas siis sellega kaasnes ka ajaloo muutumine - noh, et plastmassiga tegelemine sai vähe teistsuguse hoo, kui võinuks see muidu olla pärandaja “leiutisteta”. 

Selline retrolik kammerulme, kus kaks inglise härrasmeest vestlevad veidrast loost. Praegusel ajal võiks sellise teksti eesti keelde tõlkimine mõjuda enamvähem majandusliku kuriteona (milline ressursside raiskamine!), aga eks tollal võis see “Trifiidide päeva” järellainetuses olla igati mõistlik katse panna võimalikku lugejat ostma oma väljaannet.

ulmekirjanduse baas

John Wyndham – Kraken ärkab (2018)

Eks hakkasin lugema seda raamatut hambad ristis, netis nähtud lugemiskogemused ei säranud just positiivsusest. Kuid küllap mõjutas eelmiste romaanide (James, Vadi, Tänav) kogemustihedus, et „Kraken ärkab“ mõjus vahelduseks üsna mõnusa ja pretensioonitu meelelahutusena, peategelase õdus meeleolu lihtsalt ei lasknud kogu sellel masendaval situatsioonil rusuvalt lajatada.

Niisiis, ookeanidesse kukuvad miskid asjad. Nende trajektoori uurides selgub seaduspära, mis teeb valitsused mõneti rahutuks. Näib, et midagi kummalist luusib ookeanisüvikutes, mis ei taha mingit segamist (muidugi, rõhu pärast pole üldse võimalik näha, mis toimub mitme kilomeetri sügavuses). Selle peale lastakse ookeani paar tuumapommi … mille tulemuseks on, et miski tundmatu jõud hakkab laevu hävitama. Ja seejärel pimeduse varjus rannikul inimesi röövima. Ja siis hakkab põhja- ja lõunapoolus sulama, millele järgneb üleilmne üleujutus ja riiklike struktuuride lagunemine. Kuni lõpuni püüavad riigid ookeanisügavusse peitunud jõude paika panna, aga noh, kui see on suuteline hoovuseid muutma ja nii üleilmset üleujutust tekitama, siis ollakse nagu võimetud.

Lugu on jutustatud inglise ajakirjanikest abielupaari kogemuste läbi – et nad olid sattunud selle aastatepikkuse probleemi kajastajateks juba algusest peale, siis nende ülevaade toimuvast on pea sama laiahaardeline kui riiklikel organisatsioonidel. Mis ei sega neil omavahel olla õige armastusväärsed, selline eluterve paarisuhe võiks olla eeskujuks meile kõigile.

Romaan on jaotatud kolme ossa, kus siis üleilmne olukord järkjärgult hullemaks muutub – esimesed kontaktid, siis konflikt ja viimaks häving; sarnaselt „Trifiidide päevale“ ei saa öelda, et autor lõplikult hapnikukraani kinni keeraks, ikka jääb lugejale lootus paremast tulevikust (huvitav, kas Schätzing oli „Parve“ kirjutades tuttav Wyndhami romaanidega? No tema suurejoonelise hävingu lõpplahendus oli küll õige roosamannalik).

Mis Wyndhami romaani mõnusalt nostalgiliseks muudab, on see külmasõjaaegne maailmakord, kus siis sündmuste taustal on pidevalt lääneilma ja nõukogude korra konflikt – muidugi, mõnus nostalgia põhineb sellel, et meie teame tollase külma sõja tulemusi ja seega saame muiata siin esinevate vastuseisude pärast; tollane lugeja seda nii rahulikult võtta vast ei saanud, eks neile oli see punane oht üpris ärritav osa argireaalsusest (et romaan ilmus 1953. aastal, siis see konfliktioht oli õhus veel 35 aastat).

Ja eks muidugi paneb kergelt kuklakarvu turritama see, kuidas suurriigid kõiksugu tuumapomme katsetasid (noh, kui esimeses osas serveeriti avalikkusele süvaveeaatompommide kasutamise põhjust). Aga kes teab, võibolla praegugi tehtaks nii, kui mingi niisugune sissetung peaks aset leidma.

Ühesõnaga, retrovärk. Otseselt ma küll ei mõista, miks sellist teksti 21. sajandil eesti keelde tõlkida, aga noh, ega see poleks saanud autori teatud ideoloogiliste rõhuasetuste tõttu nõukogude ajal ilmuda. Ent eks see ole minu kiiks tänapäeval teisejärgulise klassika maakeelde vahendamise asjus.

ulmekirjanduse baas

John Wyndham - Meteoor (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üpris kurbnaljakas lugu tulnukatest, kes satuvad Maa nimelisele planeedile - nende soov on siin uus elu luua koostöös kohalike intelligentsete eluvormidega (probleemiks siis see, et nende koduplaneedi päike annab otsad). Kuid oh häda, kui nad on Maal maabunud kosmoselaevast väljunud, ründab neid avaral platool meeletu suur neljajalgne olend (keda võiks lihtsuse nimel kutsuda kassiks); hiljem tuleb võidelda mitmete kuue- või kaheksajalgsete kiskjatega, veel hullemaks katsumuseks on hiiglaslikud neljajalgsed hallid olendid, kes on kõige õelamad vastased (no kes siis hiiri ei karda?). Kuid õõvastavad imed ei lõpe… nende tuhat kaaslast mahutava kosmoselaev tõstetakse kõige hiiglaslikema olendite esijäsemete abil üles ning viiakse minema - jättes nad ilma igasugusest varustusest!

Käib pauk, justkui oleks taevast meteoor kukkunud. Aga maa seest leitakse kõigest mingi raudkuul, mis viiakse kuuri varjule. Kohale rutanud konstaabel keelab seda kuuli edaspidi puutumast, kuna sõjaministeeriumi käsul peavad eksperdid sellised taevast kukkunud objektid kõigepealt üle vaatama. See on naeruväärne, leiavad kuulikujulise objekti leidnud kohalikud. Tundmatu ese viiakse laborisse, ja…

Nagu öeldud, üpris kurbnaljakas jutt, tulnukatest, kes tahavad head, aga kassid ja hiired ja inimesed ja ämblikud… pole just kõige külalislahkemad, pigem kipuvad neid hoolimatult tapma. Aga kõige hullem ootab neid vapraid tulnukaid veel ees… Päris lahe retroulme.

ulmekirjanduse baas

John Wyndham - Krüüsalised (2017)

Selle raamatu kohta võiks öelda vana hea ulme - tuumarelvade tõttu on enamik maailmast juba mitu sajandit elamiskõlbmatu, radiatsioon põhjustab allesjäänud eluslooduses kõiksugu väärastusi, osad ellujäänud inimesed võitlevad rassipuhtuse eest - ehk siis kõiksugu mutandid tuleb hävitada. Õige inimene peab välja nägema selline nagu ta võis olla vanal ajal, enne tuumakatastroofe.

Aga radiatsioon ei põhjusta vaid füüsilisi muteerumisi, muuhulgas on osadel inimestel lõkkele löönud telepaatilised võimed. Mis on muidugi rassipuhtuse eest võitlejatele sobimatu. Loo peategelane ongi lapsena avastanud endas telepaatilise võime, ning nii on moodustunud telepaatiliste võimetega laste salajane grupp, kes üksteist toetades püüavad vältida nende hirmsa saladuse ilmsikstulekut - muidu ootaks neid halvemal juhul hukkamine või kastreerimine ja tsivilisatsioonist väljaheitmine. Aastad mööduvad ning olukord läheb noortele täiskasvanutele üha keerulisemaks, paistab, et ühel hetkel nad avastatakse - aga mida teha?

Lähebki nii, et nende grupeeringul võetakse natist kinni, peategelane koos paari kaaslasega peab põgenema saastunud äärealadele, kus ootavad ees aga kõiksugu kahe- ja neljajalgsed mutandid. Kuid… põgenikel tekib telepaatiline side välismaailmaga, kus asub telepaatiliste võimetega inimeste kogukond, ning neile lubatakse järele tulla - kui muidugi põgenikel õnnestub pääseda rassipuhtuse eest võitlevate karistussalklaste ja mutantidest metslaste käest.

Ühelt poolt on see lugu paras camp (“vana hea ulme”), teiselt poolt… noh, huvitavalt kirja pandud. Peategelased on kaitsetud igalpool - nii omade keskel, mutantide juures, ka telepaatide kogukonna esindaja on kuidagi kahtlaste mõtetega. Maailmahäving kui jumalapoolne järjekordne kaardisegamine meelepärase maailma saavutamiseks - mis muidugi suurt usku praeguse tsivilisatsiooni tulevikku ei süsti.

“Iga osa definitsioonist on sama tähtis kui teised. Kui üks laps selle raamidesse ei sobi, ei ole ta inimene ja järelikult ei ole tal hinge. Ta ei ole Jumala palge järgi tehtud, ta on imitatsioon ja sellistes on alati mõni viga. Ainult Jumal suudab luua täiuslikkust. Kuigi kõrvalekalded võivad meile paljuski sarnaneda, ei saa nad tegelikult inimesed olla. Nad on midagi hoopis muud.” (lk 57)

ulmekirjanduse baas

tüdrukute raamaturiiul

Simon Clark – Trifiidide öö (2016)

Järjelugu Wyndhami „Trifiidide päevale“; õige keskpärane põnevuslugu täis dramaatilisi seiklusi ja imepäraseid pääsemisi – küllap selline teksti ühekülgsus oligi lõpuks see, mis tegi raamatu puhul meele mustaks. Juhtumid lähevad üha grandioossemaks, paljastuvad kõiksugu vandenõud ja salasepitsused, trifiidid arenevad ka nagu hullu... selle kõige keskel kaob ära teksti inimlik külg, peategelane ja tema kannatused lähevad kuidagi nihu, see jääb vähe masinlikuks.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas on möödunud 30 (või 25?) aastat eelmise raamatu sündmustest ning nüüd on peategelaseks eelmise raamatu peategelase poeg. Kes on lendur ja kes erakordsete ilmaolude tõttu teeb hädamaandumise trifiidide eest kaitstud saarelt eemal, kus kohtab metsikut tüdrukut, kes on... trifiidi-immuunne. Peagi korjab tema ja tüdruku sealt (ei ütle, kust) üles ameeriklaste luurelaev, mille meeskond uurib Euroopa olusid. Päästetud toimetatakse vastu nende tahtmist New Yorki – suurlinn asub nüüd Manhattani saarel, aga elu seal pulbitseb... kuid nagu peategelane avastab, on seal omad veidrad ja häirivad küljed. Ühtlasi selgub, et linna valitseb mees, kellel oli eelmises raamatus väga dramaatiline kokkupuude meie peategelase isa ja emaga. Linnavalitseja paljastab plaane, kuidas maailma trifiididelt tagasi vallutada (tähtis roll on trifiidi-immuunsel tüdrukul), ühtlasi pakub liitu peategelase kodusaarele – kus on leiutatud viis, kuidas trifiide kütuseks kasutada.

Ent päev enne ekspeditsiooni kodusaarele peategelane röövitakse ja ta avastab end New Yorgist eemal, nö metsnike juures. Siin paljastuvad mehele New Yorgi räpased saladused ja ta otsustab vaba maailma metsnikke aidata jne. Siis toimub see ja teine ja kolmas, palju inimesi saab siin ja seal nii inimeste kui trifiidide läbi surma (tegevusse astuvad muuhulgas hoopis uued trifiidiliigid; eks neist saaks kirjutada järgmisi raamatuid, kuidas nendega dramaatiliselt madistada jne).

Ühesõnaga, asi läheb liialt fantastiliseks. New York on selline moodustis, mille puhul on raske aru saada, kuidas see kolmsada tuhat inimest ootamatult luksuslikku elustandardit kogeda saavad (hea küll, mitte küll kõik). Või kuidas kohalik meditsiiniteadus niivõrd innovatiivne on. Jajah, inimesed on nutikad, aga kuskil löövad nagu ressursid piiri ette või nii. Ja kõik need seiklused, mida peategelane koos uute liitlastega läbi teeb... paljuks läheb. Tekst läheb iga peatükiga üha uskumatumaks – või koguni seebiooperlikuks, kui tekstis hakkavad tegutsema superkolmikõed, see oli vist punkt, kus raamat hakkas mulle üle viskama, muutus vähe totraks või ka lapsikuks. Kas peatükke peab stabiilselt lõpetama tõdemusega, et järgnevalt lähevad asjad teisiti kui plaanitult... no selline võte hakkab järjepidevalt kasutatuna päris ärritama.

ulmekirjanduse baas

John Wyndham – Trifiidide päev (2015)

Arvasin, et kunagi nooremana olin seda raamatut lugenud, kuid samas ei tekitanud lugu mingit äratundmist. Tegemist siis hoiatusromaaniga – mis juhtub kui surkida loodusega (sel üllal eesmärgil, et üha suureneva inimkonnaga on tekkinud Maal ressursside puudus) ja millised tagajärjed võivad olla võidurelvastumisel (äsja kasutusele võetud tuumarelvadele on nüüd suurem huvi kosmose- ja biorelvadel – eks siin ole II maailmasõja järelmõju, mille õppetunnina sooviti masse hävitada võimalikult distantsilt ja põhjalikult). Kui järele mõelda, on päris hämmastav, et 1951. aastal ilmunud romaan niivõrd otseselt viitab kosmosetehnika ohtudele.

Nimelt on tegelastel toimunu kohta üks versioon, et inimeste masspimestamise on põhjustanud just Maa orbiidile viidud keemiarelva katsetus või õnnetus sellega. Ja eks trifiididki on tekkinud nõukogude teadlaste uuringute tagajärjel. (No lihtsam ja rõõmsam seletus oleks, et trifiidid on võõrpäritoluga olendid, mis nõukogude teadlaste kätte sattusid ja see hilisem masspimestumine on põhjustatud trifiidide kamraadide tegevusest.) Ehk siis edasi tekib küsimus, et kas ja kuidas saaks inimkond edasi püsida peale sellist katastroofi – kui jätkusuutlikuks osutub see vaid tühine osa inimestest (kes peavad ellujäämise nimel võitlema vallapääsenud trifiididega). Kas ellujääjate järglasi ootab järkjärguline metsistumine – sest pole ressursse, millega teadust teha, kõik peavad tegutsema vaid ellujäämise nimel; need teadmised, mis katastroofist pääsenutel on, kaotavad oma kasutusvõimaluse juba ühe põlvkonnaga. Eks selliseid hoiatavad metsistumisvisioone on nii mõneski romaanis käsitletud.

Wyndhami romaan tekitab vastandlikke tundeid – ühelt poolt on huvitav visioon, teiselt poolt üsna tavalises põnevusromaani laadis kirjutatud tekst, mistõttu tänapäeva mõistes oleks seda raske pidada heaks (ulme)kirjanduseks. Jah, klassikaline tekst, aga... va vanamoodne. Hiljuti lugesin arutelu science fictioni kohta, kus kommentaarides toodi välja et hea ulme puhul on oluline nii “hea science” kui “hea fiction”; võrdlemisi fantaasiavaese inimesena hindan vast “fictioni” osa seda enam. Nii on ka Wyndhami teksti puhul tegelased üsna üheplaanilised, mis vahel paneb haigutama.

Ahjaa, romaani puhul on tegemist uustõlke, mitte taastrükiga. Taimede kommunikatsiooni kohta saab lugeda näiteks hiljuti ilmunud populaarteaduslikust raamatust “Mida taim teab”.

ulmekirjanduse baas
reaktor