Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...

Philip K. Dick - Beyond Lies the Wub (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Huumorikalt masendav lugu tähtedevaheliste reiside teostajatest, kes koguvad planeetidelt erinevaid eluvorme. Nii ollakse Marsil ja muuhulgas satub nende kogusse sealaadne paks elukas. Et proviandist on kitsas käes, on laevakaptenil plaan see orikas lihaks teha. Ainult et… tagasiteel selgub, et see notsu oskab rääkida ja on vägagi teadlik niisugusest tõurastamisplaanist - tegemist on omaette kosmoserassiga, keda marslased kutsuvad wubiks.

Wubid on rahumeelsed olendid - et nad on nii kohmaka kehaehitusega, eelistavad nad teiste rassidega sõbralikult suhelda, mis muudab nad üpris intelligentseks olenditeks (miks mitte maalaste etemaks); neil on koguni telepaatilised võimed. Ning see… tekitab meeskonnas hämmastust, kuna wubiga vesteldes ei esine nad just kõige teravamate pliiatsitena pinalis. Vestelda on muidugi tore, aga süüa on niisamuti vaja, nii otsustab kapten selle orika maha lüüa ja kokale üle anda. Wub küll palub mõistmist ja püüab kaptenit meelitada kõiksugu uute teadmistega; kuid enesekindel mees on lapsepõlves sigade kasvatamisega kokku puutunud ja seega pole tal seatapmisega probleeme. Küll aga hakkavad probleemid ilmnema söögilauas, kui wubi mekitakse…

Ühesõnaga, musta huumori pärlike, mis võiks viimaks eesti keeles ilmuda. Mingis mõttes kui karm ülesäratus lastekirjandusest, kus loomad räägivad inimestega kui võrdne võrdsega. Samas - kui see, mida sa sööd, muudab sind nii kiirelt… siis võiks küsida, kes / mis tegelikult peale jäi.

ulmekirjanduse baas

Philip K. Dick – Mees kõrges lossis (2016)

Kas see oli nüüd otseselt autori soov, aga põhimõtteliselt on see raamat loetav metaalternatiivajaloolise teosena (kuigi mitmed raamatust kirjutajad rõhutavad, et tegelikult on see alternatiivajalooline osa teoses pigem sekundaarne). Ehk siis Dick kirjeldab sellist maailma, kus II maailmasõja võitsid Saksamaa ja Jaapan (no Itaalia ka) ning teose toimumisajaks on 1960ndate Ameerikas, mis on sõjajärgselt enamvähem ülesehitatud – ja kolmeks jaotatud sakslaste (Atlandi ookean), jaapanlaste (Vaikne ookean) ja nende vahel asetseva ameeriklaste puhverriigi poolt. Aga nüüd lisandub meta-tasand, ehk mängu tuleb ühe puhver-ameeriklase kirjutatud ajaloofantaasia, kus sõja võitsid ameeriklased, inglased ja venelased... aga ka see utoopia on vägagi erinev Dicki enda kaasaja reaalsest poliitilisest olukorrast. Ja et tegemist on ikkagi niivõrd irduv-eripärase autoriga nagu Dick, pole ükski maailm just... ülemäära lihtsa toimimisviisiga, seda siis eelkõige jaapanipärase müstika igapäevaellu toomisega.

Olen seda romaani kunagi hallil ajal lugenud, aga nüüdseks loomulikult sisu unustanud. Tegemist pole vaid fantaasiaromaaniga, autor laseb aegajalt tegelastel loovida süvapsühholoogilistes hoovustes (muidugi, eks see ole vaieldav, kas neid meeleseisundeid just niimoodi nimetada). Ja eks mõneti vaieldav on, kas romaani lõpetab selge finaal või jääb järjekordses zen-hetkes pidama; sakslased ja jaapanlased jäävad võimule, ameeriklased... manduvad-moonduvad edasi.

ulmekirjanduse baas

Philip K. Dick – Poodud võõras (2016)

Huvitaval kombel on ilmunud viimase aasta jooksul kaks Dicki tõlkekogu, mõlemas on jutte eelkõige viiekümnendatest (10/12). Eks tekstide nö asjade maailm võib olla tänapäevasele pilgule vähe naljakas ja iganenud, aga samas valikud ja küsimused, millega tegelased kokku puutuvad, on päris vaimukad ja kriipivad. See on kummastav ja ebamugav maailm, Dicki nägemused pole mingil juhul roosamannalikud robotijutud või optimistlikud seiklusjutud tähtede vahel. Dicki loodud tulevik on tume ja ahistav, need on hirmu ja õuduse jutud, millest mõni küll paratamatult eksib campi (nt „Mälestused kliendi omal valikul“ on õige... seebiooperlik – takkajärgi tuli mulle üllatusena välja, et see on ühe tuntud filmi alustekstiks; nojah, nägin seda viimati poisikesepõlves).

Kogumikust kerkib minu jaoks eelkõige esile „Sviblede häälestaja“ ja „Eelisikud“. Esimene algab õige kergel toonil, mis seejärel paiskub süngesse tulevikunägemusse tehisintelligentsi manipulatsioonidest. Teine jälle esitab üsna kõheda meetodi sellest, kuidas maailmas rahvastikku piirata. Nagu öeldud, Dicki tuleviku asjademaailm lähtub kirjutamise ajast, aga loode ideeline külg on samas... intrigeeriv (hmm, mõlemad lood on tegelikult rahvastiku kontrollist ja seda õige ebainimlikul moel). Dicki nägemused inimeseks olemise küsimustest võivad olla õige häirivad – ja seda mõttes, et need on inimkäitumist arvesse võttes tegelikult usutavad. Mingil põhjusel on inimkäitumisse sisse kirjutatud valmidus represseerida või olla represseeritav, olla iha või ori.

Huvitav, millised Dicki teosed võiks veel eesti keeles ilmuda? Ja milliselt kirjastuselt? Orpheuse Raamatukogus mõni lühiromaan? Või hoopis Kupra nüüdisklassika sarjas, kus on näiteks ilmunud Ballardi kaks romaani? Dicki loomet on veidi keeruline tutvustada nö tavalugejatele – esmapilgul on tegemist õige vanamoodsa ulmelise maailmaga (no tõepoolest, Marsi loomastik või Veenuse rohelised inimesed või kõiksugu tehnikasaavutused – ehk siis see eelmainitud asjade maailm), kuid tegelikult on see vaid fassaad, mille ees toimub näitemäng, kus esitatakse ebamugavaid nägemusi inimsusest.

ulmekirjanduse baas

Philip K. Dick – Vilistaja metsas (2015)

Et originaalid on ilmunud 1953. aastal, ei saa juttugi olla, et juttudes kujutletud tehnika pärineks sellest, mida praegu kasutatakse. Või et teistel taevakehadel oleks Maast märkimisväärselt erinev elu, nagu vist praegu üldiselt usutakse. Valitud lood on nüüdseks pigem vanamoodsa maiguga YA, pole siin noorematele lugejatele midagi hullu või häirivat (no paar lugu lõppevad üsna lohutamatult). Omamoodi on tegemist justkui Orpheuse Raamatukogu sõsarväljaandega – et maakeelses tõlkes saab lugeda ulmekirjanduse klassikat (ei tulegi ette, et kas peale Tolkieni tõlgete ja Fantaasia kirjastuse keegi veel enam nö vanemat ulmekirjandust avaldab?).

Kui raamatu kolm esimest lugu on omavahel ühenduses seoses Terra laienemisprobleemidega (kosmoses tegutsevad võõrtsivilisatsioonid pole just rahul maalaste laienemispüüdlustega), siis viimane lugu “Teine generatsioon” oleks mingil moel kaasa loetav näiteks “Saladusliku tsaari” maailmaga – peale Venemaa rünnakut on Maa radioaktiivne lahingutanner, Kuult (kuhu osadel maalastel on õnnestunud pääseda) organiseeritakse vastupanu vene vägedele, mida siis teostavad ÜRO üksused.

Venemaa on justkui võitmas seda tuumasõjast laastatud Maad endale, kui korraga jõudude tasakaal vägagi muutub, kuna venelaste vastu asuvad tegutsema mahajäetud maa-alustes tehastes valminud tapjarobotid (inimestel pole nende tootmisega mingit pistmist, arvatavasti teeb neid tehisintelligents? Okei, ulmebaasi kirjutistes on juttu ikkagi inimeste algatatud protsessist – kuigi kuidas siis venelaste tagalas selline töö käib? ). ÜRO võitlejaid päästab miski radioaktiivne tunnusmärk, mille peale hoiavad erinevas suurusjärgus tapjarobotid eemale. Kuid tootmine täiustub ning korraga saadetakse inimeste vastu nendega äärmiselt sarnased robotid, mis siis inimgrupiga kontakti saades hävitavad inimesed – ja vahet pole, kas tegemist Vene poole või ÜRO võitlejatega. Viimastele ellujäänutele terendub, et inimrobotite eesmärk on pääseda Kuule, et sealsed inimesed loojakarja lüüa ja nii inimeksistents lõpetada. Ja no muidugi, kes viimastest ellujäänutest on inimesed ja kes robotid – toodetakse üha täiustunumaid seeriaid, et inimesi õnge tõmmata.

Raamatu nimilugu algab muidugi fantastilise küsimusega. Iseenesest leiab tegevus aset Jupiteri kandis, ent see terralaste maailmaruumi hõivamine meenutab pigem omaaegset Austraalia vms allutamist – et tundmatu floora ja fauna ning pärismaalased, muidugi ka metsad ja muu särav loodus jne. “Mr. Tähelaev” - loo lahendus on täiesti jabur, kuidas on võimalik ühe paari järglastest uut inimgruppi välja aretada, selline oodatav hüperintsest näib nii haige, et sellele ei taha sekunditki mõelda. Muidugi on võimalus, et loo puänt ongi autori poolt nii kibedaks mõeldud (vaevalt, et Dick ei teadvustanud endale inimkonna üht iidseimat keeldu).

Avaloo puhul näib tõlkijal olevat soov komasid võimalikult ökonoomselt kasutada, järgnevate tekstide puhul on neid vähe tihedamalt teksti paigutatud. Aga ehk Dicki tekst ongi selline. (Kuigi jällegi, see avaloo tõlkimine on teistelegi hambusse jäänud.) Olemata dickiaan tuleb siiski tunnistada lugude toredat meelelahutuslikku väärtust (jällegi, Orpheuse Raamatukogu mõned vanaulme tõlked panevad ikka hambad valutama).

ulmekirjanduse baas
digital nerdland

Philip K. Dick – Blade Runner. Kas androidid unistavad elektrilammastest? (2001)

 Ei, ei unista.

Neil pole empaatiat, nad vaid jäljendavad inimesi, nad ei ole originaalsed. (“Ja originaalne on?”) Kas ulapeale sattunud androide peaks hävitama? Noh, miks mitte? Eks see ressursside raiskamine ole, ent võiks tootjate käest küsida, kas on ilmtingimata vaja luua inimeste välimusega identseid masinaid – kas sellel on muud mõtet kui vaid näidata oma tehnoloogilist võimekust? Miks Maa võimud sellele läbi sõrmede vaatavad? Kellele see kasulik on? Miks on tootjatele oluline, et kosmosekolooniate jaoks toodetavad androidid on inimestele niivõrd sarnased; on tootjad lollakad või, milleks vabatahtlikult sellist paranoiaõhkkonda luua? Millest selline kuritahtlikkus?

Dicki loodud postapokalüptiline maailm on päris lohutu koht, kõik see tolmusadu, mis lämmatab elu või õigemini põhjustab looduse väljasuremist. Ja inimsuse manipuleerimine – ühendu Merceriga, kasuta tujuorelit, jälgi Buster Sõbralikku; samas on ehk veider kõrvalekalle see loomaomaniku staatuse tähtsustamine (tõsi küll, see üsna sunduslik nähe).

Võiks öelda, et Dick on Strugatskite ameerikalik vaste (ja ka vastupidi), mõlemad loovad maailmu, mis ühtaegu irreaalsed ja inimlikud, painajalik ja samas häirivalt tuttav. Ning kõrvaltegelased võiksidki olla androidide armee, samaviisi võimu üleskeeratud tööriistad.

““Armastus naise või androidimitatsiooni vastu on seks. Ärka üles ja ole enda vastu aus, Deckard. Sa tahtsid minna voodisse naistüüpi androidiga – ei midagi enamat ega vähemat. Ka mul oli kord selline tunne. Siis, kui ma olin pearahaküttimisega algust teinud. Ära lase sellel ennast rööpast välja lüüa; küll sa kosud. Sa ajasid lihtsalt õige järjekorra sassi. Ära tapa teda – või ära ole juures, kui ta tapetakse –, et siis pärast füüsilises ihas piinelda. Asja tuleb teistpidi ajada.”
Rick jõllitas talle otsa: “Mine kõigepealt temaga voodisse...”
“... ja siis tapa ta ära,” ütles Phil Resch järsult. Kuiv, kalk naeratus ei kadunud ta näolt.” (lk 101)

ulmekirjanduse baas

Philip K. Dick "Exegesis" (2011)

See pole päris arvustus, vaid muljetamine ja nõuanne tulevasele potentsiaalsele lugejale. Hõlmates 900 lehekülge, püüab PKD mõtestada, mõista ja aru saada müstilisest kogemusest, mis tabab teda 1974. aastal. Nii pole tegu tema tavapärase/tavapäratu fiktsiooniga, vaid ühe tänapäeva huvitavaima religioosse/müstilise/filosoofilise/psühhoanalüütilise tekstimassiga, mis polnud avaldamiseks mõeldudki.
   Ja kuna see pole avaldamiseks mõeldud, siis pole see ka arvustamiseks mõeldud.



Dick started the journal after his visionary experiences in February and March 1974, which he called "2-3-74." These visions began shortly after Dick had impacted wisdom teeth removed. When a delivery person from the pharmacy brought his pain medication, he noticed the ichthys necklace she wore and asked her what it meant. She responded that it was a symbol used by the early Christians, and in that moment Dick's religious experiences began:


In that instant, as I stared at the gleaming fish sign and heard her words, I suddenly experienced what I later learned is called anamnesis—a Greek word meaning, literally, "loss of forgetfulness." I remembered who I was and where I was. In an instant, in the twinkling of an eye, it all came back to me. And not only could I remember it but I could see it. The girl was a secret Christian and so was I. We lived in fear of detection by the Romans. We had to communicate with cryptic signs. She had just told me all this, and it was true.

For a short time, as hard as this is to believe or explain, I saw fading into view the black, prisonlike contours of hateful Rome. But, of much more importance, I remembered Jesus, who had just recently been with us, and had gone temporarily away, and would very soon return. My emotion was one of joy. We were secretly preparing to welcome Him back. It would not be long. And the Romans did not know. They thought He was dead, forever dead. That was our great secret, our joyous knowledge. Despite all appearances, Christ was going to return, and our delight and anticipation were boundless.

In the following weeks, Dick experienced further visions, including a hallucinatory slideshow of abstract patterns and an information-rich beam of pink light. In the Exegesis, he theorized as to the origins and meaning of these experiences, frequently concluding that they were religious in nature. The being that originated the experiences is referred to by several names, including Zebra, God, and the Vast Active Living Intelligence System. From 1974 until his death in 1982, Dick wrote the Exegesis by hand in late-night writing sessions, sometimes composing as many as 150 pages in a sitting. In total, it consists of approximately 8,000 pages of notes, only a small portion of which have been published.

Besides the Exegesis, Dick described his visions and faith in numerous other works, including VALIS, Radio Free Albemuth, The Divine Invasion, The Transmigration of Timothy Archer, one brief passage in A Scanner Darkly, and the uncompleted The Owl in Daylight, as well as many essays and personal letters. In Pursuit of Valis: Selections From the Exegesis was published in 1991.

Ühest küljest on see dokument huvitav kindlasti PKD armastajatele, või psühholoogile, või filosoofidele. Mulle meeldis lõpuks lugeda vaid illmselt filosoofiadoktorandist toimetaja ääremärkuseid, kes kommenteerib PKD'i lõike, mõtteid või lähenemist.
   See raamat on iseenesest klassika, või moodne religioosne tekst. Inimene pöördub oma vabal tahtel (vist) tagasi reaalsuse otsingutele. Gnostitsism, reaalsus, Jumal - kõik saab pahupidi pööratud. PKD otsib meeleheitlikult seletust kogetule ja talletab kõik oma päevikulaadses kaustahunnikus. Siin on mees, kes kogeb ise midagi, mis on püha ja ületab reaalsuse ning lõpuks on tema otsing ju meie kõigi otsing. Ainult, et meid ei taba üldiselt müstilised kogemused nii kõva litriga.
   Ise lugesin seda lõikude kaupa ja otsisin lõpuks huvitavamaid märksõnu, kuna ka endal sarnaseid, kuid leigemaid juhtumeid olnud. Vahva ja hirmus, kui mõned ideed ja asjad temaga klappisid. Muide, ta mainib ka salapärast kirja Eestist, mille saab 70ndate keskel ja mille koheselt FBI'le edastab, olles tol ajal tohutult paranoiline ja kartis igasugu jälitamist. Ilmselt sellist tegelast jälitatigi.
   Aga jah, siin kohal ma ei püüagi arvustada arvustamatut, vaid allun irratsionaalsusele ja kõikehõlmavale salapärale. 

Philip K. Dick "VALIS" (2012)

Lõpuks ristus minu tee VALIS'ega. Teadsin selle olemasolust läbi tänapäeva popkultuuri, müstitsismi ja kirjanduse, kuid alles peale eelmise raamatu lugemist (Peake "The Daemon") otsustasin seda lugeda. Õigemini oli see raamat mu huviorbiidis ja siis sattusin Rahva Raamatus seda märkama ja teadsin, et ma pean selle ostma. Mitte vaid ostma, vaid ka läbi lugema. PKD oli viljakas ulmekirjanik, kes polnud mingi kampsunis vanatoi. Elu oli täis ulmelisi seikasid, mis muutusid elu lõpupoole aina tugevamaks, võttes üle tema tavalise reaalsuse.
   "VALIS" on tegelikult temaga paari aasta jooksul toimunud võimsa, religioosse kogemuse kokkuvõte, mis esitatud jutu kujul, et see üldse trükki pääseks. Alguses plaanis mees välja anda mu arust siukse paksu traktaadi Looja, tõelise reaalsuse ja aja olematuse teemadel. Mahukas ülesanne! Siis on hea, et see ulmekirjanikule anti. Loo keskmes on varjatud kujul PKD ise, kes näeb 1974. aastal reaalsust ja püüab ülejäänud elu jooksul nähtust aru saada. Ehk siis hakkab ta ühel hetkel kuulma hääli ja nägemusi nägema. Hääl ütleb: "Võta oma paarikuune poeg ja vii ta kohe haiglasse või ta sureb." No läkski ja selgus, et pojal tõepoolest mingi sünnidefekt ning viivitus oleks surmav olnud. Seejärel võtab PKD asja tõsiselt ja hakkavad juhtuma asjad. Hakkab ise skisofreenia ja valgustatuse piiril kõikima, sellest sõpradele rääkima ja kirjutamagi.
   Põhimõtteliselt puudutab see raamat suuresti gnostikute, varajaste kristlaste ja maailmareligioonide põhialuseid. Tegelikult pole aasta 2013. või tema puhul 1974. - aasta on 93 B.C. vms ja me oleme ikka veel Vana-Roomas. Kristus, Budda ja muud tegelased on olnud elavast informatsioonist inimkehas elavad Jumala saadikud, kes meid vabastama tulnud. Meie ise elame aga Mustas Rauast Vanglas. MRV on põhimõtteliselt võltsreaalsus, illusioon. Aega ei eksisteeri. PKD tegelane võtab raamatus uskumatu kiirusega läbi igasugused loomismüüdid ja metafüüsilised mõttekäigud, nii et hoia piip ja prillid. Loed ühe lõigu ära ja mõtled, et okei sellest saan veel aru ja siis järgmise koha pealt mõtled, et tüüp on ilmselgelt skisofreenik.
   Minul oli muidugi palju tuttavaid kohti, mis mõjusid imelikult. Ulmeraamatu pähe on ta müünud muidugi tõeliselt müstilise kogemuse kirjelduse ja kulgemise. Samas on see mu arust huvitavam, kui tema muud teosed (mida olen vähe lugenud kah...). On kohti, mis jätsin lihtsalt vahele kuna ma ei saanud midagi aru ja mõtlesin kas tõesti tema sai. Kunagi loen veel uuesti üle, kuna minu arust on tegu moodsa mütoloogiaga ja huvitava tekstiga üldiselt. Kellele ulmeromaan, kellele filosoofiline arutelu ja kellele skisofreeniline sonimine.

Philip K. Dick – Koloonia (Mardus 2001)

Inimsoole sobivaid planeete katsetav ekspeditsioon töötab planeedil, mis on kui paradiis – pole siin viiruseid ega ohtlikke ilmastikutingimusi ega muid jamasid. Liiga hea, et olla tõsi! Ja tahetakse anda luba, et planeeti saab asustada, siin saaks jätkuda inimkonna tavaline tegevusmudel (ehk planeedi ja elukeskkonna lagastamine, nagu nukralt nendivad ekspeditsiooni juhtivad liikmed).

Kuni juhtub see, mis juhtuma peab – üht uurijat asub korraga kägistama mikroskoop, ja seejärel püüab sama meest surmata saunalina ja püksirihm. Kallaletungid tabavad teisigi, ja vahel letaalselt. Oh õudust, paistab, et planeeti valitseb miski protoplasmalaadne kuri ollus, mis suudab perfektselt jäljendada ükskõik millist anorgaanilist vormi. Mis teha? Kas põgeneda planeedilt ja riskida, et ülimalt ohtlik ja tabamatu võõrolend liigub siit planeedilt koos meeskonnaga ära? Või lasta sajaliikmelisel ekspeditsioonil end ükshaaval ära lahustada ning keelata igasugune kontakt planeediga? Juhtub see, mis juhtub. Aga mis täpsemalt? Kas see on tegelik happy end?

ulmekirjanduse baas

Philip K. Dick – Valis (1995)

“1) Jotka ovat yhtä mieltä kanssani ovat mielenvikaisia.
2) Jotka eivät ole yhtä mieltä ovat vallassa.” (lk 66)

Teoses sisalduv tükati esitatud traktaat ajab hulluks, raamatu lõpus uuesti täismahulisena loetuna pole kuigivõrd kergem. Veider, veider tekst inimese siseilmast ja selle lepitamisest välisilmaga. Siinse blogi eesti raamatutest võiks “Valise” vasteks olla ehk Kasaku romaan.

“1) Jotkut vallassaolevista ovat mielenvikaisia.
2)He ovat myös oikeassa.” (lk 68)

loterii
ulmekirjanduse baas