30 märts, 2024

Meelis Friedenthal “Punkti ümber”, Varrak (2023)

 

(Sisu sai vist ka veidi reedetud, aga eks need, kes tagakaasi, arvustusi ja muud enne lugemist ei loe, need ju niikuinii ei loe.)

Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.

Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.

Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.

Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.

Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.

Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.


( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)

Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)

Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)


29 märts, 2024

Siegfried von Vegesack - Jaschka ja Janne (2023)

 

Lugu, mida kirjeldatakse lõbusana, ei pane mul õieti naljasoont tööle - pigem on see nagu kurbust tekitav vaade Tartu baltisaksa maailma, mis parasiteeris selles ülikooli linnas. Buršielu, mille eesmärk oligi vaid lõbutseda (eks praegusedki korporandid näe vaeva oma baltisaksluse jäljendamisega), sest teaduskraadi sai hiljem omandada mõnes Euroopa ülikoolis. Üsna ajuvaba mõelda, et samaaegselt (ehk siis 20. sajandi alguses) oli üsna tublilt arenemas eestikeelne teadus.


Aga jah, ülikooli õppetegevusest pole siin pea midagi, eestlastest vaid Janne, teenija Kadri ja voorimehed ning siis anonüümne mass (nagu peategelane ütleb, oli baltisakslasi Tartus tegelikult tühine hulk - kuigi kesklinn oli nende valduses). Eks natuke uskumatu tundub, et tegevus paigutub Esimese maailmasõja eelsetesse aastatesse; elulaadi kirjelduse järgi võiks see toimuda kasvõi sajand varem, niivõrd … oma reaalsus (mis minusugusel tõelisel marurahvuslasel tekitab tuska, nähes põlisrahvast nii tähtsusetuna - muidugi, kes oli selle raamatu adressaadiks, kirjutamisaeg võis koguni 1960. aastatel olla?).


Ent nagu öeldud, huumor ei hakanud õieti tööle, aga see vast isiklik probleem. Autoril iseenesest igati üldhumaanne hoiak, mis on muidugi kena.



28 märts, 2024

Elo Viiding - Tõmban! (Looming 3, 2024)

 

Lugu 1980. aastate lõpu lapsepõlvest, kui noor tütarlaps püüab oma kohta leida. Ehk siis teismeiga, kui kõige tähtsamaks saab sõpradega seotu ja enesega eksperimenteerimine - antud juhul siis suits ja alkohol, poisid pole veel meeli vallutanud.


Ainult et need tüdrukud, kellega peategelane suhtleb, elavad hoopis teises maailmas kui peategelase humanitaaridest pere. Need on pigem proletaarlased, üksikemade kasvatada. Aga peategelane tahab olla nagu teised, vajadusel suitsetadagi ja nii koguni suitsu alla tõmmata - kuid see võib teadagi lõppeda koledalt. Viimaks pöördub ta oma ise poole, et see aitaks tal esimest suitsu proovida. Isa aitabki.


Tekst ehk peamiselt tuletab meelde seda ajastut, milline veidrus see oli oma varakapitalismi algusega, kui inimesed said ühtaegu elada nõukogudeaegse moraali ja läänelike ihadega, aeg enne kauboikapitalismi. Või noh, kuidas siis tüdrukust sirgub neiu.


Samas ajakirjas intervjueerib Igor Kotjuh autorit, eks sealtki leia kergelt mõnd mõtet selle teksti tõlgendamiseks. Igal juhul, ajakirjal paistab olevat keskmisest tugevam proosanumber.


27 märts, 2024

Mari Kukk - Üheksa päeva Viiviga (Looming 3, 2024)

Üks veidramaid proosapalasid, mida olen viimase aasta jooksul Loomingust lugenud. Kui teksti jooksul arvasin, et tegu on paroodiaga Viivi Luige aukartuse asjus, siis teksti lõppedes läks nagu … jälle käest ära.


Lugu siis sellest, kuidas üks naine läheb puhkama väikeasulasse koos Viivi Luige värske raamatuga “Kuldne kroon”. Ta vaatleb raamatut, ennast, väikeasulat ja selle elanikke, võrdleb mälestusi enda lapsepõlvekogemustega. Tulemuseks on üheksa päeva jõudeheiastusi.


Eks probleem seegi, et ma pole peale “Seitsmendat rahukevadet” ja “Ajaloo ilu” suutnud rohkem huvituda Luige 21. sajandi raamatutest, ja noh, eks ikka tekitab imestust, kui hardunult ta värskest loomest räägitakse. Aga noh, igaühele oma. Eks selles tekstis on ka huvitavaid kujutelmi, vahel ka õige ürgseid, et siis … jah.


Üllatusega selgus, et olen tegelikult varem sellelt autorilt jutte lugenud, nüüd ei oska enam midagi arvata.



26 märts, 2024

Monica-Linde Klemet - KaVa-Ǝ (Looming 3, 2024)

 

Päris vaimukas lugu lähituleviku heaoluühiskonnast (kaugelt erinev Friedenthali tulevikunägemusest), kus kõiksugu mugavusteenuste kõrval on naistel võimalik kasutada ka äppi “Kannatusevaba Elu” (Taiwanist!). Esitad küsimuse, äpp vastab kas “jah”, “nii või naa”, “ei” ja seda iga eluvaldkonna puhul, esitades soovi korral põhjendusegi. Tulemuseks ongi kannatusevaba elu. Kui äpp peakski eksima, on võimalik saada suur kahjuhüvitus (kui suudad tõendada).


Äpi kasutus maksab küll palju, kuid viimaks loo peategelane Piia soetab selle. Tõepoolest, elukvaliteet paraneb. Ainult partneri valik paneb kukalt kratsima või noh, tekitab puhast meeleheidet, sest äpp praagib välja kõik ihaldusväärsed mehed ja kiidab heaks … mingid plönnid. Ühel kontserdil kohatud mehega suhtlemist alustades otsustab Piia usaldada oma sisetunnet. Hoolimata äpi negatiivsest hinnangust.


Nagu öeldud, kirjeldatakse heaoluühiskonda, ja mitte just kõige tõsisemalt (näiteks eneseleidmiseks tuleks sõita Leetu, mitte Indiasse; ja muidugi see nägemus tuleviku-Tallinnast). Lugu ongi kui omamoodi pikaks veninud anekdoot ja sellisena päris lahe. Sellelt autorilt teine loetud tekst, nii kõhna tõendusmaterjali pealt justkui paistab, et Klemet julgeb katsetada eri maailmadega (mõlemal puhul on küll tekst esitatud läbi noorema naise silmade).


22 märts, 2024

Mart Kangur - Pöörduks (2024)

 

Luule, mis reflekteerib murtud südant ja neid emotsioone, mis sellesinatse olemisega kaasneb. Must masendus, lootuskiired, mälestused, irreaalsed ihad. Ehk siis midagi sellist, mida igapäevaselt ei taha keegi enam kogeda. Et tegu paistab olevat üsna sõnaosava kirjutajaga, siis luuletused pakuvad vahelduseks mitmeid sõna- ja mõttemänge, pole vaid tuimalt halamine olnu ja võimatu teemadel.


Eks kahtlemata tekib mingil moel võrdlus eelmisel aastal ilmunud Kalju Kruusa “Üleelamiste vanakesega”, aga noh, Kruusa teos oli vast vaheldusrikkam ja argielu rikastavam. Muidugi, ma pole kuidagi tuttav Kanguri varasema viie luulekoguga, seega on puudu igasugune kontekst.


see ei ole enam luule

see on luule vari

see mida luule heidab

veel minevikust

mille varjus

ta sai midagi öelda

ja enam ei saa

mida ta varjas

oma uhkete sõnadega

nüüd räägib

vari ise

sellest mis jäi ütlemata

sellest mis jääb ütlemata

ta variseb

luule krahhina

su poole 

(lk 37)

 


mu süda

on südametu

ükskõikne tuim julm

armastab

keda ise tahab

või üldse mitte kedagi

hulgub nagu hunt

mu elus ringi

on tükk aega kadunud

ja siis äkki

paistavad põõsast

ta põlevad silmad

(lk 48)

 


teha veel üks kohv

kohv teispool kohve

ülikohv

kohv mida pole vaja

mõeldamatu kohv

kohv mis on liiast

liigkohv

jääkkohv

kohv väike k

iha kohvjekt

puhas kohvtsendents

postkohv

lõpuaegade kohv

kohv to end all kohvs

kohverkohv ärasõidukohv

ärakeerukohv

pealekohv

kohv à venir

gelassenkohv

kofferance

mitte-kohv

ceci mille ma nüüd teen

n’est pas une kohv

ma ei tunne ta maitset

ma ei tunne ta lõhna

ma ei tunne ta mõju

aga ma kategooriliselt

imperatiivselt

pean ta tegema

ja jooma

ära lase seda tassi

must mööda minna

kuningas uba

mu must

saatus

(lk 59)


21 märts, 2024

Seio Saks - Jagamatu vandenõu (Looming 3, 2024)

 

Lühike jutt sellest, kuidas peategelane on kutsutud ja võetakse vastu sekti, sest arvatakse, et ta on eriline. Kuna ta on Indiviid, mitte meiesugune lahterdatud inimene.


Tegevus leiab aset Inglismaal, aastal 2025, kuskil väiksemas kohas ja sealse iidse kiriku juures. Tegelasteks on kaks eesti meest - üks on sektist ja teine väljavalitu. Valiku kriteeriumiks oli sel korral peategelase üsna keskpärased ilukirjanduslikud katsetused, mis samas aga annavad aimu erakordsemast inimesest, kes on need kirjutanud.


Neljaleheküljeline jutt, milles nagu midagi oleks, aga samas jääb kuidagi … hämaraks. Või kuidas seda nüüd õieti lugeda?


20 märts, 2024

Jan Kaus - Kohakuti (Looming 3, 2024)

 

Autor on ette võtnud õige suure suutäie - algab tekst kui omamoodi põlvkonnalaeva ja tehisintellekti lugu, siis on mõned põneviku hetked, seejärel tõusevad esile küsimused inimeseks olemisest ja jumalikkusest.


Ja kõik see mahub sekundi sisse, 350 valgusaastat Päikesesüsteemist eemal, kuhu sond on teel olnud 1560422 aastat. Ühesõnaga, teksti esimene pool on justkui kõvaulmeline, aga samas teise poole pigem filosoofilisemad teemad on ikka hulga olulisemad. Ja no posthumaansus. Ja tehisintellekt, mis seda kõike haldab ning reeglid seab - väidetavalt inimkonna huvides (kuigi noh, eks sel tehisintellektil on kõvasti … omapoolset algatusvõimet).


Kaasamõtlemist ärgitav jutt, eks iseasi on, kas see just tavalist ulmelugejat kaasa tõmbab, Kaus ajab eelkõige oma rida.


19 märts, 2024

Meelis Friedenthal - Õunapuu (Looming 3, 2024)

 

Tekst, mis paneb korralikult stressi tööle, andes ülevaate lähiaastate minevikust ja tulevikust; loo peategelane võtab selle kuidagi väga tabavalt kokku, kõik see koroona ja Vene agressioon ja need erinevad usud, kuidas maailma parandada. Ja kuidas inimesed neile reageerisid. Ja siis lähituleviku võimalused, mis … noh, kõigi hirmude summa või nii.


Teksti algul on toimetusepoolne märkus, et tegu on sel aastal ilmuva eesti hopepunki antoloogia jutuga (miks see siis varem ilmus, ei saa aru), niiet Friedenthal siiski annab … veidi lootust. Autori käsitööoskused on eesti kirjanduse puhul kahtlemata üle keskmise (eks seda tõendab ka äsjane proosaauhind), seega tekst oskab köita lugejat ja teda seejärel väänata.


15 märts, 2024

Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

 

Sellise vihikuna jäävad need mälestused kuidagi … kergeks, tõepoolest tahaks näha rohkem ajastu konteksti - noh, mis õieti toimus seal 1905. aasta paiku või kuidas oli I maailmasõja meeleolud tsaari-Venemaa suurlinnades (meenub, et aastaid tagasi olen lugenud prantsuse diplomaadi mälestusi, millest küll halligi ei meenu). Eks rohkem saab aimu Leniniga seonduva puhul; Rasputiniga jutt jääb kuidagi väga isikukeskseks - ja noh, see Rasputin on kuidagi totter fenomen (või siis iseloomulik tollasele tsaaririigi koorekihile?). Tõlkija Ilona Martson on järelsõnas toonud välja, et tekstid on kirjutatud eri aegadel - kui Lenini puhul 45 aastat hiljem, siis Rasputinist ilmus juba 1924. aastal.


Ega nüüd Leninist endast palju polegi, pigem siis ühe mässumeelse ajalehe lühike lend: õhin, millega see algatati ja kuidas see siis Lenini sekkumisel oma lõpu leidis (sest niikuinii pannakse see kinni, aga vähemalt peaks töölised saama oma sõnumeid esitada; kõiksugu ühiskondlike ja kultuuriliste teemade asemel). Aga noh, see vasakpoolsete möll ja valmidus radikaalseteks sammudeks, samas vastukaaluks ohranka tegutsemine ja marurahvuslaste sepitsused. Kuidas korrakaitseorganid töötasid linnades ja piiril (võõra passiga välismaale minek polnud just keeruline (kuid passi omamine küll), eks sellest ka muuhulgas Lenini tulek ja kadumine).


Nojah, ootused olid vähe suuremad, kuid eks sellised mälestused lööksid tõesti pigem massiga kui et valitud paladena.



14 märts, 2024

Malka Older - Cumulative Ethical Guidelines for Mid-Range Interstellar Storytellers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Jutu mõte on selles, et inimesed vajavad meelerahu nimel reaalset interaktsiooni teiste inimestega. Ja kui peaks toimuma reaalsed tähtedevahelised reisimised, siis kõiksugu meelelahutusmeediatest ei piisa selleks, et hoida reisijaid mõistuse juures. Selleks on vaja ikkagi teist inimest (ja inimgruppi), kellega jagada jutte või kogemusi, et saada lihtsalt meelelahutust või midagi õppida.


Tekst on siis ülesehitatud diskussioonivormis, kui sellistel tähtedevahelistel reisidel kasutatavad palgalised jutuvestjad vahetavad mõtteid ja kogemusi seoses nende eetika koodeksiga. Mis on nende töö eesmärk, milliste piirangutega tuleb arvestada, kuidas on kogemused erinevate inimgruppidega. Ja kuidas see kõik neile töötajaile endile mõjub.


Eks see natuke idealistlik tundub, et selline vanamoeline jutuvestmine võiks tegelikult olla turvaliseim viis inimesi mõistuse juures hoida, selliste pikkade reiside puhul; et noh, täiustatud Homeros või nii. Ehk liigoptimistlik, aga küllap ma olen lihtsalt pessimistlikum inimsoo mõistlikkuse asjus.



13 märts, 2024

Josef Nesvadba - Kapten Nemo viimne seiklus (Einsteini aju, 1964)

 

Ootamatult hea lugu, mis koosneks justkui kahest osast - kõigepealt pikem osa tekstist, mis algab kui parimas traditsioonis vähe lapsik retroulmelik seiklusjutt ja siis teksti viimased lehed, kus läheb korraga … korralikuks psühholoogiliseks andmiseks.


Ehk siis on üks tšehhi päritolu tähelendur, kes tõuseb üleilmseks kangelaseks ning edaspidi usaldatakse tema meeskonnale kõige ohtlikumaid ülesandeid. Meest tabab vähe suurushullustus ning ta peab end omamoodi kapten Nemoks koos Nautiluse meeskonnaga. Aga kuulsusest ja seiklustest saadav adrenaliin jätab oma jälje suhetele maapealsete kaaslastega.


Viimaks palutakse igavlevale (ja vananevale) meeskonnale viimast ülesannet - minna kohtuma võimalike tulnukatega, mis võiks meie Päikese ära hävitada. Ainult et kui ülesande täitmine õnnestuks, siis nad jõuaksid Maale tagasi tuhande aasta möödudes. Muidugi! Milline viimane seiklus!


Kohtutaksegi planeedisuuruse tulnukalaevaga - selle asemel, et see laev õhku lasta, satutakse kontakti nende olenditega - kes/mis on siis õige veidrad olendid ja tehnoloogiliselt kaugel ees. Ning neil on maalastele üks küsimus - millele need ei oska kuidagi vastata. Tulnukad jätavad Päikese hävitamise ja suunduvad edasi. Kui aga siis kapten ja tema meeskond on tuhande aasta möödudes tagasi Maale jõudnud …


Vaat see lõpuosa kontrast ongi see, mis teksti üllatavalt heaks muudab ja millele see varasem retroulmelik seiklusjutt on pinnast kenasti valmistanud (sest noh, kogu jutt võinukski olla vaid tagasijõudmisest). Eks siit võiks kindlasti leida paralleelle ameerika vanameistrite juttudega, aga kas nüüd Nesvadba nende tekstidega nii tuttav olla sai.





12 märts, 2024

KT Bryski - Folk Hero Motifs in Tales Told by the Dead (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Autor on siis võtnud ette juurelda, et milliseid muinasjutte või muistendeid võiksid jutustada surnud oma surnute ilmas. Mis siis autorile tähendab seda, et omal moel peavad need olema vastandid maistele juttudele. Millega algaksid need tekstid? Ja kuidas oleks vastand või mugandus lõpule “ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni”, kui surnute maailma ongi igavene. Äkki on sealgi oma … paradiis või midagi: surnute maailma järgne maailm (antud loos siis “the Maw”).


Ja äkki on surnutelgi oma trikster, ühenduslüli surnute ja ja surnutejärgse, ee, maailmaga. Või on seegi trikster legend, mälestus elavast maailmast - kuidas saab keegi olla esimene surnu, kui ometi pidanuks sellele eelnema kõiksugu protoinimesed ja inimahvid ja mis kõik veel.


Lool on huvitav algidee, aga selle elluviimine jääb minu meelest fantaasiavaeseks. Et noh, kas siis vastandumine või peegeldumine on just kõige originaalsem lahendus. Noh, muidugi, kui tõesti olla originaalne, kas see võiks siis olla õieti loetav või arusaadav meie kogemustest lähtudes. Või noh, ehk tõesti on surnu vaid antipood elavale inimesele. Mitte et ma seda ise arvaks.


08 märts, 2024

Félix Guattari - Kolm ökoloogiat (2024)

 

Guattari pateetika oleks nagu pärit hoopis teisest ajastust; ajast, mil oli lootust, optimismi. Ajast, mil kõik näis veel võimalik, kui võtame ühiselt ette ja teeme. Sest probleemid, millele Guattari osutab, need ongi realiseerunud ja hulleminigi kui ta seda siin tekstis visualiseeris. Mingil moel võiks seda teksti nimetada luhtunud utoopiaks (või noh, jumal küll, ehk ikka kuskil tagaplaanil selline protsess tiksub ja uuristab mõrasid maailmakorda?).


Eks selliste tekstide lugemine on justkui kogemus haritud inimese ennastimetlevast sõnavoost (nagu ka Nietzsche puhul). Kõik need mõttemängud ja sõnaloome, kõik see teoreetiline revolutsioon; meeliülendav, aga samas nii … õhuloss. Teoreetiliselt võime kujutleda rohujuurest algavaid revolutsioone, mis võiks pikemas perspektiivis kuhugi laieneda, aga … need jäävad mõttemängudeks, tugitoolifilosofeerimiseks, omasuguste vestluseks. Või ehk selline lugemine peakski eelkõige valgustama intellektuaale, mingil moel õilistama, kuidagi kitsamast ringist välja pudenema. Seeme või nii.


Ott Puumeisteri tõlge on muidugi aukartustäratav, tõlkija paistab olevat üsna kodus Guattari üldisema mõistemaailma ja selle arenguga. Sellise essee tõlkimine näib justkui mõne luuleteose vahendamisega eesti keelde, pea iga lõik paistab olevat paras puremine.


Selle aasta Loomingu Raamatukogu senini üsna ilukirjanduskauge: kõigepealt küll Pihelgase hea lühiromaan, kuid seejärel hoopiski baltisaksa mälestused, siis Nietzsche võitlus titaanidega ning nüüd siis … üks prantslaslik maailmaparandamine (järgmine raamat peaks küll olema luulekogu eesti raskema poole luuletajalt). Noh, tegelikult küll hea vaheldus tavapärasele fantaasiakirjanduse kirjavarale.


“Niisiis, kuhu me ka ei vaataks, leiame igalt poolt sellesama terava paradoksi: ühest küljest arendatakse pidevalt uusi teaduslik-tehnilisi vahendeid, millega saaks potentsiaalselt lahendada peamisi ökoloogilisi probleeme ja suurendada ühiskondlikult kasulikke tegevusi planeedil; teisalt aga ei suuda praegune ühiskondlike jõudude korraldus ja subjektiivsuse formeerimise viis neid vahendeid hõivata ega ka enda kasuks rakendada.” (lk 10)

 


“Ühiskondliku vabanemise eest võitlejatel tuleb ümber kujundada teoreetiline raamistik, et välja valgustada pääsetee praegusest allakäigust, mis on painajalikum kui kunagi varem. Välja ei sure mitte ainult liigid, vaid ka inimliku solidaarsuse sõnad, fraasid, žestid. Vaikuse suitsukatte all lämmatatakse vabanemisvõitlused, mida peavad naised ja uued proletaarlased: töötud, “marginaliseeritud”, immigrandid…” (lk 18)

 


“Kõigi ökoloogiliste praktikate tuumne probleem on see, et mittetähistavad katkestused, eksistentsiaalsed katalüsaatorid võivad küll olla käeulatuses, kuid ilma lausumisseadeta, mis annaks neile väljendusliku toe, jäävad nad passiivseks ja ähvardavad koost laguneda (siit tasub otsida ärevuse, süütunde ja üldisemalt kõigi psühhopatoloogiliste korduste juuri). Protsessuaalsete seadete puhul kutsub väljenduslik mittetähistav katkestus esile loova korduse, mis moodustab inkorporaalseid objekte, abstraktseid masinaid ja väärtusuniversumeid, mis kehtestavad end nii, nagu oleksid nad alati “juba seal” olnud, ehkki nad sõltuvad täielikult neid sünnitanud eksistentsiaalsest sündmusest.” (lk 19)


 

“On oht, et ei pruugi enam ollagi sellist asja nagu inimese ajalugu, kui inimkond end radikaalsel moel käsile ei võta. Kõigi võimalike vahenditega tuleb ära hoida domineeriva subjektiivsuse entroopiline levik. Selle asemel, et jääda alatiseks peibutavate majanduslike väljakutsete lummusesse, tuleb tagasi hõivata väärtusuniversumid, mille rüpes saaksid singulariseerimisprotsessid taas omandada sidususe. Uued ühiskondlikud praktikad, uued esteetilised praktikad, uued enesepraktikad suhetes teisega, võõraga, kummalisega - selline tegevusprogramm paistab olevat nii kaugel praegusest kiireloomulistest vajadustest! Ja ometi leidub väljapääs meie aja suurtest kriisidest selles, kui artikuleeritakse

  • tärkav subjektiivsus;

  • muunduv sootsium;

  • keskkond sellisel kujul, kus teda saaks taasleiutada.” (lk 35)

 

07 märts, 2024

Maria Dong - In The Beginning of Me I Was A Bird (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Tekst, mis on küll siin antoloogias paigutatud fantaasiakirjanduse alla, aga samahästi võiks esindada ulmet. Sest noh, kõik need kehavahetused ja teadvusevahetused ja taevast kukkunud eluvormid, noh, see on muidugi iseenesest fantastiline, aga samas ka ulmeline. Eks see tekst on selline, et kas lähed kaasa autori fantaasialennuga või siis see on üks parajalt tüütu sõnamulin. Minu jaoks jäi see teine variant.


Nagu autor järelsõnas kirjutab, oli selle kirjutamine tema jaoks väga huvitav kirjutamisprotsess - esialgne plaan korea mütoloogiat kasutada võttis hoopis teise, oma suuna, mida oli siis huvitav järgida. Ehk siis, inspiratsiooniplahvatus või nii, mis iseenesest võikski olla vaba kirjanduse kese. Ja mis on paratamatult autorikirjandus, mitte lugejakirjandus. Ja mis siis viib ikka selleni, et tihti on tekst raskelt seeditav, kuna nõuab lugejalt enam kui tavaline ilukirjanduse lugemine. Eks ma võin ennast vabandada, et võõrkeeles lugemine ongi raskem jne … aga on nagu on.


Kui esmatutvus Dongiga oli päris huvitav kogemus, siis see tekst jäi õige kaugeks.



06 märts, 2024

Kim Fu - Pre-Simulation Consultation XF007867 (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Jutu pealkiri ongi täpselt see, millest tekst ongi - ehk jutuajamine kliendi ja teenusepakkuja vahel, sellest, mida klient võiks kogeda enda soovitud simulatsioonis. Klient soovib kohtuda surnud emaga. Kuid see on võimatu nagu operaator ütleb: see võib tekitada liigset segadust, tekitada sõltuvust ja seejärel kliendi reaalsustaju segi minna. Küll võib ta kogeda pea kõike muud - hullamist kuulsustega või ajaloolist lahingut või mis iganes. Aga samuti on keelatud vahekord reaalsete loomade ja lastega. Kui see loom pole muidugi väljamõeldud, nagu näiteks ükssarvik või nii. Ent surnud lähedastega ei saa kohtuda.


Isegi kui operaator tahaks isiklikult kliendi soovile vastu tulla (sest simulatsiooni seanssi ei salvestata), oleks seda operaatori pärast võimatu teha - tehisintellekt analüüsib nende seansieelse vestluse salvestust ning tehisintellektil puudub nö naljasoon.


Nagu näha, tõusevad siin esile mitmed eetilised küsimused, mis on muidugi oodatav reaktsioon kõigi nende valikute ja keeldude peale (sest ega ma siin kõike ei maininud). Jutu küll lõpetab omamoodi puänt, kui nüüd autorist õieti aru sain, mis teeks siis teksti enamaks kui keskpäraseks.



05 märts, 2024

Theodora Goss - Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Kolm keskkoolisõpra otsustavad luua kujutlusliku koha nimega Pellargonia, saades selleks inspiratsiooni ühe sõbra professorist isa raamaturiiulist leiduvast ajakirjast “Journal of Imaginary Anthropology” (mida see isa küll peab parajaks totruseks). Kolmel sõbral on erinevad tugevused, mida siis väljamõtlemisel rakendada; nii hakkavad nad tootma Wikipediasse artikleid ja viimaks koostavad koguni sellele ajakirjale artikli, mille saadavad ära selle professorist isa nimel (kellel pole muidugi asjast aimugi). See kujuteldav Pellargonia on Vahemere regioonis paiknev väikeriik, mis asub nii Hispaania kui Prantsusmaa mõjuväljas.


Üks sõber avastab korraga talle suunatud reklaami, kus pakutakse lennuvõimalust Pellargoniasse; siis avastatakse Youtube’s erinevaid videosid. Kooli ajalooõpetajagi viitab sellele väikeriigile seoses ühe tunnis käsiteldava teemaga. Ja professorist isa kutsutakse korraga sinna konverentsile - riigis on küll rahutu olukord (nagu sõbrad on kokku kirjutanud), kuivõrd põhjapoolsem osa riigist mässab kuningavõimu vastu. Mistõttu kohalejõudnud isa satub niisamuti otse sündmuste keskmesse …


Lugu on esitatud kirjavormis, mille kolm sõpra on koostanud sellele kujuteldava antropoloogia ajakirjale, et saada rahalist toetust isa päästmiseks. Seal on siis esitatud järjekord, kuidas see plaan sündis ja ellu viidi ning kuidas siis … reaalsus väändus vastavaks. Tekstis on mitmeid tekstisiseseid kommentaare sõpradelt endilt, mis on noh, eakohased või nii.


Juttu võiks pidada otseseks järjeks “Cimmeria” tekstile, mitmel puhul viidatakse tollele üliõpilaste eksperimendile: kohustuslik koolitöö vs entusiastide loome. Ja noh, Goss on teadagi hea autor.