23 juuli, 2017

Johannes Anyuru „Paradiisist tuli torm“. Varrak 2014 (208 lk), tlk Heidi Saar.


"Kõrges rohus jookseb poiss. Ta jookseb ühest kohast eemale. Ja edaspidi seostatakse teda alati selle kohaga."

Esimene kolmandik oli kuidagi distantseeritud, järsujooneline ja kõledavõitu. Ma teadsin, et P on autori isa, aga ma elanud talle veel isiklikult kaasa. Naersin ainult endamisi (mitte, et loos midagi naljakat oleks olnud), et loen Rootsi kirjanikult ühe Ugandalase elulugu ning viibin raamatu sündmustikuga hoopis Kreekas ja Tansaanias. Siiski, raamatus on äärmiselt meisterlikult läbi põimitud erinevates ajaliinides toimuvad lood, esimeses pooles on selgrooks P lugu, mis algab lennuakadeemiaga ning liigub sealt läbi Rooma, Sambiasse, Tansaaniasse ja veel edasi; paralleelselt aga ka karmi ülekuulamisega tagasi Aafrika pinnal. Vahele on põimitud lapsepõlv Ugandas vägivaldse venna majas, kuhu ema ta väikse põnnina pärast isa surma saatis. Erinevad ajalised liinid täiendavad üksteist osavalt. Ühel hetkel ütleb lapsepõlve minevikus vend, et nende vanem veli John on surnud. Ent mõned lehed edasi saab P lennuakadeemias Johnilt kirja. Uudistest on P juba kuulnud, et Ugandas toimus riigipööre. „Rinnus voolav tunne. John kaebas kirjas, et muudkui sajab. Aga Ugandas oli kuivaperiood.“ Mulle meenus selle peale Viivi Luige „Ajaloo ilu“, kus telefonis tuli kasutada koodväljendeid. Sama siin selle vihmaga „templi järgi oli kiri saadetud vaid kaks päeva pärast riigipööret. Kiri vihmast.“

Sarnasel moel põimuvad erinevate aegade sündmused edaspidigi, ühel hetkel lisandub ka minajutustaja, autori enda liin – sedagi korraga erinevates aegades. Ning alguses pisut jäiga, hakitud ja kaugena mõjunud lugu hakkab lugeja üle järjest enam võimust võtma. Vangilaagrist põgenemine paneb tõeliselt hinge kinni hoidma. Lehtedelt õhkub ehedat hirmu, tunnet, et kaalul on tõepoolest kõik, ning samas tegutsemist sellest hoolimata, riskimist ja panustamist, sest mitte millegi tegemine oleks veel halvem. Ning P on tegelane, kellele kaasa elada on iseenesest kerge – ühest küljest naiivne unistaja, teisest küljest visa, sihikindel ja ellujääja.

Tekstist on aimata, et autor on luuletaja. Kuigi P, tema isa, lugu on jutustatud mõnevõrra distantsilt, keskendudes põhiliselt selle sisemise tumepunkti, trauma lahtikirjutamisele, mis justkui must triip puusüüs näib ulatuvat ema poolt hülgamisest läbi vägivaldse lapsepõlve, eluunistuse kustumise ja piinamise, vangilaagri ning lõputu pagulaselu kuni isa viimase hingetõmbeni. Kuid lugeja võib ise aimata, et rääkimata on jäänud kõik see triviaalsena näiv helgem pool, et olemas olid ka valged triibud, mitte, et see halba kuidagi vähendaks, aga terviklikkuse huvides ei tohiks lugeja seda unustada. Kasvõi autori olemasolugi tõestab, et peab olema olnud ka midagi head, ka armastust. Ja lõpus on mõni lihtne lause, mis ilmeksimatult näitab, et P-l oli inimesena teistele paljutki anda, et kannatuse lugu ei ole ainus lugu.

Samuti on siin raamatus otse loomulikult paras ports Aafrikat. Seda muutlikku kaost, mida oleme harjunud uudistest kuulma, kuid kunagi ei ole ma suutnud isegi teadlikule pingutusele hoolimata meeles pidada kõiki neid riigipäid ja rahutusi ja kõike muud. Nüüd vähemalt tean, kes on Uganda president ja kuidas ta selleks sai. Nimi Museveni imbub loosse taaskord väga leidlikult – kuigi see leidlikkus on tõsielu teene, siis on autor väga meisterlik jutustaja. Kõigi nende erinevate liinide, neis leiduvate vihjete ja märksõnade – mis aitavad tervikut liita, korraldamine ja paigutamine, lennundustarkuste ja poeetiliste kirjelduste vahelepõimimine on kokku pandud justkui sümfoonia, igal ajaliin ja lugu on eri instrument ning kokkukõla on üks terviklik ja mõjus heliteos. Ainult võrdlused ei mõjunud minu jaoks alati veenvalt, ma ei suuda nt ette kujutada, et tõmbluku kinnitõmbamise heli võiks piisavalt sarnaneda kanga käristamisele. Ent see võib vabalt olla ka minu probleem.

Veelkord sain tunnistust Aafrika mitmekeelsest virr-varrist, eri suguharude segadikust – ei ole ju Aafrika riigid rahvusriigid nagu Euroopas, vaid kolonistide suva järgi kaardile tõmmatud jooned. Mind lummas suulise traditsiooni ülimuslikkuse ilming vangilaagri osas. Kuidas vangid jutustasid üksteisele oma kodulinnu – sõna otseses mõttes. Kirjeldades tänavaid, seda kus miski paikneb ja kust kuhu kuidas minna. Lummas taaskord pikkade jalgsimatkade iseenesestmõistetavus mööda lõputut kuiva tolmust teed päikese all, ilma teeviitade ja selgelt märgitud piirideta. „Muld kätel on punane. Punane muld. Ta ajab end viimase meeleheitliku pingutusega püsti. Kisumu lähedal on muld punane.“

Kui raamatu lõpuks käest sain panna läksin Kampalasse (Uganda pealinn suure Victoria järve kaldal) uitama. Tahtsin minna ka Kisumusse viivale teele, punast mulda oma silmaga kaema, aga Nigeeria ei ole Google’i autosid ilmselt oma pinnale lubanud. Võisin imetleda vaid siinseal tehtud 360 kraadiseid ülesvõtteid, millest üks, Hiina saatkonna ees. Kahju, et mul ei antud võimalust vaadata, kas jõuaksin (kirjalikult ümberjutustatud) suulise pärimuse põhjal Itaalia saatkonnani. Muidugi, aastakümneid hiljem ei ole garantiid, et see samas kohas on.


"Kõik isaga seonduv on nii vormitu, kõik libiseb haarates eest ära, kõik on varjud, jutustused, mis muutuvad. Kõik on ajalugu."

22 juuli, 2017

Ivan Narodny - Tehismees (Vikerkaar 6, 2017)

Jutt on iseenesest kohutav vanaaegne lora, mille mõneti päästab päris anekdootlik puänt. Et siis lugu ajakirjanikust, kes avastab Jurjevi ülikooli bioloogiaprofessor Pakterovi erutava saladuse - nimelt on mees võimeline valmistama tehiselu. Ja mitte ainult nö pookimiste-ristamiste abil - professor Pakterov on loonud koguni tehisüsa, kus kasvab tehislaps. (Väike allusioon “Professor Dowelli peaga”.) Ajakirjanik ei tohi nähtust enne kõssata kui see laps on täismeheks sirgunud.


Mööduvad paar aastakümmet ning professor on kolinud koos oma kaadervärkidega Ameerikasse, sama on teinud loo peategelane. Ühel päeval on ajakirjaniku ukse taga noormees koos kirjaga - ajakirjanik on vapustatud, see on see üsas arenenud laps. Nüüd otsustab peategelane selle teadmise rahaks teha - kuid midagi pole justkui õige. Noormees jutustab kõiksugu imelugusid kokku, niisamuti on kirjutanud ulmeloo (ehk siis vahepeal on õige metatekstuaalne hetk) taevast ja põrgust. Ent nagu öeldud, ajakirjaniku esmaseks kohuseks on ikkagi faktide õigsust kontrollida.


Sellise teksti puhul on kirjanduslikust kvaliteedist raske rääkida, pigem võiks nipsakalt öelda selle kohta bulvarikirjandus, mille eesmärgiks eelkõige lugejaid hämmastada. Et tegemist on eesti päritolu autoriga (sünninimeks Jaan Sibul; tõlkele on lisatud ülevaade autori värvikast elukäigust), on muidugi igati vahva avastus… kui vaid tekst poleks selline aegunud plära.

Tekst loetav Vikerkaare lehelt.

21 juuli, 2017

Diaa Jubaili - The Worker (Iraq +100, 2016)

Masendav nägemus tulevikumaailmast, kus maavarad on energiatootmiseks ära kasutatud. Oli nafta, oli uraan, olid veel mõned senitundmatud võimalused. Rohkem pole võimalik Maad kurnata (võibolla). Nii on Basra linn üha enam vajumas korralageduse võrku - kuigi linna valitsev imaam kinnitab oma kõnedes, et ajaloos on hullemaid aegu olnud kui praegu. Ajad, mil inimkonda on hävitanud katk või muud haigused, või kui näljast on inimliha söödud või inimesi orjadeks müüdud: “praegune olukord on muidugi raske, aga mitte nii raske”.

Noh, igal juhul läheb tekst sümbolitihedaks, kirjeldatakse tuleviku Basras valitsevat jubedat olukorda ning seda, millise jälje on jätnud sajand varem hukatud Saddam Hussein oma rahva hinge. Kirjandustekstina pole jutt just märkimisväärne (või ehk see kontekst ei hakka minu puhul tööle), autor on küll püüdnud pakkuda mitmesuguseid belletristlikke võimalusi, aga...

20 juuli, 2017

Nnedi Okorafor - History (Djinn Falls in Love, 2017)

Hiljuti lugesin Okoraforilt õnnetust Nigeeria astronaudist, kes pole pääsenud 14 aastat endisest nõukogude kosmosejaamast tagasi Maale (sest avalikkus teab, et ta on õnnetuses surnud) ning kelle noor sugulane organiseerib nigeeria petukirjad, seda siis õnnetu astronaudi ja tema väidetava hiigelteenistuse nimel. Kuid käesolev lugu on hoopis nigeerlasest nõiast nimega History, kes on väga võimas nõid ja ei tea, mida ta täpselt teeb.

Et tegemist on tänapäevase nõiaga, siis ta teeb oma poolikud oskused rahaks, esinedes lauljannana, selleks tarvitades kohaliku maagilise olendi abi. Aga mitte ainult - lisaks aafrika maagiale otsustab nõid oma tähtsaima esinemise puhul (kuulus telekanal filmib seda!) kasutada araabia päritolu maagilist jõudu ehk džinni. Etendus tulebki võimas (sest seda tulevad lisaks inimestele vaatama mitmed kohalikud maagilised olendid ja jumalused), ainult et esmapilgul õige katastroofiliste järelmõjudega - muidugi, sõltuvalt vaatepunktist, kas asja hinnata inimeste või jumaluste vaatenurgast.

Okorafori nõid pole nö põlisnigeerlane, ta vanemad on tulnud Ameerikast tagasi kodumaale, sellega on ka ehk seletatav, et History ei saa nõidumist korralikult käppa - ta pole juurteni kohalik, lihtsalt õnnistatud väga eriliste võimetega. Eks see tekst jäi mulle - nagu ikka selle antoloogia puhul - lõpuni mõistmata. Et mida / keda siis History õieti üles äratas, mil viisil teda ära kasutati, mis õieti juhtub, kui ühendada Musta Aafrika ja Araabia maagia - esmapilgul mitte just väga palju head.

18 juuli, 2017

Trevor Noah "Born a crime". Penguin Random House, 2016.



Tegemist on memuaaridega autori lapse- ja noorukipõlvest Johannesburgis. Pealkirja otsetõlge oleks “Kuritööna sündinud”, ehk siis aastal 1984 valitses Lõuna-Aafrika Vabariigis veel kurikuulus apartheidi režiim, mis jagas ühiskonna rassi alusel kastidesse (valged, värvilised ehk hollandlaste ja khoisani hõimurahva järeltulijad, mustad) ning Šveitsi sakslasest ja xhosa järeltulija kujutas juba pelga oma olemasoluga ränka korrarikkumist. Praeguseks on Trevor Noah tuntud koomik USAs – The Daily Show nimelise ühiskonnakriitilise huumoriprogrammi eesotsas.

Raamat on pisut ehk minu-sarjalikus stiilis ja väga hea silmaringiavardaja LAV-i osas ning autori pilk olukordade ja ühiskonna analüüsimisel on nii empaatiline kui analüüsiv. Loo üheks kangelaseks on ka peategelase ema – naine, kes kõigi keeldude, kitsenduste ja raskuste kiuste keeldus laskmast olukorral end tagasi hoida ning elas õigusele oma elu korraldada nii nagu tema ise heaks arvab, ning mitte lasta nn „vaestemaksul“ (sellel, et vaeste vanemate lapsed oma tulevikule keskendumise asemel pühendavad elujõu vanemate ja sugulaste elujärje parandamisele, mis ilmselgelt kehtib ka Eestis) oma laste elu mõjutada.

Kuna autor on ikkagi elukutseline koomik ning raamat peaks olema kokku kirjutatud muuhulgas ka erinevatest lugudest, mida esinemistes kasutatud, siis saab tõsistest teemadest hoolimata pisut ka kõhulihaseid liigutada. See, kuipalju just, sõltub muidugi konkreetsest lugejast. Ise leidsin keskelt vähemalt ühe koha mis tõhusalt õigesse kohta läks. Muidugi on ka tõsisemaid teemasid ja mõnes kohas tuleb pigem (liigutuspisar) silmanurka.

Kuna raamat on kirjutatud ikkagi esmajoones ameeriklastele, siis on seda (ida)eurooplaselgi mõnus seedida - eraldi on välja toodud (Lõuna-)Aafrika kultuuriruumi omapärasid ja just selline narratiivne vorm, kus ollakse korraga lugemiselamuse kaudu nii "asjas sees" kui külaline laseb mõnes mõttes teist kultuuri ehk eriti hästi aduda. Näiteks on hindamatu see koht lapse, kurja vaimu ja värske sooja kakajunniga... Ja põnev on näiteks lasta kohale jõuda tõelusel, et LAV-is on 11 riigikeelt ning ka nelja keelt oskav polüglott, võib hõlpsasti keelehätta sattuda. Meie siin Eestis tunneme end ehk pisut uhkelt, et mitmekeelsus on kultuuriliselt loomulik nähtus ja küll iga eestlane tönkab ikka võõrkeelt või paari, aga LAV-i keelerikkusega võrdlemine toob asjasse jälle pisut värskemat perspektiivi...

Sophia Al-Maria - The Righteous Guide of Arabsat (Djinn Falls in Love, 2017)

Tragikoomiline lugu tänapäevasest traditsioone hindavast islamiusulisest perekonnast kuskil Araabia poolsaarel. Tegemist on võrdlemisi rikka suguvõsaga, seega saavad nad endale lubada satelliittelevisiooni ja interneti kasutamist, niisamuti tutvuda koomiksite ja muude lääne pahedega (nt alkohol, võõramaised hoorad). Selle pere populaarseim telesaade on üks araabia diasporaa naistekanali nõuandesaade, kus kõiketeadja mees jagab nõuandeid koduperenaistele - olgu siis kui tahes intiimsed küsimused.

Sellises maailmas kasvab noormees Khaled, kes on naispere võimu all ja pole jõudnud veel machoks kujuneda.Viimaks on aeg abielluda ning tale leitakse kohalik korralik beduiinist naine. Noored abielluvadki, aga siis põrkab noormees kokku probleemiga - ta abikaasa on kuidagi… erinev kui mehe ootustes. Kuigi pulmaööl on naisel menstruatsioon, tahab ta ikkagi meest rahuldada (justkui oleks tal varasemaid kogemusi!). Päevi hiljem avastab mees ta eraasjadest vibraatori, seejärel tundub, justkui oleks naine oleks selle vibraatoriga osalenud ühes pornofilmis. Mees kuuleb nõuandesaatest, et seksist liialt huvituvad või seda vältivad naised võivad olla deemonist vaevatud, nendes võib asuda džinn. Nii otsustab mees traditsioone järgides naise deemonist vabastada. See operatsioon… on ehk mõnest vaatepunktist mõneti kaheldava tulemusega.

Eks sellise teksti puhul võiks mõeda feministlikes reaaliates - kuidas tänapäeval ei saa islamiühiskonna naised olla vabad ja kuidas infoühiskonna tingimustes naiste alaväärsust taastoodetakse. Puhastustseremooniaks saab netist alla laadida vastavate palvete helifailid (ja siis iPod pähe suruda, et kuuldava mõju suurem oleks), nö teledoktorid jagavad konservatiivset vaimutoitu, mis taastoodab allasurutud naisi. Nagu selle antoloogia eelmise teksti puhul, on rõhk (minu jaoks) pigem ühiskonnakriitilisel lähenemisel kui eriskummaliste olukordade vahendamisel. Ühesõnaga - probleemistik on kenasti nähtaval, aga isikupärane kiiks jääb puudu (vastupidiseks näiteks on sama antoloogia Amal El-Mohtari lugu, mis jääb oma literatuurses vaat et krüptiliseks).

16 juuli, 2017

Hans Alla - Ennastsalgavad kangelasteod (Värske Rõhk 50, 2017)

Ettevaatlikult võiks kaaluda, kas selle loo puhul võiks täheldada ulme mõningaid elemente. Või mitte, lihtsalt sürri panemine. Igatahes, tegemist on… hooldekodu-hullumajaga, kus kõiksugu mehed… puhkavad lendudest. Muuhulgas kosmosesse? Või on see illustratsioon tavapärase hullu ümbritseva tajumisest; tema jaoks on see kosmodroomi tagahoov, kuhu visatakse ebastandardseid või iganenud lendureid, aga tegelikult… lihtsalt erivajadustega hooldekodu argielu? Ja mis punane paraad seal ikkagi toimub? Vildakas nõukogude aeg? Kas taimeteepläru, mida hooldatavad peavad tubaka asemel suitsetama, on siis kanep?

Ühesõnaga, mitte ei saa aru, aga tekitab emotsioone ja see on peamine. Tavamõistus ütleb, et tegu on justkui hullumaja-looga, samas on järjepidevalt viiteid kõiksugu katselendudele, mis justkui… lubaks nõrgalt arvata, et äkki… on midagi loo normaalse mõistuse maailmas midagi reaalset. Või siis mitte? Kui Feldmanise puhul sai kurdetud liigse normaalsuse pärast, siis selle loo puhul lendab katus kenasti segaselt.

15 juuli, 2017

Andris Feldmanis - Isa nägu (Värske Rõhk 50, 2017)

Inimesed, kes on lugenud autori debüütromaani, ei leia sellest jutust suurt midagi ühist romaaniga. Siinne lugu juurdub hoopis kaasaja Eesti kuritegeliku maailma telgitagustesse. Peategelane on elanud 15 aastat naise ja pojaga Hispaania väikelinnas, kus nad peavad sukeldumistarvete poodi. Ta on pagenud Eestist, kuna andis ülestunnistuse, mis vangistas pikaks ajaks ta sõbra, kes oli ühtlasi väikese kuritegeliku ühenduse juht. Niisiis pääses peategelane vastutasuks vanglast ja ta põgenes perega lõunamaale, kus lasi operatsiooniga nägu muuta - et keegi kaasmaalastest teda ära ei tunneks.

15 aastat on teatavas mõttes ikkagi pikk aeg ning peategelase poeg on nüüd 18-aastaseks saades paras täismees. Ühel päeval on ta aga kadunud… ning peagi ootas peategelase kodusel aadressil kiri, mis sisaldas fotot - tema ja ta vangis istunud sõber (kes on nüüdseks enneaegselt vabastatud) poseerivad kaamerale. Ainult et… sõber näeb nüüd hulga vanem välja ja peategelase asemel on pildid ta poeg, kes on otsekui isa suust kukkunud (noh, näooperatsiooni eelse isa moodi). Kirjas on koht ja aeg, millal kohtuda. Peategelane ei ütle naisele sõnagi eelseisvast, võtab relva ja sõidab Barcelonasse kohtumisele.

Feldmanis on püüdnud sisse elada niisuguse ekskriminaali hinge, kes on nüüd hilisemas keskeas mees. Minevik oli nagu oli, hea, et sellest vabanes, aga kas pidevas hirmus elamine on just see vabadus, millele ta Eestist lahkudes lootis, eks see on omaette küsimus. Lugu on kirjutatud igati korralikult, samas ei saa öelda, et siin oleks just sellist nooruslikku särtsu, mida justkui ootaks noorte täiskasvanute ajakirjast - muidugi, miks peakski Värske Rõhu iga proosapala olema millegi poolest provokatiivne või emotsev? Eksole.

14 juuli, 2017

V. Villik - To Tallinn by your own car (1973)

Voldik ei anna reisimarsruudist muud teada, kui et turistil on võimalik autoga sõita Leningradist Tallinna. Tee peal on Narva, kus on võimalik (ehk tohib) peatuda, seal on 1 bensiinijaam ja 1 söögikoht välismaalastele. Sõita tohib ainult päevasel ajal ja maanteelt ei tohi kõrvale kalduda.

Tallinnas ootab turiste 3 hotelli kesklinnas ja 1 motell Kloostrimetsas. Raha saab vahetada eelkõige hotellides, valuutat võib kulutada  hotellide baarides ja ühes välismaalastele mõeldud poes. Kui on soovi teisi Eesti linnu külastada, tuleb selleks kokku leppida Inturisti reisibürooga ning kokkuleppele jõudes võib kasutada ainult Inturisti transporti.

Tallinn on ilus linn. Siin on palju koole ja mitmeid tööstusi, siin on kena vanalinn. Niisamuti ootavad turiste meeldivad restoranid ja kohvikud. Inturisti kaudu on võimalik külastada varieteed ja muid kultuuriasutusi. Kui vaja, saab autot pesta ja hooldada Veerenni tänaval. Kui soovite muuta reisiplaane, peate seda kooskõlastama Inturisti büroos.

Kui autosõidul juhtub mõni tehniline probleem, siis liiklusmiilitsa patrullid toimetavad su sinna, kuhu vaja. Parem kui sa oma autoga seda liiduvabariiki ei külasta, ent valuuta kuluks hädasti ära. Nael kummi.

Netist ei leidnud kahjuks trükise kaanepilti, seeasemel siis tootmiskoondis Norma müstiline rinnamärk 1973. aastast.

13 juuli, 2017

Karen Joy Fowler - Me oleme kõik täiesti endast väljas (2016)

Mis on selle romaani õpetusiva, ei oskagi täpselt sõnastada. Võiks öelda “inimlikkus”, aga kuivõrd tegevustikuga on seotud inimeste hulgas üles kasvanud šimpans ning tema… õigused iseolemisele, siis “inimlikkus” pole just õige märksõna - sest šimpans pole ikkagi inimlaadne toode, vaid Fowleri nägemuses ikkagi iseseisev elusolend (sel puhul võiks rääkida “loomulikkusest”?). Loom, kes on inimesele väga sarnane (kelle märkimisväärne erinevus on füüsiline võimetus rääkida), kuid siiski eraldi loomaliik (kuivõrd ka homo sapiens sapiens on üks loomaliikidest ning et inimahvidel ja inimestel on ühised eellased).

Kõigest sellest armastusest, mille osaliseks saab šimpans Fern oma kasuperelt, hoolimata on siiski selge, et Ferni loomulik keskkond pole inimeste hulgas; romaani peategelase Rosemaryga üleskasvamine on Fernile ikkagi trauma ning paratamatult lõppevad sellised eksperimendid kas inimahvi surma või kasuperest eemaldamisega - kuivõrd inimahvid on teistsugused sotsiaalsed olendid, keda pole võimalik küllaldaselt inimlikustada.

Eks Fowleri hingele on okkaks ka loomkatsed, mida ühel või teisel viisil serveeritakse inimsoo hüvangu tarbeks. Kas kõiksugu parfürmeeria jms katsed on inimkonnale nii vajalikud, on ikka sügavalt kaheldav. Ning nagu tegelased arutlevad, ütlevad mitmed meditsiini tarbeks tehtavad loomkatsed rohkem katse enda sooritajate kohta, kui et juhivad vajalike tulemusteni.

Raamatu enda sündmustikku ei hakka pikemalt kirjeldama (psühholoogidest vanemate pere, kus eksperimendi korras kasvatati noorimat tütart koos temavanuse šimpansiga ning mis sellega kaasnes). Tekst sisaldab ühtaegu traagikat ja koomikat ning paneb empaatiavõime proovile; sumpamine lapsepõlvetraumades pole kindlasti meeltülendav, kuid peategelane ei anna alla - ning eks lõpuks võib katarsistki kogeda. Kahtlemata on kasuks, et tegu pole ohuromaaniga (peategelase venda, kes muutub äärmuslikuks loomakaitsjaks, ei mõisteta hukka või kiideta takka - tema on eelkõige õnnetu inimene, kelle lapsepõlv on lõhutud), siin on tähtsam… üldisem tasand, mis võiks puudutada ka neid lugejaid, keda peategelase perekonnaga seonduv võib mingil moel ärritada (sest on vägagi võimalik, et Rosemary pole peast kõige külmem). Inimlikkus? Loomulikkus?

“Ta uskus meie loomalikku olemusse ja oleks pigem omistanud mulle loomalikke kui Fernile inimlikke omadusi. Ja ma kardan, et mitte ainult mulle, vaid ka teile, meile kõigile. Ta ei uskunud, et loomad suudaksid mõelda, vähemalt mitte nii, nagu tema mõtlemist määratles, aga ta ei olnud ka inimeste mõtlemisvõimest erilises vaimustuses. Ta nägi inimese aju kui meie kõrvade vahele pargitud klouniautot. Tasub vaid uksed avada ja klounid hüppavad sealt rüsinal välja.” (lk 107)


“Ta rääkis mulle, et meelelahutustööstuses kasutatakse ainult väga noori šimpanse, sest täiskasvanud isendid on liiga tugevad, et neid kontrolli all hoida. Pisikesed ahvid, kes pidanuks alles oma emade seljas sõitma, suleti üksikvangistusse ja neid peksti pesapallikurikatega nii, et nad hiljem filmivõtetel vaid kurika nägemise peale sõna kuulasid. Nii võivadki filmitegijad lõputiitrites  julgelt väita, et filmimise käigus ei ole kahjustatud ühtegi looma, sest kogu kahju oli ära tehtud juba ammu enne seda, kui võtted algasid.” (lk 264)


“Minu vend ja õde on elanud ebatavalist elu, aga mind ei ole olnud nende kõrval ja ma ei oska teile selle kohta midagi kirjutada. Ma olen kirja pannud selle osa, mida ma ise rääkida oskan, osa, mis kuulub mulle, ehkki kõik, mida ma öelnud olen, käib ikkagi ainult nende kohta. Kolm last, üks lugu.Põhjus, miks just mina seda teile jutustan, on lihtne: ma olen meist kolmest ainus, keda ei ole hetkel puuri pistetud.” (lk 348)

kultuuritarbija 60+ 
loetu kaja
triinu raamatud

12 juuli, 2017

Poul Anderson - Aja valvurid (2017)

Tänapäeval on sellised jutud loetavad ehk YA või noortekirjandusena, kui näide vanamoodsast (vanavanemate?) ulmest. Andersoni lood on huvitavad eelkõige alternatiivajalooliste võimaluste poolest; see, mil viisil ajas rändamine õieti toimus, ei saanudki aru, minu jaoks jäi teadusliku fantastika asemel pigem fantasy valda. Kuid need alternatiivajaloolised kujutelmad maailmast, need olid huviga jälgitavad: näiteks kuidas mongolid Põhja-Ameerikat avastavad või milline võinuks olla maailm, kui Kartaago võitnuks Roomat - mõlemal puhul olnuks ajalooline ja tänapäeva maailmakorraldus hoopis teistsugune (kas ka hullem, pole küll kindel).

Eks noortekirjandusena mõjub see, et rõhk on eelkõige tegevustikul ja alternatiivteooriatel, selle kõrval on tegelased jäänud üsna kahvatuteks tüüpideks, pole niivõrd karakterid - jah, eks juttude jooksul Everard vananeb (ja saab Ajapatrulli ässaks), kuid ikka leidub iha sooja naise järele. Anderson pole naistegelastega just suuremat vaeva näinud (mahuküsimus?), meeste üldine mentaliteet on üsna macholik - naised on ühtaegu rüütellikkuse objektid kui ka vahendid paremaks äraolemiseks. Selline käsitlus annabki Andersoni tekstidele õige vanamoodsa maigu; muidugi, raske on midagi tänapäevast oodata pool sajandit või enam vanadest tekstidest.

Kogumiku parimad tekstid on need, mida algul sai mainitud - lugu sellest, kuidas mongolite luuresalk rändas Põhja-Ameerikas… ja mis võinuks muutuda maailma ajaloos, kui mongolid saanuks koos indiaanlastega Ameerika valitsejateks. Teine lugu on sellest, kui võõraste ajarändurite tõttu avastab Everard end korraga 20. sajandi Ameerikas… mis on õige keldimaigune ja aurupungine (sest mitmete jumalate kultus pole teaduse arengut soodustav; seeõttu tollane on tollan angooameerika maaillm üsna… teistsugune). (Muuseas on huvitav Andersoni nägemus, kus Euroopat valitsenuks Leedu aladelt pärit paganlik kultuur.)

Jutukogust langeb ehk välja lühim lugu, mis käsitleb Vahemere tekkimist - see läheb juba liialt terraformimiseks või jumala mängimiseks. Ebatüüpiline seegi, et Ajapatrulli lugude kangelane Everard on seal pigem tagaplaanil, pigem on rõhk armunud noorte paaril.

“Aegruumis tuleb ette igasuguseid veidruseid ja segadusi. Sündmuste käik võib endale ringiga järele jõuda ja oma tee ära lõigata, nii et asjad ja sündmused ilmuvad põhjuseta, jättes endast maha vaid mõttetuid muutuseid, mis peagi unustusse vajuvad. Näiteks Manse Everardi, kes jäi minevikku lõksu koos surnud John Sandovaliga, olles tulnud tulevikust, mida ei saanudki olema, Ajapatrulli käsul, mida kunagi ei loodudki.” (“Ainus õige tee”, lk 141)

11 juuli, 2017

Dagmar Lamp: Kirjad tütrele

Tahaks kirjutada midagi, mis oleks potentsiaalsele Dagmar Lambi raamatu lugejale abiks. Mitte et otseselt abi oleks vaja, suuremas osas on kergelt loetav tekst ja väiksemas osas ei ole ka tekst raske, lihtsalt nüri kordumine seal segas. Aga no ... inimene võiks ju siiski natu teada, mis teda ootab!

Näiteks tasuks mainida, et raamat on blogi põhjal kokku pandud. See ei ole hirmus ja nõme, kuidas üks väljendusvahend (netikultuuriline) on teise (kirjandus) üle tõstetud, aga mõnes kohas riivab siiski silma. Mul oli raamatu keskel periood, mil mõtlesin: "Naine, me saime juba aru, et sa oma tütart armastad, et sa alates tema sünnist oled umbes iga paari kuu tagant mõelnud, et enne armastasid, aga nüüd armastad veel enam ja rohkem ei saagi, ja meil ei ole lugedes postituste vahepeal kuid aega, me loeme 5 minuti pärast sama juttu! Jah, su arust on su laps asjataja, jah, mhmh, ja lisaks on sul sees mingi usk, et olemas on ÕIGED vanem olemise viisid (mitte et need oleksid iga lapse individuaalsust järgides erinevad), KAUA VÕIB sama juttu ajada?" ja ootasin, et noh, minajutustaja võiks juba oma mehest lahku minna, tuleks mingit vaheldust lukku.

Peab tõdema, et vaheldust tuli, kuigi mehest lahkuminekut ei kirjeldatud ühe sõnaga ka mitte. Palju lehekülgi hiljem mainiti, et minajutustajannal on lahutus selja taga. Aga nüri kordumine kesk raamatut kestis tegelikult näiteks 36 lehekülge (ehk mitte väga kaua) ja edasi läks jälle huvitavaks.
Jaa, oli enne huvitav samuti.

Mõnes mõttes on raamatus tajutav usk, et tuleb teha Õigeid Asju, mis on tegelikult teada ja kõigile samad, ainult natuke keerukad järgida, siis tulevad välja õnnelik laps ja õnnelik vanem. Aga vähemalt ühes kohas on ka miskit sel teemal, et laps naerab ja on õnnelik, järelikult olen midagi õigesti teinud - ja selline mõtteviis on ka mulle kallis ja meeldib. Sest kas vanem just sellele lapsele sobivat asja teeb oma kasvatus- ja kasvamisüritustes, ongi näha lapse reaktsioonist ju! Kui too on õnnelik, väga mööda ei ole pandud.
Õiged Asjad ja õnnelikkus on mõlemal mõtteviisil sees, aga järjestus on vastupidine. Mul on ka tunne, et kui oled õnnelik, oled ilmselt midagi õigesti teinud. Aga vastupidine (et teed mingeid asju ja need teevad õnnelikuks. Kui ei tee õnnelikuks, oled järelikult Asju liiga vähe ja halvasti teinud!) ei kehti. Sest keegi kurat ei tea, mis asjad need õnnelikukstegevad just sinu (ja su lapse või laste) puhul on.

Aga kui Dagmar Lamp parasjagu pole "ma pean tegema nii!"-augus omadega, on tas üpris hea vaist oma lapse õnnelikuks tegemise osas. Lisaks kirjutab päris hästi.
Nii et võib raamatut täiesti lugeda, pole hullu midagi, et blogi põhjal!

10 juuli, 2017

Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.


Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.


Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.


Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10
Clifford Simak “Naaber” 5/10
Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10
Keith Laumer "Sobivustest" 5/10
Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10
Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10
Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10
David Zindell “Shanidar” 7/10
Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10
Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10


09 juuli, 2017

Jamal Mahjoub - Duende 2077 (The Djinn Falls in Love, 2017)

Lugu tuleviku maailmast, mis on veidi teistsugune kui praegune maailmakord - nimelt on 21. sajandil hävinenud kapitalism ning võimuvaakumi on täitnud islamiusuliste kalifaat. Mis on küll kõikjal oma seadused maksma pannud, aga ikka leidub rahulolematuid, kes niisuguse riigikorraga rahul pole. Nii pannakse nende süüks mõrva (kuigi mõrvad on kalifaadis keelatud), mis on toime pandud Londonistanis (ehk endises Londonis).


Seda pannakse uurima kalifaadi sõdade veteran, kel on olnud kokkupuudet mitmesuguste terroristidega. Asi läheb veel saladuslikumaks kui julgeoleku üks ülemus käsib asja uurida nö eraviisiliselt ning toimuvast vaid talle aru anda (peategelasele määratakse kaaslanna, kes peaks olema nö bioloogiline pomm - ehk seda naist saaks kaugjuhtimisega õhkida igal suvalisel hetkel; see ei tekita peategelases erilisi illusioone oma tuleviku asjus). Selgub, et mõrva on organiseerinud rühmitus nimega Duende 2077, millega peategelane oli omal ajal salatööd tehes vägagi seotud…

Kui nüüd järele mõelda, siis loo peamine huvitavus on võrdlemisi range ja lohutu tulevikumaailma tutvustamine; põneviku aspekt jääb vähe trafaretseks või õieti ei jõua selle lühikese loo jooksul kuhugi areneda. Muidugi, seegi on väga võimalik, et ma ei suutnud loo märgisüsteemi läbi närida; näiteks, mis kontseptsioon on sellel džinnil (“duende”). Ühesõnaga, loetav lugu, aga jääb minu jaoks vähe kahvatuks.

06 juuli, 2017

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni" (Tuum, 2011)

Juhtus lõpuks nii, et selle raamatu jupikaupa lugemiseks kulus pea terve eelmise aasta suvi ja tibake sügist otsa. Soovitaks alustuseks kindlasti kõigile neile, kes plaanivad väljakutsena ette võtta mõne (maailma/moodsa/eesti) kirjandusklassika vms tõsise/raskestiloetava/peaks-aga-ei-ole veel lugenud raamatu, sest ilmselgelt ei ole teps mitte tegemist millegagi, mille taha end sujuvalt paariks unetuks ööks ära unustada. Aga kui kord läbi närida ja sisse süüvida, siis on jällegi tegemist üsnagi tasuva kogemusega – seega soovitaks teise asjana kaaluda selline lugemisalane väljakutse ette võtta, et oleks põhjust „Ahasveeruse uni“ ajukurdude vahele uitama lasta.

Raamatu nn olevikutegevus toimub üle mitme aasta, meile on lahtikirjutatud ühe keskealise naise otsing tõe järele oma metsavennast isa surma asjaolude ja isapoolsete sugulaste osas. Tõde koorub vähehaaval, vastutahtmist, valusalt ja ei anna siiski end täie selgusega valguse kätte. Ent põhjalikumaid ülevaateid või analüüse tasub muidugi netiavarustest otsida, on doktoritöid ja kirjandusteaduslikke artikleidki.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, aga see mina-vormis raamatu mina on mitmestunud mina minaks, selleks, kes jutustab ja tema-minaks, kes on justkui kõrvaltvaadatud mina, see teine osa minast, kes avaldab arvamusi, tegutseb, vahel räägib asju, mida nähtud sellele jutustavale mina-minale alles hiljem jne. Ja siis saavad võimalikuks sellised lõigud:
„Tahtsin ütelda: sure ära, ja - hammustasin keelde.
Väljas oli hall lumeta päev ja ma valmistusin kuulama, kuidas ta oli käinud Eesti teises otsas oma koduvalla kalmistul suguseltsi haudu otsimas." (lk39)
Nii, et kavatsen igal juhul autorit lisaks kõigele muule ka muheduses süüdistada. Mustas huumoris ja iroonias. Ärgem laskem end petta pealtnäha raskepärasest stiilist. Kes teab, ehk alusetult, ikkagi kurbade silmade ja mustade kaantega tõsikirjandus, aga kui nii, siis on see lihtsalt liiga elutruu, mis muud.

Mitmestunud mina muidugi ei tee lugemist tingimata just lihtsamaks. Ja kokkuvõtvalt pealtnäha nii lihtne süžee vonkleb läbi sisekaemuste, mälestuste, unenägude, igapäevaelukillukeste, filosoofiliste tõdemuste virrvarri. Nagu tõepoolest vaataks toimuvat peategelase sisemuse tõrrepõhjast (nii võib ju sellele mina-minaga teatav kamraadsuski tekkida).

Lisaks leiab raamatust praegugi päevakajaliselt täpseid olustikukirjeldusi – näiteks kogu suhtlus arstidega on puhas kuld – ning tegelastel näib kõigil olevat paras annus iseloomu. Ei maksa ka unustada sõnu ja keelt. Uits, hõllanduma, hirmukahm, repetanud ja see, et eesti keel on vahetult mõnevõrra keerukamate taotlustega eneseväljenduse teenistuses. Lisaks jääb kogu lugemiselamuse taamale terendama visuaal tollest salapärasest tuisutoast Tartus, vene kiriku läheduses, mida ilmsi ei leia, kuid kus laed olnud kõrged ja aknad nii suured, et väljas tormav tuisk näis otse tuppa sisse sadavat. Millegipärast on mul tunne, et selle põhjal annaks ka mõne väga hea filmi teha.

Loo moraal on muuhulgas ehk ka midagi nii lihtsat kui andestamine.

Joe R. Lansdale - Hullu koera suvi (Shanidar, 2017)

Õuduslugu, mis pakub tõeliselt vastiku elamuse - ehk siis täidab oma ülesande ära. Et hakkasin seda öösel ühes üksikus maakohas lugema, tuli endalegi päris kriipiv tunne sisse… aga mis teha, antoloogia oli vaja läbi lugeda.

Lugu siis sellest, kuidas vanamees meenutab hooldekodus oma lapsepõlve kuskil Ameerika kolkas. Kolmekümnendate Ameerika, majanduskriis, rassism. Poiss koos õega eksis ühel õhtul metsa ning nad avastavad õõvastavas seisukorras laiba. Hiljem leitakse veel samasuguseid moonutatud surnukehasid, tundub, et sarimõrvar hävitab kohalikke valgeid ja värvilisi naisi. Poiss arvab, et naisi laastab kohalik tont nimega Sokupea (inimese ja soku vaheline elajas), kuid kohalikud lintšivad mõrvari pähe ühe värvilise vanaäti ning rahu majas. Kuid mõne aja pärast avastatakse jõekaldalt järgmine rüvetatud ja punsunud korjus; ning peagi on koletis poisi kodus…

Nagu näha (või mitte), üpris õudne ja jälk värk, need tapetud naised on kõik üsna rüvedalt moonutatud, ning loo finaal paneb mõneti lugeja kannatuse proovile. Eks selline tekst on hea näide sellest, miks ma õuduskirjanduse lugemist ei harrasta (halb näide oleks tavapäraselt õudusest soigumine, mis mõjub parajalt puiselt). Autor on loonud päris meeldejääva atmosfääri, kõik see Ameerika lõunaosa lopsakus ja lämmatavus, ning need kolkainimesed. Ja muidugi tegelased, mis on omavahel kõik kenasti seotud.

05 juuli, 2017

Walter Jon Williams - Issi maailm (Shanidar, 2017)

Lugu sellest, et aju skaneerimisega on võimalik inimene muuta nullideks ja ühtedeks - ehk sellega panna see olend virtuaalkeskkonda toimuma / olema… ja ikkagi on võimalik nii luua tagavarakoopiaid (eksole, tõeline infoühiskonna häda - mis on õieti originaal?).

Väike Jamie elab perega (armastavad vanemad ja tore õde, kellega koos koolis käia) imelises maailmas, mis on täis fantastilisi olendeid ja raamatukangelasi ja teadatuntud klassikalisi õpetlasi. Aja jooksul avastab Jamie, et ta õde kasvab temast kiiremini ning ei soovi vennaga koos koolis käia. Viimaks selgitab õde Jamiele poisi saladuse - ta on arvutiprogramm, mis on loodud ta vanemate vähki surnud pisipoja aju skaneerimise tagajärjel. Selle perspektiiviga, et kloonimisteaduste arenedes oleks võimalik “Jamie” ühtedest ja nullidest taas inimeseks kloonida. Arusaadavalt pole poiss rahul, kui selgub ta olemus.

Jutus pakutakse veel perspektiivi, et ideaalis võikski lapsed sellises turvalises virtuaalmullis üles kasvada (kas siis peale aju skaneerimist lastakse lapse keha elust tühjaks?) ning seejärel siirdada nooruki kehasse igati korralik, vastavalt soovidele loodud isiksus. Niisugune perspektiiv on muidugi… huvitav (eriti kui arvestada selle põhjusega, miks Jamie oma õe arengust nii maha jäi).


Tekst algab kui mänguline fantasy ja keerab siis tehnothrilleriks (või midagi sellist), mis on igati mõnus ja ootamatu pööre. Autor puudutab muuhulgas infoühiskonna häda, et andmete / failide arhiveerimisega võib tekkida ilge jama - mingi aja pärast pole lihtsalt kasutuses tark- või riistvara, millega neid kasutada; kuivõrd Jamie oli aastaid niisuguses olekus, oli tema elushoidmisega veidi probleeme. Jamie küll pääseb (vastutahtsi) ajaloo prügikastist… aga veidi väärtmoodi. Päris hea tekst.

04 juuli, 2017

David Zindell - Shanidar (Shanidar, 2017)

Ei oskagi lugu adekvaatselt kokku võtta. Inimkond on rännanud ammu aega tagasi tähtedele ja seal edukalt jagunenud kõiksugu mutatsioonideks, vastavalt aegruumile. Ühe rikka planeedi aristokraat Goshevan keerab peast segi ning leiab, et peab minema uurima inimese olemust - ehk siis oma elupäevi mitte sellega täitma, et raha ja võimu teenida.

Ta müüb oma vara ning käsib naistel ja lastel omapäi hakkama saada, ning põrutab aastate pikkusele eksirännakule, kuni jõuab ühele jäisele planeedile. Seal kuuleb ta inimestest, kes olid sellel planeedil esimesed sisserändajad ning kes pöördusid vabatahtlikult metslusse - koguni modifitseerides end neandertaallasteks. Ehk sis palveränduri kujutelma järgi on nad vähem kui inimesed ja rohkem kui inimesed - milline ideaal! Goshevan laseb hilisasukate kehamuutjal (on selline populaarne amet seal jäisel planeedil) end samuti neandertaallaseks opereerida, ning mitme aasta pärast on tal võimalik asuda otsima neid metslastest esmasaabunuid.

Igal juhul, lugu teeb mitu head käänakut (sest seda jutustab algselt see kehamuutja kui hoiatavat eeskuju) ning pea traagiline lõpp… võib olla veel nii mõndagi. Autor on kokku seadnud huvitavaid arenguid kõiksugu ühiskonnakordadest, infotehnoloogiline areng näib viivat pigem suurema ebavõrdsuse või koguni orjandusliku korra loomiseni. Mis viiks mõttele, et kas tõesti propageerib autor pigem puukallistajate eluviisi (mitte et mul midagi selliste ideaalide vastu oleks)?

Igal juhul, kahtlemata üks selle kogumiku huvitavamaid lugusid. Viis, kuidas lugu jutustatakse, meenutab pisut Simmonsi “Hyperioni” osavõtjate traagikast pulbitsevaid elulugusid.


“Lokni asetas käe Goshevani turjale, pigistas seda ja lausus: “Kui meid saab olema liiga palju, tapame kõik mammutid ning siis tuleb meil hakata küttima siidkõhtusid ja shagshay’sid. Ja kui ka neid enam pole, siis peame raiuma jäässe auke ja tapma hülgeid, kui need üles õhku võtma tulevad. Kui ka hülgeid enam pole, siis oleme sunnitud mõrvama kikilia, vaala, kes on meist kõigist targem ja tugev kui jumal. Kui ühtegi looma enam pole, hakkame välja kaevama kõverjuuri ja sööma karusnahakärbeste vastseid ning murdma oma hambaid, kui järame sammalt kaljudelt. Viimaks saab meid olema nii palju, et hakkame lumeõuntele ruumi tehes metsi tapma. Siis tärkab inimestes ahnus maa järele ning lugu lõpeb sellega, et mõnel on seda rohkem kui teistel. Ja kui vaba maad enam pole, siis hakkavad tugevad elama nõrgemate tööst ja nõrgemad omakorda müüma leemekausi eest oma naisi ja lapsi. Kõige tugevamad hakkavad maa pärast sõdima ja meid muudetakse inimküttideks. Oleme mõistetud põrgusse nii siin kui ka teisel pool päeva piiri. Ja siis, päris lõpuks, nagu juhtus Maal enne väljarändu tähtedele, tuleb taevast tuli ja devakisid enam pole.”” (lk 273)

03 juuli, 2017

Alan Dean Foster - Tühise mehe kingitus (Shanidar, 2017)

Päris vaimukas lugu, mis töötleb Robinson Cruseot tähelendude vaimus. Pearsoni nimeline pisikriminaal kukub õnnetuse tagajärjel varastatud laevaga kuhugi pisiplaneedile või asteroidile, ja nii õnnetult, et laeva purunemise tagajärjel jääb mees halvatuna maapinnale lebama. Pearson jääb surma ootama - miks peakski keegi nii tühist päevavarast päästma või meenutamagi. Kuid siis… näeb ta ühel hetkel põrnikalaadset pisikest olendit, kes mehe suureks üllatseks on võimeline telepaatiliselt suhtlema. Tegemist on kohaliku eluvormi väikse hõimu esindajaga ning surev mees otsustab neid aidata.

Hõim saab Pearsoni laevast provianti endale söögiks, niisamuti hakkab halvatult maas lebav mees õpetama, kuidas ta laevavrakist leitud einevõileiva hallitanud jäänustest hakata kasvatama köögivilju. Oh imet, põrnikad saavad põllumajanduse loomisega hakkama, koguni niimoodi, et lisaks kiiresti kasvavale hõimule saab sööki toota ka hiiglaslikule mehele (keda peetakse jumaluseks). Pearsoni väljaheidetest tehakse vajalikku komposti ja peale mitmeid võitlusi konkureerivate hõimudega on neist põrnikatest saanud planeedi juhtiv jõud. Kuid halvatud mehe elupäevad pole lõputud.


Omal moel kui mõni loomismüüdi ümberkohandamamine - juhul, kui selline mäesuurune olend paneks aluse tsivilisatsioonile. Viis, kuidas põrnikad halvatud mehe keha kasutavad, on päris teravmeelne. Õieti võiks Robinsoni asemel rääkida justkui äraspidisest Gulliverist või koguni Prometheusest.

02 juuli, 2017

Gordon R. Dickson - Kutsuge teda Lordiks (Shanidar, 2017)

Lugu inimeseks olemisest. Kunagi tulevikus on inimkond laiali jagunenud kõiksugu planeetidele, ning Maa on alles jäänud omamoodi reservaadiks - kuid ühtlasi ka inimkonna päästekapsliks, seda siis juhuks, kui kosmoseruumi jagunenud inimestega peaks midagi juhtuma. Aga Maa on oluline ka Imperaatori suguseltsile, nimelt siit võetakse imperaatoritele naisi, kes peavad sigitama meessoost järglasi (kuidas seda nüüd tõlgendada feministlikust vaatenurgast, on täiesti iseasi).

Lugu ongi sellest, kuidas imperaatori vanem poeg külastab inkognito esmakordselt inimsoo hälli, et saaks vabalt kogeda siinset loodust ja inimesi. Teda saadab loo peategelane, kelle suguvõsa on traditsiooniliselt olnud imperaatorite ihukaitsjad ja neid Maal saatnud. Seekordne imperaatorivõsuke pole just parima iseloomuga noormees ning see tekitab ihukaitsjale teatud eetilisi probleeme tööülesannete täitmisel.


Jutt on päris loetav, kergelt miinuseks on see Maa pateetika ja ihukaitsja jumalikkus, mõneti kukalt paneb kratsima see traditsiooniline kord, millel impeerium püsib. Kuid eks kõige olulisem on see inimese enda suuruse või väiksuse küsimus.

01 juuli, 2017

Keith Laumer - Elas kord hiiglane (Shanidar, 2017)

Tekst, mille puhul võiks täheldada fantasy maiku, mis teeb muidugi tuju rõõmsamaks (ehk esmapilgul näib lugu kui Tolkieni Tom Bombadil puutuks kokku petlike humanoididega). Lugu on antoloogia seniloetud tekstidest mulle kõige meelepärasem.

Palgamõrvari ülesandeks on pääseda karantiinis planeedile ja tappa seal ainus ellujäänu (haiguse tagajärjel on muud kahejalgsed surnud), hiiglase surma järel lõppeks karantiin ning töö tellija saaks hakata planeeti kasumlikult kasutama. Palgamõrvar pole miski eetilise südamega kangelane, ometi hakkab tasapisi kaduma soov hiiglast tappa selle koduplaneedil. Kuid läheb nagu läheb.


Nagu algul öeldud, annab hiiglane ja selle planeedi omapärane eluolu loole teatud fantasy meeleolu. Laumer on päris elavalt kirjeldanud palgamõrvari motiive ja nende muutumisi aja jooksul, laskumata liigsesse sentimentaalsusse - kõigest hoolimata on tegu tööga, mille eest saab kõva tasu. Lugu, mis ei lase rahulikult tugitooli nõjatuda.