Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

 

Selle antoloogia lugemine tekitas kahetisi tundeid. Niisiis - kas koostajatel on seekord nö parem maitse kui kahel eelmisel aastal (2022 ja 2023) või siis ise olen hakanud lahjemalt hindama (uh, meenub see eesti hopepunki antoloogia). 20 tekstist vaid üks on paras käkk ja üks vähe nõrgem lugu, ülejäänud kenasti harju keskmised või siis vähe üle keskmise - nojah, niisiis üle keskmise antoloogia, kuid teravamate tippudeta.

Kui hinnete keskmist vaadata, siis teadusliku fantastika pool 5,1 ja fantaasia osa 5,3; kogu keskmine niisiis 5,2 - ehk siis hulga kõrgem kui kahel möödunud aastal (2022: 4,9 ja 2023: 4,8).

Võiks öelda, et lood on pigem nö eesrindlikumast kui traditsioonilisest ulmest, nii on siin kasvõi LGBT temaatikat päris palju. Eks puhtalt fantaasia osa on pigem taas vaeslapseks - see on kas kaldu teadusliku fantastika poole või siis üldse tumefantaasia või puhas horror (heldimusega meenutan Alix E. Harrow teksti). Ja noh, Ameerika kui selline: on tekste, mis tugevalt seotud americanaga, ja on siis tekste, mille juured sügavalt muude maade mütoloogiates.

Eks see on masendav, et selliseid ülevaateantoloogiaid sama hästi kui polegi alles jäänud: on keegi Allan Kaster oma erinevate valikutaga, Neil Clarke’i valik on ajalises nihkes (2024. aastal ilmunud on siis 2022. aasta kohta), mingi arusaamatus paistab toimuvat Paula Gurani fantaasiakogumikega (teine pole ilmunud ja nüüd on väljas kolmas?). Jonathan Strahan teeb nö tavaantoloogiaid, Rich Horton postitab vaid oma blogis ja mõnes netiväljaandes. Aga noh, sellist juttu olen ajanud viimased paar aastat ja eks eluke veereb ikka omasoodu edasi. Vähemalt saab siis mingi maitse suhu Adamsi ja ta külaliskoostaja valikutega.

FANTASY

4/10 “The Ankle-Snatcher”  Grady Hendrix

6/10 “Bari and the Resurrection Flower” Hana Lee

5/10 “The Blade and Bloodwright” Sloane Leong

6/10 “Bruised-Eye Dusk” Jonathan Louis Duckworth

5/10 “Disassembling Light” Kel Coleman

5/10 ”Eye & Tooth” Rebecca Roanhorse

6/10 “How to Raise a Kraken in Your Bathtub” P. Djeli Clark

5/10 “If Someone You Love Has Become a Vurdalak” Sam J. Miller

6/10 “John Hollowback and the Witch” Amal El-Mohtar

5/10 “Resurrection Highway” A.R. Capetta

SCIENCE FICTION

6/10 “Calypso’s Guest” Andrew Sean Greer

5/10 “Emotional Resonance” V.M. Ayala

6/10 “Falling Bodies” Rebecca Roanhorse

5/10 “Form 8774-D” Alex Irvine

2/10 “The Four Last Things” Christopher Rowe

6/10 “How It Unfolds” James S.A. Corey

5/10 “The Long Game” Ann Leckie

5/10 “Once Upon a Time at the Oakmont” P.A. Cornell

6/10 “Window Boy” Thomas Ha

5/10 “Zeta-Epsilon” Isabel J. Kim

Hugh Howey – Silmapete. Teine osa (2015)

Üsna teleseriaalilik postapokalüptiline lugu inimestest, kes elavad hiiglaslikus punkrisüsteemis. On säilunud mõningane teave nö punkrieelsest maailmast, aga väheste säilinud raamatute piltide pealt nähtuna tundub see oma värvikirevuses ja avarusega... pigem laste väljamõeldise või arusaamatu fantaasiana. Punkri elanikkond on rangelt reglementeeritud ülesehitusega (ametnikud, julgeolek, süsteemihaldurid, mehhaanikud, varustus, agrikultuurid, punkrikorruste vaheline logistika ja tervishoid), niisamuti on mingil moel demokraatlik kord, toimuvad valimised. Et tegemist piiratud maailmaga, siis on teadagi äärmiselt oluline juurdekasvu range kontroll.

Aga jah, nagu eelmises raamatus pooleli jäi, selgus punkrist väljaheidetule (ehk surmamõistetule) Juliette'le, et punkripealne maailm... see on veidi teistsugune. Tõsi küll, see on ikkagi kardetud radioaktiivne tühermaa, aga... mõningate lisandustega. Juliette'i platooniline silmarõõm Lukas saab ootamatul kombel punkri halli kardinali usaldusaluseks, mille tulemusena mehele selgub punkri tõeline toimimisviis läbi aegade, on reeglid ja õpetused, kuidas eriolukordade ajal punkri elanikke ja süsteeme kohelda. Ja et Juliette väljaheitmise järel lähebki punkris väga tuliseks ja alumistel (nö proletaarlaste) korrustel puhkeb kardetud ülestõus, näeb Lukas oma õuduseks, et punkri salajased juhtnöörid toimivad vägagi edukalt, iga näruse olukorra vastu on olemas toimiv rohi.

Muuhulgas selgub, et punkri enese olemasolul on õige sünge ja masendav põhjus. Eks selle raamatu puhul ei saa paljastada mitmeid olulisi tegevustiku keerdkäike punkri eluolu ja ajaloo kohta, mistõttu on eelmise lõigu jutt enam kui udune.

Seda romaani on raske kiita või laita, selline tubli keskmine ulmekas, mille lugemine või lugemata jätmine maailmakorras suurt midagi ei muuda. On tegevust ja dramaatikat. Natuke tekitab küsimusi, et kuidas selline maa-alune ühiskond niivõrd... inimsarnane on. Et sellised klaustrofoobilised olud ja üldse tehiskeskkond (mis vähemalt mõned aastaajad toiminud, arvatavalt kauemgi), ometi on sellised normaalsed inimesed, on ka mõned koerad ja sead (rääkimata kahjuritest). Või no kuidas seal põllumajanduslik tootmine kuigivõrd edukas on (pole juttu, et seal oleks väga erilised desserdid seentest vms). Või millised varud oli punkrisse eelnevalt kogutud, et sellist hiiglaslikku süsteemi kasvõi energiaga käigus hoida (alumistel korrustel toimib koguni mingil määral kaevandamine – kuidas küll selline tegevus jätkusuutlik on sellises kinnises maailmas?). Ühesõnaga, natuke segaseks jääb, kuidas selline ühiskond kuigivõrd edukalt toimida saab.

Raamatu lõpplahendus saabub vähe äkitselt, enne seda tekkis mulje, et tuleb oodata vähemalt veel ühe raamatu ilmumist, aga ei, autor tõmbab korraga otsad kokku ning lõpp on selline nagu on.

Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa (2015)

Keskpärane postapokalüptiline romaan ühiskonnast, kes elab maa all suures punkrisüsteemis, mis ulatub 144 korrust maa sisse ja sealt edasi on veel kaevandused ja nafta ammutamine. Mis õigupoolest on põhjustanud maapealse hävingu, seda ei teata, punkri esimene korrus ulatub osaliselt maapinnale ja nii on võimalik jälgida seal toimuvat – aga see on üks hall ja morn hävinguala, eemal on näha mägesid ja majavaremeid. Kuid et seda vaatepilti näha, tuleb väheseid illuminaatorilaadseid aknaid (ja andureid?) puhastada sodist ja tolmust, mida tuul ringi keerutab.

Puhastamist teostavad nö surmamõistetud (ehk “puhastajad”), need inimesed pakitakse skafandritesse ja saadetakse maapinnale käsnaga klaase puhastama. Skafander siis selleks, et maal on mürgine õhk (radiatsioon?) jne. Kuigi puhastamisele saadetavad ähvardavad seda tööd mitte teha, lähevad nad maapinnale jõudes millegipärast väga elevile ja asuvad aknaid pesema... ja seejärel surevad piinarikkalt, kuna skafander laguneb. Aga noh, nagu tehnikud iga kord lubavad, on seekord skafander täiendatud ja parandatud, ja ehk seekord... (Ei jäänud meelde, et kas muidu oleks puhastajatel võimalik peale tööd punkrisse naasta.)

Punker on jagatud mitmeks tasandiks – on adminstratiivalad, infotehnoloogia, põllumajandus ja masinistid (jällegi, jääb õigupoolest selgusetuks, et kui kaua see punker olnud ja kuidas seal ellujäämistehnoloogia õigupoolest võimalik on). Liikumine selles süsteemis on päris vaevaline, seda tehakse mööda “trepikoda”. Nii võtab kogu punkri läbimine ülalt alla minnes kaks päeva ja tagasi üles umbes neli päeva. Eksisteerib teatud arvutisüsteem, kuid sellega kirja saatmine on päris kallis, nii toimetavad kirju ja teateid hoopis kandjad, kes selle lõputu üles-alla tippimisega saavad tavainimesest palju paremini hakkama.

Et tööd on erinevad, on vastuolusid valgekraede ja tahmanägude vahel. Siinsed valgekraed tegelevad ühtlasi arvutisüsteemi korrastamisega – mis koges midagi ränka peale viimast punkrit tabanud ülestõusu, niiet sealt on hävinenud või kustutatud teave selle hiigelpunkri varasemast ajaloost. (Kuna puudub ajalugu, ei saa ka otseselt mõelda, et tegemist miski fantaasiaga Maa tulevikust?) Salajutud käivad, et varasematel aegadel oli seal pidevalt mässusid – aga miks ja mille vastu, ei osata arvata, ja teatud teemadel arvamine on keelatud. Üleüldse on punkrisüsteemis sisse viidud mitmed ranged reeglid ja keelud, mille vastu eksimisel võivad olla rängad karistused – näiteks puhastajaks saatmine. Et eksisteerimiseks on napid ressursid (või no kuidas üldse seal maa all puu- ja köögivilju nii edukalt kasvatatakse?), siis on ka laste tootmine ja seksuaalsed lõbud piiratud – peale mõne punkrielaniku surma korraldatakse paaride vahel loterii, võitjad võivad aasta jooksul vabalt last teha.

Noh, selle triloogia (?) esimese osa konflikt seisneb selles, et see punkriühiskond on lõplikult minemas pahade jõudude meelevalda (sest nemad valdavad infot – kes ei tea minevikku, see elab tulevikuta). Nad on aastakümneid manipuleerinud punkri elanikega, aga nüüd... hakkavad siidikindaid käest viskama. Ja seepärast hukkuvad mitmed toredad inimesed, kellega jõuame raamatu lehekülgedel tutvuda (ja omal moel sümpaatsekski muutuda). Ja kui lõpuks peategelane Juliette / Jules täisvereliselt tegevustikku sekkub, siis temaga... Ühesõnaga, morn värk ja lootusetus.

Eks siin on igasugu maailmaehitust ja dramaatikat ja konflikte, aga see on loona vähe tuim, mingi kiiks jääb puudu, et seda loomet eripäraseks pidada. Järgmises osas siis näeb, kas mängu astub uus peategelane või naaseb praegune imenaine, kellest ometi jäi üks romantikaliin susisema. Või mis põhjusel peaks seda naist elus hoidma.

martinson ja sõbrad