Kuvatud on postitused sildiga Joel Jans. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Joel Jans. Kuva kõik postitused

27 detsember, 2023

„Minu isa luulud“, koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, Gururaamat (2023)

 

Tuleb tunnistada, et olin kohe väga meeldivalt üllatatud ning sellest kogumikust sai päris mitmeks nädalaks selline mõnus ja oodatud õhtulugemine. Mõeldes kombinatsioonile Nõukogude Eesti ja ulme, kippusin vägisi midagi halli ja ängistavat kartma. Ja ma isegi ei tea miks, no kas nt Juhan Paju „Hiromandi kokteil“ või Olimar Kallase koomiksid annaksid alust säherduseks pessimistlikuks eelarvamuseks? Muidugi mitte! Ja tegelikult mõtlesin nüüd hoopis, et need ulmelood annavad hoopis sellist tagantjärele värskust ja kergust kogu ajastule üldisemalt. Ehk kuidagi sellist vabamat ja mängulisemat inimeseks olemise sisu, mis „tõsisesse“ kirjandusse niivõrd ei passi…

Sümpaatne on ka igale tekstile eelnev autori ja loo lühitutvustus, ja kui mõelda kõigele sellele arhiivides tuhlamise ning kirjastusõiguste jahtimise suurele tööle, siis võiks öelda, et igati tänuväärne ja missioonitundega ettevõtmine – tõepoolest on „tol kirjapandul ka tänapäevasele lugejale oma väärtus“.

Kõike 17 lugu ühekorraga kokku võtta on muidugi võimatu, aga eks tule siis ükshaaval muljeid märkida. Näiteks saab nüüd tänu Vladimir Beekmani loole „Kiired maailmaruumist“ ulmelisele Eesti kaardile jälle kohe uue märke teha fotoelementidega varustatud Võru raudteejaama kohale ning kusagile linnast mitte väga kaugele järve kaldale paigutada kosmilisi kiiri püüdva katsejaama. Mairi Lauriku Tamsaluga võrreldes jääb asukoht muidugi veidi umbmääraseks, aga võib öelda ka, et hästi salastatuks. Mine muidugi tea, mis sellest jaamast nüüdseks saanud oleks – kuna tegemist oli aimamisi ikka pigem korraliku sotsialistliku ning inimkonna hüvanguks tegutseva asutusega, siis võimalik, et praeguses lokkavate kapitalistlike röövhuvide tingimustes on hooned ammu varemes… Igal juhul on selle esimese loo näol tegu kena hoogsa põnevik-märuliga, kui nii võib öelda, asjade arengu poolest meenutas natuke Piilupart Donaldi ja Miki Hiire lugusid.

Rein Sepa „Viimne üksiklane“ on aga stiililt kohe märksa poeetilisem ning haardelt kõvasti rohkem kosmoses – siin käib Marsi elukõlblikuks kohendamine täie hooga ning argiste probleemide vallast teeb muret omalaadsete AI-robotite, kes peaksid inimese eest suurema osa tööd ära tegema, arengus esinev tõrge. Põhimõttelise poole pealt, aga on küsimus selles, kas jätta argised toimetused ja tööplaanid kus seda ja teist ning rakendada terve inimkonna tähelepanu ja maailmaruumi kiirlaevastik ühe oletatava kosmosehädalise ülesotsimiseks ja päästmiseks kõiksusest? Noh, võidab ikkagi inimlik kohustus hädalist päästa, kuid loo lõpuosas jõutakse hoopis veel eraldi probleemipüstituse ja lõppjärelduseni, et mis see inimese päästmine siis ikkagi laiemas plaanis tähendab ja millisel hetkel peaks laskma kaitsealustel iseseisvuda ning raskusi taluda. Siin võiks ju tagantjärele ette heita, et muidu hoogsal ja omanäolisel, mõnusalt fantaasiarikka keelekasutusega lool nii lihtlabane ja argine puänt on, aga mulle selline probleemipüstitus meeldib iseenesest ka päris hästi. Mõjusam oleks ehk kui üldine sidusus kuidagi tugevam olnuks, minu meelest nagu ei olnud nende robotolendite kasvuraskused selle lõpptõdemusega otseselt haakuvad või siis ei jõudnud see kuidagi äraseostuval viisil minuni.

Juhan Saare „Strontsium 90“ meenutas ehk kõige rohkem minu esialgset eelarvamuslikku pelgust ENSV ja ulme kombinatsiooni osas – piisavalt ebamäärane ja ängistav, ajastule viitav olustik, ning meeleheitlik vihje, et midagi õigemat ja paremat peab olema. Aga niimoodi teiste lugude keskel mõjub jällegi vürtsiandvalt.

Reedik Palmi „Vaigulõhn“ mõjub väga värskelt ja tänapäevaselt, psühholoogiline põnevik, võiks vist öelda. Suuremas plaanis midagi heade asjade iseenesestmõistetavuse kohta – millal mina viimati metsas vaigulõhna nuusutamas käisin või säherdust tegevust tähtsaks pidada taipasin, ah? Aga kui peaks sattuma kohta või olukorda, mis sellise lihtsa asja võimatuks teeb, siis… Teisalt aga, kindlasti mitte originaalse, küllap samast meelekindlust ülalhoidva blufi mehhanismist on kirjutatud ja kirjutatakse lõputult lugusid, aga samas väga sujuva ja ühtlase pingega lugu ellujäämisest ning mitte alla andmisest enne kui kõik tõepoolest läbi on, pelk võimaluste vähesus pole argument ning usk ja lootus, on kõik.

Rein Saluri „Krahvi poeg“ tuletab jälle heas mõttes ajastut meelde, sest algab kõik ikka bürokraatliku jamaga. Mitte maksta ametühingumaksu ja tagatipuks veel pilet ära kaotada! Milline košmaar. Ja katsu sa kellelegi seletada, et kõiges on süüdi sinu ulmeline alternatiivelu, kus sa oled minevikus kulak kuubis (loe: krahvi poeg) ning kuhu sa mainitud tähtsa propuski lihtlabaselt maha unustasid. Eks muidugi isegi suuremat jama tekitab peategelase süütunne ja kartus, et ta saladusele jälile saadakse ja lõpuks kõik asjad kuidagi veidral kombel ka segunevad … Eks kui tahta, võiks siit ju välja lugeda kriitilisi tähelepanekuid pealekaebamis- ja tagakiusamisühiskonna osas, aga ehk tingimata ei pea.

Ain Allisaare „Tõrge“ on selline igihaljas teema nagu kõiketeadev masin ja õigus privaatsusele, puändiks ka kõige lugupeetavamate isikute prognoosimatu ebasündsus pealtnäha kõige tavalisematel hetkedel. Millegipärast meenutab toda habemelugu kogumikust „Diogenese latern“, aga seda puhtalt ülesehituse poolest ja et mõlemas loos on hästi programmeeritud masin, kes on justkui vääramatult eetilisem või moraalsem kui inimesed ise oskaks ette näha.

Friedebert Tuglase „Helloi maa“ üllatab esmalt sellega, et ta on Tuglase kirjutatud. Teisalt jälle, mitte niivõrd ei üllata, kuid on meeldiv stiililt ning keelekasutuselt. Põhimõte ise – postapokalüptiline tagasilangus kuhugi algelisema eluviisi juurde ning retk räämas tsivilisatsiooni varemete trööstitusest puutumata looduse helgusse,  ei ole jällegi just midagi enneolematut. Kuigi, võib öelda, et peamine mõte seisneb ehk hoopis romantilises žestis.

Henn-Kaarel Hellati „Kergemeelse kosmose hüpotees“ aga on juba päris lustlik lugu, midagi galaktikas pöidlaküüdiga ringi reisimise kanti (mida polnud veel siis kirjutatudki), ainult et galaktikasse endasse pole muidugi jõutud, piisab kui üks väike kergemeelne killuke sellest eraldiseisvalt nõukogude argielu ilmestamas käib. Pean tunnistama, et „Naiste maailm“ on mul puha lugemata, aga see lugu siin on igatahes küll väga kena esmatutvus autori loominguga.

Tarmo Kulmari „Sinine allee“ on jälle midagi ajaloolise fantaasia kanti, ei mingeid tähelaevu ega maagiat, vaid lihtsalt ühe muistse Amazonase tsivilisatsiooni kroonikakirjutaja krimiloolik jutustus sellest, kuidas preestrid ja kuningad võimu nimel üksteist ninapidi vedasid, aga meeldejääva olustikuga sellegipoolest.

Andres Ehini „Ubi est hortus botanicus?“ on aga väga mõnus keeleline müstifikatsioon, kus midagi üleloomulikku otseselt päevavalgusse ei tule, aga salapärast kokkulangevust on sellegipoolest, seondub nii ladina keele müstiline aura, munkadega seonduv salapära, kohanimemaagia, legendaarse professor Ariste kuju kui ka lihtlabaselt muhe ja meeldejääv seik, kus üht ammusurnud keelt argise teeküsimise tarbeks kasutatakse. Huvitav, kas too ladina keeles botaanikaaia asukoha kohta pärimine võis ka kellegagi päriselt juhtunud olla? Igal juhul on see täpselt taoline muhe seik, mida tahaks lihtsalt kellelegi edasi jutustada, kui see päriselt juhtunud oleks.

Eve Petersoni „Ääremaadel“ on jällegi täiesti kena kosmiline äkšn, kust ei puudu ka elutruud androidid ja ääremaadel ollakse nii eetilistest kokkulepetest ülesastumise kui lihtsalt ruumilises mõtles. Ja kes oleks osanud arvata, et tuntud tõlkija on ka selliseid lugusid avaldanud.

Ülo Mattheuse „Minu isa luulud“ on jällegi selline segane lugu, kus mine sa võta kinni, kas on tegu isetäituva ennustuse ja veendumustele vastavaks kujundatud ajaloolise fabrikatsiooni või tõepoolest sünge suguvõsaneedusega, oma õhustikult meenutas ehk Poe „Usheri maja hukku“, aga võib-olla, et ma ka eksin, sest lugesin viimast hea hulga aega tagasi.

Helju Rebase „Tegu“ on selline lühike humoorikas või siis kriitiline killuke sellest, kuidas alati on kiire ja mis siis kui õige väike halastus tühiseimagi elusolendi vastu võiks kuidagi otsustavaks saada ja mis siis kui keegi kunagi meie üle ikkagi kohut mõistab.

Hille Karmi „Kunagi veebruaris“ on selline argireaalsuse segunemine soovunelmalikuga ning armastuse ja tunnete võit pragmaatilisuse ja masinlikkuse üle. Või vähemalt tundub see meile võiduna. Mine sa võta kinni, kui sama lugu oleks jutustatud mõistuseühiskonna liikmetele, siis oleks see võinud olla ehk hoiatuslugu tunnete ohtlikust mõjust, isegi kui neid ise enam tunda ei suuda.

Ain Särgi „Hahim ben Sarah’ nurjunud päev“ on aga selline kena humoorikas äparduslugu sellest, kui peaksime igasuguse automatiseerituse ja keha loomulikest protsessidest võõrdumisega sedavõrd liiale minema, et isegi tühipaljast põiekergendamist enam vastavate seadmeteta toimetada ei anna, rääkimata selle mainimisest. Oli muidugi varakult selge, kuhu lugu tüürima hakkab, aga muhe sellegipoolest.

Peeter Joonatani „Mantra“ on aga mõnusalt sisendusjõuline lugu sõnade ja sõnajärjestuste üleloomulikust väest, mantra seestab siin loos inimese nagu kuri vaim ja kui ta siis kogemata suu kaudu kõlama pääseb, siis nakatab nagu kõige kurjem viirus. Eks kui tahta, võib seda mantra teemat ka argisemalt tõlgendada kui kirjasõna väge üldisemalt – pole üldsegi ennekuulmata, kuidas igasugused tekstid (ja neis sisalduvad või neist väljaloetavad ideed) võivad lugejaid oma võimusse haarata ja ajendama üht- või teistviisi käituma. Kuigi, pigem selles tekstis on ikka edasi arendatud idapoolset mantra kontsepti käegakatsutavamaks üleloomulikkuseks.

Urmas Alase „Hea tahte avaldus“ on igati paslik ja muhe lõpetus kogumikule. On kosmilist haaret energiaolendite näol (meenuvad kohe Star Treki valguspõhised eluvormid, kes mingis osas halotekki üle võtta tahtsid ja põhjustasid sarnase konflikti inimmeelelahutuse ning teistsuguste eluvormide huvide vahel), on ajastuolustikku videokassettidele harvanäidatavate krimifilmide kollektsioneerimise näol ja siis muidugi lihtlabane kauplemine isiklike huvide ja kõrgemate ideaalidega, mis muidugi alles piisavalt mõjusate survestusvahendite olemasolul eetilisemas suunas liikuma hakkab. Mis võiks ju vabalt olla ka rahvusvaheline poliitika enamvähem ükskõik mis ajastul.


25 jaanuar, 2023

Joel Jans - Ajudraiver (2022)


See lugu on hea juba kasvõi seepärast, et algab Tartus. "Ajudraiveri" lugemise järel olen ma varasemast veelgi tugevamini veendunud, et rohkem lugusid võiks saada alguse Tartus - või siis Jõgeval, nagu Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus". Põhjendan seda vast allpool. Niisiis, lugu algab Tartus. Felix on eimillegi poolest eriline itimees, kes kaanib ennast elukaaslasest lahkumineku puhul täis, satub pohmakaga töö juures sekeldustesse, kaanib ennast uuesti täis ja saab autoõnnetuses surma. Oma suureks üllatuseks ärkab ta paradiisis, mis tundub talle iseennast tundes väga kahtlasena, ning tema kahtlused leiavad õige pea ka kinnitust: selgub, et paradiis on kõigest ootesaal surnust elluäratatud inimestele, keda ootab ees uus elu teispoolsuse virtuaalmaailmades (just nimelt mitmuses - valida on näiteks koguni kolme erineva Tartu vahel!).

Edasi läheb asi puhta pööraseks. Osutub, et virtuaalse teispoolsuse on loonud tehisintellekt Nohup (tema nimi, olgu öeldud, tähendab üht Unixi käsku), kes filosoof Nikolai Fjodorovi ideede mõju all otsustab kõik kunagi elanud ja surnud inimesed taas ellu äratada. Selleks laaditakse nende teadvus surmahetkel kosmilistesse serveritesse. Felixi elluäratamise hetkeks on Nohup ise kadunud, kuid tema üritus elab edasi. Tõsi, normaalsele tarkvarale omaselt püsib kogu see kupatus koos (metafoorse) nätsu ja MacGyveri teibiga, mis meie vaatenurgast aga läbinisti hea, kuna sellest tekib süžeed käigus hoidev pinge. Veatud, täiuslikud maailmad oleksid läbinisti staatilised, igavad - pole sugugi juhuslik, et utopistidel oma ideaalse linna või ühiskonnakorralduse kirjeldamise järel reeglina loomehoog raugeb. Sedasama adus kahtlemata Arthur C. Clarke, üks mu ammustest lemmikuist, kelle ideaalses linnas ("Linn ja tähed") peab alati tegutsema mõni Narr, kes oma vempudega selle harmooniat rikuks. Ja muidugi aduvad seda ka Jansi virtuaalmaailma mässumeelsemad elanikud:

Sa oled liiga vähe aega surnud olnud, et mõista, kui staatilised on siin kõik asjad. Kui ma elus olin, tundus maailm samamoodi hukas olevat, aga vähemalt oli lootust, et asjad liiguvad paremuse suunas. Leiutati igasuguseid imeasju. Vedurid, aurulaevad ja meditsiin arenesid nii, et mühises. Avastati elektri saladused, kõikjal linnades särasid laternad, kinematograaf, telegraaf... Aga mis lõpuks juhtus? Ära tapsid nad lõpuks selle põneva maailma oma arenguga. Uudishimu oli see, mis sai inimkonnale saatuslikuks. Ja nüüd me siis ulbime maailma kõige keerulisemas masinavärgis. (lk 115)

Järeldused, mida taolisest tõdemusest tehakse, on suhteliselt aimatavad, kuna see kõik on lõpuks igast düstoopiast tuttav. Mida teha? Loomulikult tuleb minna jumalaid kukutama. Mis on toredasti tempokas ja pöörane, nii et muheda meelelahutuse otsijal ei tule kahtlemata pettuda (mu meel sai päris põhjalikult lahutatud). Pettuda võib poeetiliste kõrguste ja eksistentsiaalsete sügavuste otsija, aga sel juhul on ta romaanile lähenenud väga valede eeldustega. Kuigi põnevaid mõttekäike ja psühholoogilist varjundirikkust tuleb siingi ette - Fjodorovi usk, et ellu tuleks äratada kõik surnud, leiab Jansil, ma ütleks, täiesti kinnitust, sest nagu osutub, võib isegi kõige tüütumana näivast tegelasest lõpuks asja saada.

Niisiis, miks võiks rohkem lugusid alata Tartust? Igal heal lool peab olema oma kiiks. Ja see kiiks on omamoodi nõrk koht reaalsuse koes, millest veidi sikutades maailm (ja koos temaga muidugi lugu) hargnema hakkab. Ja harutamisega on sageli hea alustada just kusagilt lähedalt, kuna mida lähemalt harutama hakata, seda suurema tüki enne oma või koguni inimvõimete piirini jõudmist lahti jõuab harutada. Joel Jans on küpsenud täitsa heaks harutajaks.

03 detsember, 2021

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.


Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.


Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 


Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.


Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10



16 november, 2021

Laura Loolaid, Joel Jans - Moskva hääl (Täheaeg 20, 2021)

 

Omal moel ehk päris ootamatu lugu ja suurt ei imesta, et jutuvõistlusel nii kaugele jõudis, kuivõrd … üsna veider alternatiivajalugu, mis ühtaegu kirjapandud nii sotsrealistlikus kui rahvusromantilises vaimus, niiet tulemuseks on … nõukapunk? Igal juhul, aurupungi eeskujul annaks siin mõnd mikrožanri välja mõelda küll.


Lugu on siis sellest, et nõukogude teadlane Martõnov olevat hiljuti välja mõelnud raadioseadeldise, mida Stalini käsul hakati välja arendama omamoodi tehisintellektiks: mis siis raadioseadmete abil ulatub igasse Nõukogudemaa nurgakesse (jajah, raadiovaipade “kudumine”). Ja see uus tehisintellekt on omamoodi plaanikomitee, mis juhatab iga nõukogudemaalase elu.


Aga teadagi on progressil alati vaenlasi ning nii on ka selle projekti vastu võidelnud kõiksugu diversandid, nii väljamõeldud kui reaalsed. Nagu loo peategelane, noor tehnikahuviline poiss avastab, on temagi kodukandis tegutsemas diversandid, ja mis veel hullem - ta tunneb neid vägagi hästi. 


See on loo sotsrealistlik külg, edasi toimub nö rahvusromantiline nihe, korraga saab poiss kuulda õige üllatavaid infokilde sellest, mis see nõukogude tehisintellekt tegelikult on ja millel see põhineb ja miks diversandid selle vastu õieti tegutsevad. Tal on ees … rasked valikud.


Nagu öeldud, mingi punk see on, raadio- või lihtsalt traadipunk? Ja no see nõukogude Eesti eluolu tehisintellekti ja Stalini embuses (kes mida või mis keda, eksole), see on üheltpoolt teostatud nii stiilselt sotsrealistlikult (mitu lugejat on küll rääkinud nõukogulikust lastekirjandusest) kui ka puhtalt alternatiivajalugu oma parimates traditsioonides. Ja samas see loo teise poole rahvusromantiline seiklemine alternatiivajaloo tingimustes, nojah, kokku on punk.



21 oktoober, 2021

Joel Jans, Jaagup Mahkra - Läbi musta kivi (Täheaeg 20, 2021)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on kogunenud seltskond Mekasse minekuks. Mis on õige stalkerlik ettevõtmine, sest omal ajal on Mekasse heidetud paar tuumapommi, mille tagajärjel on selle ümber tekkinud kilomeetrite laiune anomaaliate vöönd, kus vaid teejuht oskab orienteeruda. Kuid nagu teejuhile selgub, pole seekordne palverändurite rühm sugugi ainult tõsiusklikest koosnev: veel hullem, neil on Kaaba Musta kivi jäänustega omad plaanid. Teejuhi õuduseks saab nende rännakust painav ja eluohtlik pühaduseteotus.


Otseselt ei saa aru, kui kahjustunud ülejäänud maailm tuumasõjajärgselt on, kas tegu on vaid Iisraeli ja araabiamaailma vahelise konfliktiga (sest hävinud on ka Jeerusalemm, mis nüüd küll ÜRO juhtimise all on hoopiski … kristlaste valduses). Lisaks religioossele konfliktile on autoritele meeldinud kirjeldada seda hävingut, anomaaliaid ja nö tulevikutehnikat (eelkõige siis sõjategevuse tarbeks loodud autonoomsed meditsiinirobotid, mis senini varemete vahel luusivad, et oma vananenud medikamentide abil haavatuid inimesi tahtmatult tappa).


Aga jah, see Kaaba Musta kivi olemus saab autorite poolt vähe omamoodi seletuse.



21 märts, 2021

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

02 veebruar, 2021

“Läbi valu ja vaeva”, koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Gururaamat (2020)

Uus raamat on ikka mõnus küll, nagu supsti pakiautomaadis (aitäh), lõhnab hästi ja krudiseb rahuldustpakkuvalt – see on selline pehme kaane ja pisut koredama ning puidusema paberiga köide ja mulle meeldib vahepeal natuke selliste kallal krudistada nõnda, et võtad raamatu keskelt lahti, kumbki pool kenasti vastanduva pöidla ja ülejäänud haraliste orkide vahel ja siis painutad. “Aaker” krudises ka sarnaselt, vist natuke kumedamalt...

Kui ma ei teaks, et Ulmeguru on hüüdnimi ja sihuke siseringi värk, siis mõjuks sõna „guru“ nägemine raamatukaanel muidugi väga ettevaatlikkusele manitsevalt, sest no kõik need Sai Babad ja tantragurud ja .... saate isegi aru – samavõrra usaldustäratav kui üleliigsete miljonite all kannatav Nigeeria prints.

Vanasõna muidugi kinnitab, et nimest ei maksa end heidutada lasta ja tuleb tunnistada, et Ulmeguru-sarja taotlus eestikeelse ulmekirjanduse maailma angloameerika omast erinevate keeleruumide parimate viljadega rikastada on igati kiiduväärt eesmärk – ma olen kohe tulihingeliselt selle poolt, et nii liikuvate piltide kui ka staatiliste sõnade maailm võiks kultuuriliselt oluliselt mitmekesisem olla (Netflixki on ära teeninud pisukese kummarduse oma globaalse haarde eest, mõelda vaid, ma ikka rõõmustan, et ma olen võimeline nüüd ka ühte belgia näitlejat nägupidi ära tundma, aga mitte sellest ma ei pidanud rääkima muidugi).

Siiski ei pane Gururaamat kõike ainult täie auruga maailma keelte ja rahvastega tutvumise missiooni teenistusse vaid avaraamatu teema, milleks on anastavad tulnukad ja katastroofid, alla mahub muuhulgas ka posu eesti autoreid ning päris mitme looga ka sedasama domineerivat angloameerika ulmet. Mille üle muidugi ei passi kurta, sest võib-olla ehk isikliku lugemiselamuse seisukohast kõige meeldejäävam lugu oligi Stanley G. Welbaumi “Muutuvad mered”, mida ma olen jõudnud juba vestluse käigus ümbergi jutustada. Küllap puudutab see Golfi hoovuse ja jahtuva Euroopa teema mingit tänapäevast närvi kliimasoojenemise ja mainitud hoovuse aeglustumise ohu osas, samuti kõlab kõik see rahvusvaheline ainult oma riigi eest väljas olemine kuidagi hästi kaasa koroonaaegse kaootilise piiride sulgemise ja vaktsiinitellimuste pärast võistlemisega, rääkimata sellest, et poliitika olemus iseenesest paraku on üsna proosaline ja kaugel altruismist. Ja porgandiks lumememmel on isiklik dimensioon ja sellest johtuv motivatsioon globaalseid probleeme lahendada. See on muidugi selline kirjanduslikult ümar, aga samas võivadki inimeste isiklikud motivatsioonid ja ambitsioonid teinekord igasuguseid suuri asju korda saata v käkki keerata...

Kir Bulõtšev jälle on loomulikult pälvinud ära teatava nostalgilise sümpaatia, sest „Kolmanda planeedi saladuse“ ja „Mäekuru“ multikad! “Päästke Galja!” on muidugi niisama ka meeldejäävalt muhe – esiteks on see mänguasjavabriku territooriumil paiknev tsoon nii toredalt fantaasiarikas ja teiseks nii tõsiste, nii diipide Strugatskite ainetel ju mõnus vahel ka pisut muiata.

Ondřej Neffi „Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62“ tõi aga selle angloameerikavälise ulme tutvustamise vaibi kenasti kohale – lugu, nagu, kui selle välisuse osas analoogiat tuua, „Nõidur“, eksole – igati tasemel, aga ära juba tüütab, et maavälised olendid alailma kuskil USA pinnal tülinorimisega alustavad ja vastu astuvad kangelased on 'meerika kangelased ja ... Siin loos toimub kogu trall meeliülendavalt Prahas ja kartograafilise sondi nimi on põriseva r-i täies hiilguses kenasti Jitřenka ja lugu ise on muidugi ka ilusti tasemel.

Siis veel see Helju Rebase lugu „Ootamatu edu“. Jällegi huvitav lugemine ja infokild kodumaisest kirjandusest, mis oli pigem laiendatult kodumaine – ehk siis peaasjalikult suure kodumaa lingua francas kirjutanud autor, ja veel igati muheda looga ka.

Küberpungi nimetuse juurte tutvustamine (mis, nagu selgub, peitub loos põhjalikult ülekäte läinud teismelistest), on kahtlemata ka väga huvitav ning kunagiste lapsepõlve korduslugemiste („Võitlus tule pärast“, „Hiidlõvi“) autori kiviajaulmelisem külg ju ka kena silmapiiriavardus. Ja eks nii või muidugi veel iga loo kohta miskit öelda – Maniakkide Tänav oskab kenasti juttu veeretada, Krafinnal õhustik lippab, Mart Raudsaar kasutab ära Nõukafolkloori ja viib salajasesse ja militaarsesse Tartualusesse maailma seiklema – selline kohalikkusetunne, et on aga Raadi lennujaam ja vana tapamaja linnasüdames jne, on ikka üks vaieldamatu mõnus boonus siinseid autoreid lugedes, Miikael Jekimovi lugu oli jälle vahepeal nii mõnusalt õdus – kõik see üksildane torn ja pada tulel ja ... eks see, et asjad lõpuks lähevad nagu ikka, sinna pole juba kogumiku teematki vaadates suurt parata. „Õilis pedofiil sisepaguluses“ on selline omamoodi värk – sellised väiksed detailid, nagu õllede ja raha konverteerimine, lingi nihutamine, tuleohtlik taara ning kurjakuulutav lõpp on leidlik ja kui nii võtta siis muhegi, aga pärisisikunimede selline kasutamine mõjub küll nagu asja eest teist taga sisse topitud juhuslik sõim, keset loo jutustamist. Et kuidas siis nüüd lõpuks võtta?

Aga nüüd aitab küll, ja kui mõni kogumiku juttudest eraldi mainimata jäi, siis ei tähenda see seda, et neid mainida ei võiks, aga ega siis kõike ka ära ei pea rääkima. Lõpetuseks on veel Jüri Kallase kirjutatud rahvahariduslik järelsõna – ikka alates sellest, mis see ulme (tegelikult) on kuni väikese ajaloolise ülevaateni. Minu meelest võinuks see olla pisut esseelikum ja vähem didaktiline ning pidev piirdumine nende näidetega, mis „maakeelde“ tõlgitud, sest teisi Eesti lugeja ju niikuinii ei tea, muutus lõpuks frustreerivaks – lugejana tekkis natuke selline kotis tunne, et tahaks horisonti avardada (ning see võiks olla ju ka suurepärane eeltöö sarja järgnevates osades tutvustatavate autorite mainimisel), aga ette antakse ikka need nimed, mida niikuinii on võimalus kohata olnud. Aga no see selleks, nii põhimõtteliselt on ikkagi selline huvitav, hariv ja omamoodi pidulikki, kui iga loo juhatab sisse väike ülevaade autorist ning lõpus on ka žanrit kui sellist võetud vaevaks põhjalikumalt tutvustada. Liiatigi, et selliseid asju võetakse teha missioonitundest, enda kirge ja kogemust jagades.

13 jaanuar, 2021

Joel Jans ja Maniakkide Tänav: Kaelani vaakumis

Head detailid (ei mingeid suuri valgeid kosmoselaeva-halle, aina kitsad kordorid, räpp ja kõik seadmeid täis, elu nagu allveelaevas), head tegelased ja väga ilus lõpp.

Jutt on pikk - lühiromaan - ja kui päris algus välja arvata, üleni põnev. 
Sõda inimeste ja võõrliigi (meelega väliselt võimalikult vastikuks tehtud) vahel, lahingu kaotus, tegelaste põgenikuelu, rasked valikud, mida ellujäämise nimel tehakse, ning viimaks lõpp, mis lõpetab - vähemalt esialgu - ka sõja. 

Absoluutselt hästi kirjutatud on loomuste ja käitumise osas nii minategelane kui tema kallim.
Elu, mida nad suure osa raamatust elavad, ajab hulluks igasuguse liialduseta. Valikud, mida vahepeal tuleb teha, on rängad. Stiilis "kas oma ellujäänud, kuid tulnukate teadusjaama külmutises ulpivate kaaslaste organeid kasutada enda omade väljavahetamiseks, sest need omad enam ei tööta, või ei".
On tölplusehetki, on arutu adrenaliinipihu-tapjahullust, on õudusunesid ja kahe põhitegelase vaheline päevi kestev tüli - üldiselt tundub, et mõlemal tegelasel on prototüübid, sest raske on kujutleda nii häid ja terviklikke tegelasi ainult kirjanike peast pärit olevat. 

Kuna mul on väga hägune arusaam kübervõimaluste kasutamisest ka tänapäeval, olid mulle virtuaallahingud (ja see, et virtuaaladminn ei tulnud üldse selle peale, et orgaanikat saab ju kohal olles füüsiliselt surmata) täiesti usutavad. Kõik toimis selle pinna pealt, mida ma kujutlen, loogiliselt ning kuna taustal olid peategelane ja tema Sirts on usutavate reaktsioonidega, oli veel eriti ehe tunne.

Sirtsuga on samas kaudselt seotud suurim ere miinus, mida ma loos tunnetasin - ja tunnetasin kogu aeg.
Kus teised naised olid? KÕIK teised naised? Mitte ühtegi polnud mainitud isegi möödaminnes, väikese detailiga.
Tühja, et nimepidi mitte, oleks vähemalt keha ja vbla ametki? Mitte midagi.
Kõik teised naised loos puudusid, Sirts oli ainus. Ta oli nunnu, samas et ta oli üksik, pidanuks kaasa tooma vähemalt tema mingil moel erilise kohtlemise. "Naine ja sellise töö peal kosmoses? Ossa!" 
Mitte midagi. 
Põhimõtteliselt naisi nagu polnukski olemas. Keegi peale peategelase, kellele ta on kallim, ei märka, et naised (nagu Sirts) olemas on. Nad pole seda ise, nad ei tuvasta Sirtsus midagi ja kokku on see päris pagana veider. 

Aga samas et peategelane ja Sirts on loo algusest lõpuni paar (mitte ei saa selleks või ei lähe lahku), on väga tore. VÄGA tore. Et neil on suhe, mis on natuke sügavam ja isiklikum kui muside vahetamine, kui kumbki hommikul oma tööle läheb, on imeline. Seda ei tule kirjanduses üldse tihti ette, et päris paarissuhte jooned näha on. Enamasti on jutuks kas värske armumine või 34 aastat kestnud abielu, mis on osalistele nii sisse kasvanud, et nad elavad üksteise ümber nagu üksteise kaissu kõverasse kasvanud puud. 
Nii et see teeb naiste puudumise heaks. Pluss ja miinus on kokku neutraalsus.

Ning et põneva ja elulisena tunduva loo lõpetab lõpp, mis päriselt ka hea tundub, mitte pole: "Jee, me võitsime! Elagu inimkond!" on nii krdi tore, et lugu saab naiste puudumise andeks ja on ikka mu silmis "hea lugu".
Lõpuks - phmt on võimalik, et naised on igal pool mujal olemas ja tegutsevad, lihtsalt siin loos kirjeldatud kohtadesse ja sündmustesse teisi peale Sirtsu ei sattunud. 
Võib ju nii olla?

Loteriis varem
BAAS


06 juuli, 2020

Joel Jans - Taevatrepi punased astmed (Tuumahiid 5, 2020)


Vaat et antiiktragöödialik lugu mehest, kes soovib pääseda oma kunagise armastatud naise juurde - selleks tuleb aga tuumakatastroofidest laastatud Maalt katkisest kosmoseliftis pea sada kilomeetrit tüles ronida , et siis kosmoselifti tervemast osast sõita kosmosejaama. Ta pole ainus, kes võtab ette selle ilmatuma ronimise ja hea ongi, eestminejatelt saab edasijõudmiseks röövida hapnikuballoone ja muud vajalikku. Aga jah, kõik ei lähe plaanitult.

Üpris sünkmorn ulmelugu, kus juba esimestest lõikudest tekib küsimus, et kas elada loo kangelasele kaasa või mitte, kuivõrd peategelase ellujäämisstrateegia on võrdlemisi raju. Eks seda kosmoselifti võimalust on ulmekirjanduses ikka veeretatud, aga nagu ikka, seal kus on inimfaktor, on suur võimalus igasugu jama tekkeks. Nagu juhtub siingi. Tekst loetav Reaktori lehelt.



ulmekirjanduse baas