Tundub, et autorid on ette võtnud pisut lustida tõsistel teemade. Kujutan, ette, kuidas sai teeklaasi taga algus pandud, üks ajas näpu püsti: „et, aga miks mitte võtta kreeka nimed!?“ ja teine hüüatas, „jaa, nii teemegi, hea mõte. Meie peategelane siis olgu näiteks ... Apollon ja ...“ ning üldise alkokultuuri valguses ei tekkinud neil maomahla osas ilmselt küsimustki, see oli juba ette selge.
Etsiis... üks väikelinnake – ei saa ju suur linn olla, kui terve linna suudab (või siis ei suuda) ära teenindada üksainumas sibiauto. Endine õpetaja ja kohe-kohe pensionär Apollon on lugeja rõõmuks vaevaks võtnud pisukest päevaraamatut pidada (Temperatuur pluss kuusteist, pilvisus üheksa palli, edelatuul kuus meetrit sekundis). Tüsedapoolne, nõrga südamega (validooli!), napsulembene (kui esimest ei saa, aitab konjak ka), kirglikust margikogujast ja ekseemikust mehike. Ühel õhtul kauguses plahvatab ja põleb, kostab ühte kuuldust ja teist, viimaks jääb mingil imekombel peale ikkagi kõlakas, et on toimunud marslaste sissetung maale.
Kuid meil on tegemist siiski 60ndate Nõukogude Venemaa tüüpi komöödiavõtmes reaalsusega, mida kinnitab ka tuttavlik validooli-, konjaki- ja markidelembuse kombinatsioon – tuleb üsna hästi silme ette viigipükstes, lipsu ja portfelliga, pisut kiilanev ja higi pühkiv toonase pintsaklipslase või kultuuritöötaja karikatuur, kes ühtepuhku rahustit nõuab, riiklikult aktsepteeritud retoorika raames kultuursust rõhutab ning manab barbariteks ja rahvavaenlasteks keda vaja. (Ja kui kauni kõnega Apollon lõpuks valmis sai! Pisar tuli kohe silma – näe, ise nii väike mees, juba pensionil, aga vaat kui ilusad ja suured sõnad oskas kokku panna! Räägib kohe nigu terve rahva hingest...)
Sellise argireaalsuse taustal on siis marslaste sissetung väga loogiline ja sujuv. Piisab ainult võtta üle riigiaparatuur, mis niigi juba kodanlikelt eeldab oskust ebamugavatest küsimustest hoiduda ning ideoloogiliskorrektselt väljenduda ning edasi juba lõikad, mida külvad (vihje: see on sinine).
Tjaa, no küllap võib seda ka märksa masendavamas võtmes lugeda, aga tingimata ei pea. Pigem 60ndate kolkalinna mentaliteet ja suhe riigiga, ühiskonnakorralduse realiteedid ... marslased on lihtsalt kenalt ja turvaliselt maaväline ning armsalt ülevõlli variant. Jääb huvitama, et miks just TEINE sissetung, küllap siis teine osa Maailmade sõjale, et noh, ajad on edasi läinud ja kui nüüd marslased pisut nutikamal kujul NSVLi peale lahti lasta siis... või siis võib võtta ka nii, et igasuguse totalitaarse režiimi loomine kvalifitseerub juba esimese sissetungina ja sealt edasi on kenast taltsast nõukogude kodanikust marsistliku-nõukogude kodaniku vormimine juba lepase reega, kui ainult majanduskasvu jagub.
Viimane on politoloogiavallas kah üks diktaatorlike/militaarrežiimide kestmise kuldreegel – kui ikka on stabiilne kord majas ja rahva elujärg paraneb, siis naljalt suurt revolutsiooni ei teki. (Ka Suharto režiimile Indoneesias pani suuresti põntsu alles majanduskriis ja muidugi ka asjaosalise enda kõrge iga, ning Hiinagi kurss kapitalistliku majanduskorralduse suunas on olulises osas motiveeritud ka vajadusest tagada rahva elujärje stabiilne edenemine ning võimuladviku jätkuv legitiimsus vms.)
Lisaks tasub selle lugemise juurde meelde tuletada Clifford D. Simaki „Libainimesi“, kus toimub tulnukate nutikas maailmavallutuskatse kapitalistlikul meetodil. Kah (esialgu) üsna edukalt. Aganoh, Simak valis ikka kangelase, mitte antikangelase ja sellest johtuvalt on ka ühe mehe koostööl maa faunaga märksa tõhusamad tagajärjed sissetungijatest vabanemise vallas. Kuid üldiselt on vast Marslaste teise sissetungiga ikkagi sarnast laadi mõtteharjutus – üksikisik, süsteem, sisu. Ja nõnda nagu Strugatskite marslaste puhul võiks sama hästi ette kujutada üht kangelast maailma päästmas võiks ka Simaki libainimeste puhul kujutada ette esiteks pisut paremat strateegiat, mis hõlmaks ühiskondliku korra reeglite järgi toimuva hõivamise paremat ühendamist tehnoloogilise üleolekuga vms.
Eks küllap tegelikkuses ole see tõde ajaloos olnud ikka kusagil vahepeal. Elatakse argielu edasi ka sõja-ajal ja kui ei elata, siis tuleb need mitteelajad (hahaha, topelttähendus) edasikestvate põlvede liinist maha kanda nii ehk naa. Ikka leidub ka vastupanijaid ja dissidente ja aadete eest võitlejaid, aga pikas plaanis pole suurt muid valikuid peale võidu, surma, leppimise, ning nii esimene kui viimane juht eeldab, vähemalt inimkonfliktis, et siis peab leiduma vastasvariandile pidama jääv teine osapool ka.
Iseenesest muidugi on nõukogudeliku jandi formaadil ka oma tüütud aspektid, aga see ei tähenda, et kõik poleks üsnagi laitmatu tähendustihedusega kokku pandud. Ning kui tahta, siis leiab siit raamatust üksjagu igihaljaid tsitaate, võtkem neid siis muigega või pisaraga silmanurgas. Näiteks:
„Vahetasin riided ja vaatasin ajalehed läbi. Hämmastav! Kuusteist lehekülge ja ei midagi sisulist. Nagu vatti näriks. Avaldatud on presidendi pressikonverents. Lugesin selle kaks korda läbi ega saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ (lk 83-4)
Tahaks loota, et meil siin praegu asi veel päris nii dramaatiline ei ole, hoolimata massilisest ajakirjanduslikust kolletumisest. 60ndate lehes jälle andis küllap valdava tooni ideoloogiline korrektsus ja normide täitmine ning Nõukogude rahva elujärje esmaklassiline parenemine või midagi taolist. Ja no ma kujutaks nii hästi ette, kuidas mõne suurriigi presidendi Twitteri peale passiks öelda – „ei saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“
Ja Apolloni nördimus selle peale, kui Charon kurdab, et inimene on taandunud kariloomaks ja tsivilisatsiooniga on lõpp:
„Te räägite kultuuri ja tsivilisatsiooni lõpust, aga see on juba täiesti kohatu! Isegi see pole selge, mida te üldse silmas peate. Ajalehed ilmuvad iga päev, trükitakse uusi raamatuid, lavastatakse uusi telenäidendeid, tööstus töötab... /.../ Teile jäeti kõik, mis teil oli: sõnavabadus, omavalitsus, konstitutsioon. Vähe sellest, teid kaitsti härra Laomedoni eest! Ja lõpuks, teile anti kindel alalise sissetuleku allikas, mis ei sõltu mingist konjunktuurist.“ (lk 90)
Charon, siis lubab omakorda pühenduda nende õigete sõnade leidmisele, mis võimaldaks nii Apollonil ja ehk ka kõigil teistel lõpuks ometi aru saada, kus siin traagika peitub ja mis on mis. Huvitav, kuidas nende sõnadega siis on, kas on säärased juba leitud või kobab inimkond jätkuvalt parima väljatulemise järgi umbropsu ja iseend käigupealt veendes ...?
Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma
käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite
kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid
genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo
käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud
kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid
paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi
kenasti ja süngelt sissejuhatuse 21.
sajandisse.
Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika
mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki;
armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski
raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja
meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi
esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas
saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele,
autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik
staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid,
on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks
seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)
„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)
