Dagmar Raudam „Paul“, (2021)

Tegemist on sellise kindla missiooni ja sihiga kirjutatud ning isiklikel kurbadel kogemustel põhineva raamatuga ja sestap on keeruline ka väga midagi öelda. Üks kokkuvõtlikult (alla 200 lk) esitatud elukäik, mis ei päädi ega kulge just kõige helgemalt, alapealkirigi on „poistele, kes ei osanud elada“. Mõnes mõttes justkui monument või järelhüüe, kantud soovist selle ilma Paulide „oma häälel“ kõlada lasta, et nad jääks teiste mälestustesse lihtsalt kui too joodik ja mõttetu mees vmt. Kuigi sellisena on „Paulil“ selline peapaljastamise ja vaikuseminuti maik man, olgugi, et teadlikult pole mindud surmtõsise pisarakiskumise teed vaid autor ise lubab üksjagu muhelustki. Ma nüüd ei mäletagi, kui palju naljakaid hetki seal just leidus, aga mustades toonides pisaraid kiskuva traagikaga pole õnneks tõepoolest tegemist, olgugi, et lapsepõlvejuurtega konarlikkus lähedaste ja usalduslike suhete vallas ning teatav sihitus ja justkui sisemisest vajakajäämisest tekkinud tühiku täitumise ootuses päev korraga kulgemine on läbivad teemad ja mis salata, eks lõpus läheb ikkagi ka härdaks.

Pauli elukäigu üksikasjad olla küll puhtalt ilukirjanduslikud, kuigi algajend on isiklikust valusast läbielamisest lähtuv, aga tegemist ei ole ajatu abstraktsiooniga – Paul on ikkagi kindla põlvkonna esindaja, 70ndate laps, ning see ajastutes kulgemine, kus isaks on praktiliselt puutumatu Nõukogude miilits, traagilisi asju vaikitakse laste elust maha, viinauimas noored juhivad paljajalu žigulli, spordikool ja noortekoondis on stipiga kohad kus olla, välismaa kraamiga hangeldamine, 90ndate hangeldajaparadiis ja kodutaluunistused, Soome kalevipojaelu, see annab loole oluliselt juurde. Lisaks tuleb mainida ka, et tekst on tihe sujuv ja võiks öelda, et laitmatu. Pauli elukäik põimitakse looks ilma üleliigsete sõnadeta ja ühtlases tempos, eesmärgist kõrvale kaldumata, kuid piisava pildilise ja seigalise lihaga luudel.

Meelde tuli, kusjuures, ka Kerttu Rakke „Häbi“, mis on samuti ohuromaanliku eesmärgiga ja päriselust inspireeritud elukäigukirjeldus lapsepõlvest kuni traagilise lõpuni, kuid üks väga oluline erinevus „Pauli“ ja „Häbi“ vahel on see, et „Paul“ on katse empaatiliselt sisse vaadata, nagu öeldud, Paulile oma hääl anda, aga „Häbi“ on pigem ilukirjanduslik uurimus, kuidas asjad võivad nii minna ja Nadeždale hääle andmise asemel on toon pigem hoiatav, et ärge olge nii rumalad nagu Nadežda – lõppakord on silmaniisutamise asemel pigem tülgastav, ja selles mõttes on neid kahte raamatut minu meelest ka hea mõte kõrvutada, sest hõlpsasti võiks Nadežda lugu jutustada kaastundepisarateni ja Pauli oma lõpetada piinliku põlgusega, kõik sõltub sellest, kuidas jutustada ja kuidas jutustatut vastu võtta. Võimalik, et kummagi loo tonaalsuse ühes või teises suunas kallutamisel on oma osa ka faktil, et „Pauli“ kirjutamise ajend on isiklikul valus kogemus ilmselt lähedase inimesega ja soov ehk teda paremini mõista, kuid „Häbi“ põhineb šokeerival juhtumil võhivõõraste inimestega ja soovil lugejat hoiatada õduste eest, kuhu äärmuslik häbitunne viia võib.

Selles mõttes on mulle isiklikult „Pauli“ lähenemine sümpaatsem. See, et me keegi ei taha oma eluga jõuda sinna, kuhu Paul, see on ju niigi selge, aga sama selge on ka see, et me ei ole ühiskonnana jõudnud veel säherdusse ulmelisse heaoluilma, kus inimesed oma elude ja suhetega lootusetult umikusse ei jookseks, ning sellel puhul on vast ikka pisut rohkem abi ettevaatlikust pesuvee kurnamisest, kui selle koos kogu lapsega pühkmehunnikule viskamisest. Muidugi jääb siin küsimus, et kui palju siis õigupoolest teise inimese jaoks üldse teha saab, aga ega „Paul“ tegelikult seda ei küsigi, lihtsalt ütleb, et nii lihtsalt läheb vahel, et Paulid on olemas ja et üks elu ei taandu kunagi üksnes sellele, kuidas lõpp pealtnäha paistab. Võiks ehk öelda, et mõnes mõttes on tegemist hingekergenduse ning ilukirjandusliku monumendiga Pauli(de)le. 

Puhtaks küüritud Paul istus lauas ja sõi ahnelt kartulisalatit. Isa ja onu vaidlesid Lenini ja kellegi Hitleri sünnipäevade üle ja isa ajas kõik sassi. Ei tea, kuidas ta nii loll oli, aga Paul oli just koolis Lenini sünnipäeva õppinud. Ja nüüd äsja vannutatud puhtaks küüritud rüütlina hõikas ta oma teadmise välja, püüdes sealjuures isa ja onu lõõpivat tooni ära tabada. Isa nägu ja silmad tumenesid, kui ta Pauli poole pöördus ja käratas:

"Mida sina sitt ka tead!"

Paul tundis, kuidas rüütlirüü ta õlgadelt langes, ilus maikuu õhtu kuhugile haihtus ja klomp kurku tõusis. Aga isa ei jätnud:

"Kao oma tuppa, mida sa siin üldse passid!"

Paul ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja tormas oma tuppa. Ta kuulis, kuidas onu ütles isale, et missajamad. Aga ema ei öelnud sõnagi. (lk 40)

Cormac McCarthy - Child of God (1989)

 

Autor ei üllata ehk tulemuseks on üks parimaid masendavatest raamatutest, mida olen lugenud. Ehk siis Lester Ballardi hullumise lugu, mille jooksul metsistunud erak hakkab sarimõrvariks, et natuke … kogeda naistega lähedust. Kahjuks valib ta selleks õige nekrofiilse väljundi.

McCarthy minimalism on muidugi lummav ja jõhker. Maaliline loodus ja jõhker inimsugu. Sest pea kõik inimesed, kellega Ballard kokku puutub, pole just humanismist pimestatud. Samas ei saa ohvreid ühe mütsiga lüüa.

Aga milline painav maailm. Lihtne oleks öelda kolkamentaliteet. Liiga lihtne. Läheduse otsimine, võimetus läheduseks, see on vast universiaalne. Autor keerab selle ehk äärmuslikuks. Kuigi reaalsus pakub alati hullemaid äärmusi kui fiktsioon. Sest läbinisti haigeid ei avaldata või jäävad perifeeriasse. Vist. 

Ei saa öelda, et McCarthy romaane saaks just iga aasta lugeda. Õnneks on mul mõningane varu.

“Me and Bill Parsons was goin to go birdhuntin this mornin but I don’t reckon we will now.

Bill Parsons eh?

He’s got a couple of good dogs.

O yeah. He always has the best dogs. I remember a dog he had one time named Suzie he said he was a hellatious bird dog. He let her out of the truck and I looked at her and I said: I don’t believe Suzie’s feelin too good. He looked at her and felt her nose and all. Said she looked all right to him. I told him, said: I just don’t believe she’s real well today. We set out and hunted all afternoon and killed one bird. Started walkin back to the car and he says to me, Bill says: You know, it’s funny you noticin old Suzie was not feelin good today. The way you spotted it. I said: Well, Suzie was sick today. He said yes, she was. I said: Suzie was sick yesterday. Suzie has always been sick. Suzie will always be sick. Suzie is a sick dog.” (lk 49)

Piret Põldver - Igaüks kannab oma risti ise (Eesti novell, 2020)

 

Lühiproosa, mis pole sugulane Jaanimägi või Koppeli juttudega, vaid pigem lähedane Haugi pikema tekstiga. Et siis maal elav vanapoiss ja ta elusügise päevad, mees olnud aastaid ema lükata-tõmmata, nüüd on üksi, vaja rist valmis saada, emale, ta hauale. Viis aastat selle ristita. Aga ema õpetused ja siunamised saadavad ikka iga toimingut, nagu väikest poissi, poissi, kes teeb kõike valesti, vildakalt.

Eks sellised ema ja poja liidud on kõrvalt vaadates vähe hirmutavad (või noh, on ka ema ja tütre liidud), mis saatus küll ootab järeltulijat, kui ta jääb mingi hetk üksi sellesse maailma, kui kõik jääb nüüd tema kanda, kui pole enam sünnist saati kõike juhtinud ema. Autor on esitanud selle elu sees kohmitsemise üpris sügishalluse võtmes; üksiolek võib veel kaua kesta, aga mis elu see enam on.

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”. Eesti Raamat (2020)

Oma 50nda sünnipäeva lähenedes plaanib Jónas, kuidas oma naabrilt kahtlusi äratamata püssi laenata. Veel muretseb ta, kuidas asja korraldada nõnda, et tema tütar ei peaks üle elama ei tema leidmise vapustust ega ka teadmata kadunu tulutu tagaotsimisega kaasnevat lõputut muret.

“Arm” tähendab seda armi, mis haavadest jääb, kuigi eesti keeles on arm ka heatahtlikkus, halastus, armastus, siis tundub mulle, et siinkohal on see teine tähendus võib-olla mõistlikum kõrvale panna... kuigi, mine sa tea, eks leidub siin tekstis vast ikka kõike seda ka.

Tekst ütleb, et inimese kõige esimene arm on naba. Märk kõige esimesest katkenud sidemest teise inimesega. Sealt edasi tuleb olla üksteisega seotud silmale varjatumatel viisidel – veresidemed, armastus, miks mitte ka kohusetunne... Needki sidemed võivad alati katkeda ning ka nendest katkemistest jäävad alati haavad, millest saavad armid.

Tekst ütleb veel, et armi koht jääb alati natuke teistsuguseks kui kahjustamata koed selle ümber, see on kahvatum ja madalam ning mõned armid võivad ulatuda sügavamale kui teised. Jónas külastab ema, kes on üha enam aja enam kaotanud sideme enese ümber toimuvaga, ning asutab lendama ühte nimetusse, sõjast laastatud sihtkohta. Kaasa pakib ta tööriistakohvri ja akutrelli – kindlustamaks, et asi sobiva konksu puuduse taha ei jää. Riideid, pole vaja, kuid noorpõlve päevik-märkmikud tuleb võtta, et need ära visata kohas, kus keegi neid pärast leida ei võiks.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Jónas (nimi tähendavat tuvi) peatub hotellis nimega “Silence” ja restoranis “Limbo” pakutakse talle eineks küpsetatud tuvi. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, mikss ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Iseenesest muidugi pole selles midagi uut – mõnes mõttes võiks asja kokku võtta käibefraasiga “esimese maailma probleem”, aga loomulikult pole sellisest kokkuvõttest mingit kasu muidu, kui ehk ainult tagantjärele. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr. Aga sinna, muidugi, on väga raske midagi parata.

Ja natuke lõbusal noodil – midagi MacGyverlikku on ses teibis, akutrellis ja naiste maja korda tegemises. Ning muuhulgas saab raamatust teada kuidas kalkulaatorita ruutjuurt leida. :)

Hakates Svanuriga hüvasti jätma, märkan, et tal on midagi veel hingel.

Ta niheleb haagissuvila ees.

“On sul padruneid ka vaja?” küsib ta.

“Jah.”

“Seda ma kartsin.”

Ta kõhkleb.

“Jama lugu, need said mullu lumepüüjahil otsa.”

Ta vaatab must mööda, aga koer vaatab mulle otsa.

“Ma pole ausalt öeldes kunagi varem laskerelva käsitsenud,”

ütlen naabrile.

“Seda ma arvasin. Et sa ei oska püssist lasta.”

Tal on õigus, ma ei oska püssist lasta. Keegi teine peale minu võib pihta saada.

Siista küsib, kas ta võib teinekordki läbi astuda.

“Kas sobib, kui ma teinekord läbi astun?”

Ütlen talle, et mul on tulevastel päevadel veidi tegemist, ja enne kui sõnasabast kinni saan, lisan: “Ma lähen tegelikult minema. Reisile.”

Mõte tabab mind kui välk: ma kaon ära. Siis ma ei pea muretsema, et Vesiroos mind leiab. Nagu keerisena langev lind, kes hõljub veel paar meetrit maad ligi, enne kui kukub lõplikult ja kaob. Viimase tiivalöögi, viimase tõmbega alla kaljulõhesse, lõpuks jäävad vaid pleekinud kondid rändajatele teed näitama.

Välistan siiski järele mõeldes võimaluse haihtuda. Vesiroos otsiks mind terve igaviku visalt taga ja lõpuks viiks valu temagi hauda. Sõidan selle asemel välismaale ja Vesiroos ning ema saavad mu säilmed kenasti karbis kätte.

“Su isa on läinud oma pikimale teekonnale,” ütles ema. Tulin just eksamilt, ta seisis ukselävel ja ootas mind.

“Kuhu?” küsisin ja märkas in isa pruuni portfelli võõrasemapeenras.

Viisin portfelli tuppa, tegin lahti ja laotasin arved lauale laiali. Järgmisel päeva lteatasin emale, et tulin ülikoolist ära ja jätkan isa jälgedes Terasjalad Oüs. Küll nõudlus terasjalgade järele püsib.

Ütlesin emale, et ta ei muretseks.

“Mu elu parimad hetked,” kuulen Svanuri sõnu, “on siis, kui laman üsinda varavalges nõmme peal magamiskotis, püss käes, ja ootan lindude ärkamist. Vaikides, pilk lumekoorikul. Tunne, nagu oleks emaüsas. Turvaliselt. Pole vaja sündida. Pole vaja välja tulla.”

Mida ma Svanurile vastasin?

Ma kordasin tema sõnu. Ütlesin, ei, välja pole vaja tulla. See oli viimane lause, mida talle ütlesin. Viimased sõnad olid seega öeldud. (lk 51)

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.

See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte ;) Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…

Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?