2017. aasta parimad raamatud

2017. aasta minu jaoks kümme parimat raamatut on siis allpool ära toodud ja see on muidugi absoluutne tõde aasta parimate raamatute asjus. Nagu ikka, on siin ports SFFi, sekka mõni üksik tavakirjanduslik väljaanne. Abercrombie jutukogu ilmus küll algselt 2016. aastal, aga noh... mul õnnestus saada vaid 2017. aasta väljaanne sellest ning et teen mis tahan, siis panen selle oma eelmise aasta väljaannete lemmikuks. Sest Abercrombie on mu viimaste hooaegade lemmik. Ja lemmikud vahetuvad.

Raamatuid sai tegelikult üpris vähe loetud, postituste meeletu hulga on tekitanud erinevate juttude postitused (nagu ikka, blogile on vaja kirjutajaid, kes toodaks kvantiteedi asemel kvaliteeti). Sest ma senini ei viitsi inglise keeles romaane eriti lugeda ning ajapuudus on omaette küsimus. Aga varsti vist peab romaanide kallale asuma, sest lisaks erinevatele antoloogiatele on aasta jooksul mitmesugust põnevat kirjandust raamaturiiulile lisandunud, ning patt oleks neid niisama eemalt jõllitada. Kui vaid aega oleks.

Sel aastal loobusin ka võimalikult paljude eesti keeles ilmunud täiskasvanute SFFi lugemise – no kui autor või konkreetne teos ei istu, mis siis ikka punnitada (ja eks jõuab hiljemgi lugeda – senimaani mõtlen, et peaks Silverbergi teise jutukogu ikkagi kätte võtma, ehk ka Lovecrafti tellise; no aga Asimovi erinevad vaimuvälgatused… vast mitte). Ja no eks kripeldab, et Vadi viimane romaan pole kätte sattunud. Ja võinuks täie rauaga pühenduda Dozois’ fantasy-antoloogia lugemisele. Eks sellist nimekirja võiks siia postitusse lisaks toksida ja toksida.

Esikümnest on minu jaoks suurim üllataja Porteri leinaraamat, seda juhuslikult näppu võttes ei oodanud tõesti mitte midagi, pealkiri ja kaanekujundus äratas mingil moel tähelepanu. Niisamuti võib öelda Ishiguro romaani kohta; ma senini arvasin, et selle autori loome küll niipalju huvi ei ärata, et midagigi loeksin (kuigi jah, Ishiguro varasemad romaanid ei ärata ikka suuremat huvi). No muidugi ka lätlase noorusmälestused. Teised teosed on kõik enamvähem tuntud autoritelt ja koostajalt – ikka Abercrombie, ikka Strahan, ikka Martin, ikka Meres ja Pilv; minu jaoks pole siin ratta leiutamist, enamvähem alati tähendab nende autorite lugemine kindla peale minemist.

Muidugi oleks aus teha nimekiri kõigist raamatutest, mis muljet avaldasid (kohe torkab pähe Gaiman ja Tutuola ja Fowler), aga senini pole ühelgi aastal seda viitsinud teha ning ega nüüdki pole suuremat tahtmist kogu lugemist uuesti läbi künda.

Top 10
Joe Abercrombie - Sharp Ends
Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Eleven
Triinu Meres – Lihtsad valikud
Max Porter - See linnuke on lein
Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane
Joe Abercrombie - Pool maailma
George R.R. Martin - Tants lohedega. Teine raamat
Jonathan Strahan - Infinity Wars
Aare Pilv - Kui vihm saab läbi
Jānis Joņevs - Jelgava 94

Ja siis ülejäänud 2017. aastal ilmunud raamatud:

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid

John Wyndham – Krüüsalised

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos

Ken Liu - Paberist loomaaed

Jevgeni Hammer – Seebimullid

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

John Scalzi - Viimane koloonia  

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmuplaneet

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole

Umberto Eco - Olematu number

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa

H. G. Wells - Venemaa pimeduses

V.E. Schwab - Tihenevad varjud

Shanidar. Ulmeantoloogia

Poul Anderson - Aja valvurid

Jorge Luis Borges - Liivaraamat.Shakespeare’i mälu

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud

Steven Brust – Jhereg

Keiti Vilms - @keitivilms

Brandon Sanderson – Häda

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik

George R.R. Martin - Seitsme kuningriigi rüütel

Tuomas Kyrö - Kõike head, toriseja!

Andrzej Sapkowski - Haldjate veri

Lois McMaster Bujold – Komarr

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell

Jim Butcher – Tormirinne

Henri Zeigo - Sõnakehv

Aare Pilv - Kui vihm saab läbi (2017)

Mingis mõttes on see kogu kui totaalluule - luulemasin väljavalituile. Lootusetu püüd maailma nimetada ja korrastada. Kui Dubov liigub kuskil mitteteadvuse reaalsuses, siis Pilv uurib oma teadvust ja lüpsab seda armutult - ning ühtlasi püüab mõista, mida ta õieti teeb.

Võimalik, et ma eksin, aga tundub, et vahel eksperimenteerib autor värsimõõduga - kas see on järelkaja Savisaare etenduse libreto kirjutamisele, mis olevat loodud heksameetris. Mille tulemuseks on väliselt ebapilvelik,ent sisult ikka mitmel moel maailma kaaluv pilvelik nägemus (näiteks “Rant”).

Raamatu alguse lapsepõlvemälestused on muidugi… parajalt totaalne mälunõristamine. Sellele sekundeerib finaal ehk “Aeglased VIII”, mis on vist Pilve katse Terry Rileyt luulekeelde mugandada.

Viimane Pilve luulekogu ilmus tervelt kümme aastat tagasi - nagu näha, pole sellise pausi puhul tegu loomekriisiga, pigem leivatöö ja ühiskondliku tegevuse üleküllasusega.

ma usun, et sa armastad valestima  

usun, et ma usun õigesti 

ma ei vihka sind, mul on su pärast valus 

ole hell minu valu vastu 

minu valu on õige

minu valu nimel 

tuleb sul oma armastus ohvriks tuua 

reeda ennast, et mina saaksin 

oma valule truuks jääda 

(lk 63)

väike sõjakas hälisev jumal

rusikad püsti nagu tanguterad

tuleb mulle seestpoolt vastu

joonistab mu laugude siseküljele

napi terase lille ja

äratab mu üles veebruarihommikusse

- kuula rongi uminat

kahe kvartali kaugusel

vaata vanunud lund

puhkepäevases inimtühjuses -

ütleb ta ja vajub iga

kohviõõmuga üha rohkem

tagasi sinna kust tulin

põlved kuumavad vastu tulemüra

mis lausub omad järeldused

teritan kõrvad ja silmad

ihun luisates haljaks oma ihu

et libiseda päevasse

nagukülm nuga võisse

(lk 77)

lisaks härmale sajab 

nüüd veel ka lund, 

õhk on viimseni tihke. 

ükspäev mõtlesin, et kui ümbersünnid oleks olemas 

(ma ei tea, äkki ongi), 

kas tahaksin siis olla 

puu, kahara võraga. 

võib-olla tahaksingi. 

täpsemalt tahaksin olla 

puuvõra,mida keegi inimene 

vaatab ja mõtleb: kui 

uskumatu ja kui tegelik, 

uskumatult tegelik, nii 

uskumatu, nagu ainult 

tegelikkus võib olla, 

tegelikuse-taju seemnek 

solev uskumatus. 

aga seda siis järgmises elus 

(lk 80)

käin mööda tänavat, hele soe päike valgustab tolmust asfalti, millel kõnnin ja vaatan, kuidas see kõnnitee mu all möödub, ja mõtlen - kummaline, et see olen mina, kelle jalad sel päikseheledal asfaldil kõnnivad ja kelle silmad seda teed vaatavad ja kes sellest kummalisusest mõtleb. aga mitte ainult seda - mõtlen sellele kõigele umbes nii: kellele seda õigupoolest vaja on, seda, et ma siin seda maipäikselist asfalti vaatan ja imestan, et see käija olen mina? tähendustest tühi lõik, lihtsalt ennast jälgiv kõndimine päikse käes kevadisel asfaldil - tegevus, millesse olen süvenenud, olen süveenenud täiesti omaette jagamatult - mitte kellelgi teisel pole mõtet minuga seda jagada, sest ta ei kõnnni siin minuna, mis tolku on sellest, et ma siin praegu endana kõnnin? mis tolku sellest, et endana (rääkimata sellest, et kõnnin)? ma pole isegi mitte ülearune, isegi mitte tarbetu - igasugusest tarbetuse-tarblikkuse  mõõtkavast väljaspool olev käimisest mõtlev käimine, tühik, mis ometi asub minu keha liigutustes ja pilgus heledale asfalt-teele. koht - Narva maanteel “Tallinna” klubist Jüri kirikuni, aeg - umbes veerand kuus õhtul maikuus. meeldejääv tähendustühjus, teadvustatud hetk mina tähendusetus vältimatuses, kus tunnen selgesti - aga mitte katarsise, vaid tuhmi endastmõistetavusena -, et pole üldse oluline, et ma olen mina. tabasin end hetkel, kui mu mina oli mulle täiesti tähtsusetu, oli vaid päiksest hele asfalt mu ees, mida muudkui vaatasin, hoides oma pilgus ja käimises alal enda tähendusetust ja tähtsusetust - korraga hämmeldunud ja ükskõikne.

(lk 105)

Mitte-Tartu (2012)

Sven Vabar on niisiis moodustanud raamatu sellisest Tartust, mis senini suurt kanoniseerimata.

Esseelikemal tekstidel üldiselt kaks suundumust – sünnipärased tartlased räägivad oma lapsepõlvest, migrantidest elanikud aga Tartu avastamisest, kogemisest.

Kui kaks neiut välja arvata, siis tegemist keskealiste meeste kogumikuga.

Humanitaaridel on vahel komme luua hingelist hingetut teksti, joobuda oma tekstijooksust.

Kui tuntud autorid esinevad tavapäraselt heal tasemel, siis seevõrra kerkib esile kolm üllatavamat autorit oma elusate tekstidega: Friedenthal, Pilter, Luuk; ootamatu värk.

Järgmise aasta Stalkeri nimekirja võiks ehk kuuluda Friedenthali ja Tombergi mingis mõttes ulmelised tekstid.

postimees
sirp
za/um

aasta parimad raamatud

Lugejad reastasid hääletusel 2010. aasta eesti autorite parimad teosed nii:

1 “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

2 “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

3 “Kolm yksiklast”

ja teised, aga seda saab pildilt vaadata. Osales 58 hea maitsega lugupeetud hääletajat, ja nüüd siis võite meeleolukaid hüüdlauseid kribida auhinnatud teostesse.

Asjatult ja segaselt lisaks siia omalt poolt möödunud aastal ilmunud raamatute edetabeli.

1 Hilsenrath “Nats ja juuksur”

2 Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

3 Filimonov “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

4 Pilv “Ramadaan”

5 Martin “Mõõkade maru 1”

6 Burleigh “Kolmas Reich. Uus ajalugu”

7 Gordimer “July rahvas”

8 Colette “Vagabund”

9 Kusnets “Hundipäikese aeg III”

10 Ronson “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”

11 Kimhi “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus”

12 Bulõtšõv “Perpendikulaarne maailm”

13 Irving “Neljas käsi”

14 Palma “Ajakaart”

15 Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”

Aare Pilv – Ramadaan (2010)

“Ausalt öeldes tundus ta esimesel hetkel kuidagi liiga intensiivne, olime üsna väsinud ka, ning me ei osanud suurt muud ta jutuvoolu sekka teha kui naeratada, noogutada ja “yes” öelda. Igal juhul küsis ta ühel hetkel minult, kas on mingi probleem, miks mul selline nägu peas on, kas on mingi küsimus. Mul polnut tegelikult mingit küsimust, olin lihtsalt köögiseinal rippuvat Picasso “Quiotet” tuiutama jäänud.” (lk 16)

Pilv on mõnus jutustaja. Või kirjutades rääkija. Või lihtsalt tema tekstiga suhtlemine on hea kogemine, omamoodi kahekõne. Et olen kuidagimoodi häguselt autoritega tuttav, siis ei tee nägugi, et võiksin erapooletult teksti suhtuda. Ja mis teha, mulle lihtsalt meeldib ta kirjutatu, nii lihtne see ongi. Ja kui aus olla, siis ma ei oska sellest raamatust nii kirjutada kui tahaksin, jään puudulikuks, olen piiratud.“Ramadaan” on kuidagi ootamatu pealkiri (“/-/ sest moslemitega on ikka mingi varjatud tume tunne seotud /-/”, lk 215), ja see roheline kaanekujundus ka veel, aga noh, reis toimus tõepoolest ramadaani ning mitmel korral tegeleti selle telekast jälgimisega. (No mida lause, mida ma mõtlesin?) (Mõttekam on siit postitusest lugeda vaid kaldkirjas tsitaate.)

“Pinciolt laskudes peeti meid itaallasteks, üks seljakotiga ja lotumütsiga ameerika vanadaam küsis meilt, kas me inglise keelt räägime ja kas Borghese muuseum jääb tema arust õigesse suunda. Tegin, nagu teaksin Roomat peast, olin usutav nagu eelmiseski lõigus udu ajades.” (lk 85)

Olekuraamat Itaalias käigust (polnud tühipaljas kogemusreis, tööna klõbistati Filimonovi tõlke kallal), kujutan ette mitmeid olukordi, mil lasta sinisilmadel lehtedel lebada (no lugeda noh) – reisil või talveõhtutel või suvekuumuses või kohvikus või kõrtsis või bussis, või noh, universaalne värk, ühesõnaga. Mina lugesin tööl ja öös ja pargis ja kohvikus, algul laksasin kohe 140 lehekülge ja siis tundus juba lugemine liialt liinitööna, tähelepanu muutus nüriks ja informatsioon (sest vahel on tekst tõesti tihe) hakkas pead murdma, järgnevatel päevadel saigi vähe inimlikumalt lähenetud, ikka natuke ja vahepeal muud nokitsemist, rahulik mõnusus.

“Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise.” (lk 190)

Et siis lugemine kui omamoodi suhtlemine autoriga, kaasamõtlemine. Pilv kirjutab arusaadavalt ja kaasatõmbavalt ja eelkõige inimlikult (uh, pole häirivat poosetamist); tema Itaalia on midagi sellist, mida tahaks kogeda, aga see on muidugi võimatu (ja noh, pole muret, ega ise ei satugi sinna allapoole). Kõik need jalutuskäigud ja treppidel istumised ja rõdul suitsetamised ja väiksed söömised; jeerum küll, kui endal põhjalikult juhe koos, siis sellised kirjeldused mõjuvad paradiisliku piinamisena. Ja muidugi kohalikega kokkupuuted – inimesed, sisalikud, kassid; silmad, olekud, poosid, loomulikkus. Ja muidugi vaikne killuviskamine, siingi toodud mõned tsitaadid ajasid mind omaette itsitama. Ja muidugi kõik need arutelud iseendaga ja kaemused ja autori uudishimu; nii saab teada näiteks mineraalide kõvadustabelist mõndagi (lk 243) ja muud igasugu eluinfot (vildakas sõna, aga heas mõttes teave). (Et Sügisballi raamatut sai eelnevalt ja hiljem loetud, siis viimaks hakkas väikselt idunema mõte, et miski võiks Pilve ja Unti stiililiselt siduda-ühenduda-tõukuda, mitmelgi puhul leiab Unt siin teoses mainimist. Aga see on tõesti uitmõte, mis tekkis kuidagiviisi Lauristini lühiartiklit lugedes.) Mõttejalutuskäik, eksole. Endale on vast teksti ilusaimaks hetkeks “Kahekümne viies päev”. (Samas “Kaheteistkümnes päev” on oma kordustega kuidagi liialt nulliv, muutub tüütuks.) Autori keelekasutus on vahel sinka-vonka, no kes ütleb “mitmekesidus” (lk 136)? Aga eks selline see autori vabadus ole, risustada kirjakeelt teistsuguse ortograafiaga, laiendada sõnavara, olla oma pärane.

“San Lorenzo kirikusse me samuti ei läinud – tasuline. Tegin niisama kiriku fassaadist pilti, hiljem fotot vaadates panen tähele, et kaks politseinikku, kelle ma meelega olin kaadri serva sättinud, on sisse võtnud pildistamispoosi ja vaatavad otse minu poole; ometi olin ma vähemalt kümne meetri kaugusel ja ümbruskond oli turiste täis – mis näitab nende tähelepanelikkust ümbritseva suhtes ja usaldusväärsust korravalvuritena.” (lk 236-237)

Lahkumine Itaaliast tegi ennastki kuidagi nukraks (ehk tuleks raamatut uuesti lugeda vähe rõõmsameelsemas elus). Või lihtsalt samaaegne raamatu lõppemine ja üle 30 kraadise kuumaperioodi lõpp tuletas meelde sügismasendust (no aga see on ju tegelikult paras klišee, masenduda võib vabalt igal nädalal). Või äkki tuleks püüda lugeda peatükk päevas (augusti lõpust saaks lugeda sünkroonis – kaheaastase viivitusega muidugi – reisipäevadega näiteks). Või peaks veelkord kulutama sõna “mõnus”.

“Tunnen roidumust, mida olin viimati tundnud Mazzanosse saabumise esimestel päevadel, heidan pikali peegelpildis Buddha poosi ning jään tukkuma nagu iseenda uduja ning helendava raskuse alla sumbuv pilverünk. Tuleb Sirle, ütleb rõõmsalt, et ta on sisilisk, võtan ta kaissu ja edasi tukkudes tekib mu pähe kujutluspilt, et me kehad imbuvad teineteisesse nagu kivimikihid maa sees, aeglaselt, aga kindlalt. Mul ei ole mingit muret.” (lk 353)

kriuxu kiixud
lugemislaud
varrak
ekspress
päevaleht ja intervjuu
sirp
sirp

Aleksei Gastev – Töölislöögi poeesia (2009)

“Plokid puhkevad laulma.
Polgud, plokkide polgud. Tööliste pilgud. Jube äratus kõigele magavale.
Raudjumalannade kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine.
Tööliste kopsimiste ookeanid üle kogu taeva.
Nad on kaunid, julmad ja küünilised, jumalannad.” (lk 31)

Loomingu Raamatukogu number, mis maksab rohkem kui eestikeelne Playboy – ah et siis sedasi. Nõukogude aja alguse avangardkultuur on teadagi põnev, kõik need Harmsid ja OBERIU tegelased ja kes kõik iganes veel, seega pidi sedagi raamatut lugema.

Gastev kui tööstusbiitnik, freak of nature. Tekstid kui irreaalne soovkujutelm, idealistlik jampsimine, mõneti hullunud ideoloog. Maania tööstus- ja tootmissõnade järele, sõge progressiusk, joobumine iseendast või lihtsalt puhas suurushullustus; veider kui inimene kaotab mängulisuse – nii võiks kokku võtta mulje ta luuletekstidest. Raamat kui laiskvorsti luupainaja.

Gastevi teeb huvitavaks teatav vaoshoitus (ehk siis masinism?), tekstid võiks iseenesest kubiseda hüüumärkidest, aga neid leidub nö tavapärasel hulgal (eriti torkas see pähe luuletust “Sild” lugedes). “Ekspressi” väikseks sugulaseks on ehk Ostap Benderi fantaasialend Vasjukist kui ülemaailmsest malelinnast. “Proletaarse kunsti tendentsidest” on võimatu lugemisvara; tekst mis tahab ületada mu vastuvõtu piire. Huvitav, kuidas küll tolleaegsed tavainimesed sellisesse avangardi suhtusid (või noh, kui palju normaalseid kirjaoskajaid Venemaal tollal leidus, ja kas neilgi aega ja huvi selliste tekstide vastu), proleluulet paistis ilmuvat üpris kaootilistes väljaannetes. Pisut ettenägelikult vastandab autor (niivõrd kui globaalse tööstusrevolutsiooni tingimustes saab üldse vastandumisest rääkida) pisut enam Ameerikat kui Euroopa suurjõude Venemaa trosside ja kraanadega. Mida tähendab tõlkes kasutatud sõna“kõmp”? Murdesõnastik annab vasteks “mängukark”, “pöidlaliiges”, “kuiv maa”. Gastevi vaste kaasaegses eesti kirjanduses on ehk see Tamresi pabertööstuse romaan.

Rituaalsus, mis avaldub muusikas või kirjanduses või üleüldse kunstis (näiteks see helifail ühest Kelley performance'st on vaimustav) on ikka paeluv ja lummav, ning siingi raamatus esineb mõningaid säändseid hetki. Kas Gastevi eestindatud tekstid võiksid leida tee mõnele teatriesinemisele või luuledeklameerimisele või ka laulusõnadeks? Iseenesest potentsiaali selleks küll on.

Järgmiseks tuleks vist üles otsida mõni Hiina tööhull filosoofluuletaja.

“Kakskümmend tsisterni naftat... pauhh. Jõkke. Jõgi põleb ära nagu madu viimsel kohtupäeval.” (lk 32)

tõlkija järelsõnale lisaks veel lingiviiteid
egokulturism
kaneelikaru meelitused
sirp
vikerkaar

Aare Pilv – Näoline (2007)

“Kust see vaikus järsku tuleb? Ta on kogu aeg siin, aga soe ja ere valgus on oma müraga teda seni katnud. Kes on selle vaikuse verminud, kes on selle sepistanud ja verminud? Meistritöö. Kaitsetu vaikus, üksi jäetud, sõber tuul on ta üksi jätnud, sõber, kes teda harilikult oma põues varjab, joostes ära teise tuule eest, kes hoiab põues oma vaikust, meisterlikult tahutut ja puhast.” (lk 51)

argisega mängimine, vaate ümber tõstmine
sisemise lapse, lihtsuse otsimine?

“Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.” (lk 36)
libisemine maastikel, lugemise hea unisus
“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.” (lk 50)
mõnus on assotsiatsioonidesse vajuda
otsin tuttavaid märksõnu
ümbritseva katsumine, ümbruse maitsmine, silmad, nahk, nina, kuulatamine
“Ta hakkas mõtlema. Tema teadvus hakkas aegamööda kujunema mingiks korrastatud riiuliks, sest ta avastas, et on võimalik mõelda asjade üle ühekaupa; võtad ette just ühe mõtte ning mõtled ta lõpuni. Aare isegi tundis, et pea töötab, tundis seda füüsiliselt mingi kõditava raskuseaistinguna.
Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.”

“Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga.” (lk 47)

tekstimassiivi monotoonsuselt transsi
õigestiütlemine/valestiütlemine, kõik on selge või midagi on puudu

“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.”

“Heeliksid” - luuletsükkel, hakitud kõne ja mõte, nagu mõtlemine ise

“Aga mis maailmalõpust saab olla juttu, kui aeg ei lõpe. Maailmalõpp ei tähendagi ehk midagi, kui aeg ikka edasi kestab. Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga. Just täna, selgel palaval suvepäeval, on ta just selline, nagu ojavesi seal vastu kivi külge toetumas, aega valgub aina juurde ja tal ei ole lõppu, sest kivil ja voolamisel, kummalgi pole lõppu, vesi toetub kivile just tänu oma voolamisele ja kivi on ümar ja lõputu tänu vee voolulihvile. Lõppu polegi näha.” (taustaks kõlagu Animal Collective'i “Visiting friends”, pöörlev-uuristav ümin, alati teeb nii uniseks)

natuke painajalik teise inimese mõtetes liikuda – mida sa tohiks lugeda, kui palju sa võid inimest eemalt puudutada? kui palju sa tohid teada teada teise mälestustest?
mõnusalt poeetiline proosa rulluv tekstimaailm
raamatu vägevaim osa ongi raamatu keskmes paiknevad 3 tsüklit - “Heeliksid”, “Tagala” ja “Valitud luulet” - raamatu lõpupoole lugemise pinge väheneb, esile kerkib rohkem intellektuaalne luule, mitte enam niipalju neis 3 tsüklis tajutav sisemine katsumine

“Pimeduse verkjad õied päeva poole kaldu, ja nii pimedad on uned – olen seest nii hele nagu kivi oja põhjas öösel keset vaikset voolu; tühjast toast nüüd enam keegi ei näe ammu kustund tähe pimedust. Kogu nägemine paiskub üles taeva alla öö pimeduseks nagu lõplik lõpetav naer.” (lk 55)

“Otsekui läbi metsa, vari ja valgus kaskede vahel, laueldes hetke avali väludel, sinu elu lookleb minus, su tuul hingab minus, su hing tuuldub minus, su elu lookleb minus.” (lk 60)

“Miks ma ei sula ega voola? Miks ma näen? Miks ollakse nähtav?” (lk 64)

esitluse videot võimalik vaadata
pilve koht