Robert Shearman - All the Buzz (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lugu noorest naisest, kel pole meestega just lööki. Ta pole õieti kiiksu, mis teda meeste puhul hurmaks - nagu ta õel Amyl, kelle ajavad kihevile jehoova tunnistajad. Ja kui õde uurib, millal ta õieti kellegagi magas, siis peategelase umbmäärase vastuse peale kamandatakse ta järgmiseks laupäevaks  õe juurde, et üheskoos võtta vastu jehoova tunnistajaid. Peategelane tahaks küll sellest jamast loobuda, aga eks siis järgmisel laupäeval maandubki veinipudeliga õe juurde.

Peagi ilmuvad ukse taha kaks puhast ja hästi lõhnavat noormeest, kes soovivad jumalast rääkida ning õe juhatusel hakatakse teineteisega tutvuma; õde valib endale ühe neist ning õhtu edenedes kaob sellega magamistuppa. Järelejäänud Adam pole just meelepärane partii, aga eks soostub temagi seksima. Mis pole just märkimisväärse tulemusega, ent ajab asja ära. Seksijärgne jutt pole Adamile just meelepärane (sest peategelane tunnistab, et tal on jumalast ükskõik) ning mees toonitab, kuidas usuga kaasaskäiv erutus on palju parem kui seks, ja siis lahkub, sest ei suuda kannatada seda meie peategelast.

Keda aga jääb järgnevatel päevadel see usuerutuse (“buzz”) kirjeldus painama ning ta liitub jehoova tunnistajatega. Ja tõepoolest, on erutav näha nende inimeste nägusid, kelle uste taga ta nüüd koos Adamiga käivad. See kohkumus, tüdimus või viha.

Ja jutt veereb veel edasi. Tõepoolest, jehoova tunnistajad pole enam minu silmis tüütused, nad on … kiiksuga. Lahedalt haige jutt.

Robert Shearman - Coming in to Land (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu lennukiga Pariisi saabumisest. Aga nagu lennusaatja enne maandumist juhendab, siis Pariisi tulekusse tuleb uskuda, tuleb endas välja lasta see väike prantslaslikkus, muidu võid sattuda jumal teab kuhu. Kuid lennusaatja kinnitab, et nende lennukompanii on maailma üks edukamaid ning tervelt 83% reisijatest jõuab valitud sihtkohta.

Ja naine jutustab oma loo, tänu millele ta Pariisi saabub, lugu prantsuse mehest, kellega veetis kuuma öö, aga seejärel kadus, ta vist koguni naeris naise üle, kui takkajärgi meenutada seda õhtut, aga miks küll, Jacques? Ja rohkem pole ta seda meest leidnud.

Et siis kogumiku kontekstis selline atmosfäärilooja, irdumine reaalsust, uue kvaasireaalsuse loomine.

Robert Shearman - Inkblots (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu ühest perekonnast, kus ema on suremas. Ta viiakse haiglasse, erapalatisse koha ning ühel hetkel kutsuvad ema ja isa sinna oma täiskasvanud poja. Ema ja isa teatavad, et nad on tellinud endale haigla tätoveerijalt tätoveeringu: süda ja selle all vastavalt kummagi partneri nimi. Aga et on märts, siis tätoveerija pakub soodsat tehingut - kolm kahe hinnaga. Et kas poeg laseks enda käele samuti teha südame ja selle alla “Emme ja Issi”. 

Pojale tundub see õudne mõte, mitte et ta vanemaid ei armastaks, aga mitte just nii palju ja tätoveering on ju enamvähem igavene. Vanemad vihastavad, poeg lahkub. Siiski peale väikest järelemõtlemist naaseb ta haiglasse, aga tasuta tätoveering on loovutatud juba koristajatädile. Ja vanemad on pojas väga pettunud, tema pärast olid nad üldse abielus edasi ja kõik need ohverdused poja heaks. Aga enam nad teda näha ei taha.

Küll aga tahab 74-aastane ema uut tätoveeringut. Ja järgmist. Haigla noor tätoveerija on vaimustuses sellisest naisest ning ema jätab nüüd abikaasa maha ja kolib haiglast tätoveerija juurde. Isa, kes on valmistunud lese-eluks, on korraga plindris - naine tõmbab ringi noore kutiga, temal on aga käevarrel süda koos naise nimega. Mees leiab, et tuleb leida uus naine, kes kannaks sama nime.

Ja nii edasi ja edasi. Lühike lugu, mis mattub kuhugi hingetusse. Või noh, kogu tekst on ülesvõte hingetusest või võõrdumisest. Häiriv, lihtne ja hea tekst.

Robert Shearman - Restoration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Esimene kogemus Shearmaniga oli väga huvitav ja lõbustavgi, siis see jutt on hoopis teistsugune, eriliselt ahistav ja sünge. Omal moel võiks eeskujuks olla Orwelli “1984”, aga… ei ole ka.

Kujuteldav maailm oleks justkui paralleelmaailma lähitulevik, mida valitseb jumalik kõikvõimas Kuraator. Peategelane Andy on suvaline noor jorss, kes korraga valitakse kunstimuuseumi restauraatoriks (Kuraator pole selles mõttes kuraator). Muuseum koosneb maalidest, mis kujutavad inimkonna ühe aasta ajalugu - omamoodi interaktiivne taies, kus hiiglaslikule teosele mahub maailma terve aasta sündmustik. Andy saab muuseumiülemuselt käsu hakata proovitööna taastama 1574. aasta maali. Ja Andy vajub selle kunstimuuseumi veidrasse ellu, mälu tuleb ja kaob jne jne. No mis seal õieti toimub, on raske kirjeldada. See on mingi moel ballardlikult haige vaikelu, aga mitte ainult. Lõpuks tekib kokkupõrge selle kõikvõimsa Kuraatori tahtmistega ning Andy ja muuseumijuht peavad hüppama üle oma varju - aga tehtu eesti ei pääse.

Hea küll, see on vägagi krüptiline ja väheütlev lootutvustus, igal juhul on tegemist huvitava… düstoopiaga? Või mis see olla võikski. Peale Gaimani lõbustavat tilulilu on selline tekst vägagi külm dušš - karastav.

Robert Shearman - Joke in Four Panels (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Üsna tore lugu tuntud koomiksi Peanuts ainetel, mis aga algab igati kurvalt - Snoopy sureb. Mitte naljasureb, vaid pärissureb. Maetud ja puha. Üks nimetu taustategelane, tüdruk nimega Madalyn Morgan, keda kunagi pole koomiksis nimeliselt ära märgitud ja on seni vaid paar-kolm korda taustal vilksatanud, otsustab, et… nüüd on tema võimalus. Ta riietub Snoopyks ja läheb Charlie Browni ukse taha. Charlie Brown avab ukse, kangestub.... ta saab väga hästi aru, et see on Snoopy-kostüümis võõras… ja koomiks jätkub. Teised peategelased on seljataga vihased, et keegi niimoodi koomiksisse trügib Snoopyt ära kasutades, aga mis sellest - koomiksilugejad saavad edasi oma igapäevase annuse Charlie Browni ja Snoopyt ja teisi. Kuid mõne aja pärast avastab uus Snoopy… et mängida koera, kes tahab olla nagu inimene, on ikka veidi tobe. Ja ta...

“You don’t see why a dog would try so hard to be human. Being human doesn’t look that remarkable to you.A kid pretending to be a dog, that’s eccentric. But a kid pretending to be a dog pretending to be a kid? To coin a phrase, that’s barking mad.” (lk 493-494)

Mul on üks tuttav, kes on meeletu Snoopy fänn - talle ma vist seda teksti lugeda ei annaks. Aga jah, iseenesest südamlik tekst… noh, üleskasvamisest, enese leidmisest. Parajalt humoorikas ja samas kuidagi… hinge pugev. Ja kindlasti plusspunktid, et selline päris- ja koomiksimaailma miksimine - kõik need vaesed koolilapsed, kes seal koomiksis peavad kannatama koomiksi tegemist ja peategelastega kaasa mängima, olema alati valmis peanutslikuks naljaks. Kuhu küll niimoodi jõuab noore inimese üleskasvamine? Eks see tekst on muidugi Peanutsi pühaduseteotus jne, aga jumal küll - dekonstruktsioon pole alati kurjast.