Sloane Leong - The Blade and the Bloodwright (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Mingil moel tundub, et see antoloogia on rohkem eksperimentaalsema ulmeproosa poole kaldu. Igal juhul on käesolev tekst jällegi selline, mille kujutluspildid on minu jaoks osalt tõlkimatud või mõistmatud, aga noh, ikka muljetavaldavad.

See tekst toimub saarestiku maailmas, milles rändavad sõjamehed, et hävitada neile määratud vaenlaste linnu. Ega nemad õieti hävitagi, selleks on neile kaasa antud naise moodi olend (“bloodwright”), kes toitub, ma ei tea, ütleme et verest. Ja kas see on õieti toitumine, pigem ta lihtsalt eraldab kehadest luud ja siseorganid, ja seda välgukiirusel ning suurtes kogustes. Sõjamehed on nö vaktsineeritud tema lummuse vastu, lisaks hoiavad teda vaos sellega, et lõikavad tal igal õhtul kõri läbi - mis siis hommikuks taastub selleks veidraks olendiks (olend või mitte, igal juhul kasutati teda algul vägisi võtmiseks). Aga igal rännakul on lõpp ja nii see olend transformeerub või muteerub või areneb millekski edasi ning see enam juba niisama ei tööta.

Kindlasti pole see tekst nõrganärvilistele, sellist laastamistööd olen vast kogenud Steven Eriksoni või Michael R. Fletcheri puhul; ning nagu öeldud, osa tekstist oli minu jaoks tõlkimatu. Ühelt poolt siis klassikaline fantaasiamaailma (autori järgi inspireeritud Havai olustikus), teiselt poolt paras ultragore ja body horror. Nojah, viis punkti siis sellise fantaasia eest … või nii.

Ottessa Moshfegh - Lapvona (2022)

 

"Täiega metal," säutsus selle raamatu kohta särav tõlkestaar Max Lawton, noor ja andekas Sorokini inglise keelde vahendaja. Ja ma olen temaga 100% nõus.

Lapvona on fiktsionaalne keskaegne küla, kus valitseb tavaline keskaegne vaimupimedus. Selle keskel elab Marek, lambakarjuse poeg, keda isa alatasa peksab; muldvana ja pime Ina, kes emata jäänud Marekit (isa jutu järgi suri ema sünnitusel) väiksena imetas - ning teeb seda vahel praegugi; Mareki isa Jude, kes hoolib ainult oma lambukestest; ja mõisavalitseja Villiam, kes hoolib ainult sellest, et miski ta meelt lahutaks. Marek tapab poolkogemata Villiami poja ning Villiam nõuab Mareki traditsiooni järgides surnud Jacobi asemel endale.

Küla tabavad järjest katastroofid. Kevadel ründavad seda röövlid (kelle on kohale tellinud Villiam), kevadele järgneb aga ilmatukuum ja põuane suvi. Loodus sureb, inimesed vaaguvad hinge - välja arvatud mõisas, kus kõike on külluses, sest Villiam on juhtinud oma veehoidlasse küla jootnud jõe. Külas seda ei teata - preester Barnabas kuulutab rahvale, et põuas on süüdi Saatan ja keegi oska näha selle vale taga tegelikku tõde.

"Lapvona" ei ole samas ei ajalooline ega fantaasiaromaan (kuigi fantastilisi elemente jagub küllaga). Kõik eespool kirjeldatu moodustab pigem laboratooriumi, milles Moshfegh lahkab (läbinisti modernistlikus keeles) filigraanselt inimloomuse tumedamaid külgi. Kõik inimesed on omal moel väärdunud, kõigil on oma helgemad ja tumedamad pooled. Kõigil on oma moraal - ja oma jumal, kellele see toetub. Religioon ongi üks "Lapvona" läbivaid liine: Marek usub, et mida rohkem ta (isa käe läbi) kannatab, seda õigem on ta jumala silmis; Jude piitsutab iseennast; Villiami teenrid söövad ainult kapsast, sest kõik loomad kuuluvad issandale jne. Mõneti on usk seega ülendav, kuid vägagi sageli hoopiski tume jõud, nagu isa Barnabase puhul, kes (ise õieti piiblit tundmatagi) kasutab seda külaelanike oma võimuses hoidmiseks. Hinnanguid Moshfegh otseselt siiski ei jaga, vaid jätab lugejale vabaduse ise inimese ja usu vahekorda lahti mõtestada ja mõtiskleda, milline maailm siis ikkagi tegelikult on.

Ütleks, et Moshfeghi käekiri meenutab paljuski Shakespeare'i. Õieti viis mind sellele mõttele romaani hamletlik lõpplahendus, mille järel jäin mõtlema, et Moshfegh on ajaloolist materjali kasutanud täpselt samal moel (ja sama vabalt) kui Shakespeare ise. Ja ma usun, et see võrdlus pole sugugi liialdatud, sest "Lapvonassegi" on kätketud terve maailm.

Aleksei Ivanov - Sööklaplokk (2019)

Nostalgiaromaan vampiiridega! Meelelahutuseks igati lahe lugu pioneerilaagrist, mida vaevab vampiirinuhtlus. Narratiiv tuleb läbi kahe tegelase silmade - kasvatajaks saadetud humanitaartudeng Igor ja 12-aastane poiss Valerka. Teadagi, noored mehed, nii satuvad nemadki romantilistesse rägastikesse, kui vaid … vampiiri ja ta käsilasi segamas poleks. Ja nagu ikka, siis vampiiri vastu astudes ei piisa ristatud toigastest ega küüslauguhaisust.

Romaan võiks olla YA, või kes teab, äkki ongi. Samas see nõukogude korra eripärade üle irvitamine (tihti küll on see naer läbi pisarate) ei pruugi olla just kõigile arusaadav. Igal juhul saab siin läbi hekseldatud nii pioneerimentaliteet kui nomenklatuuriprivileegid, pätielu ja kommunistlikud ideaalid ja mis kõik veel (Moskva olümpiamängud!). Ühelt poolt on lapsed oma eripärase maailmaga (mis samas on universiaalne - no kui ikka on sellist lapsepõlve, kus reaalselt näost näkku inimestega suheldakse), teiselt poolt tudengiealiste kohanemine nõukogude täiskasvanuelu seadustega. Ja siis on vampiirid, kes oma eluviisi varjamiseks püüavadki olla korralikud nõukogude kodanikud ja pioneerid.

Kokku moodustub sellest päris naljakas supp, milles potjomkinluse varjus elatakse nii hästi või halvasti oma elu. Sest loosungid … nende abil on küll kena karjääriredelil ronida, aga muidu ...

“”Pioneeri ausõna,” kordas Valerka endamisi Gelbitši sõni. No mis pioneer see Gelbitš on? Kannab rivistustel rühma lippu, aga ise arvab, et vanglalauludes on elutõde. Võib-olla pole Gelbitš halb inimene, aga närune pioneer küll. Aga mis siis, kui vampiirid on sama ebatõelised nagu pioneeridki? Hammustavad korra ja kõik, astu oma teed, midagi hullu pole sinuga juhtunud. Pole hirmus, et vampiirid on olemas,. Pole hirmus, et hammustavad. Ja vampiir pole mingi koolnud, kes kardab päikest. Ja see, keda vampiir hammustas, ei muutu samuti vampiiriks, vaid käib ringi nagu ennegi: toigas, toigas, kurgikene, välja tuli inimene. Ehh, kõik on nagu alati. Pole enam tatšankasid ja budjonnõilasi, ehkki on punalipud ja fanfaarid. Pole ka vampiire, kuigi on kummalised inimesed, kes imevad kuuvalgel verd. Viieharulised punatähed ei tähenda praegu enam muhvigi ja ka öistest vereimejatest pole kellelgi praegusel ajal sooja ega külma.” (lk 159)

päevaleht
sirp

Marlon James – Black Leopard, Red Wolf (2019)

Päris hull raamat mütoloogilisest Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood. Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu, joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade kasutamine … on brutaalne). 

Kuulu järgi on juba selle romaani filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond oleks ikka 18+).

Lugu siis sellest, kuidas müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi, kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus, ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi. Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued (ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.

Seda raamatut peaks lugema teist korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).

Kui esimeses lõigus on mainitud võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks Ardeni fantaasia paganliku ja kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi („Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad toimuvale.)

„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will not.““ (lk 512-513)

Andrus Kivirähk – Puulased ja tohtlased (Vinguv jalaluu, 2018)

Kivirähk on kirjutanud järelloo „Rehepapile“ – kui seal tehti maarahva rõõmuks kratte, siis 1989. aastaks on sellised kasulikud teadmised ununenud … aga leidub siiski inimesi, kel need salateadmised olemas. Nii loob Kallela (pole vast sugulust Akseli Gallen-Kallelaga) nimeline mees puuhalgudest ja saunavihtadest 30 puulast ja tohtlast.

Miks? Ikka eesti rahva kasuks, Kallela on Rahvarinde aktivist ja ööl vastu Balti keti toimumist avastab ta ühe ketilüli, kuhu pole planeeritud ühtki inimest Balti ketti ülal hoidma! Viimases hädas müüb Kallela hinge vanapaganale, ja nagu teada, Balti kett saab surematuks. Kuid inimestega äravahetamiseni sarnased (kenad blondid noormehed ja neiud) puulased ja tohtlased ei kao olematusse peale seda suursündmust, ning loo jutustaja meelehärmiks jäävad need Kallela seltsi, käivad miitingutel loosungeid hoidmas ning on muidu Rahvarindele ja taasiseseisvuvale Eestile abiks. Kuniks vanapagan võtab Kallela hinge.

Nüüd sulanduvad puulased ja tohtlased eestlaste hulka ning loo jutustaja tahab need õudused maa pealt rookida … aga see osutub keeruliseks. Ning edasine ongi sellest olendijahist, kus peategelane kasutab õige … hullu (akutrelliga!) võtet nende kindlaks tegemiseks.

Nagu öeldud, siis tekst kuuluks justkui „Rehepapi“ maailma (kui muuhulgas meelevaldselt eeldada, et ussisõnade-romaan oleks omakorda eellooks jne). Kivirähk märatseb edukalt rahvusmütoloogia kallal ja ta väike inimene suudab edukalt määrida rahvuse õilsat palet. Või siis … mitte? Äkki on Ickel ja Kivirähkil õigus ja meie keskel ongi … kahtlased olendid?

ulmekirjanduse baas

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)

Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.

saarte hääl
sirp
raamatutega

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“