Robert Silverberg: Salajane reisija

 

Lugu, mille sündmustik kahvatub kujutatud maailma ees väga ja väga. Ilmselt oli see autori taotlus samuti - põhiliselt näitab ta põgenenud hinge loos keerulist tähelaeva- ja selle meeskonna maailma, kuidas see toimib, mismoodi ühel laeval saab olla enam-vähem inimestest meeskond, ta liigub enam-vähem kindlates dimensioonides enam-vähem reaalsena - ja ometi ei keskenduta kuskil mingitele tehnilistele lahendustele, lugu on ideede lugu. Kuidas võiks olla, kui senised piirangud ei piiraks ja mida nad just ei piiraks. 
Samas, et sellele natuke udusele väga võõrale maailmapildile konkreetsust anda, on väike lugu hästi valitud. Väga nutikalt loovad selle võõra ja kummalise reaalsusega kontrasti inimlikud jooned, mis meile tuttavad. Sealjuures ei pruugi need inimlikud jooned lugejale meeldida - kuidas ta nii loll on?! - aga nad on tuttavad, arusaadavad ning kirjeldatud moel, mis tundub usutav. Inimesed on ikka inimesed kõige selle kummalise taevanduse, planeedile enam iial mitteastumise, kehatute reisijate ja virtuaalsuses asuvate lastide maailmas. 
Ehk: lugu on tähelaeva kaptenist ja ühest kehatust põgenenud hingest, kes peaks rahulikult koos paljude teistega laeva lastiks olema, ent ei suuda seda välja kannatada. Loo muudab aga eriliseks ning lummavaks keskkond, millega lugejat tutvustatakse.

BAAS

Robert Silverberg: Kodutee

 

Ajarändur, uurimismeeskonna vabatahtlik, saadetakse tulevikku, lootuses, et see on umbes 50 aasta kaugusel ning oh, mida kõike ta tagasi tulles rääkida võiks. Ent midagi läheb viltu ja ta sattub ... väga kaugesse tulevikku? Paralleeluniverumisse? Paralleeluniversumi aega veidi enne aja lõppu, mis sobiks umbes meie ettekujutusega ajast 50 aastat tulevikus (ja tegelikult oleme ka meie omadega üsna aja lõpus)?
Silverberg ei ütle täpselt, mis juhtub. Kindlasti juhtub see, et inimteadvus sattub samasse kehha intelligentse merivähitaolise olevusega ning lugu räägib sellest, mida too inimteadvus kogeb, kuidas toime tuleb ning mis juhtub. 
Mingit erilist imevärki aset ei leia, lugu on rahulik ning kujundatud merivähi emotsioonide pinnal - mille eest annan Silverbergile au - ta tabas ära, et emotsioonid on keha ning merivähikeha emotsioonid  mõjutavad ka inimteadvust, kui inimene parasjagu merivähikehas resideerub. 
Ma ei oska öelda, kas lugu ka muul moel kuidagi pädev on, mu merebioloogiaalased teadmised ei ole kuigi laiad, ent mereolevuse vaikne jälgimisviis ja elu tunnetamine andsid mulle väga tugeva laengu niisamagi.

BAAS

Robert Silverberg "Valitud teosed 1-3", Fantaasia 2016-2018*

See sari kujunes kuidagi pooljuhuslikult mu suviste kiirete aegade väikesteks rõõmupaladeks. Esimene osa, mis sisaldab valikut noore Silverbergi jahmatamapaneva kiirusega kokkuvorbitud jutte 50ndatest, oli nauditav segu autori kommentaaridest, mis lisaks igale üksikule jutule kirjeldavad toonast Meerikamaa ulme(aja)kirja-nduse buumi laiemalt ja juttudest endist, mis mõnes mõttes mõjusid justkui seikluslikkuse varal ellu puhutud skeletid (tähendagu see siis midaiganes).

Noh, ja teine osa katab siis 50ndate lõppu ja 60ndaid, kommentaarid jätkavad ulmemaailmas toimuva kirjeldamist paralleelselt Silverbergi karjääri ja isikliku eluga ning ka jutud muutuvad kõige muuga sünkroonis, hüpates kõikvõimalikes väljamõeldud paigus puäntlikust kollidega taidlemisest inimeseksolemise erinevate (fantastiliste) tahkude lahkamisele. Kolmas osa aga jõuab 70ndatesse, eksperimentaalsesse faasi, kus suund psühholoogilise ja poeetilise sügavuse ning vormiliste eksperimentide harrastamine hakkab tekitama justkui mingit ebakõla ulmelise poolega, või vähemalt kirjeldab autor ise kommentaarides, et ühel hetkel otsustab ta üldse ulme kirjutamisega lõpparve teha, kaheldes selle mõttekuses. Nojah, igatahes ta selle lõpparve juurde (küllap meie õnneks) ei jää pikemaks kui paariks aastaks.

(Ning kolmas osa jõudis kenasti ka Lord Valentine's castle'i äramainimiseni, mis on lihtsalt mu enda isiklik ja nostalgiline esmaseos Silverbergi mainimisel...)

Neljandat osa saab nüüd oodata, ja ma tõesti huviga ootan neid jutte, mis järgnevad küpsemisele ja nn tõsikirjandusest inspireeritud eksperimentaalfaasile, peaks ju olema, et saabub mingi tasakaal õdustamise ja seikluslikkuse väljendamises stiililiselt ja poeetiliselt nauditavas keeles ning ulmeliste kontseptide fiktiivse lahkamise ja tegelaste psühholoogilise sügavuse ning erinevate ka argireaalsuse seisukohast asjakohaste küsimuste sissepõimimise vahel.

Ah, või midagi sellist.

Tegelikult ei oskagi ma midagi tarka öelda, lihtsalt mõnus oli. Ja võiks julgelt soovitada kõigile, keda säherdune metatasandiga komplektis lugemine köidab ja, noh, ulmejutuhuvilistele või Silverbergiaustajaile kindlasti ka, aga need niikuinii on asjaga juba aastaid kursis olnud...

*Robert Silverberg “Valitud teosed” 1-3: „Tähehiiglaste orjad“ (2016), „Öösse kaduv tee“ (2016), „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“ (2018), Fantaasia. Koostanud Raul Sulbi, tlk Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo, Maria Reile, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja.

Robert Silverberg – Surnute seas sündinud (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Kui selle kogumiku eelmised lood polnud just erilised ohhoo-elamused, siis see tekst on inimlikult võttes õige ängistav (noh, võibolla see pornofilmi stsenaarium kobas samuti hinge ängides). Silverberg võtab siin ette üksinduse teema. Mis on kahe inimese lähedus ja kas armastus on ikkagi miskit väga erilist. Ei ole, annab autor mõista, lõppude lõpuks oleme kõik vaid oma nahas ja ihades kinni.

Jutt siis sellest, kuidas lähitulevikus (Silverbergi mõistes 1990. aastad) on jõutud niikaugele (kuidas, jääb õieti selgusetuks), et teatud tingimustel on võimalik surnuid üles äratada. Tulemuseks pole miskid ligased zombid, vaid igati viksi välimuse ja olekuga olendid, kes/mis saavad vajadusel väljenduda inimkeeli – ehk siis igati inimsarnased, aga mitte siiski inimesed. Inimeste maailm neid ei huvita, nad elavad oma ühiskonnas ja ajavad … igavikulisemaid asju (sõltuvalt vaatepunktist jne). Inimesed on nende jaoks „soojad“.

Nojah, kus on ülesäratamine, seal on ka inimesi, keda see puudutab – nagu selle loo peategelane Klein, kelle abikaasa Sibylle, on nüüd mõned aastad surnute seas olnud. Mees tunneb naisest puudust, ta tahab temaga rääkida ja koos olla, kuid surnul on Kleinist ükskõik, ta ei soovi mehega kohtuda – tema on nüüd uues maailmas, minevik on midagi muud, mis teda õieti ei puuduta (omaette teema on, mis neid ülesäratatuid huvitab – nad on vägagi, ee, väljasurnutes kinni). Nii püüab mees talle ligi saada, minnes talle järgi kohtadesse, kus ülesäratatu oma seltskonnaga viibib. Nagu öeldud, ahistamine kestab juba mitu aastat ning ülesäratatud peavad viimaks omapoolse sammu astuma.

Tekst on õige tumeda meeleoluga (lähedase ja armastuse kaotamine pole vast kunagi rõõmu äratav?), või noh, suisa masendavas toonis. Lugejana justkui mõistad mehe valu (no kes poleks enda mõistes armastust kaotanud), aga samas mõistad, ega sellele tema valule unelmate lahendust pole võimalik juhtuda. Ja nii see tekst liigub oma rõõmutu lõpu poole.

„Klein otsustas mitte vastata. Ta tunnistas küsimust õrna noogutusega ja pöördus Sybille’i poole. Mingil imelikul põhjusel tundis ta end oma aastatepikkuse südameihaluse täitumisel rahulikuna. Ta ei tundnud naise läheduses midagi, ei paanikat, ei igatsust, ei lootusetust, ei nostalgiat, ei midagi, nagu olekski ta päriselt surnud. Ta teadis, et see rahulikkus tuli teda valdavast absoluutsest õudusest.“ (lk 337)

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Grupp (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Tegemist võiks olla pornofilmi päris dramaatilise stsenaariumiga – noh, et tulevik ja polügaamia on norm ning niisuguseid polügaamseid suhteid võimaldab küberseksi kasutamine, kus kahe inimese paaritumist kogevad samal ajal juhtmetega ühendatud grupiliikmed maailma eri otstes. Ja nii seitsmel päeval nädalas (ja ega siis vahekorrad piirdu vaid grupisiseselt, vabal ajal tee mis tahad kellega soovid), iga päev sooritab uue jagatava etteaste järgmine paar. Paarituva mehe ja naise emotsioone kogevad siis vastavalt grupi mehed ja naised.

Aga et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis peategelane vastab korraga, et tahaks lemmikpaarilist vaid endale hoida, temaga koguni grupist lahkuda – mees peab seda armastuse märgiks. Naine nii ei arva. Mees püüab üha dramaatilisemate sammudega naist ümber veenda … aga jah, järgneb katastroof. Ent et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis katastroof saabub õige higises ja erutavas vormis jne.

Nagu kirjeldusest näha, dramaatiline värk! Mis siis see armastus olla võiks ning üksikisiku vabadus ja piirid ning vähemus ja enamus ning mis kõik veel. Nagu ikka, jutt pole just selline, mis paneks 2018. aastal „ohhoo!“ ütlema, aga poisikeselikust vaatepunktist on selline võimalik pornofilmi dramaatiline stsenaarium … no natuke lööv.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – (Mina+n), (mina-n) (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Lugu mehest, kel on 48 tunni ulatuses ligipääs oma mineviku- ja tulevikuminadeni. Milleks ta seda ainulaadset võimet kasutab? Et aktsiaturul tegutsedes rikastuda. Kuivõrd võimalust pole pikemaajaliste investeeringutega spekuleerimiseks ja nii mammonat kokku ajada, siis jutt on mõneprotsendiliste kõikumiste kasutamisega, aga eks viie aastaga saab nii mõnedki miljonid kokku ajada.

Kuni ta kohtub vapustava neiuga, kellesse armub ja kelle kohalolu keerab kraanid kinni oma mineviku- ja tulevikuminaga suhtlemisel. Tulemuseks siis aktsiavaranduse järkjärguline kahanemine, kuna oma peaga tegutsemine pole just kõige tulemuslikum spekuleerimine. Mehel tekib mõneti häiriv dilemma – kas nautida värskelt armunu rõõme või jõudeelu võimaldavaid mõtteid. Asja muudab keerulisemaks seegi, et just neiul on midagi sellist, mis mehe erakordseid võimeid blokeerib (aga seda asja on neiule hädasti vaja).

Kergelt meelelahutuslik paradokslemine tavaulme raamides. Et tegevus toimub 1980. aastatel, siis tegevuspaik on kergelt ulmeline (kui muidu, eksole), saab sõita raketiga ja kasutada moodsamaid sidevahendeid jms. Ühesõnaga, retroulme, aga vähe tuimema mõjuga kui robotpaavsti puhul.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Head uudised Vatikanist (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Eks sellise loo puhul võiks mõelda, kui palju niisugune 1971. aastal ilmunud teaduslik-fantastiline lugu kajastab meile nüüd usutavat lähitulevikku. Noh, põhimõte on õige, et tehisintelligents saaks üha suurema mõju, aga et see avalduks niisuguses inimkuju meenutavas roomikutega robotis … no see vastab pigem kirjutamise ajastu ootustele, mis praegu mõjub rohkem humoorikalt-kentsakalt.

Lugu siis sellest, et valitakse uut paavsti ning valimiskogu ei jõua kahe kandidaadi vahel kuidagi kokkuleppele. Kompromissiks saab robotvaimulik (sest niisugused on nüüd maailmas levinud, üllatus-üllatus). Lugu esitatakse Roomas viibiva vaatlejate silmade, kus inimeste arvamused jagunevad võimaliku tehispaavsti pooldajate ja vastaste vahel pooleks. Aga kui uus paavst paika saab … no eks siis tuleb selle valikuga edasi elada (siin tekib paralleel ühe … ühe presidendi valimisega). Inimene ikka kohaneb jne.

Jutt ei põhine puändil, et oi, mis nüüd korraga paavstiks valiti – ei, see on juba esimestest lehekülgedest selge, et nii võib minna; siin kirjeldatakse maailma, kus niisugune asi üldse võimalik on, et robotitel võivadki olla inimestega enamvähem võrdsed õigused (keegi Asimov kirjutas kunagi mingid robootikaseadused või midagi, eksole). Nagu öeldud, praeguses vaatenurgas ei oskaks teksti retroulmest enamaks pidada. Et mingi robot … ja inimestelt rolli üle võtmine … no seitsmekümnendatel oli see vast kuidagi tähelepanuväärsem ja paradoksaalsem. Aga eks paratamatult tuleb niisugused teemad läbi kirjutada … et praegu saaks stoilisemalt naba põrnitseda.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Tähehiiglaste orjad (2016)

Kui mind hiljuti tabas raamatukogust laenutatud värskete raamatute äkiline uputus (Saar, Heinsaar, Loper, Weinberg, Silverberg), siis oli enamvähem selge, et nende kõikide kiirelt ja järjest lugemine (sest järjekorraraamatuid tuleb ometi kiirelt raamatukokku tagastada, et teised huvilised jaole saaks) toob omal moel üleküllastumise. Nii jäi viimasena loetud (blogipragmaatika – guugeldajad huvituvad eelkõige eesti autoritest, mitte tõlgetest) Silverberg jutukogust õige närtsinud mulje ja valmistas pettumuse.

Ootasin mõnusat ja hoogsat campi... aga vaim ei viitsinud enam reageerida võimalikele ahvatlustele (takkajärgi tundub, et peale Heinsaart oleks pidanud midagi lahjemat tarbima, et siis taas olnuks vaim kangema kraami jaoks värskem). Tahestahtmata hakkasin mõtlema, et mida annab see Raul Sulbi missioon tutvustada eesti lugejatele angloameerika ulmekirjanduse ajalugu, kas Silverbergi noorpõlve üsna üheplaaniliste juttude tõlkimine on just ratsionaalne viis nappide tõlkeressursside kasutamiseks. Jajah, ajalugu tuleb tunda jne, aga kui need ajaloolised tekstid on õige keskpärased (ega ma senini mõista Lovecrafti või Howardi fenomeni), siis on nagu raske vaimustuda. Vähemalt on lootust, et järgmised neli köidet Silverbergi jutte peaksid olema asjalikumad kogud.

Minu puhul on ehk probleem selles, et nende juttude nautimiseks peaksin olema kõvasti noorem või elama nõukogude ajal, kui lugemisvalik oli kõvasti ahtam; sest no suurt mida pakuvad mulle viiekümnendatel kirjutatud ulmelised seikluslood. Nostalgiat? Poisikeselikku rõõmu? Kirjeldatud Võõras, Teine on üsna inim- ja maasarnased, kosmoseseiklused on enamvähem keskaja või metsiku lääne laadis; siin pole mingit ohhoo-efekti. Noore Silverbergi kangelased on üksikud hundid, pole neil lapsi ega üldjuhul naisigi. Juttude lugemine ei tekita järelmõtteid, eks autor rõhutabki lugude kaassõnades, milline rutiinne ja õpetlik tegevus nende kirjutamine rahateenimise eesmärgil oli. Nojah, eks Silverbergi austajad ütlevadki, kui raske on best of kogumikke koostada jne jne, kust alustada ja millega piirduda.

Üheksast tekstist kerkivad rohkem esile „Kosmosehädalised“ (üsna noir, kangelane kipub kergelt anti olema) ja „Cutwoldi kütid“ (pateetiline, aga siiski klassikaliselt hea lõpp). Eks mõlema loo puhul on oluline lugeja teatud ootustele mittevastamine („miks kangelane ei karga dzotile?!“), peategelase valikud on kas mõneti küünilised või traagilised eneseohverdused.

Eks siis näeb, milliseid emotsioone äratavad Orpheuse Raamatukogu väljahõigatud tõlked, kaks klassikut on taas maakeelde sammumas. Võibolla ei peaks kiirustama nende lugemisega (no millal need küll ilmuda võivad)?

„Samal ajal, kui ta seda ütles, lendas läbi avatud ukse välja kallis juuksekuivati. Kuulsin seest ahastavat karjet ja arvasin ära tundvat meisterliku naistejuuksuri android John Nealy hääle. Mõtlesin, et androidid kippusid tihti valima ebamehelikke ameteid. Võib-olla sellepärast Clay Armisteadi sugused neid nii väga vihkasidki.“ („Androiditapp“, lk 100)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Robert Silverberg – Maa teine vari (1994)

Kirjastus Fantaasia on ette võtnud utoopilise projekti ehk välja anda viis köidet Silverbergi lühiproosat. Esimene raamat on ilmunud, näis, millal järgmine ilmuda võiks. Kergeks soojenduseks mõtlesin tutvuda Silverbergi ühe aastakümnetetaguse tõlkekoguga (õnneks ei pidanud tervet raamatut lugema, kogumiku kahte lugu olen varem kohanud teistsugustes väljaannetes).

Kõik lood tulevikuteemalised, ikka tähtedevahelised reisid ja võimalikud võõrrassid, veidrused planeedil Maa mõne sajandi pärast. Teiste planeetide elukeskkonnad on maasarnased, ja noh, eks inimesed on ikka meile tuttava kvaliteediga (kui järele mõelda, on päris hämmastav, millise innuga võtame vastu igasugu tehnoloogilisi uuendusi, mis lubavad inimkultuuri paremaks muuta, aga tegelikult jääb alati alles staatiline tölplus). Silverbergi tekstid... nendega ei suhestu täielikult, ikka jääb mingi distants sisse, justkui ei usuks, et need on „täiega“ kirjutatud, pigem selline... hea käsitööline (no mis teha, kui autoril on nii meeletult palju tekste).

Kogumiku parim tekst on „Armunud Ishmael“, mis räägib loo intelligentse delfiini armastusest. Delfiine kasutatakse 22. sajandil veepuhastusseadmete käitlemisel (mereveest toodetakse magevett) ja et tegemist on äärmiselt arukate olenditega, on leitud viis delfiinidega suhtlemiseks. Ent Ishmael on eriti terav pliiats, kes tööst vabal ajal süüvib inimkultuuri varamusse ja avastab armastuse, mida nii dramaatiliselt kirjeldatakse. Mispeale Ishmael registreerib, et temagi on esimesest silmapilgust armunud Lisabethi, kes on tulnud vahendama delfiinide ja veepuhastusjaama töötajate suhtlust. Nojah, armastus on pime ja vahel traagiline, nii on Ishmaeli ja Lisabethi suhe täis karisid ning delfiin on sunnitud meeleheitlikele tegudele. Loo teeb vaimukaks viis, kuidas see delfiin jutustab ja oma kirge kirurgiliselt lahkab. See on naljakas, kuid teadagi põhineb nali millelgi traagilisel.

„On kaheldamatu fakt, et Lisabeth'il täielikult puuduvad omadused, mida ma normaaljuhul oma partneril näha sooviksin (võimalikult pikk nina pea esiosas, siledad ja läikivad uimed.) Igasugune katse minu poolt teda anatoomilises tähenduses armastada viiks kindlasti sellise tulemuseni nagu valu või isegi vigastus tema jaoks. Seda ma ei taha. Järelikult ei oma füüsilised iseärasused, mis teevad ta nii ihaldatavaks ta oma liigi isastele (hästi arenenud piimanäärmed, päikese käes helkivad juuksed, peened näojooned, pikad tagajäsemed ehk „jalad“, ja nii edasi) minu jaoks erilist tähtsust, ja mõningatel juhtudel on minu reageering neile isegi negatiivne. Võtame konkreetse näitena kas või nood kaks piimanääret tema rinnapiirkonnas, mis hoiduvad kogu ülejäänud kehast ettepoole, st. on paigutatud täpselt niimoodi, et päris kindlasti segavad nad teda ujumisel. See on looduse halb eksitus, ja millestki nii ebaotstarbekalt kujundatus ei ole ma võimeline mingit ilu leidma. Täiesti ilmne on, et ka Lisabeth ise peab ende näärmete mõõtmeid ja asetust ilmselt kahetsusväärselt inetuks, mistõttu ta kogu aeg neid piinliku hoolega mingi kitsa katte alla varjata püüab. Teised siin jaamas, kes on kõik isased ja kelle piimanäärmed on seetõttu rudimentaarsed, jätavad need katteta.“ („Armunud Ishmael“, lk 53-54)

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – The Affair (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Chris on küllaltki edukas pintsaklipslane. Ta on abielus ja kahe tütre isa. Chris on niisamuti telepaat, kes otsib hingesugulast – kuid vaimsetel lainepikkustel on kuulda vaid segaste telepaatide vaimselt häiritud kõne või üldse arusaamatut möginat. Mis seal ikka, Chris armastab oma naist ja vahel ärireisidega kaasnevat mõnd üheöösuhet.

Aga korraga tabab mees telepaatilisel lainepikkusel surfates... Laureli. Nende vahel tekib otsekohe klapp, tõelised hingesugulased, nad saavad rääkida kõigest, mõistavad üksteist; mõne aja pärast hakkavad nad koguni telepaatiliselt üksteist orgasmi viima – naine saadab kujutluse, kuidas ookean meest hellitab, mees omakorda saadab naisele seksika mao, kes Laureli keha hellitab ja penetreerib. Külluslik seks tekitab vajaduse enamaks – et nad reaalselt kohtuks. Kuid naine keeldub sellest, sest telepaadid ei suuda üksteise lähedust taluda, energiad lähevad krussi ja siis pole võimalik suhelda (naisel on selline kogemus varasemast). Poolteist aastat nad harrastavad seda telepaatilist salasuhet, kuni viimaks nad ei suuda vastu panna patu lihaksaamisele ja nad otsustavad kohtuda. Kuid sellega kaasneb üks tingimus.

Et selline kirglik armulugu. Kui lugedes selgus, et tegemist on telepaatidega, oli pisike pettumus, aga samas ei peagi olema tegemist ufokate või muu sellise värgiga. Kumbki tegelane elab oma abielu ja teostab end töö kaudu, neil pole otsest soovi tavaelust loobuda, nad tahavad vaid kogeda seda vapustavat ühinemist – muidugi, ka telepaatiline seks pole just unelm, tahaks ka elavat keha ja teise sooja hingeõhku jms. Ent, sellega kaasneb probleem. Lugu algselt ilmunud Playboys, sellest siis vast... meelam toon.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Dark Times at the Midnight Market (Swords & Dark Magic, 2010)

Vahelduseks üks lugu, kus kedagi maha ei lööda, juttu on hoopis... armastusest. Tõsi küll, õigemini armujookidest ja nende mõjust. Lugu paigutub Silverbergi loodud Majipoori maailma, millega on mul esmakordne kokkupuude.

Ühesõnaga, võlurite teenuste vajadus on nii devalveerunud, et neid suurt ei vajatagi. Turul on omaette nurgake, kus asuvad võlupoed, mis virelevad üha suurema meeleheite embuses. Ent ükskord astub öösel poodi ülikupoeg, kes nõuab armujooki, et nii üht printsessi enda omaks saada – noormees on üks tähtsusetu võsuke, aga printsess... tema kuulub trooninõudlejate lähimasse ringi. Rahapuuduses võlur nõuab küll pea viiekordset tasu selle tinktuuri eest, aga noormehele pole sellest probleemi. Võluri partner esitab omapoolsed vastuväite – et kui selgub, et nemad on asjaosalised printsessi võrgutamises, pole midagi head oodata. Aga raha on raha ja nagu kokkulepitud, nädal hiljem saab ülikuvõsa tellitud tinktuuri.

Peagi on raevunud ülikupoeg tagasi – ta sai printsessi üheks (jumalikuks) ööks voodisse, kuid peale seda ei taha neiu teda enam aegade lõpuni kohata. Talle püütakse küll seletada, et selline mõju tinktuuril ongi, aga mõõgaga vehkiv ülikupoeg nõuab kahjutasuks sellist armujooki, mis panekski printsessi teda püsivalt armastama. Võlupoodnikel ei jää muud üle, lubavad kaheksa päeva pärast selle valmiks saada. Ent kokkulepitud ajal ülikupoega ei tule, ega ka järgmistel päevadel... kuni ühel õhtul murtakse võlupoe uks pilbasteks ja musklimeeste saatel tuleb poodi eriliselt vihane printsessi lähisugulane, kes on vägagi teadlik tinktuuri päritolust, ja nähes laual ootamas uut pudelikest...

Üpris lõbus lugu. Kui antoloogiast seni loetud lood on nö inimpõhised (no kui jumalad ja muud sellised üleloomulikud jõud on lisaks), siis nüüd tegemist sci-fantasyga, ehk tegevuses on üsna mitmesugused intelligentsed eluvormid. Nii on peategelaseks minimõõdus humanoid, tema partneriks on kahepealine... ee, humanoid, koristajaks neljakäeline humanoid; mainimata igasugu muid olendeid, kellele peategelane viitab. Tõsi küll, need ülikud tundusid olevat inimesed. Eks oleks huvitav teada, mis selles Majipoori maailmas muidu toimub.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Blindsight (Cities in Space, 1991)

Lugu, mis algselt ilmunud 1986. a. Playboys, kuid loos endas pole erootilise riivatuse vinetki. Tegevus leiab aset satelliitmaailmas nimega Valparaiso, mis on sihtkohaks neile inimestele, kes tahavad privaatsust enda korraldatud jamadest. Ning maailma külastavad pearahakütid, kes neid põgenikke otsivad. Kuid see otsimine läheb väga kalliks, sest pagulaste makstav turvaraha on tehismaailma omanikule stabiilselt kena sissetulek. Aga noh, õige summa eest on võimalik nii mõndagi saavutada ning altkäemaksud on seal maailmas osa igapäevastest väljaminekutest.

Ühel hetkel saabub Valparaisole mees, kes paistab olevat sünnist saati pime. On, ja ei ole ka. Farkas on nimelt hiinlaste illegaalse looteeksperimendi ohver – eksperimendi käiguss taheti emakõhus lõigata valmis selline inimene, kes lisaks tavanägemisele on öönägemine. Aga võta näpust, sündis pime laps. Kel hoopiski nö pimenägemine, millega tunnetab end ümbritsevate asjade tõelist olemust (ma nüüd ei saanud täpselt aru, kas see võiks olla midagi sarnast sellega, kuidas näiteks nahkhiired ümbritsevat peilivad). Farkas tuli niisiis Valparaisole, et leida see operatsiooni teostanud hiinlasest arst. Ja kes nüüd 15 aastat paomaailmas elanud ning omandanud aja jooksul pagan teab millise välimuse. Ja kes teab, millise kaitse all ta elab. Kas Farkas tuli kätte maksma või on mehel selle hiina arstiga hoopis omad plaanid? Ons doktor Wu senini Valparaisol? Jne jne.

Jällegi võrdlemisi keskpärane lugu, ja nagu kogumiku üldteemaks paistab olevat maailmaruumi vallutamine, nii on siingi selle teemaga möödaminnes flirtimist.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Näha nähtamatut meest (Täheaeg, Talv 92/93; 1992)

On 22. sajandi algus ja võidutseb totaalne kontrolliühiskond. Üheks normiks on see, et sa ei tohi omaette hoida, sa pead suhtlema teiste inimestega. Kui piisavalt ei suhtle, siis sind hoiatatakse. Neljanda hoiatuse tagajärjeks on karistus, kus su laubale kinnitatakse nö nähtamatuse märk ja sa pead aasta aega elama nii, et keegi ei suhtle sinuga, keegi ei reageeri su olemasolule. Selle toimimist kontrollivad julgeolekurobotid. 

Ning tõepoolest, nagu jutustaja avastab, oledki ühiskonnale nähtamatu. Võid teha pea kõike, varastada või minna kasvõi naistesauna, ei midagi, inimesed väldivad sind, sa oled tõesti tühi koht. Ja see tunne muutub väga kiiresti enam kui ebamugavaks (kui sinuga suhelda, saad omakorda karistada – pead olema sõltuvalt teo raskusest teatud aja nähtamatuks tembeldatud). Ükskõik, mida teed, sellel pole vastukaja. Või veel hullem, võid saada surmagi, sest kellelgi pole keelatud sulle otsa sõitmast – sind ei ole olemas. Hippokratese vanne, see ei laiene niisamuti nähtamatule, sure kasvõi pimesoole lõhkemisse. Karistuse toimimist kontrollivad julgeolekurobotid. 

Ent viimaks lõpeb karistusaasta ja algab rehabilitatsioon... mille käigus tuleb silmad kõrvale pöörata teiste nähtamatute eest (kes ei tohi karistuse kartuses niisamuti omavahel suhelda). I know your pain, brother... ja jutustaja teeb midagi ootamatut.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – When We Went to See the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Silverbergi loome pole senini suuremat huvi äratanud, kuid see jutt on küll tore ja meisterlik. Lugu siis selline – toredal keskealiste kodusel peoõhtul kohtuvad keskmisest rikkamad paarikesed ja veedavad kenasti aega. Nick ja Jane loodavad teisi pahviks lüüa jutuga, et nemad käisid uuel ja vägagi erilisel turismireisil ehk siis ajamasinaga Maa väljasuremist vaatamas, kolm tundi best of hetki. Viidi ajaturistid sellisele masendavale ja kalbele ookeanikaldale, ning nende silme all sureb miski krabitaoline elukas – nagu teadustaja ütleb, on tegemist Maa viimase elusolendiga (iseasi muidugi, kuhu siis bakterid ja muud millimallikad enne kadusid, aga Nickile ja Janele krabi lahkumisest piisab). Seltskond on loodetud kombel pahviks löödud, ah et siis selline maailmalõpp.

Siis saabub seltskonda Eddie ja Fran, kes teiste reaktsioone kuuldes omakorda muuseas teatavad, et nemadki käisid selsamusel ajamasinareisil – nemad nägid, kuidas Maa oli veega kaetud, ja vaid Mount Everesti tipp oli näha. Seejärel ilmuvad peole Tom ja Harriet, ja nemadki sel turismireisil olnud, ning nägid jääga kaetud Maad. Peoperemehel tekib küsimus, et kas tegemist ehk reisibüroo... pettusega? Nick kahvatub. Aga see pole veel kõik – nüüd lisandusid peomellu Phil ja Isabel, nende versioonis päike plahvatas jne.

Nick ja Jane on täiega löödud, nende lootus naabreid pahvistada on võrdlemisi luhtunud. Pidu läheb lõbuküllaselt edasi, tantsitakse ja luuakse uusi armusuhteid, ning muuseas arutletakse viimaste uudiste üle – Michigani järve sattusid laboris muundatud amööbid, mis levitavad ohtlikku viirust (“tissue-dissolving virus”, lk 4). Californias on tuumakatsetuse põhjustatud hiiglaslik maavärin. St. Louis on tuumarünnaku tagajärjel maa pealt pühitud. Niisamuti Detroit. Järjekordne president on mõrvatud ja taas on leinapäeva tõttu järgmisel päeval asutused suletud – tõepoolest, need presidentide nottimised mõjuvad juba majandusele halvavalt, muudkui pidevad tööseisakud.

Ja pidu läheb edasi, tantsitakse ja suitsetatakse kanepit ja mõni on purjuspäi laua taha magama jäänud, moodustuvad uute salasuhete jõujooned. Rõõmu kui palju. Ent maailmalõputripist ei räägi enam keegi. Nick ja Jane lahkuvad vaikselt peolt, luhta läks kallivõitu eputamiskatse ja nad keeravad kodus lihtsalt magama. Ja amööbid mudisevad Michigani järves. Järgmisel hommikul kerkib paratamatu küsimus – kuhu järgmisel puhkusereisil minna?

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Against the Current (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Üsna mittemidagiütlev lugu sellest, kuidas hiliskeskealine autodiiler satub võimatusse jamasse – nimelt satub ta vastutahtsi ajas tagasi rändama. Uinub oma uue Priuses ja on ajas kontrollimatult aasta-kümme tagasi läinud. Jama muidugi selles, et krediitkaardid ja sularaha kaotavad pea kohe kehtivuse – neid kas pole või on neid aja jooksul muudetud (kuigi mõnel korral saab mõned rahatähed lahti vahetada, ja varasematel aegadel elu nö odavam). Ja nii satub ta erinevatesse kümnenditesse ja ajalugu on ikka selline nagu ta on – Reagan saadab väed Grenadasse, algab Watergate, Vietnami sõda on üha laienemas, Stalin sureb ja Korea sõda on pooleli. Paari päeva pärast mõtleb autodiiler New Yorki minekust ja sealt laevaga Euroopasse seilamisest (enne kui läänetsivilisatsiooni alguse Ameerikas maha magab), aga siis leiab resigneerunult, et tuleb mis tuleb, Prius veel natuke sõidab. Selline lühilugu, ei midagi vapustavat.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Reisijad (Aphra, 2005)

Kurb lugu sellest, kuidas Maale on ilmunud miskid nähtamatud olendid, kes hõivavad soovi korral mõneks ajaks inimese teadvuse ja kasutavad selle inimese keha enda meelelahutuslikel või mõistatuslikel eesmärkidel. Nii ärkab minajutustaja ühel hetkel ja avastab, et on olnud kolm päeva Reisija (nagu neid teadvuse napsajaid kutsutakse) valduses, ja arvatavalt sel ajal ühe naisega kehalisi mõnusid jaganud (kunagi ei tea, milliseid vingerpusse sulle tegelikult teha võidakse – pahatihti on need piinlikud). Nojah, samal päeval avastab mees tänaval selle naise, kellest on hägune seksimälestus neist kolmest päevast. Naine teda ei mäleta ja hoolimata ilmselgest teineteise sümpaatiast ei taha meest lähedale lasta – sest need viimased kolm aastat, kui Reisijad on inimestes segadust tekitanud, ei soodusta just lähedaste suhete tekkimist (no mida sa teed, kui näed ühel hetkel paarilist enda üle võimu kaotamast ja kellegi teisega mehkeldamas, sinust mitte midagi adudes?). Nojah, lõpuks suudab mees päevade möödudes veenda naist end usaldama. Siis aga... nagu ikka.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Midagi jubedat on lahti (1993)

Lugu siis sellest, kuidas planeetidevahelisel kaubanduslikul lennule satub kogemata võõrolend, kes seetõttu satub siis laevajänesena lendama Maa poole. Olend püüab telepaatiliselt kuue astronaudiga suhelda, et edastada oma siirast soovi tagasiviimiseks, aga ainus viis inimeste teadvusse saada on nende magamise ajal – mis põhjustab astronautidel üüratuid luupainajaid. Maal satub ta järgmiseks haiglasse redutama ja avastab hulga kaitsetuid teadvusi ehk siis koomas olijad jne. Esimesed kaks katset abipalvet edastada lõppevad enam kui traagiliselt – koomas viibijad surevad seletamatul kombel vast šokist. Ja edaspidigi on haigla juhtkonnale hämmastuseks haigetega häirivaid sündmusi (olendit ennast tabab masendus). Ent lähemalt uurides selgub, et seletamatud juhtumid liiguvad alumiselt korruselt aina ülespoole, ja asja asub uurima telepaatiliste võimetega arst, kes kasutab lisajõuna üht koomast lahkuma keelduvat tütarlast. Olend saabki kontakti ja vist võimaldatakse tagasilend.

Nojah, pole just muljetavaldav lugu, üllitise vast huvitavaim kild on see, millises sarjas avaldatud ehk siis ühe tollase täiskasvanute ajakirja lühikeseks jäänud Jutuvihiku sarjas. Mitte et see tekst miskisuguseid frivoolsusi sisaldaks. Aga tore on avastada selliseid kurioossevõitu brošüüre.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – Aja maskid (1998)

“Ta alasti keha häbitu puudutus oli mind julgustanud ja värskendanud ning ma naeratasin järgi kahele vormikale kannikale, jälgides nende kadumist.” (lk 21)

Jätkub ulmeklassika pealiskaudne tudeerimine; sümptomiks näib saavat ulmemürgitus, arst võiks ehk soovitada rohkelt värsket õhku ja füüsilist tegevust.

Silverbergi raamatu puhul on pisut hämmastav paralleelsus Clarke'ga kosmosereiside suhtes 20. sajandi lõpuks (mõlemad ilmunud algselt 1968. aastal), Kuu kasutamine on nagu ikka igati tavapärane. Järgmise paralleelina võiks näida Silverbergi hubbardlik jutustaja – aga kõva actioni asemel nö kollased teemad (ilusad naised & kuulsused). (Algul hetkiti mõtlesingi, et tegemist omamoodi erootilise ulmega, aga siiski ei.) Ehk siis labaselt üldistades “ulme24”. Kui Clarke pakkus 20. sajandi lõpu Maa elanike arvuks 6 miljardit, siis Silverberg on tagasihoidlikum – kõigest 4 miljardit (lk 116).

Teost võiks kokku võtta Silverbergi oma sõnadega:
“Mina tulin Fieldsi arvamustulest üsna puhtalt välja. Ta kirjeldas mind eemalseisva, pinnapealse, valelikult sügavmõttelise liberaalfilosoofina, kes alati põrkub hirmunult tagasi iga tõsisema teo ees. Need süüdistused mind mõistagi ei rõõmustanud, kuid ma kahtlustan, et tegelikkuses peavad need vist paika. Fields märkis mu liialdast lõbude nautlemist, mu tahtmatust lasta end tõeliselt haarata ükskõik millisest üritusest ja mu kerglast sallivust mind ümbritsevate inimeste puuduste suhtes. Ma ei paistnud ta raamatus ei tola ega lurjusena, pigem vähetähtsa neutraalse kujuna. Olgu nii.” (lk 144)

Veider mõelda, et elasime hiljuti üle aastatuhandevahetuse, millele eelmise sajandi ulmekirjanikud nii palju mõtlesid. Kõik see progress või kataklüsmid, mida siis oodati, on palju tagasihoidlikumad kui nende ulmades. Oleme ikka ühtviisi madalalaubalised töllid, kes rõõmustavad üha tillemate elektroonikavidinate pärast, ja kõik. (Kas peaks Suetoniust lugema?)