Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall (2010)

Vast seni õnnestunuim kaanekujundus – et värvid on paigas ja muu selline, ei mingit laia joonega joonistamist (mitte et kaanepilt suuremat sisuga kokku läheks, aga värskendav ikka). Mis ei tähenda, et siseillustratsioonid just samasugust rahulolu tekitaks, aga noh, asi on muidugi maitses. Pehmekaaneline formaat on mõnus. Sulbi järelsõna näitlikustamiseks järgneb siis nüüd tavaline sisutu kähvatus ulmelistel teemadel.

Indrek Hargla “Ingel ja kvantkristall” - et siis romantikalugu 40. aastase naise ja 20. aastase poolarvutist tulevikunoormehe vahel, naine ikka vahel piinleb, et vanusevahe, kutil on poogen. Lumekuninganna ja Kaj ja Mette (kas muinasjutu K&M polnud õde-venda?). Pole arvatavalt eellugu lugenud, tundub, et käesolevale võiks veelgi Kaj ja Mette seiklusi järgneda. Võibolla mälu eksib, aga Hargla viitab selles loos jällegi demokraatia lollusele (lk 41), mille on põhjustanud mõned sajandid tagasi toimunud geenikahjustus (mille põhjustasid ühed pahalased tulevikust). Pole just inspireerivaim lugemine, suuremas jutukogumikus oleks ehk fännatavam.

Veiko Belials “Näe, kala!” - kui mõne varasema Täheaja puhul on tundunud, et nii mõnigi lugu võiks pakkuda huvi ulmekaugele lugejale, siis selle antoloogia teine tekst jätkab sellist standardset... ulmetamist. Seekord siis antiigiteemaline fantaasialugu, tuleva uputuse eest põgenemiskatse, mulle assotsieerusid millegipärast mõne aasta tagune Kagu-Aasia tsunami ja iisraeli rahva läbi mere juhatamine. Gadir on ehtne näide sellest, et lapsi tuleb vajadusel ahelates hoida ja muidu rooska anda – kes siis varem ujuvat kala pole näinud...

Marcus Kaas “Põgenemine” - järjekordne lugu, kus üheks peategelaseks tiinekas (kes osutub kõrgest soost olevaks ja muidu võimekaks jne). Kena lihtsameelne seikluslugu, tegelased suhtlevad kui plastilised hüpiknukud, iga dialoogiga kaasneb kohustuslik emotsioonide kirjeldus või dialoogis osaleja kehaasendi muutus – rohkem võiks ehk lugeja kujutlusvõimet usaldada.

Taivo Rist “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu” - peale 3 ulmelugu korraga krimilugu, milles toimetab irooniline (või hoopis pisut ajukahjustusega?) politseinik, mõneti rahulik realismivaba lähenemine mõjub eelnenud lugude järel värskendavalt. Jutu antikangelane Tallinna Vesi on teadagi üks segaduste pundar ja päris hea meelega loed selle antikangelaslikkusest (ok, mündil on teine pool jne). Vahel tundub, et Risti kirjutusviis meenutab pisut Runnelit. Loo viimane kolmandik algab nii jaburalt (lk 94-95), et ütlen siiralt braavo. Antoloogia parim kodumaine tekst, igati sobilik kandidaat kõiksugu lühijuttude võistlustele jne. Proosa mitmekülgsus ruulib.

Siim Veskimees “Kuldhordi teine tulek” - nagu ikka autorile kohane, leiab siingi mainimist noorte tüdrukutega semmimine (lk 112), õnneks vaid möödaminnes. Iseenesest üks loetavamaid Veskimeesi tekste – et siis maailm, kus kunagiste khaanide põhised nanoüliinimesed valitsevad rohkem või vähem varjatult maailma üle. Vähemalt saavad bahaduriks ka naised, keda on suisa viiendik (lk 130). Kena, et tekst toimub Maavallas ja maakeelsete tegelaste osavõtul (sest me pole nii mökud ja demokraatlikud nagu põhjamaad! (lk 124)).

Jeff Carlson “Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks” - ehk siis pealkiri ütlebki kõik. Kena väike tulistamislugu, pisut jabur nagu Risti tekst. Mõneti fargolik meeleolu, ainult et vähemuse vaatenurgast. Ei oska öelda, kas kvalitatiivselt selline tõlge just suurt midagi annab, oleks tore eelkõige mõne Carlsoni raamatu kallal hamba murda.

Jeff Carlson “Väike armas jõulutuli” - jätk siis eelmise teksti tegelastega, aga vähe tõsisemal teemal – et bioeksperiment läks tuksi ja selle tagajärjel on valla pääsenud Montana linnades hullumeelselt näkitsevad termiidid. Naine on ikka samasugune ümaralt naiselik ja otsustav. Arvatakse, et tegemist riikliku vandenõuga, aga tegelikult...

Charles Stross “Hulkurfarm” - toredalt nihkes reaalsusega lugu, lõbus-nihilistlik tulevikujant. Haakub “Accelerando'ga”, ehk.

baas
nerdland

Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
“Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas