Krafinna - Ei laps, ei lind (Lumetüdruk, 2025)

 

Ootamatult intrigeeriv lühilugu, seekord siis linnafantaasia, mis võiks pärineda Charles de Linti Newfordi maailmast - noh, kui see ulatuks Eestini.

Luise avastab üks päev, et tal on kõrvad pikaks kasvanud ning vares, kes ta akna taga ikka süüa otsinud, nõuab sisselaskmist. Luise avabki akna, vares suundub vannituppa … ja sealt väljub kaunis mees. Selline kaunitar, kellega on parem mitte tegemist teha, nagu naine on varem kogenud.

Lindmees räägib, et Luise peab vaatama, mis prügikastide juures toimub midagi kahtlast - keegi tapab tema liigikaaslasi. Ja siis vares lahkub. On see ikka veel unenägu? Parem oleks …

Aga lindmees lubas tagasi tulla ning kokkusaamispäeva lähenedes jälgibki Luise prügikastide ja selle ümbruse tegemisi. Kuid ei midagi eriskummalist. Kuid siis tuli lindmees ja näitas …

Tõepoolest, puhas linnafantaasia. Lühiteksti võlu on selles, et see on tegelikult vaid lubadus, maitsepakkuja, sissejuhatus sellesse maailma - kui nüüd autor teksti sees seda vaid suusoojaks ei maininud. Lõpuks hakkab antoloogia kiiksu leidma.

Meelis Friedenthal, Martin Kirotar, Krafinna, Kadri Pettai (Täheaeg 14, 2015)

Meelis Friedenthal “Võõras jumal”

Ohjah, on üks kummastav näide veiderulmest. Mägedes elavad sõrgadega inimesed (?), nende lähedal koobastes peituvad kaks jumalat, kes miskis alg- või ürgolluses sulpides moodustavad... justkui kehasid. Ühel on munajas pea ja teisel on munajas pea, kahe peale jagavad suud, silmi, kõrvu, nina ja jäsemeid. Ja seda mitte vennalikult, vaid kavalama ja nahhaalsema eesõigusega. Inimsõraliste hulgas elab poiss Evlastis, kes unistab täiskasvanu elu alustamisest, ent selleks tuleb läbi teha rituaal, mis toimub ühe teise jumala koopas – kust külamehed käivad soola toomas. Ent just nüüd, kui peaks toimuma Evlastise ja teiste noorte initsiatsioon, keeldub külajumal neile soola andmast, sest tal endal on seda vaja. Meeleheitel nooruk tormab ise seda püha soolakoobast otsima, ent satub kokku hoopis nende kahe veidra pooliku kehaga jumalaga, kes on oma soolakoopast välja koperdanud. Mis veel hullem, üks neist võtab endale Evlastise jalad, mispeale poiss peab krabama endale jumala mahajäetud jalad – mis on karvadeta ja varvastega. Poiss koperdab sinna koopasse, avastab soola ja vangub tagasi kodukülla, kus tekib skandaal – miks tal sellised jalad on? Pahased külamehed siirduvad seda veidrat jumalat otsima, kes sellist kurja teinud.

Lugu on igati veider ja see on muidugi tore, kindlasti on taustal miski mütoloogiline aines (aegajalt hüütakse Empedoklese nime), aga mis just, seda hetkel ei tea. Omapärane värk.

Martin Kirotar “Seeme”

Fantasylaadne lühilugu sellest, kuidas alternatiivajaloolisel Prantsusmaal on keegi Valge Kardinal lasknud valla katku, et seeläbi koristada ära kiriku ja inimestest patused, ja nii alustada uue parema elukorraldusega. Noh, millal varem on genotsiid midagi asjalikku korda saatnud? Ühesõnaga, Prantsusmaa on inimestest tühi, üksikud ellujäänud pole just lootustandvaim materjal uue inimkonna loomiseks. Ringi rändab Külvaja kiriku preester (sealt kirikust algaski see Valge Kardinali katk), kes kandvat endaga kaasas Seemet, Külvaja pühakirja järgi peaks viimases hädas inimkonna päästma. Ainult et, kuhu Seeme külvata? Või kuidas seda kaitsta näljaste röövlinägude eest, kes tahavad süüa nüüd ja kohe, mõtlemata pikemale perspektiivile? Nojah, lahendus saabub oma ilus ja koleduses.

Krafinna “Sinised silmad”

Kogumiku esimene täiesti maine lugu, on kaheksakümnendate lõpu Viljandi ja seal peituv... folkloorne õudus! Nojah, eks see ole varjatud õudus, pole sellest jälgi rahvapärimuses ega rahvaluulekogudes (kas selline koht nagu Tontaugu tõesti eksisteerib?). Tütarlaps Kirsten koges lapsepõlves Viljandis suvitades järves ujudes midagi üleloomulikku, ja see segane kogemus jäi alateadvusse aastateks püsima ning tuleb esile siis, kui neiu nüüd Viljandi kolledžis raamatukogundust õpib ja ühel suvisel päeval otsustas uuesti selle järve üle vaadata.

Et siis jah, võrreldes, eelnevad viie tekstiga korraga realistlik lugu, mis kenasti läheb etnoõuduseks kätte. Hea meeldetuletus sellest, miks ujumine on saatanast, saab märjaks ja sõgedaks.

Kadri Pettai “Sei-tu-bah?”

Eks Pettai on kirjutanud paremaid lugusid kui käesolev, mõte ja visioon on olemas, aga pole just matsuga lööv. On selline eiteakus paiknev kinnine laager, kus töötavad elu nimel orja staatuses inimesed. On ajakirjanik, kes uurib üht korporatsiooni, mis tegeleb millegi kahtlasega. Lisaks kirjutab ajakirjanik ulmet. Tuleb välja, et selle kahtlase korporatsiooni uurimine võib osutuda tervisele kahjulikuks. Ja nii edasi.

Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Seekordses Reaktori kogumikus üheksa lugu, need võiks meelevaldselt jagada kolme gruppi – neli teksti on mingil moel Eestiga seotud või eestihõngulised (Tänav, Meres, Krafinna, Kirotar); kaks teksti paiknevad kuskil tulevikukosmoses (Hargla, Weinberg); kolmest loost moodustub hägune rühm nö oma reaalsusest (eelkõige Soobel, niisamuti Pokupoeg ja ehk ka Metsavana). Kui nii võtta, siis pea kõik lood toimuvad nö jalgupidi maal, vaid Hargla ja Soobeli tekstides on juttu taevareisidest (kuid see pigem taustal).

Et tingimata on vaja omapoolselt auhinnalisi kohti jagada, siis esikolmikuks pakuks: Weinberg, Kirotar ja Tänav. Võrreldes esimese kogumikuga on siit puudu ehk selline mahkralik splatterilitakas või kosmoseseiklus (selles suhtes ei nõustuks Oskar Nassari arvamusega – esimene kogumik oma äärmustega oli särtsakam kui siinne tasakaalukam valik, üllatused puuduvad (nojah, ehk aitaks see, kui loeks Reaktori veebis ilmuvaid lugusid)). Kaanekujundus on parem kui esimesel Reaktori kogumikul, samas ei tundnud lugedes ära, et see kaas illustreeriks mõnd kogumikus leiduvat lugu (ehk Kirotar?), on vist lihtsalt selline asi iseeneses. Taas on tekstid küljendatud lehel kahte tulpa, seda on tülikas lugeda.

Maniakkide Tänav “Haualkäik”

Lugu, mis võib kuuluda ehk “Mehitamata inimesed” maailma. Või hoopis “Stalkeri” filmi/raamatu edasiarendus. Lühike lugu, mille puänt avab ootamatult uue vaatenurga jutule.

Indrek Hargla “Õed”

Mälu järgi arvaks, et Hargla on harva SF-d kirjutanud, seda üllatavam on siinne Marsile paigutuv lugu. Inimkonna nö helgemad (ja rikkamad) pead on ümber asunud Marsile, sest Maal on keskkond nässu keeratud. Marsi terraformimine oli algul igati lootusrikas, kuid seejärel on igasugune areng peatus või õigemini teevad tagasilöögid rohkem kurja kui vaja. Tuli välja, et nanotehnoloogia polegi nii kõikvõimas, ja seda just Marsi “rahustamise” puhul. Veel hullem, mingil seletamatul kombel hakkavad Marsi pealispinnal olevad kaitseehitised lagunema... Mis või kes seda põhjustab? Vastus: tuleb vaadata iseendasse. Nagu öeldud, viimase kümnendi kohta ebatüüpiline Hargla tekst, küllap on see autorile endalegi vahelduseks Süvahavvast ja Melchiorist.

Triinu Meres “Nahk”

Meres on eesti ulmega seonduvas kirjanduses üks neid harvu autoreid, kes paneb lugejaid oma tegelasi nö füüsiliselt tunnetama. Et ei ole lihtsalt mingi mees- või naiskangelane, kes midagi teeb ja siis vahel järgneb sellele ka füüsiline reaktsioon (ning keda lugejana jälgid nö kõrvaltvaates); Merese tekstide kangelase puhul sind tõmmataksegi selle kangelase naha alla, idee järgi sa hakkadki tundma sellist... füüsilist, lihalikku emotsiooni, aistingulisust. Käesoleva looga on autor taas laiendanud oma ampluaad ja seekord on kangelannaks libahunt. Libahunt, kes pole lugenud “Libahunti” (lk 27) ja kel tekib suhe nö perepojaga, kelle isa on vägagi ettevaatlik libade suhtes (ja seetõttu poja pärast kaitsval (või ka ennetaval) positsioonil). Tulemuseks on konflikt, kus seinalt kargab maha lastud hundi nahk. Päris psühhedeelne lugu.

Heinrich Weinberg “Vihma seitse nime”

Autor on väheke samas kambas Lew R. Bergiga, ehk siis on põnevust, relvi ja olendeid. On Yellowstone'i nimeline planeet (sellega on seotud Weinbergi varasem lugu), kus inimtegevuseks leidub kaks mingil moel sobivat piirkonda – on kõrbealad ja mägedes asuvad nö vihmaalad, kust siis suunatakse alla kõrbealadele vett, et seda elus hoida; seal kõrbealal asub asunike põhimass ja valitsus. Ühel hetkel otsutas valitsus (taaskord) veereservuaarid suurema kontrolli alla võtta (kuna tundub, et veepuhastusjaamades pole kõik korras, elanikele ikka veel ei jagu vett) ja saatis selleks ühe sõjaväeosa sinna korda looma. Üksus jõuab läbi raskuste kohale, kogedes teel mitmeid olukordi, millega seni pole kokku puutunud – mäestikus sajab pidevalt vihma (milline vee üleküllus ja priiskamine kõrbeelanikele), lisaks on kohalik fauna pagana imelik ja verejanuline. Üksus võtab mäeasula enda kontrolli alla, ent seda üürikeseks ajaks, sest mingi haigus hakkab äkitselt nende hulgas väga kõvasti ridu harvendama. Miks ja mis edasi saab, eks see selgub jutust. Ma pole esimene ega viimane lugeja, kes Weinbergi kahe ilmunud teksti peale arvab, et seda autorit tasub jälgida ja huvitav oleks näha, mis võiks järgmiseks ilmuda, kas jätkub Yellowstone'i planeedi saladuste muukimine või katsetab autor midagi muud. Hea tahtmise korral võiks sellegi loo romaaniks ümber kirjutada, samas – miks peaks.

Krafinna “Kirsipuu valvur”

Kurblik lugu tulevikumaailmast, mis on üks lohutu koht. Traditsioonilist loodust leiab vaid kaitsealadelt, kuhu on viidud isegi koerad kui väljasurev liik. Jutust ei selgu, mis sellise eluslooduse varisemiseni viis – õnnetus või inimtegevuse tagajärg vms. Igal juhul oli inimesi, kes ei pääsenud sellest surevast loodusest minema (no samas botaanilised värgid pole täiega kadunud), nagu selgub Kerdile, kes avastab midagi ootamatut.

Osvald Soobel “Väikeses majas raudtee ääres”

Autor on niivõrd sissevõetud loodud mütoloogiast, et see muutus lugemisel aegajalt jälgimatuks (nojah, seda teksti lugedes olin ise väsimusest sodi). Eks oleks soovitav tunda Täheaja teksti ja vast ka varasemat lugu. Mingil moel võiks öelda, et Soobel on praegu ehk eesti radikaalseim fantasy-autor, igal juhul on tal see... eriskummaline maailm, kus katid ja kärbid ringi sebivad ja aegajalt inimestega konflikti satuvad. Kas see lugu on huvitav või jabur, ei oskagi öelda, igal juhul autorile on see maailm käpas ja ta künnab seal hoolsalt.

J.J. Metsavana “Ajukaabe”

Lugu siis sellest, kuidas virtuaalkoopiad hakkavad bioloogilisele originaalile vastu mässama. Ja tõepoolest, ühel koopial õnnestub lihaks saada, kuid siis ta avastab, et keha, kuhu ta maandus, on... masendavam kui koopiale eraldatud osa virtuaalruumist. Kuni... Noh, selle looga ei liiguta Metsavana mägesid, aga eks mingi teema läbikirjutamine ole ikka kasulik.

Bix Pokupoeg “Mamma”

Kuidagi ärritav tekst, ehk oli tobe see Poisi ja Külalise teineteise keha avastamine, et läks nagu... liialt kaugele. Nojah, eks siin loos võib näha midagi sellist, et nö katseklaasis inimese üleskasvatamine võib olla õige eriskummaline (iseasi, kui palju see Mamma omapoolne kasvandike suunamine rõhutas mehe ja naise soorolle; mis võinuks olla sooneutraalse harimise puhul?). Ma ei tea, igal juhul häiriv tekst.

Martin Kirotar “Uus algus”

Lugu Liisist, kes satub inimeste ja tehisinimeste vahelisse madinasse. Mitte et ta seda ise soovinuks, aga selgub, et andmesisestajana töötades on ta kokku puutunud millegi valgustkartvaga, muutudes nii inimeste kui robotite ja androidide huviobjektiks. (Konflikt selles, et 20 aastat tagasi näis, et robotid hakkavad töömasinate staatusest iseseisvuma, mistõttu inimesed võtsid ette nende “lihtsustamise” - ent alles jäid nö undergroundrobotid, kes veel võitlevad endi õiguste eest.) Sest Liisi pole mitte lihtsalt Liisi Mets, vaid midagi enamat nagu šokeeritud neiule jutu jooksul teada saab. Päris tore ja sirgjooneline lugu.

kirjanduslik päevaraamat