Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi
kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle
raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja
kes on lisaks saanud veel riburada
preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel
tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne
seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab
alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui
indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt
teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas
huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid
kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.
„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja
pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin,
kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest
kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis
hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris
mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).
Esiteks on see
nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja
sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks)
legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd
puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe
forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku
läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.
Teiseks on
tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis
kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole
kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis
räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et
võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud
– kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond,
siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi
kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine
või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja
nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata
ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest
Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga
rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.
Kolmandaks, see
viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on
väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi
lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab
mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.
Neljandaks
näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…
Tsitaate võiks
välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu
fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks,
aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne
sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub
ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada
ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh,
kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või
vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia,
Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi
nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel,
kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest
Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu
puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate
alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.
Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele
ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on
loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu
elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib
näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane
värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse
sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse
devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee
romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et
igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks
(isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud
kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori
suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa
inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei
pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna
tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).
Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem
reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile
neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja
reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka
lõbusamad noodid. (lk 198)
„/../ miks ei
võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku
kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse
arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle
kontrollimise eest hoolt ei kanna?“
„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me
räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte
mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.
„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks.
Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu,
ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud
tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed
alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile
ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest,
kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed
aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli
kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)
„Kahju, et ta
Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga
imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.
„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus…
Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“
„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati,
korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi
resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks
äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)
/…/ ta täheldas,
et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata,
kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi…
Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli,
polnud tal aimugi. /…/
Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba
oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka
päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta.
Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda
imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)
Sel päeval käisid
Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema
toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase
ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka
tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle
pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei
suuda midagi tõendada. (lk 99)
Mina, näiteks, ei
saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape
Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui
ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“,
siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks
kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis
talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)
30. Septembri
alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule,
forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt:
„Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole
õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“
Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige
ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)
Sirbis on analüüsitud ka.
