Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner (2024)

 

Lootsin oma elukese mööda saata nii, et pääsen Nietzsche lugemisest … aga nüüd siis Loomingu Raamatukogult selline noahoop selga. Ja Wagner! Ega ma ei oska peale kohustuslikku lugemist raamatu sisust või kaalukusest midagi arvata, see läheb minu jaoks vaimu- ja kultuuriloo liialt spetsiifilisse sektorisse. Sest noh, Wagner.

Eks ses suhtes on tekst huviga loetav kui ühe vaimuhiiglase eksponeeritud sisemaailmana, kõrge enesehinnangu möll ja kirg (või noh, torm ja tung?), mis tänapäeval kõlaks ehk oma pompöössuses ehk veidi kliiniliselt. Aga noh, 19. sajand.

“Iseenesest pole välistatud võimalus, et kusagil Euroopas on veel alles tugevamate tõugude, tüüpiliselt ajakohatute inimeste jäänuseid: sellest lähtudes võiks hilinenud ilu ja täiust loota veel ka muusikas. Need, mida me parimal juhul veel kogeda võime, on erandid. Üldreeglist, et kõige kohal lasub rikutus, et rikutus on fataalne, ei päästa muusikat ükski jumal. -” (“Teine järelkiri”, lk 38)

Pea kolmandiku raamatust võtab tõlkija, akadeemik Jaan Unduski saatesõna, mis siis võtab seda Nietzsche käekäiku laiemas kontekstis - omas ajas ja siis hilisemas retseptsioonis. Wagneri tõttu on siin tsiteeritud koguni Hitleri “Mein Kampfi” - ma vist polegi varem sellega kultuuriloolistes tekstides kokku puutunud. Aga noh, Wagner. Kuid Undusk toetub ja polemiseerib veel mitmele praeguseks vast unustatud autorile (meeldejäävaimalt Max Nordau)  ja nende töödele, et tolleaegset dekadentsi laiemalt avada, ja noh, see 19. sajandi poleemika on veidi hirmutav. Aga milline kirg, milline kultuurijanu. Millised tõed.

Eks väheke paneb kukalt kratsima, kui palju võiks Nietzsche paatos kõlada nüüd, pea 150 aastat peale autori surma ja väljaspool teadusringkonna traditsioonilisi uurimisalasid. Aga küllap on see osa laiemast euroopalikust kultuuribaasist, mida oleks hea omada maakeelsena (huviga avastasin, et see on nüüd 21. sajandil autori koguni kaheksas väljaanne: “Antikristus” 2002 ja 2007, “Nõnda kõneles Zarathustra” 2006 ja 2008, “Tragöödia sünd” 2009, “Moraali genealooogiast” 2015, “Sealpool head ja kurja” 2020; lisaks veel raamatud, kus Nietzsche on vaatluse all). Ja eks praegu on siis Unduski vedamisel ette võetud eestikeelne dekadentsi vaagimine.

Kunagi käskisin pilvi

eemale minna mu mägedest, -

kunagi ütlesin: “Rohkem valgust, te tumedad!”

Täna neid peibutan ligi:

tulge mu ümber, te tumedad udarad!

- Tahan teid lüpsta,

teid, kõrguste lehmi!

Piimsooja tarkust, magusat armukastet

piserdan üle maa.

(“Kõige rikkama vaesusest”, lk 65)

Carrie Vaughn - Dead Poets (Someone in Time, 2022)

 

Lugu kirjandusuurijast, kelle unistuseks on Sapphoga kohtumine,  aga ajarännu käigus satub kokku hoopis Thomas Wyatti vangikongi, kus see oli just pealt näinud oma armastatud Anne Boleyni pea maharaiumist. Mees peab vangikongi sattunud naist muidugi kummituseks või hullemakski, aga noh, nad hakkavad vestlema ja tekib teatud intiimsus. Mees soovib koguni koos naisega sealt vangikongist põgeneda, aga … kes siis itaalia keelest sonette tõlgiks ja nii tutvustaks seda ingliskeelsele maailmale? Ja eks naine teab, et peale vangikongi (teda ei löödagi maha!) kirjutabki Wyatt ise mitmeid häid luuletusi. 

Vähe arusaamatuks jäi, kuidas see ajaränd õieti siis toimus - kas see oli juhus (miks see siis mingit imestust ei tekitanud peategelases endas?) või siis mingeid selliseid õigeid asju kasutades saabki toimibki (Sapphoga kohtumiseks on vaja tolleaegset eset, mida see on kasutanud? Edasi on vaja vaid “süüdet”?). See on kuidagi … lahja, aga noh, muus osas igati meelelahutuslik lugemispala.

Patrik Svensson „Angerjaevangeelium“, Tänapäev (2020)

Noh, ma olin müüdud juba pelgalt faktist, et keegi on võtnud angerjast raamatu kirjutada. „Mida kala teab“ oli juba üks põnev ja informatiivne kalaraamat, sümpaatselt empaatilise lähenemisega ja kes ei tahaks siis veel kaladest lugeda?

„Angerjaevangeelium“ on muidugi pisut teistsuguse lähenemisega – mõlemad raamatud algavad lapsepõlvemälestusega kalapüügist, aga kui Balcombe mälestus on seotud empaatiaga kala kui elusolendi suhtes ja vastumeelsusega talle viga teha, aga Svenssoni puhul kestab angerjapüük läbi paljude lapsepõlvesuvede, moodustades olulise osa isaga koos veedetud ajast; kui käitumisteadlane Balcombe annab koondpildi inimese teadmistest sellest, mis tunne võiks olla olla kala, siis kultuuriajakirjanik Svensson räägib angerja kohast inimkultuuris ja loodusteaduste ajaloos paralleelselt isikliku angerjakogemusega poja ja isa suhete kontekstis.

Sellest tulenevalt on ka Svenssoni angerjas mõnevõrra müstifitseeritud – alates neist lugematutest kordadest (mõtlesin vahepeal juba neid kordi kokku lugema hakata), mil angerja ülimalt saladuslikesse mustadesse nööpsilmadesse vaadatakse, rääkimata nn angerjasaladusest, mis on samuti üheks raamatut läbivaks keskseks teemaks – tuleb nimelt välja, et angerja paljunemise küsimus on juba vähemalt antiikajast saati inimestele suureks mõistatuseks olnud nõnda, et vanematel aegadel neid suisa iseeneslikult mudast tärkavat arvati ja tuleb tunnistada, et kõik see angerjauurimise ajalugu, millesse isegi kuulus Sigmund Freud noore loodusteadlasena oma panust anda üritas, oli tõepoolest üsnagi põnev ja vähem põnev ei ole see, mida kogu selle uurimistöö tulemusena angerja elutsüklist teada on saadud.

Euroopa angerjas nimelt rändab mitu korda üle Atlandi ookeani – esmalt, et pisikese pajulehetaolise maimukesena Kesk-Ameerika kõrvalt Sargasso merest (mis on Euroopa ja Ameerika angerja oletatav kudemisala) tagasi Euroopa rannikule ning sealt edasi paljudesse jõgedesse ja järvedesse – seda juba läbipaistva pulgakese ehk klaasangerjana – jõuda, kus ta söögilaualt tuttava kollase angerjana pikki aastaid rahulikku kalaelu elades rasva kogub (olgu öeldud, et vajadusel võib angerjas ikka muljetavaldavalt kõrge vanuseni elada); ning siis ühel, inimese poolt etteennustamatul, hetkel saab temast hõbeangerjas, kes ~ei maga ja ei söö~ ning ujub kas mõne kuu või siis aasta ja mõne kuuga tagasi läbi Atlandi Sargasso merre suurele pulmapeole, et oma elu järeltulevale põlvele jätta. Loomulikult on sellise keeruka rännete ja moonete tsükli tuvastamine olnud suur töö, millega pihta hakkamiseks oli esimese väljakutsena vaja alustuseks üldse leida emas- ja isasangerjad, et tollest isetekkelisest mudas võrsumise müüdist ükskord ometi edasi saada. Konks seisnes nimelt selles, et angerjas moondub sigimisvõimeliseks niisa või marjaga kalaks alles hõbeangerja faasis, mil ta söömisest loobununa rasvavarude toel tagasi Sargasso mere poole ujuma hakkab ja selleks, et avastada hõbeangerjas ning angerja kõik ülejäänud vormid, kulus samuti omajagu aega – Svensson ei suuda jätta mõnuga peatumata sellel etapil, mil Freud tulutult angerjaid lahkas, et isasangerjat leida, aga loomulikult võis ta lõikuda ükskõik kui palju kollaseid angerjaid ilma suguelundivarjugi leidmata.

See on muidugi paratamatult tõde, et inimese suhe teiste loomadega on tugevalt olnud seotud kasuga, mida neist võib saada – saaklooma on vaja tunda, ohustavat kiskjat on vaja tunda, kodulooma on vaja tunda. Nõnda angerjagagi, keda on aastatuhandete vältel söödud ja söödud ja söödud – Rootsis on suisa angerjarannikuks nimetatav ala, mis on tükeldatud pärandatava püügiõigusega lõikudeks, on kümneid ja kümneid traditsioonilisi retsepte, terve piirkonna jõukus on elanud rammusatel kalaselgadel; Hispaanias on mõnes kohas jõge mööda üles ujuv klaasangerjas traditsiooniliseks kohalikuks delikatessiks, mis jällegi on olnud terve kogukonna elatiseks. Kuid loomulikult ei saa ilma nukra tõdemuseta, et angerjaid on järjest vähem ja vähem ja vähem… ja nii raske on leida ühte ja ainsat põhjust, eriti kui arusaam paljunemisest ja elutsüklist ikka veel nii napp on. Õigupoolest ei tohiks angerjat enam üldse püüda, aga kui terve kogukonna identiteet sellega seotud on, tekib paradoksaalne oksa saagimise olukord. Ja muidugi on kalastamine vaid üks tahk, oma roll on ka üldisel keskkonnasaastel, tammidel ja muul sellisel ning viimaks – kui terve kalaliigi eksistents tugineb ookeanihoovustega ühes rütmis kulgemisel, aga kliimasoojenemine ja nii edasi neid hoovusi endeid mõjutab … Jah, võiks öelda, et lõpuks jõuavad nii Svensson kui Balcombe sarnasesse kohta ja see ei ole just hea koht, tundub uskumatu, et angerjas võikski olemast lakata … piinlik aeg olla inimene.

(Noh, siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et juttu on Euroopa angerjast. Ameerika angerjas paljuneb ilmselt samuti Sargasso meres, kuid temal ei ole vaja ületada tervet ookeani, Jaapani angerjas aga Sargasso meresse üldse ei puutu ning kuigi angerja vangistuses kasvatamine on siiamaani veel üsnagi võimatu ülesanne on just Jaapani teadlastel õnnestunud kohaliku angerjaga mingeidki algelisi edusamme teha.)

Enne lõppu jutustab Tom Crick õpilastele ainult angerjast. Angerjaküsimusest ja teadusajaloost kõigi selle oletustega ning mõistatustest ja valearusaamadest. Aristotelesest ja teooriast, et angerjad sünnivad mudast. Linnést, kes arvas, et angerjas viljastab ennast ise. Kuulsast Comacchio angerjast, Mondini avastusest ja Spallanzanist, kes selle vaidlustas. Johannes Schmidtist ja tema jonnakast päritoluotsingust. Teadmishimust, mis neid kõiki kannustas. See on see, mida angerjas meile jutustab, arvab Tom Crick. Ta räägib meile inimlikust uudis- või teadmishimust, meie igavesest püüdlemisest tõe poole ja tungist mõista, kust kõik tuleb ja mida tähendab. Aga ka meie vajadusest mõistatusliku järele. „Angerjas võib meile üpris palju jutustada teadmishimu kohta – õigupoolest hoopis rohkem, kui teadmishimu on välja selgitanud angerja kohta.“ (lk 103)

(Ja ilmneb, et Aadu Hint on samuti kunagi kirja pannud angerjaraamatu lastele, ikka sellest maailmarändur angerja elutsüklist ja rannakaluritest ja ... minust on see raamatu küll mööda läinud, aga kuulu järgi olla seal sellised asjad sees ning lisaks muidugi ka märksa optimistlikum lõpp, kui praegusel ajal seda lubada saab.)