Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Zhraa Alhaboby - Baghdad Syndrome (Iraq + 100, 2016)

Iraagi tulevikule pühendatud ulmeantoloogia puhul pole just põhjust oodata roosamannalikke nägemusi, kuivõrd lähiminevik ja olevik pole just… mingil moel normaalne. Käesoleva jutu autori puhul on tegemist välisiraaklasega, kes põgenenud kodumaa olukorra eest.

Niisiis, kuigi jutu puhul on tegemist 22. sajandi alguse Bagdadiga, kus elu kulgeb üsna edumeelses tempos, siis mineviku trauma on vägagi tuntav (selle loo kontekstis näiteks nn Bagdadi sündroom, kus sajandi eest kasutatud sõjalistel eesmärkidel kemikaalide pärast on osadel inimestel geenivead, mis põhjustavad äkilise pimedaksjäämise). Muuhulgas on mineviku varjudest lahti saamiseks mitu põlvkonda tagasi korraldatud iraaklaste nimereform – et religioossed jamad jälle verevalamisi ei põhjustaks jne.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas Bagdadi kohalik arhitekt peab kujundama uue väljaku, kus kunagi asus kaks kuulsat armastajakuju (ehk siis need tüübid, kelle ümber keerlevad 1001 öö muinasjuttude värk), mida bagdadlased väga armastasid jne. Arhitekt teab, et tal on Bagdadi sündroom ning ees ootab pimedaks jäämine – aga lisaks hakkab ta unedes kuulma selle Šeherezadže-skulptuuri nutulaulu, mille teemaks on kaotatud kujuosad. Arhitekt asub koos kaaslasega uurima selle skulptuuriansambli kadumise lugu, mille käigus muidugi avaneb Iraagi kurb sajanditagune ajalugu ning sellest põhjustatud tuleviku ettevaatlik olevik jne.

Nagu sel antoloogial kombeks, pole tekstil just ulmelist väärtust, pigem ikka tegu rahvuslike haavade läbikatsumist tuleviku võtmes. Noh, kui väliseestlased oleksid 1946. aastal koostanud ulmeantoloogia Eesti tulevikust, vaevalt olnuks sealt oodata niisuguseid nägemusi, mis mitte-eestlastele suuremat muljet avaldanuks.