Ivan Turgenev – Senilia (2014)

Turgenev. Proosaluule! Klassiku viimane teos. 19. sajandist! Ammu-ammu! Ammu ilmunud. Vana inimese tagasivaade elule, unistustele. Elu, see on elamist väärt! Olgugi et sa tulevane tolmukübe. Unista ja tee.

“Mida inimene ka ei paluks, ta palub imet. Igasuguse palve võib kokku võtta järgnevas: “Armas jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli!”” (“Palve”, lk 50)

“Kahekõne” on kindlasti selline lugu, mis peaks kaunistama ulmekirjanduse baasi väärikat nimekirja. Ikkagi Turgenev! Hea küll, pole midagi sellest raamatust kirjutada, on selline tundeküllane mõtteproosa jne. Ja nüüd eesti keeles olemas jne.

“Nessun maggior dolore
Helesinine taevas, ehmeskerged pilved, lillede lõhn, noore hääle sulnis kõla, suurte kunstiteoste särav ilu, õnnenaeratus hurmaval naisenäol ja need nõiduslikud silmad... milleks, milleks see kõik?
Lusikatäis vastikut ja kasutut arstirohtu iga kahe tunni tagant – seda, vaat seda on vaja.” (lk 72)

sehkendaja

Ivan Turgenev - Suits. Uudismaa

kumbki romaan ("Suits" 1867 ja "Uudismaa" 1876) said omal ajal kriitikute poolt tublisti maha tehtud, seda eelkõige poliitilis-ühiskondlikel põhjustel. satiir ja iroonia kõrgema seltskonna pihta on muidugi ohtlik. seda veel enam juhul, kui loodud tegelased ning pildid nõnda tõetruud ning teravad on nagu seda Turgenevi puhul. vene "peente" ja "haritud" aadlike vestluste ning viisakate olengute kirjeldused on tõelised pärlid, ohtralt osavaid prantsuskeelseid väljendeid (aeg-ajalt muidugi vigadega) pilduvad aadlikud, ülemukitud seltskond ("Üks oli nii muldvana tudike, et näis, nagu pudeneks ta sedamaid põrmuks; ta hööritas koledaid paljaid tumehalle õlgu ning kööritas lehvikut suu ees hoides oma kooljasilmadega igatsevalt Ratmirovi poole /.../" lk 97), enesekesksed ja kasuahned kindralid, aga muidugi ka imelised kaunitarid ja üllameelsete ennastsalgavad tunded (viimasele kahele kuulub ilmselgelt autori sümpaatia). keerulised poliitilised vihjed ning ühiskonna valukohad on teadmatule lugejale veidi arusaamatud, ei saa siiski eitada lugemisnaudingu olemasolu ka sellisel puhul.

ning kõik need kummaski teoses avalduvad vihjed, alltekstid ja iroonia ei tähenda, et kaasajal kõne all olevate teoste lugemiseks tuleks tutvuda täpsemalt 19. sajandi Venemaa ühiskondlik-poliitiliste oludega. lugeda saab ka teisiti, lihtsalt, naiivselt ning eelarvamustevabalt ja ehk on vähene teadmistekogus pigem positiivseks ilminguks. sest nagu igale heale romaanile iseloomulik, on siinselgi juhul lugemiseks sada erinevat võtit, igaühele oma.