Neil Gaiman - Mõrvamüsteeriumid (Suits ja peeglid, 2021)

 

Inglite ja deemonite ja kristluse teema mõjub mulle üsna pelutava lugemisvõimalusena (kuigi hiljuti lugesin üht päris head Gwynne’i fantaasiaromaani tiivulistest; kristluse asjus on superlux MacLeodi lugu), seega ka selle loo lugemine edenes mitte just innukalt. Kuid tehtud.

Lugu siis maailmaloomisest ja jumala pikaajalisest plaanist, mille käigus tuleb üks osa inglitest ohverdada. Kui nüüd seda lauset uuesti lugeda, siis … jah. Päris jabur teema, selgub, et peale inglite ja deemonite on veel üksikuid tiivulisi, kel pole paradiisis kodu ning kes pole jumalasse ega pimedusse (see tekitab minus muidugi kahetsust, et pole tuttav Ahasveeruse teemaga).

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Other People (Fragile Things, 2010)

Mis on põrgu? Oma tegemiste tagajärgede kogemine – mida teised kogesid, kui tegid või jätsid midagi tegemata. Dramaatiline värk.

Lugu ongi sellest, kuidas mees ärkab ja avastab end põrgust, veel hullem – ta on piinamiskambris, kus deemon alustab tema kallal tööd. Ja see on … aastasadu kestev põhjalik piinamine, mille käigus peab mees kõik üles tunnistama, mille tulemuseks on …

Mille tulemuseks on põrgu olemuse päris elegantne seletus. Ja mis olevused on deemonid. Kuigi tekst on eelkõige südamelähedane kristlusega seotud inimestele, tasub teistelgi patustel ja pühakutel väriseda.

ulmekirjanduse baas

Christopher Rowe - Another Word for Map Is Faith (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Veider lugu maailmast, kus usuga võib mägesid liigutada – või siis uskmatuid maa pealt pühkida. Selline … geoloogiline monoteism (noh, kergeks paralleeliks võiks mõelda Jemisini orogeneesi – kuid see geoloogiline tõsiusklikkus on tõesti midagi muud).

Niisiis, õpetlane koos üliõpilastega on mägedes õppematkal ja nad avastavad mitmeid maamärke, mida pole olemas nö ametlikel kaartidel – tähendab, neist tuleb kas asjaomaseid instantse teavitada või siis ise üheskoos neid usu toel muuta. Tudengite õuduseks leitakse peagi tundmatu veekogu ja selle äärel uskmatute küla. Nüüd nad peavad sekkuma.

Tegevus leiab aset Ameerikas ja mainitakse teadatuntud kohanimesid, kuid tõepoolest, see kristluse versioon on seni veel õnneks ulme vallast. Mingis mõttes hästi ameerikalik tekst, samas on muidugi religioossed ekstreemsused niiehknaa õudustäratavad.

Tiit Aleksejev – Müürideta aed (2019)

Aleksejev võiks neid esimest ristisõda käsitlevaid romaane veel pikka aega tiksutada. Ja ausalt öeldes – mul poleks midagi selle vastu, sest see sari on kvaliteetkirjandus. Muidugi võiks kolm seniilmunud romaani (käesolevale eelneb „Palveränd“ ja „Kindel linn“) uuesti ühe kogumikuna välja anda, aga noh, ega selleks õieti vajadust olegi. Loogiline, et ei saa jätta mainimata, et ma ei mäleta eelmise romaani intriige, aga tekst on ka eraldiseisvana igati nauditav (kui millalgi peaks neljas osa tulema, tuleks küll siis eelnevad raamatud läbi lugeda – aga see pole kontimurdev ülesanne, kuivõrd romaanid on suhteliselt õhukesed).

Igal juhul, tekst on täis kuumust, nälga, valu, kannatusi, jumalasõna. Usklikud tapavad uskumatuid, usklikke ja õigeusklikke. Prohvetid, palverändurid, pööbel, preestrid. Rahvaste ja uskude paabel; Jeruusalemma … enne on vaja võimu jagada ja haarata. Maria on normannide käes vangis, provanslased on peategelase vasallitõotuse üles öelnud, palveränd toppab Antiookias.

Siis lükkab Aleksejev doominonupud ümber, Maria sureb ja meie kallis peategelane Dieter asub surma otsima, leides selleks võimaluse pööbli ehk tafuuridega ühinemises ja nende juhtimises. Selleks … leiab ta õige ootamatud liitlased preestri, prohveti ja kreeklase näol, ning hulga inimesi, kes on valmis teda reetma või ära kasutama. Aga jah, Ave Caesar, morituri te salutant: Mariat ei ole! Parem surm teel Jeruusalemma kui ilmalike vajaduste rutiin. Kuid noh, oleks siis see nii lihtne.

„Mida te vandusite? küsib ta. Seal, Provence’is, enne teeleasumist?
Et me loobume kõigest, ütlen. Et me ütleme kõigest lahti.
Ta ütleb: see on teekond taevasse – kõik, mis koormab, langeb ära. Ja ühel hetkel jääb ainult armastus ja võib-olla langeb seegi ära. Võib-olla on ka armastus meile koorem
Sul on preestri kohta kummalised mõtted, ütlen. Sa nagu ei olekski kristlane. Muidugi olen, ütleb ta ristimärki tehes. Ma usun ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu loojasse.
Mine, ütleb ta siis. Ma palvetan su armsama hinge eest. Ma arvan, et ta ei vaja seda, aga ma palvetan ikkagi. Ja sina tee teoks, mis on määratud.
Sa mõtled minust liiga hästi, ütlen. Hästi? küsib ta vastu. Headusega ei ole sellel midagi pistmist. Sulle on lihtsalt määratud lõigata.“ (lk 113)

Ühesõnaga, romaanis on kirge ja hinge, seda mitte just eriti lõbusas võtmes, kõik see lein ja hädad ja surm ja … siiski ellujäämine. Sest noh, Maria, eksole. Ja mis on see jumala õige tööriista tee. Aleksejevi tegelased … kõiguvad usu ja omakasu vahel. Metsikus, sõgedus, ohvrimeelsus ja kord. Palveränd kui protsess – või õigemini mudel võimusuhete protsessidest (no siit on õige kerge tõmmata paralleele tänapäevaga).

Eks Aleksejevi stiil heidab väljakutse neile, kes harjunud lugejasõbralikuma kirjandusega, kõik see religioosne kirg ja tollased tõekspidamised … see on meeldiv väljakutse.

„Esimene osa teekonnast kulgeb piki orgu, mille nõlvu katavad jäänused seal kunagi õitsenud aedadest. Müürid on laiali kantud, aga nende ja niisutuskanalite asukohta võib veel eristada. Varsti kaovad viimasedki jäljed, mõtlen, selline on aedade saatus: hool, armastus, tähelepanu, õitsemine, tänulikkus, hajumine, möödavaatamine, üleelamine, kuivamine, kalkus. Aednik on lahkunud ja taimedesse nõrgub kibedust, mis aitab neil püsima jääda, aga miski pole enam endine.“ (lk 115)

ekspress
sirp

Mare Kandre – Kurat ja Jumal (2019)

Loomingu Raamatukogult huvitav tõlke valik, loodetavasti värskendab see nii mõnegi lugeja kogemusi (ERRi portaalis on katkend teose algusosast). Tegemist siis harjumuspäratu vaatega jumalale ja kuradile, mida võiks muidugi süüdistada jumalavallatuses, aga pigem võib mõelda, et kõik pole must ja valge ning üldistamine saab pahatihti alguse õige suvalistest juhtumistest. Jumal (selle raamatu tegelane) küll lõi kõik olemasoleva, aga sisimalt on ta ennasttäis sitapea. Ja no Kurat (selle raamatu tegelane) … meie pealiskaudsus teeb temast Põrgu (selle raamatu üks tegevuspaiku) katlakütja.

Poeemi lõpuosa läheb õige … utoopiliseks. Jumala tähelepanust ilmajäänud inimesed on hävitanud Maal kõik elava ning viimaks ärganud ja šoki saanud Jumal leiab ühise keele … Kuradiga (keda ta varem igati peksnud on), ning koos Põrgusse saadetutega (ehk siis pea igaühega, kõik meist on mingil moel patused), leiavad nad … uue maailma.

Huvitav, et autor jätab selle viimase maailma inimlikest pahedest puutumatuks, millest selline optimism? Et tegu on surnutega? Või et kui Jumalat ega Kuradit enam pole, on ka inimesed vabad oma hullustest? Tasub meeles pidada.

Tim Powers - The Bible Repairman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Lugesin seda teksti vist kolmandat korda ja ikka ei suuda seda kokku võtta - aga nüüd tahaks viimaks kaelast ära saada ja paar lausetki kirjutada.

Tegu siis eriliselt sünge ja masendava looga hingedest ja nende vaimudest. Piibliparandaja (tema siis võtab piiblist välja neid lehekülgi, mida piibli omanikul vaja pole - patud või keelud vms) on kunagi tegelenud ka surnute vaimude päästmisega igasugu ekstrasensside käest. Pahatihti pidi selleks päästmiseks oma verd loovutama, kuid selle hinnaks on ühtlasi osakese enda hinge kaotamisest. Mõne aasta eest juhtus nii, et kui ta oma varalahkunud tütre hing varastati, ei saanud ta enam oma verd loovutada - selle hinnaks oleks olnud enese vaimse mõistuse kaotamine (kuivõrd senise karjääri jooksul oli ta verd liialt pillavalt andnud). Noh, oli see õige või vale otsus, igal juhul on ta elu järgnevatel aastatel allamäge läinud. Kuid nüüd… on korraga ta tütre vaim ta telefonivastajas ja õige süüdimõistvas meeleolus, lisaks tahab vaimuvaras selle piibliparandaja verd omandada - mis arvatavalt tähendaks mehe hukkumist.

Segane kirjeldus koos paljude aukudega, tegu on kuidagi eriliselt masendava looga lunastusest. Kahjuks olen niivõrd usuleige inimene, et siinse loo mitmed (katoliiklikud?) detailid jäävad mulle kergelt arusaamatuks. Igal juhul… kummitav vaimulugu, loodetavasti ma ei pea seda enam kätte võtma. Sellele vastukaaluks peaks vaatama Monty Pythoni “Bicycle Repairman” sketši.

“And then of course drench the defaced book in holy water to validate the edited text. Matthew 19:5-6 and Mark 10:7-12 were bits he was often asked to burn out, since they condemned re-marriage after divorce, but he also got a lot of requests to lose Matthew 25:41 through 46, with Jesus’s promise of Hell to stingy people. And he offered a special deal to eradicate all thirty or so mentions of adultery. Some of these customized Bibles ended up after a few years with hardly any weight besides the binding.” (lk 203)

Chinua Achebe - Kõik vajub koost (2018)

Väga hea romaan, pole küll Amos Tutuola laadis mütoloogiline quest, kuid selline … etnograafiline ülevaade Aafrika ühe kandi koloniseerimisest ja ristiusustamisest, ning ühtlasi peategelase traagiline elulugu. Igbode tollane ühiskond pole kindlasti midagi sellist, mida tagantjärgi idealiseerida, miskist võrdõiguslikkusest pole näiteks haisugi, aga samas see ühiskonna toimimine on omal moel kindlasti põnev. Ja muidugi see vaade uskumuste maailma, see on huvitav.

Romaani peategelane Okonkwo on karmi käega perekonnapea, kes on end enamvähem nullist üles ehitanud (kuivõrd ta isa oli pigem Tutuola laadis tegelinski). Ta oli nooruses kuulus maadleja ja vägev sõjamees (tervelt viis vaenlaste kolpa ehib ta kodu!), tal on kolm naist koos posu lastega, ta aidad on küllaldaselt kraami täis. Okonkwo on tõusmas peaaegu oma külaühiskonna kõrgeimasse tippu, kui ühe õnnetuse läbi hukkub tema relva tõttu üks klannikaaslane ning ta saadetakse seitsmeks aastaks (kuna tegemist polnud tahtliku tapmisega) külast minema – ta oma läheb perekondsetega ema sugulaste külla, kindla plaaniga oma kodukülasse seitsme aasta pärast naasta.

Asumisel töötab ta enda taas küla austusväärsemate hulka, ainult et … sel perioodil algab seal Nigeeria kandis suurem misjonitöö ja Briti koloniaalvõimu kinnistamine. Uue kirikuga ühinevad eelkõige need, kes senises ühiskonnas olid enamasti põlatud või tähtsusetud. Selle kandi hõimude leplikkust ristijatega põhjustas eelkõige see, et üks naaberküla pühiti enamvähem maa pealt, kui seal tapeti sinna uudistama saabunud valge misjonär. Igal juhul, tekivad mitmed pinged traditsiooniliste uskumuste ja uue võimu vahel; Okonkwo õuduseks ühineb ta vanim poeg kristlaste kogudusega (nojah, põhjused peituvad raamatu algupoolel, kui vanad uskumused põhjustavad õige jõhkraid tegusid) ning mees vaatab jõuetu raevuga pealt, kuidas uus võim ja usk nende traditsioone hävitab. Seitse aastat saab läbi ning Okonkwo naaseb perekonnaga ihaldatud kodukülla … kuid seal on veel hullem olukord. Viimaks põhjustab üks uuskristlane niisuguse konflikti, et külainimesed peavad vastu reageerima ning Okonkwo näeb võimalust valge mehe usu minemakihutamiseks.

Romaan jaguneb enamvähem pooleks – esimeses pooles on see igbode kultuuri kirjeldus, teine pool on nö seikluslikum ning annab edasi vastuolusid vana ja uue vahel. Kui esimeses pooles on ohtralt tõlkija seletusi igbode kultuurist (mis vahvad pärisnimede tõlked!), siis romaani teises pooles on küllaldaselt lahti seletatud kõiksugu piiblitsitaate, mida autor oma tegelaste suhu mugandustega asetab. Au ja kiitus tõlkijale, kes on teksti niisuguste allmärkustega täiendanud!

Eks see omakultuuri kaotamise teema võiks olla eestlastelegi südamelähedane. Huvitav on see, kuidas autor kirjeldab elukeskkonda, kus loodusel on üpris teisejärguline roll – loomadest on juttu kas üksteisele räägitavates mõistulugudes või siis koduloomadega seonduvast. Nö metsikut loodust kohtub üldse harva, see on ehk vahelüliks külade ja põldude vahel. Niisiis pole kindlasti tegu miski looduskeskse müütilise minevikuga – see on artefaktikeskne ühiskond, kus metsik Teine on jäänud religiooni kanda, seda on nii jumalustes kui rohkem või vähem pühalikes kohtades (veidi kummaline on ette kujutada, et suure küla alal paikneb ühtlasi Kuri Mets, kuhu kõiksugu abjekte paigutati – ei kõla just … hügieeniliselt).

Igal juhul, väga tore, et niisugune romaan eesti keelde tõlgiti.

„Ta isa Unoka, siis juba haige mees, ütles talle tol kohutaval saagikoristuse kuul: „Ära heida meelt. Ma tean, et sa ei heida meelt. Sinu süda on mehelik ja uhke. Uhke süda tuleb toime üleüldise äpardumisega, sest selline äpardus ei torgi ta uhkust. Raskem ja mõrudam on asi siis, kui mees äpardub päris üksi.“
Selline oli Unoka oma viimaseil päevil. Tema armastus loba vastu oli kasvanud ühes vanuse ja tervisehädadega. Ja see pani Okonkwo kannatuse sõnulkirjeldamatult proovile.“ (lk 29)

 „Kui nad seal koos seisid, liikus Ekwefi mõte tagasi päevadele, mil nad olid veel noored. Ta abiellus Anenega, sest Okonkwo oli naisevõtuks liiga vaene. Kaks aastat pärast Anenega abiellumist ei pidanud ta enam vastu ja jooksis ära Okonkwo juurde. See juhtus varahommikul. Kuu säras. Ekwefi pidi minema jõe äärde vett tooma. Teel jõele oli Okonkwo maja. Naine astus sisse ja koputas uksele ning mees tuli välja. Juba noil päevil oli ta napi jutuga mees, kes ei raisanud sõnu. Ta kandis naise lihtsalt oma voodisse ning asus pimeduses kobama rüükanga lahtist otsa ta pihal.“ (lk 97)

 „Igal klannil ja külal oli oma Kuri Mets. Sinna olid maetud kõik, kes surid tõeliselt kurjadesse haigustesse nagu leepra ja rõuged. Ka oli see paik, kuhu visati pärast suurte nõidarstide surma neile kuuluvad väekad tootemid. Seega kihas Kuri Mets õudsetest jõududest ja pimeduse vägedest. Just sellise metsa Mbanta juhid misjonäridele andsidki. Nad ei tahtnud neid tegelikult oma klannis näha ja tegid sestap pakkumise, mida ükski terve mõistusega inimene ei oleks vastu võtnud.“ (lk 130)

Meelis Friedenthal – Kasuksepp (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Kui Mahkra ja Weinbergi tekstid on kirjutatud nö tüüpilise alternatiivajaloo võtmes, siis Friedenthal ei hoia end tagasi ja lajatab õige seestunud religoonimüütilise looga, mille seosed Eestiga pole niivõrd olulised (kuigi nagu ulmekirjanduse baasist selgub, siis selline kasuksepast reformatsiooniaegne tegelane põhjustaski mitmeid õige koledaid tegusid Eestimaal) – autor katsub järele, mis õige on see taevas ja põrgu selles keskajast inspireeritud maailmas (kui see nüüd kuidagi loodud maailma olemust tabab).

Nii on siin maailm, kus kirikul on põrguga leping. Et hinged taevasse pääseks, peavad nad eelnevalt purgatooriumis jääma deemonite rüvetada. Aga mitte ainult – et see taevavõimalus oleks, tuleb kirikult indulgentse osta. Eks siis selle vastukaaluks on tekkinud vend Martini juhitav reformatsioon, mis võtab õige… reformatsioonlibaliku vormi (no lugege ise! Igal juhul on loomakasukad õige mitmeotstarbelised).

Püha jumal, eksole, Friedenthal praeb mõnuga lugejat deemonite põrgutules, sellist jumalavallatust… loeks müstitsismi põdejad õige hea meelega, ja see kõik toimub meie koduses muistses Tallinnas, minesta või ära. Jutt pole eelkõige alternatiivsest Eestist, vaid kogu maailm on õige alternatiivne.

„Oli näha, et midagi peab muutuma, nii enam asjad kesta ei saa. Ta oli hiljuti oma isa ja ema matnud, mõlemad olid väikese vahega surnud ja vastavalt kokkuleppele sattusid nad kõigepealt purgatooriumi esimesse ringi. Neid piinatakse ja vägistatakse seal väävlijärvedes ja keevas õlis senikaua, kuni määratud aeg läbi saab. Nad olid mõlemad head ja vaiksed inimesed olnud, nad ei olnud seda ära teeninud. Andreas oli oma preestriseisusele rõhudes munkasid palunud, anunud, et nad hoolitseksid tema vanemate eest, aga saanud vastuseks vaid õlakehituse. Et praegu sureb palju inimesi, nad ei jõua kõigi eest võidelda, mittekallaletungileping deemonitega tähendab, et surnud hinged peavad mõnda aega purgatooriumis olema. Ta teadis seda, ta oli seda õppinud, ja täpselt sedasama rääkinud ka inimestele ise. Ta mäletas selgelt, kuidas kanoonilise õiguse loengutes seletati deemonitega tehtud lepingute peensusi, kuidas auväärne doktor oli neile rääkinud, et vahel tuleb valida kahest halvast vähem halb, et diplomaatia on kompromisside teadus. Aga isegi siis ei olnud ta täiesti kindel, tal oli kogu aeg selline tunne, et see ei ole täiesti auväärne, puhas ja selge. Hiljem tööle asudes sai ta alles aru, miks. Kui kurvad ja murelikud inimesed tulid tema juurde, palusid oma surnute pärast, siis need sõnad, mida ta rääkis, ei veennud neid, ei veennud teda ennastki. Ta teadis, et ta lihtsalt lohutab neid, räägib neile sõnu, uinutab nende õiglustunnet – tegelikult aga ei tohiks asjad niimoodi olla.“ (lk 160-161)

ulmekirjanduse baas

Ken MacLeod - Jesus Christ, Reanimator (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Satiir Jeesuse naasmisest tänapäeva maailma - juhtub nii, et Jeesus maandub korraga taevast Iisraeli kõrbesse! Teda saadavad iisraellaste hävitajad, sest muidugi jäi selline liikumine radaritele silma, aga jah - hämmastav värk, kellega/millega on õieti tegu? Jeesuse naasmine ei saa ju olla niisugune… pooleldi argine, kaasnema peaks ometigi kõiksugu apokalüptiline värk. Noh, huvitavamaid detaile varjatakse avalikkuse eest (ja Maale naasja eesmärgiks polegi  imedega uhkeldamine), jääb mulje nagu oleks tegu… tundmatu lendava objektiga või muu sellisega (kuigi Jeesus kinnitab, et 2000 aastat kuluski kosmoses tagasitulekuks - valgusest kiiremini ei saa seal liikuda).

Eri usundite esindajad keelduvad tunnistamast võimalust, et tegemist on reaalse Jeesuse tagasitulekuga - see olend on liialt tavaline, ta pole mingi tule ja mõõgaga märatsev prohvet, keda rahvamassid pimesi järgiksid. Ta ei surugi end peale, on vaid valmis diskussioonideks (Jeesus avastab, et interneti kasutamine on vahva!) ning on vaimustunud inimsoo arengust tehnika ja meditsiini vallas (a la ta võib tõepoolest üksikjuhtudel teha haigete või surnutega “imesid”, aga reaalselt võttes on tavameditsiin  palju tõhusam masinavärk).

 

Lugu on jutustatud inglise teleajakirjaniku poolt, kes tegi Jeesusest dokumentaalsaate, kus erinevad arvamusliidrid räägivad, millise olendiga võib tegelikult tegemist olla. Kuigi ajakirjanik ise… peab saate kangelast igati eriliseks inimeseks ja võimalikuks Jeesuseks, on intervjuud usuliidritega sellised nagu olid, ning seetõttu kinnistub avalikkuses veelgi tugevamalt mulje, et tegemist on petturiga. Ajakirjanik ei saa küll rahu ning ta naaseb Iisraeli Jeesuse tegemisi jälgima. Ning ühe nende kohtumise käigus juhtubki see, mida oligi oodata…

MacLeod esitab sellise nägemuse Jeesusest, kelle olemasolusse võiks isegi uskuda - miks ta on kõikvõimas ja samas piiratud, miks jumalik on tegelikult üdini… humaanne. Muidugi ma pole kindel, kas see oligi autori eesmärgiks, ehk ta tahtis rohkem öelda midagi tänapäeva (või õigemini igiomase) ühiskonna kohta. Kuid MacLeodi Jeesus… no see võiks minulegi mõistetav olla.

Et tekst on algselt ilmunud 2007. aastal, oleks kergelt hirmutav mõelda, missugused rõhuasetused võiks samalaadse teksti kirjutamisel olla nüüd, 2017. aastal. Igal juhul, palju huvitavam mulje kui esmatutvus MacLeodi lühiproosaga.

““I was on another planet,” he said, flat out. “Where else could I have been? I ascended into heaven, sure. I went up into the sky. Like I said, levitation isn’t that big a deal. Gravity’s a weak force, not well understood, and can be manipulated mentally if you know how. Surviving in the upper atmosphere, not to mention raw vacuum, wearing nothing but a jelebah - now that’s difficult. As soon as I got behind that cloud I picked up by an alien space ship that happened to be passing - you can call it coincidence, I still call it providence - and transported to its home planet. I’m not at liberty to say which, but - assume you can’t go faster than light, think in terms of a two-way trip and a bit of turnaround time, and, well - you do the math.”
“Some people,” I said, trying to be tactful, “find that hard to believe.”
“Tell me about it,” he said. “They’ll accept levitation and resurrection, but I mention an extrasolar civilization and I’m suddenly a fraud and a New Age guru and a flying saucer nut. Talk about straining gnats and swallowing camels.” He shrugged again, this time wincing slightly, as if there was a painful stillness in one shoulder. “It’s a cross I have to bear, I guess.”” (lk 294)

 “In terms of publicity Jesus wasn’t doing too well. He’d had his fifteen minutes of fame. Religious leaders had refused to meet him - not that he’d asked - and even the scientists who prepared to speculate publicly that he was an alien were reluctant to do anything about it. I mean, what could they do about it - cut him up? The defense establishment may have taken seriously these scientists’ claims about alien intervention, but there’s only so many times you can draw a blank looking stealth orbiter before you conclude that there’s no stealth orbiter. The general feeling was that something odd had happened, but nobody could be sure what, and for all anyone knew it could have been a bizarre hoax. There were photographs, videos, eyewitness accounts, radar traces - but that kind of evidence can be found any month in Fortean Times and debunked every quarter in Skeptical Inquirer.” (lk 296)

ulmekirjanduse baas

Juri Tsvetkov - 995. pühak (Põgenemiskatse, 1965)

Üsna “crichtonlik” tehnopõnevik kosmosest kukkunud kivikesest, ms toob Maale kohutava bakteri. Mitte et autor sellele variandile suurt mõtleks, tema lõpetab loo ära siis, kui enamus ulmeautoritest alles alustaks tellise või kolme vorpimist.

Ühesõnaga, 16. sajandil kukub ühte Saksamaa kirikusse kivi, mida käidelnud preester muutub ööpäeva jooksul metalliks. Ehmunud mungad matavad metallmehe ning kogemata kombel kaevatakse see 1960. aastal välja - selgub, et metalliks moondunud surnu koosneb nüüd üliharuldasest puhtast metallist nimega euroopium. Puhkeb meediakära, mis aga saab ootamatu lõpu kuna surnukuju õnnistanud piiskop on korraga niisamuti metalliks moondumas. Milles asi?

Lugu on üsna jaburalt uskumatu ning kaldub rohkem fantasy valda. Tõsi, autor ei kuluta ainiti energiat vaid selle uskumatu juhtumi kirjeldamisele, niisamuti saab vastu pead (Lääne-Saksamaa) läänelik elulaad ja religioon - millised sahkerdused neis valitsevad ja kuidas kuulsuse nimel ollakse valmis milles iganeks. Teksti kohta on keeruline öelda, et see tänapäevalgi suudaks mingil moel aktuaalset sõnumit kivist välja pigistada, pigem on tegemist näitega retroulmest, mis võiks koomiliselt mõjuda. Vähemalt pole tekst padupunane nõukogude teaduslik fantastika, pigem fantasy tugevate ühiskonnakriitiliste lisanditega.

ulmekirjanduse baas

Raido Õis - Mis juhtub skeptikuga pärast surma? (Looming 6, 2017)

“Nüüd näed, mis juhtub skeptikuga pärast surma.” 

“Mis siis?” 

“Mitte midagi.” (lk 830)

Mitte midagi muud kui hunnik metafüüsilist bürokraatiat. Üsna lohutu ja külm tekst sellest, kuidas peale suremist oodatakse taeva eeskojas kaalumist. Või äkki see polegi taevas, lihtsalt mingi… koda? Hetk enne tühjust.

Ervin Õunapuu – Jaamadevaheline (Looming 7, 2016)

Ütlen ausalt, et Õunapuu proosa on mulle senini kaugeks jäänud ning käesolev üsna krüptiliselt mõjuv lugu mu retseptsiooni autori loomest ei mitmekesista. Ikka selline artistlik ja samas staatiline proosa (nagu eesti film?), milles tähtsal kohal religioonivastane element. Selline ühetaoline rituaalsus just ei kutsu lugema, või noh, Õunapuu pateetika ei pane kuidagi kaasa elama (aga küllap on see nö veregruppide erinevus).

Käesolevat teksti võiks parema seletuse puudumisel nimetada sürreaalseks. Või kui toimuvat visualiseerida, siis oleks justkui tegemist nelja stseeniga mõnest David Lynchi kammerlikust filmist. On veidrad inimolendid (Miikael ja teised; õigemini kõik tegelased), on teatraalne keskkond (vana mõis), on õõvastav pateetika ja painavad sümbolid. Mida Õunapuu loo kujunditega täpsemalt ütleb, jääb mulle enam kui hägusaks, sest puudub haritus ja kannatus. Ehk on jutt hinge lahkumisest, ehk taevalike jõudude märatsemisest. Kuid see on kindlasti enam kui lihtsustav lähenemine.

Tohvri juttudega võrreldes on see tekst hoopis teisest ooperist – üks reprodutseerib reaalsust, teine loob kujundlikku maailma. Aga eks Loomingu ülesanne ongi avaldada võimalikult mitmekesist kirjandust, nii ka siis selliste tekstide kooseksisteerimine.

Karel Čapek – Apokriivade raamat (1990)

Autor võtab kätte ja puhub satiiri abil suurtelt narratiividelt õhu välja. Piiblimüüdid pole tegelikult midagi nii erakordset, need on takkajärgi ülevaks kirjutatud. Jeesus sündis ja kõik. Soodomas ja Gomorras elasid tavalised inimesed. Jeesuse järgijad ei pruukinud alati tervemõistuslikud olla. Mingil moel võiks arvata, et Monty Pythoni tegijad on võtnud oma sketšide jaoks neist piibliainelistest lugudest šnitti. Ausalt öeldes siit raamatust kõiki selleteemalisi tekste lõpuni ei lugenudki, tundusid vähe aegunud.

Kogumiku parimaks looks on „Thersites“, mis räägib Trooja piiramisest läbi vähemtähtsate kreeklaste silmade. Seeasemel, et sundida ühe korraliku pealetungiga linn alistuma, käib juba kümnendat aastat pagana veiderdamine – ülikud tülitsevad ja nihverdavad, vahel toimuvad Achilleuse ja Hektori vahel mingid suvalised kahevõitlused, Helena andub nii ühele, teisele kui kolmandale. Homeros, see on üldse üks müüdav turulaulik. Aga noh, plussiks seegi, et tegelikult pole neid siunajaid tapluses maha löödud ja homme jälle päev. Üpris tore on ka „Romeo ja Julia“ - inglane satub Veronasse ja õhkab, et näe, milline legendaarsete armastajate kodupaik, küll alles Shakespeare kirjutas ilusti. Mille peale siis kohalik paater kergitab kulmu... ja räägib noorte tegeliku loo ja mis neist saanud on.

Kogumikku on raske pidada ajatuks klassikaks, aga eks mõned loetavad terad leiab ikka. Tõlkija järelsõna annab tekstidele filosoofilisema tausta, iseasi, kui palju lood selleski valguses kõnetavad. Aga eks lugejaid on erinevaid.

Simon R. Green – Bomber's Moon (Operation Arcana, 2015)

Lugu, mille maailm on nii totter, et muutub viimaks päris lõbusaks ja omamoodi huvitavakski. On Teine maailmasõda ja briti lennuvägi on valmis lendama Dresdenit maatasa pommitama, ning ootavad preestreid, kes peaks lennukitele asuma. Lennukid on vähe teistsuguse sisustusega kui muidu nende sõidukite puhul, nimelt on sisemus kaetud piiblitsitaatidega täidetud lehtedega. Ja preestrit läheb vaja selleks, et nad kutsuksid (või avaksid kanalid) lennukitele kaitseks... taevased inglid. Nimelt on Teise maailmasõjaga ühinenud ka taevalikud jõud – peale seda kui kaotusseisus natsid kutsusid endile appi Põrgu jõud (sest Taevas keeldus neid aitamast). Ja kui osaleb Põrgu, peab osalema ka Taevas (vahepeal illustreerib pommituslennukiga kaasa “lendav” ingel seda, miks käesolevat inimestevahelist konflikti ei või lahendada inglite ja deemonite vahelise madinaga), tasakaal peab valitsema.

Et inglid on teadagi enamvähem positiivsed (kuigi üsna elukauged), siis sellevõrra hullemad on deemonid, kes nõuavad natsidelt abistamise eest suurel hulgal inimohvreid. Kuna sõjavangid ja juudid on deemonitele ohvriks toodud, kasutasid natsid nüüd sakslasi ohvriannina – Dresdeni puhul ongi neil plaan seal elavad inimesed riituseohvriks tuua. Süsimusta huumorina on brittide pommitamise üheks eesmärgiks päästa linna elanikkond põrgust, et dresdenlased pommirahe läbi taevasse pääseksid.

Lennuvägi jõuab sõjategevuse ja deemonite laastatud kontinendi kohal lennates lõpuks Dresdeni ja puhkeb võitlus inglite toetatud briti õhuväe ja deemonitega tugevdatud natside õhutõrje vahel. Brittidel õnnestub suurtest kaotustest hoolimata linn maatasa põletada. Ja nii edasi, kõigest ei saa siin kirjutada.

Ühesõnaga, algselt tobe ja läila maailm muutub jutu edenedes üha süsimustemaks huumoriks, tekstist on raske kedagi inimlikult positiivset leida (eks need brittidest õhuväelased on ka pigem karikatuurid). Võibolla lugesin mittekristlikus vaimus (autori intervjuust ei oskagi suurt midagi arvata), aga lõpuks moodustus minu jaoks päris irriteeeriv tekst, mida ei osanud üleüldse oodata. Meeldiv üllatus.

Nikos Kazantzakis – Askees (2008)

Mis juhtub, kui autori nö eneseabiraamatust tõmmata jõhkralt välja tsitaate, mis lootuse asemel pulbitsevad ängist ja kaduvusest? Kuidas lugeda võimalikust ülevusest mööda? Mis oleks, kui laseks võidutseda masendusel?

“Me tuleme pimedast kuristikust. Me jõuame lõpuks pimedasse kuristikku. Kuristikevahelisele valgusküllasele ruumile oleme andnud nimeks “Elu”.” (lk 7) 

“Ma asusin teele pimedast paigast, Emakojast. Minu teekond kulgeb teise pimedasse paika, Hauda. Mingi jõud heidab mind pimedast kuristikust välja. Teine jõud tõmbab mind lakkamatult endaga pimedasse kuristikku kaasa.” (lk 13) 

“Ma olen kott, mis on täis liha ja konte, verd, higi ja pisaraid, soove ning unelmaid.
Ühek hetkel keerlen ma õhus, ma hingan, mu süda taob, mõistus särab; ja äkitselt avaneb maa ning ma kaon.” (lk 14) 

“Vaata enda ümber ringi: kõik need kehad, mida sa näed, mädanevad kord. Pääsemist ei ole.
Vaata neid: nad elavad, teevad tööd, armastavad ja loodavad. Vaata uuesti: midagi pole enam olemas!
Mullast tõusevad inimeste põlvkonnad esile ja mulda langevad nad ka tagasi.” (lk 15) 

“Ma ei ole hea, ma ei ole puhas, ma ei ole rahulik! Minu õnn ja õnnetus on talumatud, ma olen tulvil segaseid hääli ja pimedust; üleni pisarais ja verine, vähkren ma selles oma ihu soojas sõimes.
Ma kardan rääkida. Ma ehin ennast võõraste sulgedega, hüüan, laulan, nutan, et lämmatada oma südame halastamatut Karjet.
Ma ei ole valgus, ma olen öö; ent mu sisemust kõrvetab leek ja õgib mind. Ma olen öö, mida õgib valgus.” (lk 19) 

“Jah, jah, ma ei ole mitte miski. Kahvatu järelhelendus niiskel tasandikul, armetu ussike, kes roomab ja armastab, õhkab tunni või kaks tiibade järele, ning siis suleb muld tal suu. Pimedad jõud ei anna muud vastust.” (lk 20) 

“Sa ei ole vaba. Musttuhat nähtamatut kätt hoiavad sinu käsi ja liigutavad neid. Kui sa vihastud, vahutab sinu huultel mõne esiisa viha; kui sa armastad, siis möirgab sinu sees mõni koopaelanikust esivanem; kui sa oled uinunud, avanevad mälus hauad ning sinu pea täitub vaimudega.
Sinu pea on vereloik ja surnute varjud kogunevad parvedena ning joovad sinust, selleks et uuesti ellu ärgata.” (lk 21) 

“Silmitse inimesi ja tunne neile kaasa! Silmitse iseennast inimeste seas ja tunne iseendale kaasa kes elu hämarat videvikku puudutame me üksteist, otsime üksteist, küsime ja kuulatame. Me hüüame appi!
Me jookseme. Me teame, et jookseme surma, kuid ei suuda peatuda. Me jookseme.
Me jookseme, tõrvik käes. Hetkeks langeb valgus meie näole; ent me anname kiiresti tõrviku üle oma pojale ning kustume ise, laskume Hadesesse.” (lk 24) 

“Minu Jumal ei ole täiuslikult hea. Ta on täis karmust, kalki õiglust, ning ta valib halastamatult välja parima. Ta ei heida armu, ta ei hooli ei inimestest ega loomadest, ei voorustest ega ideedest. Kõiki neid armastab ta vaid ühe hetke, hävitab need siis igaveseks ning liigub edasi.” (lk 37-38)

Eks siit või soovi leida revolutsioonilisemat ettevõtlust või sallimatust (hea küll, muidugi tuleb arvestada oma aja konteksti):

“Selline mudakämp on inimkond, selline mudakämp on igaüks meist. Mis on meie ülesanne? Võidelda, et meie ihu ja mõistuse sõnnikul õitseks pisitillukene lilleõis.
Sõdi asjades, ihus, näljas, hirmus, sõdi vooruses ja patus, selleks, et luua Jumalat.
Kuidas asub tähevalgus teele, valgub musta igavikku ja rändab surematuna? Täht kustub, kuid valgus ei iial; selline on ka vabaduse karje.” (lk 41) 

“Tuli otsa! See on meie tänane ülesanne kõlblusetuses ja lootusetus kaoses.
Sõda uskmatutega! Uskmatud on need, kes on rahulolevad, täissöönud ja viljatud.
Meie viha on järeleandmatu, sest ta teab, et ta teenib Erost paremini ja innukamalt kui hingetu filantroopiline armastus.
Me vihkame ega kohane, me oleme ülekohtused, kalgid, täis rahutust ja usku, me ajame taga võimatut justkui armunud.
Tuli otsa, et maa saaks puhtaks! Et hea ja kurja vahel avaneks veelgi kohutavam kuristik, et ülekohus kasvaks, et saabuks Nälg ja laastaks meie sisikonda, sest teisiti me ei saa päästetud.” (lk 43) 

“Sõda on meie aja seaduspärane valitseja. Tänasel päeval on vaid võitleja harmooniline ja vooruslik inimene. Sest üksnes tema, olles ustav meie aja suurele hingusele, järgib hävitades, vihates ja igatsedes meie Jumala ajakohast käsku.” (lk 44)

Naiste-eri on... vanamoodne:

“Kui sa oled naine, siis armasta. Vali kõigi meeste hulgast karmilt välja oma laste isa. Mitte sina ei vali teda; valib taltsutamatu, hävimatu ja halastamatu meessoost Jumal sinus. Vii kogu oma ülesanne lõpule, see on täis kibedust, iharust ja mehisust. Andu kogu oma verd ja piima täis kehaga.” (lk 48)

Linda Nagata – The Flood (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

On saar, mida ümbritseb ookean. Ja ookean muudkui tõuseb, mattes saart enda alla. Elanikud liiguvad vee eest saare üha kõrgematele aladele või... lasevad end sisse imeda kuldsetesse voolikutesse, mis päeval taevast laskuvad saare juurde. Tõepoolest, taevased voolikud. Nad lahkuvad rõõmuga, jumal on neid päästma või siis järele tulnud. Koos nendega lahkuvad saare loomad ja linnud, ning kaladki on ümbritsevast veeavarusest kadunud.

Ent on Mike, kes ei usu sellisesse imelisse jumalasse, mis niisuguse arutu uputuse on korraldanud. Ta kaaslanna Holly on jumalausku ja palub Mike'l olla avatud ja usaldada kõikvõimsat jumalat. Ent Mike neab endamisi jumalat, mis on sellise genotsiidi organiseerinud. Veel hullem, ta ehitas paati, et saarelt kuhugi pääseda, ent enne selle valmimist lõhkus öine tõusuvesi paadigi pilbasteks. Kuid allesjäänud saarlased on igati õnnelikud, nii õnnelikud; päiksepaistes käivad ujumas soojas ookeanivees ja kui nad endaga valmis on, lasevad kuldsel taevast sirutunud voolikul end sisse imeda. Shiny happy people. Viimaks jääbki Mike kõigist kaaslastest ilma, üksi saarele, mis jääb juba nööbi suuruseks; ta ronib saare kõrgeimasse tippu, milleks on mäel asuv suur rist. Ent halastamatu ookean tõuseb edasi, varvaste, põlvede, kaelani. Kas Mike upub või laseb ta end võimaluse korral taevasse tõmmata? Või on kolmas või neljas lahendus? Eks see selgub teksti lugedes. Metafüüsiline värk jne.

ulmekirjanduse baas

Leila Tael-Mikešin – Loojate mängud (2012)

Omamoodi 21. sajandi punkromaan Trubetsky & co jälgedes, kõiksugu löövat möllu ja loosungeid, mida lugedes tabas aegajalt tunne, et olen 10-15 aastat liiga vana selle raamatu jaoks, pole mul olnud mingit kokkupuudet gooti ega muude noorte subkultuuridega (või siis hingelt vana). Ent teiselt poolt – ka siin raamatus asjatavate piibellike tegelaste süsteamatiseerimisega on raskusi; kõik see tekitab tunde, et pole romaani taustaga suurt tuttav, loos on aegajalt auke ja hüppamisi, mida ei suuda alati ühendada.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et toimub eri üleloomulike jõudude vaheline vägikaikavedu – ühel pool Aza(zel), teisel pool blaseerunud inglid Gabriel ja Lucky ning nende tuttavad ja suguselts. Aza tahab kogu maailma olevusi käpiknukkudena juhtida, inglitel vähe ükskõiksem suhtumine ümbritsevasse. Inglid (või kes nad ongi) on üpris õitseva seksuaalse suunitlusega, natuke transud ja natuke geid ja natuke aseksuaalid. (Ma nüüd ei kujuta ette, kui selle raamatu oleks kirjutanud mõni meesautor.) Armastus ja vihkamine käivad ikka ühes sammus, igasugu emotsevad tegelased saavad surma või proovivad suitsiidi või on lihtsalt lihamüüjad. (Selles suhtes nõustuks Reaktori arvustusega – tegelased ei sära mitmekülgsusega ja nende reaktsioonid toimuvasse on üpris löövalt, ee, nooruslikud.) Ja on samas kõrgemad jõud, mis jälgivad Maal toimuvat ja vahel sekkuvad sellesse.

“Kilk ja Kaaren noogutasid üheaegselt. Oraakel raputas patta omapoolse panuse ja vastloodud uues maailmas algaski hommik. Maa asukateks olid endiselt pealtnäha tavalised inimesed, lihtsalt pisut teistsugustes riietes kui varem. Kõik jooksid sihitult ringi mööda lillelisi aasu, lopsakaid savanne või liivaseid kõrbeid, mõned ka lumistel lagendikel, ja kallistasid ülevoolavas rõõmus üksteist, kuni juhtus see, et üks inimestest ajas kogemata hobuvankriga alla naabri koera, teine sattus ettevaatamatusest võõrale aasale ja komistas heina sisse vedelema jäetud reha otsa ja läks, muhk otsa ees paisumas, vihaselt otsima reha omanikku, et teda kohtusse kaevata, kolmas komistas kivi otsa ja koperdas otsa neljandale, mistõttu viimane kukkus omakorda kaevu ja uppus ja nõnda jätkus õnnetuste ahel üle terve maakera, kuni kogu idüll oli jäädavalt rikutud. Unistus õnnelikust maailmast jäi endiselt julgete mõtete maailma oma aega ootama.” (lk 127)

Finaal jäi natuke arusaamatuks, ja mida õieti Puurilind tegi või ei teinud Lucky heaks. Igal juhul, julge teostusega romaan, autor on seadnud endale ette pingutava lati. Aga mis ja kuidas selle teose kohta veel öelda, selleks puuduvad mul õiged kogemused ning loodetavasti teevad seda teised. Ning tõepoolest, raamatut reklaamitakse kui sarkastilise huumori näidet.

reaktor

ulmekirjanduse baas