Dino Buzzati – Tatarlaste kõrb (1991)

Elada selleks, et töötada, või töötada selleks, et elada? Sellest pole vist siin küsimus. Buzzati räägib üsna lohutu loo vananemisest ja avastamisest, et ohhoo, olen oma elu ära kulutanud, kogedes vaid väikseid rõõme kõigi nende va suurte asemel. Tõsi küll, sirgeselgselt kohust täites, olles halli massi vankumatuks vundamendiks. Leitnant Drogo teenib riiki ja kuningat pärapõrgus, sest keegi peab seda tegema ja äkki... äkki on see vajalik? Äkki võibki naaberriigi sõjavägi Tatarlaste kõrbest tulla? Äkki on lihtsam olla mõnes selges süsteemis asjapulk kui muidu kaootilisemas elumeres seilata või loovida? Äkki Drogo leidis oma introverdi rahu selles pärapõrgu monotoonsuses (ja samas võimaliku kuulsusrikka lahingu ootuses) – mis küll (ekstravertide) ühiskondlike arusaamade järgi on enese raiskamine? Ja sellise introverditsemise tasuks on paratamatult lohutu surm ja unustus? (Et need pagana vaenlased ka just Drogo eluõhtul viimaks pärale jõudsid!) Vang armastab vanglat enam kui elu väljaspool seda? Kas on... kohustuslik elada kapitali kogumise nimel? Geenid sunnivad?

“Sügaval südamepõhjas on ta isegi rahul, et tal õnnestus järske elumuutusi vältida, et ta võib oma vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda. Drogo hellitab petlikke lootusi pikka aega kestvast kuulsusrikkast kättemaksust, arvab, et tal on ees veel tohutu palju aega, ning loobub seetõttu võitlusest argipäeva pärast. Tuleb päev, mil kõik arved saavad kuhjaga tasutud, mõtleb ta. Ent vahepeal jõuavad teised talle järele, jooksevad Drogost mööda, jätavad ta hoolimatult seljataha. Nõutult vaatab ta nende kadumist kaugusesse ja tal tekivad uuesti kahtlused: on ta tõesti eksinud? On ta tõesti tavaline inimene, kellele peabki osaks langema keskpärane saatus?” (lk 148)

päevaleht

Dino Buzzati – Koer, kes oli näinud Jumalat (2006)

Ilus kirjandus, heldinult sõnastades. Autor kui väetite kaitsja, eriti kurb on muidugi “Draakonitapp”, kus lüüakse maha väike draakoniema (sest draakoni tõurastamine on ülikutele austamisväärt ülesanne) ja draakonilapsukesed (boonus). Et draakoni tapmine pole teadagi lihtne tegevus, tuleb selleks mitu korda jõhkrat leidlikkust näidata. Aga lõpuks on väike draakonipere tapetud. Või “Muna”, kus üksikema kaitseb oma tütart, keda süüdistatakse varguses (ja millise jõu annab ahastav emaarmastus!). Eks mõnda teksti võib pidada nö kafkalikuks (“Seitse korrust”). Tegelased satuvad olukordadesse, mis mässivad nad omatahtsi endasse ja enam polegi sealt väljapääsu, ning olukord areneb oma kibeda lõpuni (kuigi teekond selleni ei pruugi alati olla ebameeldiv – nt kogetakse teenimata õnne (“Võlupintsak”, “Härra direktorile”)). Muidugi, eks inimene on nõrk, nii mõnegi valiku võiks tegemata jätta, mitte lasta kuulsuseihalainel üle pea valguda. Kuid eks esimene kivi visatagu ikka...

“Sellest ajast peale hakkas mõte vaenlasest, kes teda nii päeval kui ööl lakkamatult ootab, Stefanot painama. Isegi linnas juhtus vahel, et ta ärkas äkki keset ööd, süda täis rahutust. Siin oli ta küll väljaspool ohtu, tervelt sada kilomeetrit lahutas teda merekollist. Ometi ta teadis, et mägede, metsade ja lagendike taga ootab teda koll. Oleks ta või maailma otsa pagenud, oleks koll talle ilmselt ka sinna järgnenud.” (“Merekoll”, lk 57)

ulmekirjanduse baas