Greg Egan - The Discrete Charm of the Turing Machine (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Lugu lähitulevikust, kus üks mees avastab, et nende elukorda juhib tehisaru. Kuid sellele ei ole vaja niipalju inimestest oskustöölisi, sest noh, ta ise teeb seda odavamalt ja sobivamalt. Mistõttu siis vallandatakse kõiksugu inimesi, ükskõik kui hästi nad oma tööd teevad.

Seejärel tekib töötuks jäänud inimestel mure, kuidas hakkama saada pangalaenude ja elamiskuludega ja mis kõik veel. Mitmeid kuid tööd otsiv peategelane avastab hämmastusega, et nii mitmedki temasugustest saavad tegelikult mingi vähe kummaliste töödega elu sees hoitud ning kui tema perekonna olukord läheb eriti hapuks, pakutakse tallegi midagi. Tema järeldus: see on midagi sarnast kodanikupalgaga, see on võimule (või noh, tehisarule) odavam kui et tänavatel mässaksid töötud. Aga jah, kas nii peaks olema?

Omamoodi maiuspala kõiksugu vandenõuteoreetikutele - tehisaru on meie eluolu üle võtnud, aga ei taha, et me sellest õieti aru saaksime. Või noh, igaühele oma, igaühele vastavalt vajadustele, ka vandenõuteoreetikud peavad saama oma mullis edasi elada. Vaevalt, et Egan selle teksti sellistele friikidele kirjutas, lihtsalt nägemus ühest veidralt turvalisest tulevikust … mis pole just suurem asi, aga kuidagi hoiab talutavalt hinge sees.

Greg Egan – This is Not the Way Home (Mission Critical, 2019)

Igati traditsiooniline ulmelugu väheke ebatraditsioonilises kastmes. Üks õnnelik ameeriklastest noorpaar valitakse üleilmse loos kaudu välja, et külastada hiinlaste rahvusvahelist Kuu-baasi. Peale pikka ettevalmistust sõidutatakse noorpaar kohale, ja need on vägagi elevil, et ikkagi sõit kosmoses ja nüüd selles superhuvitavas Kuu-baasis, kus hiinlaste juhtimisel proovitakse kõiksugu värke. Ainult et, järgmisel päeval katkeb Maaga igasugune side. Baasi püsielanikud teevad mõneti ebatraditsioonilise otsuse – nemad naasevad Maale turiste vedanud sõidukiga: küll turistidele tullakse järgi. Noorpaar sellest suurt ei vaimustu, tekkinud segaduse käigus hukkub noormees ning sõiduk stardib tagasi Maale. Siiski otsustas üks teadlasest naine maha jääda.

Ja noh, nagu selgub, oli noorpaari esimesel Kuu-ööl viljastav tulemus ning tagajärjeks siis järglane – nagu näha, ei tuldudki turistidele järele. naised püüavad baasi vahenditest meisterdada midagi sellist, millega võiks Maale naasta. Aga eks sellega kaasneb mitmesugust draamat.

Egan kirjeldab minu jaoks arusaamatut ja paratamatult ulmelist (kuivõrd tegevustik on niiehknaa ulmeline) tehnilist lahendust, et saaks end lennutada tagasi Maa külgetõmbejõusse (Rocket Stack Rank on selle lühidalt kokku võtnud). Nagu öeldud, traditsiooniline ulme vähe ebatraditsioonilises kastmes – erinevatest rassidest naised ja tütar ja hiinlaste rahvusvaheline Kuu-baas. Igati dramaatiline värk, aga selline kõvaulme, mis pole õeti minu teetass – noh, aga mida õieti muud oodata Strahani teadusliku fantastika antoloogiatest, eksole.

Greg Egan – Shadow Flock (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lugu lähituleviku kriminaalide tembutustest. Röövitakse ühe droonispetsialisti vend, et nii naist sundida koostööle. Et oma kavatsuste tõsidust illustreerida, saadetakse naisele venna sõrmeots. Natalie nõustub koostööd tegema... paistab, et tal pole endal ühtegi vettpidavat tõendit sellest, et temaga niimoodi halvasti käitutakse.

Ühesõnaga, Natalie peab programmeerima sellised droonid, mis suudavad tulevaste ohvrite kodudes turvasüsteeme petta ja näpata nende rahakotid – milles paiknevad need asjakesed, mida kurjategijad jahivad. Et tulevik on teadagi täidetud kõiksugu supertehnikaga, võivad droonid olla nt kärbsesuurused. Ja seega on õhk täidetud igasugu kahtlaste või kasulike vidinatega. Ning turvasüsteemid on muidugi sellised, mis panevad praegu õhku ahmima jne. Lühikese ajaga teeb ja testib Natalie vajalikud programmid valmis ning saadab need oma soovimatule tööandjale, ning seejärel... püüab naine ellu viia plaani, et kindlustada enda ja venna ellujäämine peale kurjategijate rünnakut nende miljardäride eraomandile. Natalie plaan paneb kurjategijate juhi hambaid kiristama...

Selline põnevik lähituleviku tehnoloogia ainetel. Virtuaalsuses peituvad omad head ja vead, ükskõik kui hea kodanik püüad olla. Aga eks ole nii igal ajajärgul, kõik on tõlgendamise küsimus.  

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Greg Egan – Break My Fall (Reach for Infinity, 2014)

Millalgi peab inimkond Maalt lahkuma. Siin loos on üheks selliseks “katsepolügooniks” Marss, mida siis muudetakse elukõlbuliseks jne. Marsile väljarändamiseks on tehtud omaette süsteem – nimelt on suunatud Maa ja Marsi vahele asteroidiparv, mis siis tiirleb nende vahelisel alal; seda on vaja selleks, et kosmosetranspordivahendid saaksid “hüpata” asteroidilt asteroidile, saades nii igalt asteroidilt kiirendust edasi liikumiseks (okei, see koht jäi mulle natuke hämaraks).

Marsile minnakse konvoides, transpordialused kargavad üksteise järel kivilt kivile. Lisaks sellele, et asteroidid liiguvad kindla trajektoori järgi, on need ühtlasi varustatud proviandi ja muuga – juhuks, kui probleemi korral peab transpordialus sinna asteroidile pikemaks jääma (ehk siis seal viibima vähemalt selle aja, kui asteroid ringiga tagasi jõuab, mis võib aega võtta kaks või rohkem aastat – sõltuvalt sellest, kui kiiresti on võimalik organiseerida ülikallist päästeoperatsiooni kas Maalt või Marsilt).

Nojah, jutt ongi siis sellest, kuidas üht sellist transpordikonvoid hoiatatakse, et peagi tabab neid päikesetormi laine, ning selle vältimiseks peavad nad end asteroidile “parkima” et niimoodi päikesepuhangut vältida. Kaptenid asuvadki üheskoos oma aluseid maanduma... ent ühel laeval see ebaõnnestub, ning see jääb trossi otsas taevaruumi tilpnema. Ja oodata on, et see päikselaine kärsatab kaitsetu aluse sõitjad läbi. Appi ei saa minna, sest kaptenid ei tohi oma laevadel reisijaid ohtu seada. Kuid... meie loo transpordivahendi kapten otsustab proovida neid päästa...

Loost võib välja lugeda, et tuleviku superjõud paiknevad ehk Hiinas ja Indias, kuna kõik tegelased on sealt kandist pärit. Aga see pole muidugi selge järeldus tuleviku kohta.

“The Baza was not so much a spacecraft in its own right as a life support capsule being tossed from Stone to Stone, but this choreographed relay race would deliver it to Mars in just four and a half months.” (lk 17)