Catherine Asaro – Virmalised neljal häälel (Täheaeg 12, 2013)

Kahtlemata Täheaja selle numbri kõige innovatiivsem lugu. Maailm, mis siin kirjeldatakse ja kus lugu kulgeb, on ikka päris ulmeline, silmi torgib kõiksugu futuristlik kribukrabu ja alternatiivne väärtuste süsteem. Samas on autori loodu kuigivõrd võõrastav ja kangelaste tegemisi hindad kui võltsantropoloogilisest vaatepunktist, ei teki suuremat kaasaelamist – kuigi jah, peategelasi väntsutatakse loo jooksul kaastunnet väärivalt päris kõvasti ja piinavalt.

Lugu siis sellest, kuidas üks tüüp on humanoidide kummalisel hämarikuplaneedil süüdimõistetud kuriteos, mida ta ei sooritanud. Aga seda võõramaist meest kasutab üks kohalik kunstnik modellina oma loometöös – kuna sel planeedil on teatavate emotsioonide nappus (sest seal on nonstop hämar) ja kohalikud on niivõrd pühendunud ülegalaktilise kuulsusega kunsti loomisele. (Kohalikke nimetatakse unelejateks ning nad koguvad planeedi harvadelt külastajatelt unenägusid, pakkudes tasuks oma hinnalisi kunstiteoseid – sel kasusaamise eesmärgil peategelane sinna läkski; kuid millegipärast ta võeti vahele.)

Nojah, modellitöös tuleb süüdimõistetul kogeda nii vaimset kui füüsilist terrorit – sest see aitab nii kenasti kõiksugu emotsioone esile tuua, mida siis kunstnik talletab oma hüperinstallatsiooni tarbeks. Ja nii need piinarikkad vangistusaastad mööduvad. Kuniks planeedile saabub üks eriagendist väljamaalanna, kes on pooleldi nanorobot koos unikaalsete võimetega. Süüdimõistetul ja eriagendil tekib side, mis viib murranguliste sündmusteni. Ja unelejad (kelle päritolu selgub Sulbi eessõnast) lajatavad vastu.

Nojah, Asarol fantaasia lippab, mõningate aspektide mõistmiseks on ehk reaalharidust vaja. Kahtlane, kas sellist autorit eesti mõni kommertslikum või alternatiivne kirjastus maakeelde tõlgiks, liialt hard core.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond (2013)

Kokkuvõtlikult sedastame mõtlikult ja järeleandmatult, et seekordne Täheaja number on selles sarjas kindlasti keskmisest tugevam. Siin polnud küll ühtegi teksti, mis pannuks vaimustusest huilgama, kuid õnneks puudus niisamuti õlgukehitav igavus. Vast veidraim tekst on kogumiku ainus tõlkelugu Asarolt, mis pani küll vähem kaasaelama-mõtlema, kuid samas kirjanduslikult või visionäärselt on see kogumiku esileküündivaim tekst. (Kui aus olla, siis pahatihti on Täheaja tõlked... kuidagi igavad või nirult erutavad.) Siin on harjumuspäratut inimkogemust, originaalset fantaasialendu, kriipivat ebamugavust. Mõneti arusaamatu, aga huvitav, ja väheke igav.

Mis viib edasi mõttele, et eesti autorite tekstid äratasid rohkem kaasaelamist (või on asi selles, et lihtsam on nö seedida turvalisemat või lihtsamat ulmesettingut?). Ma nüüd ei oskagi öelda, kelle teksti just esile tõsta. Tänavi mahukas lisandus Ippoliti sarjale on tänuväärne, aga seda maailma oleks parem kogeda kronoloogiliselt ühiste kaante vahel (muidugi oleks soovijail võimalus teksti paljundada ja seda siis Ippoliti-kogumiku vahele panna). Kalmsten ja Altroff on mõlemad huvitavad trükidebüüdid, kelle käekirja kujunemist oleks edaspidigi huvitav jälgida. Vastuolulisim tekst on Bergi käsikirja avaldamine – tekst on vägagi lõpetamata ja paneb mõtlema, et mis kõik veel olla võinuks, kuhu oleks juhatanud see pikk sissejuhatus, kas oleks tulnud midagi põhjalikumat kui Bergi märuliulme ja “Must kaardivägi”. Kes teab.

Kogumiku lõpetab Sulbi ülevaade Jules Verne'i tuntuima romaanitsükli “Erakordsed reisid” avaldamise asjaoludest ja autori koostööst / kaastööst kirjastuse toimetajaga; tegemist igati hoole ja armastusega tehtud artikliga. Natuke küsitav on, et kas värske ulme kõrval peaks käsitlema sellist vanamoodsat ajalugu; pigem oleks ehk löövam lugeda ülevaateid kaasaegse eesti või maailma ulme hetkeseisust või probleemidest. Tuleb muidugi tõdeda, et Sulbi pikad artiklid oma ja Täheaja blogis on igati tänuväärne lugemismaterjal. Nii et jah, pisut totter vastuolu, ühelt poolt tahaks Täheaja artiklitest lugeda midagi aktuaalset ulmest, samas kirjutab Sulbi neetult normaalseid ajaloolisi ülevaateid.

Ühesõnaga, kogumiku plussiks on see, et ta on ühtlase tasemega ja pole mingit närvilist tõmblemist fantasy või õuduse või SF vahel (või siis lihtsalt – seekordsesse numbrisse valitud lood on head). Kaanekujundus on nagu on, mulle Krošetskini laad ei istu; kahju, et Fantaasia koostöö Rostoviga jäi üürikeseks. Kergelt triskaidekafoobina äratab pinevust järgmise Täheaja numbri võimalik ilmumine, aga eks see ole mägede taga.

ulmekirjanduse baas