Berit Petolai: Hele, tuisklev ja nimetu

Selle koguga jäin ma hätta. 
Sest see on hea. 
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.

Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi. 
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.

Ma näen, et on aus. 
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.

Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?

Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast. 
Hoopis tolle valuasja tõttu. 

Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.

Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.

Looming
Postimees
Sirp

Maria Galina: Punased hundid, punased haned

 See lugu on pühendatud autori lapsepõlve raamatutele.

Ta on minust küll umbes 20 aastat vanem, aga sääraseid raamatuid olen ka mina lugenud, istudes kapi ees, kus minu ema aegsed lasteraamatud kuhjadena unustuses seisid. Ma olin lapsena suur lugeja ja mul polnud mingeid piire ega muresid ideloogiate või liigse kommunismiga. 

Just selliseid lugusid mäletan, kus looduseuurija Moskvast väikesesse Siberi külla läks, kohtus sealsete inimestega, oli vana kordnik, kes jahipüssi nähes kohe rõõmustas, olid kohalikud lapsed, targad ja innukad suure linna kohta kuulma, algkooliõpetaja oli vähe teistsugune ainult - ma ei mäleta ühtegi asumisele saadetud haritlast. Aga muidugi sobib ta sinna keskkonda nagu valatult. 

Maria Galina on võtnud sellise mullegi tuttava lasteraamatuloo ja kirjutanud lahtisemaks. Kohe päris-päris lahtiseks. Kordniku juures elab tüdruk, pika patsi ja vaikiva suuga - häh, muidugi on see tema lapsnaine. Mehed metsast võtavad, keda tahavad.
Innukas ja sõbralik poiss kohalikust koolist viib su, kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad.
Ja tegelikult ei ole mitta uurija Moskvast see tark, kes kõike teab, vaid kohalikud tunnevad kohalikku eluolu oluliselt paremini. 

Muidugi on see lugu puhas ulme - ja ometi ja ometi. Ma olen selliseid lasteraamatuid lugenud kümneid. 
Äkki avalikult jutustatud loo taga oli vahel just nimelt säärane tõde?
Võiks ju olla. 

Mohammad Salman - The Last Tiger (New Horizons, 2021)

 

Aasta 2087, India peaministril on mure - meedia, opositsioon ja reitingud ei hellita teda, nad ei pea teda samaväärseks teiste India ajalooliste suurkujudega. Uskumatu. Kõigele lisaks räägitakse, et India pole enam tõusuteel, veel hullem - ollakse pigem allakäigul. Peaminister mõtleb, kuidas oma populaarsust tõsta … aga ta valitsuskabinet ja nõuandjad on parajad tohlakad ning kõike peab ise mõtlema. Millele järgnevad siis uued läbikukkumised.

Ühes looduspargis avastatakse tiiger ringi kõndimas. Tiiger, mis olevat Indias väljasurnuks kuulutatud juba enam kui kümme aastat tagasi! Oleks vaid rahastust, et seda isendit rohkem uurida …

Ja peaminister leiab nii sümboli, millega enda populaarsust tõsta - poseerida koos viimase tiigriga, India sümboliga! Selleks tuleb küll kaitsealale minna ja valmistada ette kohtumispaik (ehk siis metsa maha võtta ja valmistada ette tähtsate külaliste vastuvõtt ja maha koksata tüütud puukallistajad jms), aga millist muljet avaldaks see maailmale, kui India peaministriks avaldataks pilt vägeva tiigriga. (Maailma meedia kajastab küll üsna õudusega neid ettevalmistusi.)

Ühesõnaga, mõru vaade lähitulevikule meie kaasaja arengute põhjal.

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

 

Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.

Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.

Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:

“Rabatee

Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.

Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.

Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)

 

“Sünnitunnistus

Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)

sirp

Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

 

Mõned luuletused sellest kaunilt illustreeritud raamatust.

Loodjuur

Ei, ma ei ole äike,

olen äikese eelaimdus.

Kutsun välgu 

alla

enda peale.

Ise põlen ära,

aga taeva päästan.

(Oleksandr Šmok, lk 9)

Välekonn

Mu palve

on suunatud üles - taeva poole.

Laulan oma armsast hubasest soolaigust,

kuniks hakkab valus.

Kuniks teda veel on.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 22)

Salvei

Ära murra mind!

Ära kisu mu juuri!

Omaenda valu ei oska ma leevendada,

võõra valu võtan aga

oma surma hinnaga.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 32)

Ukraina jõesilm

Las mõni ütleb -

mis imelik elukas,

maailm pole sellist varem näinud.

See on ikkagi parem,

kui et siin mind

enam keegi ei näeks.

(Vassõl Rjabõi, lk 43)

Kuljuslill

Palun jumalat ja inimesi.

Vahetpidamata helistan oma kellukesi.

Ei kuulda taevas,

ei maa peal.

(Vassõl Slaptšuk, lk 60)

Alpi aster

Ma kasvan mägedes,

sirutan oma õiesüdame päikese poole,

sosistan tuulele kõrva

ja hoian maast juurega kõvasti kinni.

Ning ma tõesti ei taha leida end kuivamas raamatu vahel.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 90)

Mart Mäger - Juhend ja nimestik kalanimetuste kogumiseks (1973)

 

Heidame pilgu folkloristide salapärasesse ja õige hämarasse maailma ning paljastame töövõtted, kuidas pahaaimamatu vestluskaaslane pihtide vahele võetakse!

“Küsitlemise esimeseks reegliks on, et see kulgeks heatujulise vestlusena ega kujuneks väsitavaks ja tüütavaks usutlemiseks. Jutuajamine võiks alata “maast ja ilmast”, kalapüügist üldse, saakidest jne., jõudes nõndaviisi kalade ja nende kohalike nimetuste juurde.” (lk 5)

“Küsitlemise tarvis eriti soodsaks tuleb pidada olukorda, kui kalureid on rohkem koos, nii et ühiselt tuletatakse nimetusi meelde ning õiendatakse üksiku võimalikke eksimusi. Tihti saadavad ühisvestlust naljatlused ja rahvalikud ütlused, pärimine on pigem lõbu kui vaev.” (lk 5-6)

Ja mis on tulemuseks? (Mitmed frivoolsused on jäänud välja.)

atu, eestlane, ehas, fotküis, harjamees, hobukakk, hobuselihapoiss, hoorapoeg, hõbenool, härjapea, itikas, jonn, junn, kergeperse, kiivsilm, kingsepp, kirikuleib, kivikana, kivinilbus, kivinärija, koer, krista, kärnanina, mürk, nilbus, nolk, perserookija, põkk, rattapulk, revolutsionäär, seinamees, suuremerepõrsas, sõuepoiss, tallipoiss, tont, vaim, vanamoor, vinku, ämmatapja

Elizabeth Bear - Soft Edges (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Eetikast ja ideaalidest ehk lähitulevikku paigutuv lugu sellest, et milline peaks olema parem maailm - ühiskond võiks näiteks olla arenenud selliseks, et isikuvastased ei nõuaks vanglakaristust (või midagi letaalsemat).

Selles loos siis avastatakse peale üleujutust rannale uhutud laip. Ainult et ohver pole uppunud, vaid arvatavalt langenud sarimõrvari ohvriks. Ainult et laiba leidnud keskkonnateadlane ei taha politseid aidata, sest ta ei usu vanglakaristuste vajalikkusse (eks tal ole endal kogemus, kui pidi kunagi eeluurimise ajal pool aastat trellide taga istuma - ning temal süüd ei leitudki) - isegi peale seda, kui ta omapäi uurib laibalt võetud veeproove ning seeläbi avastab naisest ohvri vette sattumise koha … ning sealset turvakaamera salvestust uurides avastab ka tulevase uppunu kohaletoimetaja. Ja kui politseinik pakub eri võimalusi, kuidas see teadlane võiks oma eetiliste mõõdupuude järgi aidata, siis ta ikkagi ei nõustu seda tegema.

Jutu teeb nö eripärasemaks see, et kolm tegelast on kõik naised - politseinik (kui võim), teadlane (kui kunagi võimu läbi kannatanu, aga mil viisil, jääb selgusetuks) ja ohver (kes on tapetud arvatavasti meessoost isiku poolt). Et lugu ilmus algselt ookeani-ainelises ulmeantoloogias, siis on siin tugevalt esil ka ökoteema ehk teadlane on osaline projektis, kuidas inimtegevuse tagajärjel tekkinud erosiooni rannikul vähendada ja loomulikult puhtamat elukeskkonda võimaldada. Ei saa öelda, et see eetiline küsimus minus just suuremat vastukaja tekitas, samas, kui hakata järele mõtlema, siis teatud intriig selle teadlase ümber justkui oleks. Mida tema minevikus tegi? Kes on õieti see nähtud mõrvar?

Heinrich Weinberg: Vihma seitse nime

 

Esimesest lugemisest arvasin loo olevat "põhiosas hea, aga ühiskonna sooline toimimine on täiesti ebausutavaks tehtud".
Teist korda lugenuna olen nagu nõus, aga samas: inimesed ongi lollakad. Ilmselt on nad võimelised ka sedamoodi väärakalt oma soosuhteid reguleerima. 
Lugu on natuke ümber kirjutatud, võibolla muuhulgas on ühiskonnas kombeks olevate sooliste suhete osa samuti modifitseeritud. Igatahes tundub islamistlik taust üldist abielu-kui-auküsimus-meestele suhtumist põhjendavat ja varasemast ma seda ei mäleta.  

Nii, aga siis detailepidi erinevatele punktidele keskendudes:

* Tegelaskond on üldiselt päris hästi koostatud, kuigi tõsi on, et rohkem kui Mingi Mees ja Mingi Naine joonistuvad välja vähesed. Samas ei jää see häirima, inimesed ei tundu mitte ühetaolised, vaid peamiselt eristab neid amet. Sõdur, meedik, vanglaülem, eestkõneleja (kohalik vaste väike väikese piirkonna võimuta, ent esindusisikuna toimivale presidendile). Kui kapten Lassiére (peategelane) välja arvata, nad väga individualiseeritud pole keegi. Siiski märgib isegi mõni rida dialoogi, mis neile antud, ära, millise loomusega on tegu: on ta rõõmsameelne ja soe või järsk ja pidevalt enda kaitsel isik. 

* Ühtegi teaduslikku auku, "pole usutav, ei saa sedasi olla!" mulle kui bioloogialembesele tavainimesele silma ei torganud. Neid võib seal olla, ent mitte tavateadmistega isikut häirival moel.

* Lisaks algul mainitud islamistliku taustaga ühiskonnale on ka teine, vihmarahva oma, mis tundub kõige lihtsamalt öeldes anarhistlik. Ei mingeid seadusi, ainult kui kahe inimese vahel on probleem, mida ei suudeta ise lahendada, tuuakse see teiste ette ja nemad siis otsustavad. Saabunud vangidelt võetakse esimese asjana ahelad maha. 
Ja tundub, et selline ühiskond vähemalt Weinbergi jaoks toimib. Ei näidata ühtegi eredat probleemi.

* Küll aga on üsna teravalt ja selgelt märgitud suure ühiskonna probleeme - näiteks et vee normeerimine on kellelegi kasulik ning rikkad kompaniid mõjutavad valitsust.

* Põhiliselt ongi tegu ühiskonnakorralduste põrkumise looga - ainult et esitatud on see läbi kapten Lassiére'i ning tema isikliku loo, mis on päris pagana usutav ja huvitav. Ma soovin talle jutu lõpu järel küll kõike head!
(Kusjuures mul on nagu meeles ka teistsugune "20 aastat hiljem" lõpp loo esimese lugemise ajal, nii et oletan, et jaa. Tal lähebki hästi.)

* Väikesed kaldkirjas "väljavõtted olulisest kirjandusest" iga peatüki algul on nauditavad.

* Lõpupuänt on tore. 

BAAS

Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”. Allikaäärne (2014)

Kui inimese senised teadmised Uus-Meremaa maooridest piirduvad valdavalt “Kapten Granti lastega”, siis on “Vaalaratsanik” ikka väga suur samm edasi. Muidugi on see selline mütoloogiakeskne raamat, natuke nagu kaasaegne muinasjutt, kus müütilisest ürgvaalast saab tõelisus ning vana vägi ja vana veri toovad tagasi inimese võime mereelukate keelt mõista.

Selle müütilise reaalsuse taustal toimub aga täiesti usutav argipäev tänapäevases maoori kogukonnas. Ja selles mõttes ei ole eriti vahet, kas taustal toimub muserdav realism või tegutseb mütoloogiline viimane oda. Vana pealiku kraaklused oma naisega ja kummagi vereliinide pidev välja toomine, see, kuidas lähikondsetele obaduste jagamine käib vanaema Nani tavapärase suhtlusetiketi juurde. Noored mehed ja poisid oma võrridel ringi vuristamas, see, kuidas neid ühel või teisel puhul jalule ja välja aetakse (võib arvata, kui palju neist pintsaklipslastest kontoritöölised on).

Loo jutustajaks ongi õigupoolest Vaalaratsaniku noor onu Rawiri, üks neist võrriga ringipõristajatest. Ning lugu saab alguse sellest, kui vana Koro ehk pealiku vanima poja esimene laps osutub poisi asemel tüdrukuks ning järsku on sassis kogu teadmiste edasiandmise pärilusliin. Jäi küll segaseks, et kas see tõepoolest nii harukordne juhus on, aga Koro Apirana oli igatahes arvestanud, et vanema poja vanim poeg ametit edasi kannab … ja nüüd siis, mingi plika.

Kuid Koro Apiraana naine, Nani Flowers ei mõtlegi sellele end heidutada lasta, laps saab nime (näe, kus kristlik kultuuriruum ikka on sees, äärepealt pidin kirjutama, et 'laps ristitakse' ja eespool kippusin sõna messias kasutama :D) isapoolse suguvõsa küla esiisa järgi Kahuks ning ka tema emakook maetakse isa küla pühapaika. Vanale pealikule seesugune ketserlus muidugi ei meeldi. Eks see ole ka natuke selline muutuvate aegadega kohanemise värk, võib-olla pole enam kasulik, selline jaotus, et mehed pühad, naised mitte, noh, liiatigi on toodud ka välja mütoloogilisi soomuutmispretsedente, kus Nani Flowersi esiisadest (või -emadest) üks end vajaduse sunnil meheks muutis, et saaks pealikuna vajalikke käske anda.

Rawiri jõuab vahepeal viibida ka Sydneys ning külastada Paapua Uus-Ginead, kirjeldades õige põgusalt noorte maooride elu Austraalia suurlinnas ning Paapua Uus-Gineal ikka veel valitsevat koloniaalpärandlikku rassismi, mis teda ennastki muuhulgas tagasi koju pöörduma paneb. Teatava ajaloolise täpsusega on ilmselt kirjeldatud ka vaalade randaujumist ja hukkumist Wainui rannal, kuigi, ma ei ole kindel kui suure ajaloolise täpsusega, sest siin raamatus on vaalu ligi 200, aga veebist leidsin ühe üsna ammu juhtunud sündmuse, kus oli mainitud 80 vaala. Ega ma väga põhjalikult muidugi ei otsinud ka, aga usun, et inimeste meeleheitlikud päästmiskatsed ja päästjate ja rüüstajate vahelised konfliktid võisidki küllap nii olla. Ning vihje veealustele tuumakatsetustele ning nende hukutavale mõjule on kahtlemata ka üsnagi otsene. Eriti hästi jõuab see kohale peale Balcombe'i “Mida kala teab?” lugemist, kus veeasukate maailm alles värskelt mõttest läbi käinud on.

Ühesõnaga, olgu pealegi osalt selline rahvusromantiline muinasjutt, rohkem lähedust ja lugupidamist mereasukaisse ja üldse elavasse on tänapäeval vajaminev kaup. Mis mind üllatas, on see, et maoorid alles 13. sajandil Uus-Meremaa asustasid. Põhimõtteliselt on maoorid Uus-Meremaal isegi uuem nähtus, kui Tallinna linn. Sellal, kui meie siin Taanlaste ja Sakslaste ja ristiusuga maid jagasime, sõudsid paadid (suure ürgvaala juhtimisel) üle Vaikse Ookeani Polüneesiast Uus-Meremaale, ehk Aotarangile.

Ja siis läks veel oma 6 sajandit enne kui nad võtsid ette Paganeli ära tätoveerida.