Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis
Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku
kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu
Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts,
Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“
võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava
finaaliga poeesiat (lk 14):
„Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.“
(lk 15)
TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse
põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil
härdust esile kutsuvad.
Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris
huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi,
Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest).
Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste)
ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid
tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.
Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et
mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse
linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht
raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi
üheksakümnendate Tartu:
Uduvihm & leheprygi pargipingil joon
kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon
Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn
vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn
acta nubis
tartu postimees
