Sellest raamatust on naljakas kirjutada...Tegu on minu lapsepõlve ühe eredaima lugemuselamusega (kohe pärast Tarzanit, Lindgreni jutte, "Roostevaba mõõka" ja "Röövel Hotzenplotzi", või umbes nii). Ja nüüd käesoleval suvel juhtus nii, et jäin üksinda vahtima ning laisk tuju soosis igati lastekat. Muide, "Aarete saar" jättis mulle omal ajal nii tugeva mulje, et keeldusin absoluutselt edasi "Musta noolt" lugemast. Sest teose lõppedes teadsin, et "Aarete saar" maailma parim teos, mitte miski mitte kunagi ei saa olla nii hea teos, ning seega jäigi umbes 15 aastaks "Must nool" saladuskatte alla. Ja tänavu ma viimaks kergitasin seda katet ning selgus mis.
"Aarete saar" oligi lahedam teos. Eelpoolmainit põhjustel (et lugemata) alustasin seekord lugemist "Mustast noolest". Üllatusin täielikult, et peategelane oli üdini inimlik. Tegi täielikke rumalusi ja hiljem kahetses. Näiteks kaaperdas ilmsüütu vanamehe laeva, sõitis sellega ööpimeduses kindluse alla, sai lüüa, mitmed tema mehed said surma -- ühesõnaga, täielik kaotus -- ja hülgas laeva. Hiljem kohtas seda ilmsüütut vanameest, kel polnud nüüd enam muud kui ihuriided seljas ja hing vaevalt veel eluisune, ning siis sai peategelane noor poisike aru küll, et kui rumal, egoistlik ja loll veel olla saab, sa võtad vanalt mehelt absoluutselt tagajärgedele mõtlemata laeva -- ainukese elatusallika -- käest ja lihtsalt sõidad uisapäisa sellega kuskile pärapõrgu.
Noormees kahetses ja tundis end ikka päris halvasti. Viletsasti tundmiseks oli põhjuseid muidugi jalaga segada, eelpoolmainit jäi vaid üheks episoodiks. Pidevate seikluste olemasolu ei ole mõtet mainima hakatagi -- raamat ju sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".
Oh jah, ja siis oli suur ja naiivne armastuslugu, mis oli päris vahva. Kujutage ise ette, viieteistaastased näevad üksteist korra elus, misjärel vannuvad igavest armastust, truudust jamiskõikveel. Asi päädib abieluga. Tegelikult see armastuse teema ongi ehk Stevensonil viletsasti ehitatud, ülejäänud (tegelaste psühholoogia jms) on keskmisest veenvam. Või noh, üllatavalt veenev. Eeldasin väga palju vähemat.
Kokkuvõtteks oli põnev raamat, aga eimidagi erilist.
Kuna teose lõppedes püsis jätkuvalt suur laiskus kallal, avasin teose esimese poole ehk "Aarete saare". Ja kui "Must nool" oli lihtsalt tore ja kerge lugemine, siis "Aarete saare" näol on küll tegu puhta kullaga. Kõige mainimisväärsem on tegelane John Silver. Puujalaga piraat, papagoi õlal. Aga välimusest tähelepanuväärsem oli iseloom. Tema oli laeva mässuliste juht, asja organiseerija. Kuid tema oli ka kõige viisakam, lahkem, toredam, rõõmsam tegelane terve teose jooksul üldse. Ja samas oli ta veel kõige egoistlikum, isekam, piraatluses kogenuim ja mõjuvõimsaim. Pannes omadused kokku, siis viisakas oli ta selleks, et meeldida inimestele, et saada, mida tahab, et saada inimestega läbi, olles vaenlase vastu rõõmus ja lahke kuni viimse hetkeni, on ilmselgelt mõlemal poolel kergem. (Kui oleks mul vaid teos siin laual lahti, tsiteeriksin meeletult, aga nüüd ei saa ühtegi lauset.) John Silver polnud üldsegi pahatahtlik või heatahtlik, ta oli lihtsalt egoistlik. Üleni. Ta lihtsalt tahtis saada varandust ning kategooriad hea-halb polnud üldse need, millele peaks mõtlema. Ma ei tea, kuidas kommenteerida tema empaatiat. Ühelt poolt taipas suurepäraselt, kuidas inimestega suhelda, mida neile pakkuda, öelda, teha, et sõbralikult läbi saada (kas see läheb empaatia alla?), kuid teisalt kasutas julmalt kõiki ära. Enda mehi kui ka vastasolevaid. Autunne oli tal ka, aga seda rohkem oma kriteeriumite järgi. Ja väga paindlik...
Ühesõnaga, John Silver on juuli lõpust peale mu lemmik kirjandustegelane.
Siis jäi silma see, et peategelane (mis nimi tal oligi, mitte ei meenu) oli täiesti hulljulge, pöörane, segane, aga võib-olla lihtsalt mõtlematu poisike. Et kui minul oleks selline olukord, et üksik saar, piraadid kaaperdanud laeva, perspektiiv on saada surma püssi läbi, nälgides, uppudes või mõnel neljandal vastikul viisil, siis mina küll ei tuleks selle peale, et kui korraks saabub paar tundi natuke ohutumat aega (ütleme, et peaaegu igavat aega), siis läheks merele paadikesega sõitma, et vaenlasele käkki keerata. Aga Stevensonile ei saa midagi ette ka heita, jääbki üle öelda, et peategelane oli ullike, mitte et Stevenson ei tunne inimloomust või kõik on ebaloogiline. Vastupidi, Stevensoni raamatutest on kõik täiesti loogiline, ainult kohati naljakas. Ja see oli üllatus. Et päriselt ongi hea raamat, siis ka, kui paljud muud maailmaklassikad läbi loetud, kirjandusteadus kuskil äärepeale metatasandamas jne.
Käesolevaga küsin: kas see on põhikooli kohutsuslikus kirjanduses või ei? Sest mina ei tea küll miskit raamatut, mis sobiks lastele ehedamalt näitama, et raamatud on päriselt ka huvitavamad kui internet.
