Indrek Koffi uitmõttepäevik „Võimalus jääb“, Härra tee & proua Kohvi 2019.

Igasuguste mõttepäevikutega on vast alati nii, et kõnetab kõige enam see, mille ära tunned. Nii ka siin raamatus. Pilkupüüdvaid või järele kaaluma panevaid või liigutavaid või humoorikaid mõttekäike leiab loomulikult ikka, aga samas on uitmõtetel voli olla sellised nagu nad parajasti on, pisut juhuslikud, pisut lahtised, sellele hetkele omased.

Tegemist on ka omamoodi 2018. aasta kroonikaga – pole päeva, mille kohta poleks sissekannet, isegi kui selleks sissekandeks on lakooniline, tabav ja lugejas elevust tekitav „tühi“. See aspekt lisab tervikust väljajoonistuva lisanüansi, mingit sorti inimeseks olemise tunnetuse varju. Teisalt annab igapäevaste sissekannete jada muidugi ka võimaluse ajuti taustal kumavat igapäevaelu püüda, et, ahhaa, Indrek Koff käis Portugalis jmt.

Aga see inimeseks olemise tunnetus, mille aastajagu mõtteid edasi annab on tegelikult päris lahe aspekt. Ühekorraga midagi väga lohutavalt äratuntavat ja üldinimlikku on ses (jah, küllap tõepoolest vägagi vajalikus) usus, et homme võiks saada parem, nii nagu on äratuntavad ka need praod ja konarused, mille tumeduse ohjamisega argireipuse pahupoolel igaühel endamisi vaeva tuleb näha. Paremaks, jah, aga samas, ega vist praegugi nii väga halvasti pole (või tahame uskuda, et pole?), võib muidugi üksikute sissekannete tasandile naastes tagasivaatavalt tõdeda.

Janoh, eks kui juba lugeda ja tahta, siis loomulikult leiab hulgi toredaid tsitaate. Piirdungi siinkohal südamerahus täiesti suvaliselt lahti löödud lehe esimese sissekandega. Näis, mis tuleb. Lugesin ju raamatu pea ühe jutiga läbi, enamus läks meelest (nagu ikka), Midagi ikka jäi ka, küllap siis just see, mis parajasti jääma pidi, aga mitte nõnda, et oskaks jagamiseks otsida.

(Ahjaa, illustratsioonid on väga nutikalt lahendatud. Mõtlesingi, et oli see vast kunstnikule väljakutse, aga too on kaval olnud ja jätnud punktid autori ühendada.)

13. juuni 

Sahtlid, taskud, riiulid, salved, mütsid, pead, kassetid, ämbrid, korvid, seifid, anumad ja mahutid on täis igasugust sodi. Seal kusagil on ka üht teist väärtuslikku. Hea õnne korral kerkib see kunagi pinnale. (lk 68)

Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits, Toomas Täht, Liina Vahtrik „Stiiliharjutused“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2018)

Õigupoolest on see väga pingeline raamat, mis analüüsib moodsa linnaelu inetumaid kitsaskohti – olgu pealegi tegemist üle poole sajandi vana juhtumisega. Võiks ju arvata, et post-industriaalne urbanism on tolerantsem, pingevabam ja individuaalset isikuväljendust arvestavam, aga kõik me teame, et reaalsus on teistsugune, et elame alalises ajahädas ning kui stressi annaks kasutada energiaallikana saaks ka ühe valgenev, valjenev ja laienev tänapäeva Tallinn pelgalt elanikkonna mobiiliadapteritena pinisevate hingede varal rahuldatud kogu energiavajaduse, jätkuks veel Riigagi...

Autorid on ehedalt välja toonud selle, kuidas ka praegu, hoolimata näilisest individuaalse eneseväljenduse ja tolerantsi kultusest, on inimsilm sama varmas kriitilise detailitäpsusega registreerima teise isiku juures kõike, mis standardist erineb ning kui kellelgi on veidralt pikk kael, meesterahva kohta tavatult hele hääl või ilma mingi brändimärgita kaabule kinnitatud nöör, oleme koheselt valmis neid füüsilisi omadusi hukkamõistvas võtmes seostama kõikvõimalike nõrkusilmingutega avalikus ruumis – näiteks võimetusega olukorda kontrollida, kui keegi bussis varvastele astub ning suutmatusega säilitada linnaruumis reegliks saanud üleolev-tülpinud ilmet.

Loo esimeses pooles jäetakse peategelane nö distantseeritult üksi, me vaatleme teda eemalt ja küllap tunneme paratamatult jutustajaga koos pisukest põlastust või ebameeldivustunnet. Kuid teises pooles mängitakse perspektiiv ümber. Peategelase sisemaailm jääb küll endiselt suletuks, ent läbi sõbra isiku avaneb lugejal võimalus teadvustada, et sel pealtnäha kentsakal ja hädisel, justkui üleliigsel või ilma õige kohata indiviidil on küllap kusagil ka kodu, ja inimesed, kellega teda seob ehtne soe hoolimine, sõprus, armastus. Kui ka terve bussitäiel rahval, kasvõi tervel Pariisi linnal on ükskõik, siis vähemalt üks inimene vaatab mööda kehaehituslikest iseärasustest ja kentsakast mütsist ning oskab mõelda end selle inimese asemele, tunda mõttes jaheda tuule puudutust paljal kaelal. Ja ta võtab kätte mõista anda, et talle läheb korda, tema mõtleb kaasa, et kui nööp paikneks vaid pisut ülalpool tunneks temagi siirast jagatud rõõmu teadmisest, et sõbral on soe!

Näe, rääkisin nüüd loo lõpugi ette ära, puha ilma hoiatuseta. Aga kui see kedagi lohutab, siis tegelikult ei reetnud ma raamatu enda kohta ikkagi pea mitte midagi. Kui tahta teada, et KUIDAS selle looga siis ikka on, siis tuleb endal silmad pärani ajada ja järgi kaeda (täpsemalt 32 erineval publikut naerust kõverale keeraval moel). Kuidas laulaks seda lugu Smilers? Mida arvaks asjast maani täis tegelane? Kuidas jutustada lugu, kui pea ükski sõna meelde ei tule? Aga kui üritaks vene keeles? Tegelikult pole muidugi asja, mille kohta vanasõna poleks ja ühes õiges loos on laste jaoks ikka õpetussõna võtta ... ja nii edasi. Et kui palju siis ikka loeb see, mis juhtus ja kui palju see, kuidas sellest rääkida? Kaeda saab – kirjasõnas niipalju kui süda lustib, lavalaudadel niipalju kui ette mängitakse. Olgu öeldud veel, et kogu selle kogumiku rõõmus stiililust ongi välja kasvanud kirjasõna elusast ettekandmisest. Ja kui tundub, et neid variante võiks ikka 131 olla, siis võib raamatukogust ka Raymond Queneau 99 versiooni välja kaevata.

indrek koff - saja rahva lood (2016)

Tänavune kinkeraamat jõuludeks on metamuinasjutud melanhoolsetele unistajatele ja kriitilise meelelaadiga mõtlejatele. Eks selline narratiivikogu meenutab väheke OULIPO eksperimente; nii võiks mõelda, et inspiratsioonipuuduses vaevlev kirjutaja leiaks siit vajadusel oma loole mõne sobiva süžee. Väike võrdlus võiks olla eelmise Koffi lugemiselamusega, illustreerija Jüri Mildebergi kaudu tekib paralleele ka Saare võlumaailmadega. Järgnevad valikud on lihtsalt sellised, mis mulle praegusel hetkel silma torkasid. Valimata jäid need metamuinasjutud, mida aga ei tahtnud ümber trükkida mõne oma muinasjutu tõttu. Või midagi sellist, aga mitte päris kindlasti.

“Muinasjutt saavutusvajadusest.” (lk 6)

“Lihtne muinasjutt: klient on kuningas.” (lk 9)

“Nostalgiline muinasjutt mehhanisaatorist, kes ei teadnud, mis on nukkvõll, plokikaane tihendist rääkimata, aga muidu oli väga tore mees ja hea inimene. Viina ei võtnud suu sissegi.” (lk 13)

“Muinasjutt enneolematust vaprusest. Õnnelik lõpp, kusjuures, jäi siin ainult selle taha, et kangelane talus vapralt kõik katsumused, kuni lõpuks ei pidanud enam vastu ja suri.” (lk 14)

“Muinasjutt põlevast linnast ja kohutavast vaikusest.” (lk 20)

“Lõputu muinasjutt rändaja teest. “Nii ilus!” õhkavad kuulajad. “Kahju ainult, et homme on tööpäev.”” (lk 32)

“Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest. Kuula, luuser, seda muinasjuttu!” (lk 37)

“Muinasjutt liiga rasketest valikutest. Kangelane, kes ei suutnud otsustada, kumba ta siiski eelistab, kas püha Graali või kirgastumist, saadeti lõpuks lihtsalt koju tagasi. Ta ostis poest mõned õllesigarid ja paki mandleid šokolaadis, vajus koju jõudes teleka ette diivanile ja jäigi sinna, hinges seletamatu rahutus. Või mitte rahutus, vaid kibedus. Või ei, mitte kibedus, vaid mingi niisugune tunne, et oled nagu sügavalt õnnetu, kogu olemusega, põhjani, ja see on meeletult kurnav, aga samas ei taha sa sellest tundest ka vabaneda. Umbes nii, et mina siin, näe, kannatan ja mul on kohutavalt valus ja puha, aga teie ei oska seda hinnata. Paras teile!” (lk 52)

“Muinasjutt lootusest, et kogu see jama ükskord lõppeb.” (lk 54)

bukahoolik (linke mujale)

indrek koff – eestluse elujõust (2010)

Esmakordsel raamatu silmitsemisel arvasin, et tegemist loodetavalt ühehingetõmbelugemisega. Aga pidi kahehingetõmbelugemisega vihtuma, sest hetkel käimas jalgpalli maailmameistrivõistlused ja poolaegade vahel jõuab veerand tunniga siiski teatud arvu lehti lugeda (pärast mängu sai lõpetatud, gallia kuked on ikka nudid).

Avalehtedest peale avaneb päris hea igast küljest klišeede tulistamine, mõnd stamplauset kuuleb pea igal päeval (või õigemini – mõnda neist raamatutest toodud lausetest kuuleb kellegi suust kindlasti päeva jooksul), olgu siis penskarite või jotade või tibide või edukate või alternatiivide või jobude või rullnokkade suust (iseasi, kui suhelda mentaalselt ebastabiilsetega, nemad on ka argiväljenditega ebastabiilsed ja särtsuvad või haiglased). Minu lemmik on “vastik kommerts” (lk 9), sellega saab pea iga nähet sõimata. Roosilised-okkalised meenutused/lendlaused heast eesti ajast ja nõukogude ajast ja kuskilt praegusest ajast. Huvitav on muidugi see, et milliseid ütlusi sa ise võtad tõsiselt või suisa pühalikult ja milliste üle pigem irvitad (oh seda ajaloo taaka).

Iseenesest on selline klišeede kogum tore (ja mõned on tundmatudki, aga eks see ole kogemuste vahe tõttu), pole vist lugenudki nii argieluks piisavat argiväljendite andmebaasi – selliseid ütlusi võiks autorid rohkem kasutada, ausalt, milleks lõputult originaalitseda, parem mängida klišeedega. Ainus, mis teksti jooksul kordub, on “teed või kohvi” variatsioon, aga see vast põhjustatud autori perekonnanime ainelisest korduvast killuviskamisest. Kui esimeses pooles torkab vast silma võõraviha venelaste vastu ja sealt tulenevalt vastukaaluks venekeelsed väljendid, siis teises pooles saab esitatud meie amüsantne suhe juutidesse ja kliimasse tisside ja laulupidude saatel, ning kummivilin ja eesti muld, kes neid suudab lahutada. Välismaalastele oleks selle raamatu abil hea tutvustada käibeväljendeid, millega olenevalt olukorrast suhtluses pinnale jääda (aga samas, milleks – välismaalastega suhtleme ikka eelkõige rahvusvahelistes keeltes).

Intellektuaaliraisalikult on teose algpealkirjaks “hüsteeriline traktaat”, tõeline street credibility, eksole. Hea küll, traktaat traktaadiks, aga miks see peab olema just nõrganärviline, milleks selline ette vabandav määratlus? Intellektuaaliraisalikult on raamatu keskel ja lõpus üldisest erinevad pikemavõitu kirjanduslikud lõigud, mis on täis pehmeid ja sulneid väärtusi, sest, noh, street credibility või nii. Sellised värgid teevad mõnusad torkivad nurgad tuntavalt ümaraks, peaks hakkama sügavamalt järele mõtlema või nii. Rohkem feedbacki ja vähem noodikirja, tahaks mõmiseda.

“inimeste säästud söödi ära lihtsalt

kuradi pankrotimeister irvitab ainult teiste inimeste õnnetuse üle

kui sa niimoodi õlad längus käid sa ei leiagi kutti omale

pane ära oma raha

issand kui armsad pehmed põsekesed pista või nahka

laps on mehe isa

alumised palgid tahavad vahetada

kas sa tõesti usud et seal pilve peal on mingi halli habemega vanamees või

ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai

mina ei saagi pükse osta perse ei mahu sisse ära

ants oli aus saunamees

vene riigi tagant varastada pole mingi vargus

no vaata neid uusrikkaid

ma mõtlen haritus mitte haridus

see ju vana punane” (lk 12)

jerofejev
päevaleht
ekspress
sirpintervjuu
bukahoolik