Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

David Lodge: Small World

 

Olevat triloogia teine osa. 
Või no ilmselt ongi, miks ma kahtlen. 
Aga mina lugesin seda iseseisvana, ei tea eelnevast midagi, ei tunne, et järge tarvis oleks. 

Selline raamat. Selge. Nii on.

Toimuva aeg on ilmselt lähiminevik. Kas eelmise sajandi seitsmekümnendad või kaheksakümnendad? Vist kaheksakümnendad, faksimasin on juba teema. Muidu ma, 1980 sündinud, olen hilisemate aegade laps ja eriti vahet ei tee. 

Väga keeruline on öelda, mis on selle raamatu teema ja kandev liin. Vast humanitaarid ja nende konverentsid? Üle kogu maailma viivad meid lennureisid ja peatumised, üks konverents seal, teine teisal, kolmas kolmandas kohas. Seovad omavahel tegelasi, kes kohati ei tunnegi üksteist, on tuttavate tuttavad ning ei mõtle üksteisele. 
Ja ometi on kõik mingitpidi seotud.

Tegelased antud romaani ka kannavad ja veavad. Esimesed umbes 50 lk läksid vaevaliselt, sest arvasin, et jutt tuleb naiivsest noorpoeedist, kel eestlasele rõõmsat muhelust suule toov nimi Persse. 
Aga siis selgub, et Persse on vaid üks tegelane paljudest. On temaga täiesti seostumatuid suuri liine, milles keegi talle ei mõtle, ja tema enda lugu muutub samuti päris huvitavaks. Ta võib ju olla armunud ja uskuda süütult paariminekusse jne, aga tal seisab ees hulk huvitavaid avastusi.

Ehk tegelased raamatus on põnevad ja autor ei suhtu neisse kuigi kohtumõistvalt. Salliv igasuguste veidruste suhtes.
Ja samas ja samas - ikkagi on naised ses raamatus Teised ja tähelepanu, mida neile osutatakse - üsna palju siiski - on tähelepanu Teistsugusele Eluvormile. 

Nad jagunevad Ilusateks, kelle saapaid ja juukseid ja naha siledust pikalt kirjeldatakse, ja Tavalisteks, kelle kohta saame parimal juhul teada, et heledad juuksed ja ülekaal.
Neid jahitakse, nendega vesteldakse, neile ollakse lojaalne või ei olda, neil lastakse öelda mõnd terast asja, ent mitte midagi liiga tarka. Nende eest pagetakse, nende poole õhatakse, aga nad ise saavad sõna ja agentsust vähe. 
Kõige rohkem šokeeris mind stseen, kus imelist maagilist enneolematut naist taganuttev mees kohtub temaga, saab teada, et naine on vastu kõiki ootusi elus, ütleb talle asju ja et sõidab õhtul rongiga teise linna.
"Tule ka, tule minuga," palub mees ja siis seisab viimase hetkeni ootusärevalt rongiuksel, vaadates, kas Ta tuleb. 
Aga nagu - idee peale, et äkki ei läheks sellele rongile, äkki jääks naisega samasse linna, kui ta juba leidnud oled, ei tule? Ei käi isegi korraks peast läbi?
Wtf?!
Muidugi, hiljem selgub see mees sama veidralt käituvat, nii et vbla hoopis tegelase järjepidevus.

Ma ei ütlegi, et too käitumine autori meelest normaalne on.
Lodge kirjeldab palju. Nii loodust, toite, lennuki häält, kui see õhku tõuseb, inimeste mõtteid ja tegusid. Jälgib kiretult ja ühesuguse sõbraliku huviga ka inimröövi kulgu, pornonäitemängu ja merehäda. Aga teatud ... nurk jääb meeste ja naiste vahele  ikkagi.
Naised on olulised peamiselt sellevõrra, kuidas nad meeste elu mõjutavad.

No 1984 ilmunud raamat, mis muud oodata? Omal ajal peeti seda feministliku lähenemise kandjaks. "Teoses ei varjata seksuaalset ahistamist, mis noortele naistele konverentsidel osaks saab" jms. 
Tänapäeval mõjub üsna vanamoodsalt. Polegi nagu väga vahet, kas loed seda või mõnda Fitzgeraldi. 

Aga hea raamat on, samas. Kiretu, ent vaimukas kirjeldamine ja põnevad tegelased kannavad.
Olgu, mingil hetkel läksid need arvukad mehenimed mul sassi ja ma ei saanud aru, kas tegutseb nüüd romaanikirjanik või mingi kriitik või kelle kirju lehm see nüüd oligi. Ent tähtsamad tegelased sain sujuvalt selgeks ja minu rõõmuks selgus, et need on ka autori meelest tähtsamad ning just nende lugusid sai raamatu lõpuni jälgida. 
Huvitaval kombel jäid naised paremini meelde. 
Võibolla, sest neid oli vähem. Võibolla aga seepärast, et neid nimetati enamasti eesnimepidi ja perekonnanime mainiti harva.
Meestega muidugi vastupidi. Olid ainult väga üksikud mehed, kelle perenime lugeja teada ei saanud, ja nemad kas teise mehe armukesed või muidu kõrvalised teenijad. Üht kõrvalist naistegelast kutsuti ka pidevalt täisnimega ja tema isiku paikapanemaisega oli mul samuti vaeva.
Parasjagu sümptomaatiline. Et naised väärivad vaid eesnime.
Noh, jah, veidi naljakas, kuid mitte otseselt häiriv. 

Lugu on täis kõige ootamatumaid kokkusattumisi, mis umbes neljanda järel saavad rutiinseteks. Muidugi näeb ta, esimest korda Amsterdamis, seal ihaldatud neiu pilti. Muidugi sattuvad surnuks peetud naine ja tema ihaldaja ühele ja samale õhtusöögile. Muidugi kohtub jaapani tõlkija inimesega, kes ainsana kõigist  Briti kirjanikest tunneb just seda tüüpi, kelle raamatut tõlkja tõlgib.
See on väike maailm, lõppude lõpuks. Misseeoligi ... igaühe maailm koosneb umbes viiekümnesest grupist inimestest, kes omavahel kepivad, sõbrustavad, vaenutsevad ja kohtuvad kõige jaburamatel hetkedel kõige ebatõenäolisemas Ankara kohvipoes. (Ütlus, mis ei pärine sellest raamatust ja tsitaat on väga vaba.)

Lõpus keeratakse kokkusattumuste vint täiesti üle. Pole enam isegi kuidagimoodi usutav. 
Ent vähemalt lõbus.

Elin Toona-Gottschalk „Into exile: A Life Story of War and Peace“, Lakeshore Press (2013)

Lõpuks jõudis see raamat ka minu lugemislauale kohale ning juhtus, et suisa inglise keelses variandis. Alguses oli kohe kummastav lugeda sõjaeelsest Haapsalust mingis muus keeles kui eesti, aga samas ka mõnus sõnavara koha pealt, sest ega tihti ei juhtu, et ingliskeelne inimene Eestimaist argiolu nõnda kirjeldama juhtuks. (Näiteks kooguga kaev – balance-pole well, või siis nagu ma veel lisaks uurisin on kaevukook ka tuntud kui well sweep).

Olin valmistunud sõja- ja okupatsioonikoleduste kirjeldusiks, paadiretkeks ning reisiraskusteks teel Inglismaale, kuhu jõudmisel võinuks saabuda võidukas lõpp – ning pool raamatut see võiduka lõpu ootus oli ka õhus, kuid mida ma oodata ei osanud olid selgelt omanäolised peresuhted, pagulusteekonna kujunemine Elini ema hakkajaloomuse näo järgi ning Saksamaal veedetud aja pikkus ja ka olude ränkus, ning viimaks see, et tõotatud maale jõudes olid võitlused ja raskused veel väga kaugel sellest, et läbi olla.

Kahtlemata on tegemist justnimelt Eesti pagulas(t)e looga – kõik kirjapandu põhineb ju isiklikul vahetul läbielamisel ja perekonnalool, liiatigi kerkib aktiivselt esile Eestlaseks olemise teadliku säilitamise ning samas ka inglaslike maneeride täiusliku omandamise pealtnäha võimatu ühitamise küsimus. Aga samas on tegemist ka isikliku perekonnalooga. Isa, ema, vanaema, väike Elin, juba ammu surnud luuletajast vanaisa, tädi, hiljem vanaonu – kõik see on tegelikkuses kaugel stereotüüpsest idüllist, kõik on eraldi isiksused ja suhted ning elukorraldus joondub selle järgi, mõnevõrra ebatraditsiooniliselt, ent samas ka loomulikuna mõjuvalt, eriti hiljem, kui äsja täiskasvanuks saanud Elin emaga ühe vestluse maha peab. Ent mis ehk laiemat (rahvusvahelist) lugejaskonda silmas pidades oluline – Elini teekond tundub äärmiselt üldistusjõuline paguluse ja pagemise seisukohalt nii möödanikus, olevikus kui tulevikus. Pagemine ei käi kolimisautode ja kandikul ette toodud uue koduga, tee peal pole ei broneeritud hotelle, restoranikülastusi ega lõõgastavat spaapuhkust. On kompsud – nii palju kui ise jaksad kanda, on igavene needus olla võõras, räpane, vaene, alatine kontvõõras, kokku korjatud laagrisse, ratsioonide ja humanitaarabi armule.

Viimaks, mida ma eraldi nautisin (võinoh, nautimine kõlab siinkohal pisut veidralt), oli sissevaade sõjajärgse Inglismaa ühiskonda, unistus pääseda maailma, mida oleme meiegi harjunud kostüümidraamadest nautima, meil pereringis on kombeks igasugu argitoimetuste puhul naljatleda, et „jälle on teenijal vaba päev“ või et „küll on raske head kokka leida“ vms, aga milline nöök ja šokk on kujutleda salonge, viisakaid teejoomisi ja klassikalist haridust ning leida end siis sõna otseses mõttes köögipoolelt, sest „nii raske on leida head teenijat“ – kõik need välismaalased on ju ebausaldusväärsed ja põikpäised ja valelikud ja ei tea oma kohta, mis võiks seisneda siis tänulikus pühendumuses vähenõudlikule teenijarollile või lihttööle. Näib, et siingi võib tuua üsna palju paralleele tänapäevase suhtumisega pagulastesse.

Tegemist on väga tiheda ja detailirikka tekstiga, mis samas ei jää kusagil toppama vaid liigub üsna halastamatult edasi ühest eluetapist teise (raskusi täis) etappi. See elu halastamatus hakkas ühe hooga lugedes ka pisut muserdavaks muutuma, kuigi kirjutatud ei ole vähimalgi määral kaebleval või pisaraid nõudval moel, isegi 7-aastasi Elini vägistamiskogemus on edasi antud võrdlemisi vähedramaatilisel lapseliku taju tasandil, kus ajastule omaselt igasugustel sugulise läbikäimise teemadel täielikus teadmatuses viibiv laps ei saa isegi täiesti aru, mis temaga juhtus ja on märksa rohkem traumeeritud ema reaktsioonist, mis paradoksaalsel kombel väljendub täiendavas keretäies, ja loomulikult füüsiliste vigastuste paranemisega kaasnevast valust ja ebamugavusest, ning tegemist on siiski ühe killuga elust ja ränkade läbielamiste reast, mitte kõikedefineeriva sündmusega.

Detailirikkuse eelis on ka see, et erinevad põhjused ja tagajärjed joonistuvad kenasti välja – näiteks teekond Danzigist Berliini täistuubitud rongis ja edasine viibimine segipommitatud linna tänavail, metroos, pommivarjendeis, mille kõigega kaasneb krooniline pissilkäimisvõimaluste puudumine – eks katsu tihedalt täispressitud rongis, kus kättki tõsta ei anna, kuidagi väljakäiku pääseda, kui see seal kuskil ongi ja keset tänavat või metrood avalikult maha kükitamine pole ka midagi, mis väikese Elini jaoks mõeldav oleks. Ent lapse põis on lapse põis ja nõnda siis saab enesemärgamisest korduv paratamatus, mis pesemisvõimaluste täielikul puudumisel tingib omakorda korraliku haisupommi, mis omakorda tingib öömaja otsimisel äärmiselt põlastava ja suhtumise… Vaesuslõks ja paguluslõks on sarnased asjad.

Kui nad Saksamaale jõuavad on Teine maailmasõda veel täies hoos – hävitajate tulek tähendab sireene ja tormamist pommivarjenditesse ning kord juhtub ka, et pommitamise põrgulärm ja surmahirm tuleb üle elada praktiliselt lageda taeva all. Kõigis neis kirjeldusis on tõelist kohalolu, on argised igapäevatoimingud käsikäes pommide ja koolikiusamise, alanduse ja süütundega.

Inglismaa on igatahes Elini ema igatsetud koht, tõotatud maa ja sinna minnakse kasvõi nui neljaks – ja nagu selgub, siis ega see nui väga terveks ei jäägi. Inglismaa ei oota pagulasi põrmugi avasüli ja kindlasti mitte ei kavatse keegi neile midagi niisamuti kinkima hakata. Mineku aluseks on mitu aastat kohustuslikku teenistust haiglas ja tingimusil, mis meenutavad katoliikliku tütarlastekooli ühiselamut – ette ei ole nähtud isegi oma toas söömist, rääkimata sellest, et seal mõni laps võiks viibida. Elini ema oma suures agaruses oli end kirja pannud ju vallalise üksiku naisterahvana, et igal juhul Inglismaale saada. Nii jõuab mõnda aega varjatud ja peidetud Elin lõpuks ühte kuulsatest Briti institutsioonidest – lastekodusse, ja enam kunagi ei kõla see samamoodi, kui miss Marple teatab, et tal on kombeks oma teenijad alati otse lastekodust võtta ja neid ise välja õpetada, kuigi miss Marple on ometi igati lahke ja südamlik ning alati nendega ka hiljem kirjavahetuses on ning tõttab appi mõrvu lahendama (tihtipeale muidugi lõpuks nende endi mõrvu – miss Marple’i endine teenija olla on eluohtlik). Elin ei ole orb. Elin ei ole kasvanud teadmisega, et ta on õnnega koos, kui kuhugi heasse majapidamisse koha saab. Elini ema oli ju ometi kaunis ja elegantne näitlejanna, jääkuninganna. Elini tädi mängis klaverit, vanaisa oli luuletaja, nad elasid omaenese aiaga majakeses Haapsalu promenaadi lähedal ja kui Elin esimest korda nägi jalutamas teenijatega härrasrahvast, kel kombeks aegajalt ümmardajate vastu kätt tõsta, siis ei mahtunud talle kuidagi pähe, et üks inimene võiks nii teha teisele, kes tema heaks niigi ette ja taha kõik ära teeb.

Lastekodu meenutab aga paljuski Lowoodi „Jane Eyrest“. Ikka see lõputu kasinus ja range distsipliin, magamine lahtise akna all, õpilastevahelised jõukatsumised ning väikesed poolsalaja maiuspalad. Siiski, erinevalt raamatust ei ole päriselt head ja kurjade jõudude mängu sellisel kujul. Aga on süsteem, mis üritab Elinit vormida orbudekodu kasvandikule sobivasse rolli tulevase teenija või lihttöölisena, kes oma kohta teaks ning omandaks ka tsiviliseeritud maneerid, selmet eestlase (loe: metslase) kombel toorest kartulit või hapukapsast süüa. Kindlasti ei näe süsteem ette endast paremate hulka trügimist ja kõrghariduse püüdmist või muud säherdust narrust. Aga Elin jällegi ei näe ette teenistujaks või lihttööliseks jäämist ja nõnda alustab ta julget väljamurdmist perspektiivitust stabiilsusest.

Elini ema ja vanaema elavadki elu lõpuni suhtelises kitsikuses, kaugel avara ja mugava elu ideaalist. Kui siia tuua võrdluseks tema isa elu, kes jäi Eestisse ning elas ilmselt valdava osa ajast suhteliselt jõukamat elu, säilitades ühiskondliku positsiooni teatritegelasena, kuid loomulikult tuli tal loobuda Nõukogude ajale eelnenud karjääri ametlikust tunnistamisest ning töötada vastavalt tsensuuri ja ideoloogia ettekirjutustele, siis ei ole võimalik öelda, kumb valik oli õigem või valem (Elini emal oli muidugi suur tõenäosus pigem Siberis lõpetada), aga hästi joonistub välja kontrast kodu-eestluse ja välis-eestluse vahel, on täiesti võimatu pärast aastakümneid täiesti erinevat kogemust ja ühiskondi mitte võõraks jääda.

Noh, lõpetuseks võib muidugi tõdeda, et ega ma selliseid pagemise lugusid vist polegi varem ühtegi lugenud ja seetõttu on kõik selles mõttes ka uus ja huvitav. Ning paratamatult tahaks hirmsasti teada, et kui on tegu faktide ja fiktsiooni seguga, siis mis sealt EI ole tõsi? Noh, küllap aitab fiktsiooni osa lihtsalt lugu looks siluda, mälu ebatäielikkust korvata, hoiab isiklikkusest hoolimata jutustust päris inimeste ebavajaliku paljakskiskumise eest? Ja oma rahvusvahelise edu võlgneb see mälestuslugu lisaks ingliskeelsusele kindlasti ka tänu (briti) ühiskonna kriitilisusele, teravale pilgule, mis vaatab sisse väljastpoolt ja pahupoolelt.

“If you think this is a joke, it isn’t. You can’t even leave a cardigan on the back of the chair. Clothes have to be neatly folded. They even check the drawers,” said Mother grimly. “You have no idea!” Grandmother sobered but stared again in disbelief when Mother reopened the window she had just closed.

“But it’s cold!”

“I know but the window has to stay open,” said Mother. “Hospital rules. And you’re not supposed to sit on the bed during the day,” Mother warned, “unless it’s your day off or you’re sick.”

While Mother was teaching Grandmother English life, I was making my own discoveries. There were the sink taps with hot and cold water as Mother had told us. I turned them on and off for fun. “So where am I going to sleep?” I asked Mother, after she told me not to do that. That’s when she stopped talking and looked at me as though she had only just realized I was there. “Oh my God!” she groaned and put her head in her hands. It was that bad.

But Grandmother is getting along nicely. The sewing women are friendly because, she says, they’re “low class” with kind hearts. Although they pile all the big jobs on her table while they sit around and gossip, they know they are doing wrong. They feel guilty and try to make it up to her by bringing her tea and biscuits. They call her “Eno,” (after some famous salts.) I think Grandmother would also be a happy bedbug if it were not for the hospital rules and me not being allowed to live with them or visit them. Even on weekends when they are supposed to be free Mother is often called back to work because Madame wants a backrub. Grandmother is in shock. In the train she kept saying how wonderful it was to be back in “civilization.” Now she is not so sure. (lk 140)