Ted Kosmatka, Michael Poore – Blood Dauber (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Õpetlik lugu sellest, et kui soovid oma ellu kasvõi lihtsaid hüvesid, ei tasu minna loomaaeda tööle. Palk on vilets ja puurielukad ründavad. Aga mitte sellest pole ainult tekstis juttu: loo peategelane Bell avastab nimelt loomasöödaköögis ühe suure kummalise putukavastse. Jälgides selle järgnevalt selle tundmatu putuka ja ta järglaste käitumist, jõuab mees järeldusele, et putukad sobituvad loodusesse kõige ökonoomsemalt, ja evolutsioon, see toimib putukate puhul eriti hästi.

Nojah, aga muidu on Belli elu õige muserdav. Bioloogiharidusega mees elab naisega treileripargis, raha pole ja abikaasa sellest hädaelust õige ärritunud. Lisaks tekib mehel õige terav konflikt loomaaias ühiskondlikku kasulikku tööd tegeva vabakäiguvangiga, kel on raevu ohjeldamisega mõningaid probleeme ja kes kättemaksuks hävitab Belli eksperimentaalterraariumid. Aga see pole veel kõik...

Päris segane sisukirjeldus, aga iseeneset pole sellest loost suurt midagi kirjutada, on selline thrilleri kanti teos, aga mitte kõige dramaatilisem. Plussiks see, et selle antoloogia vast lihtsaimalt loetav tekst ja seepärast siis... selline postitus (ikka päris mitme teksti läbilugemise puhul ei suudaks hästi lausetki kirja panna, lihtsalt selline ahah-elamus).

ulmekirjanduse baas

Ted Kosmatka – N-Words (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Lugu lähitulevikust, kus lammaste ja mammutite kloonimisest on astutud sammuke edasi – Korea laborites on kloonitud paras ports neandertaallasi, ning et Koreas on peale kodusõda paras segadus ja neandertaallased lihtsalt tänavale lastud, siis tuuakse / lapsendatakse need olevused Ameerikasse (uued kodanikud on võrdlemisi sarnased, sest nende kloonimiseks kasutati kaheksat esivanemat). Nad on tõepoolest meist väheke erinevamad oma võimsa torso, pea ja jäsemetega (ning kõigil sinisilmad ja hele nahk – üldsegi mitte sellised, nagu muuseumide vahakujud). Nagu aastate jooksul selgub, paikneb võimsas peas võimas aju – ja inimesed hakkavad seetõttu vaikselt alaväärsust või võõraviha tundma; tulevad neandertaallased ja on spordiski meist palju paremad. Naised on nõrgemad (mis teha, need uued vanad kahejalgsed on mehemad) ning nii tekib segunemine inimeste ja neandertaallaste vahel ning segalapsed on pikemad, võimsamad ja veelgi taiplikumad. Aga seda laiem üldsus ei tea.

Laiem üldsus seevastu teab, et need jõulised sinisilmsed kahvanahad on vastikult erinevad, aga ei oska uue olukorraga midagi peale hakata; siis on alati abiks mõningane vägivald Teistsuguste vastu. Lugu on jutustatud naise poolt, kes lapsepõlvest saati on jälginud neandertaallaste imbumist maailma – kuni ta ülikoolis ühega kohtus ja selle vapustava isendiga pere lõi. Mees osutus andekaks teadlaseks ja neandertaallaste õiguste eest võitlejaks, mis omakorda tõi viimaks kaasa inimeste poolt mahalöömise. Naine sõidab siis nende kaheaastase järglasega mehe matusele, kuulab jutlust ja meenutab 21. sajandi murrangulisi ja isiklikke hetki. Tulevik on neandertaallastevereline. (Kuigi autori järgi jäid kunagi nad kunagi ellujäämisvõistluses sapiensitega kaotajateks, kuna meiesugused vajasid ellujäämiseks vähem ressursse.)

ulmekirjanduse baas