Simon R. Green - He Said, Laughing (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Zombid Vietnami sõjas ehk autor on kirjutanud uue versiooni Coppola filmist „Apokalüps nüüd“ – sügaval džunglis on zombiarmee, mis peaks tegema lõpu kõikidele sõdadele – pole inimest, pole probleemi.

Selle jutu mõte vast ongi, et kokku kuhjata võimalikult palju jäledusi, et … ma ei tea, et mõnd lugejat šokeerida ja mõnd lõbutada ja surkida ameeriklaste haavas selle džunglisõja asjus.

Niisiis, sõjakohtu all on üksinda ühe küla maha nottinud ohvitser, kellele pakutakse mahalaskmise asemel džunglisse minekut, et otsida üles major Kraus, kes on nüüd mitu aastat kuskil padrikus jumal teab milliseid koledusi sooritamas – igal juhul, kel vähegi võimalik, põgeneb tema eest. Krausi metsikused pakkuvad muidugi meeldiva puhvri põhjavietnamlaste sellesuunalistele rünnakutele, aga samas … mida kuradit seal õieti toimub. Ja nii sõidab peategelane mööda jõge üha sügavamale ja sügavamale džunglisse – kõik see lõpmatu hämarus ja looduse lehkamine ja muidu inimolemise õudus, mis sellele major Krausi tapma saadetud monstrumile avaneb. Lõpuks siis … võtab Krausi armee ta enda hoolde ning massimõrvarid kohtuvad näost näkku.

On mõneti huvitav mõelda, kuidas loomulikku loodust kirjeldatakse kui tsivilisatsiooni lõppu, inimeste(le) loodud põrgu eeskoda. Või noh, kui ollakse imestunud, et kodusõtta sekkunud ameeriklasi ei kostitata ausa võitlusega. Aga jah, loodus ja tsivilisatsioon, kultuurmaastikud vs traagika. Ses suhtes ei saagi aru, kas autor laseb klišeedel liugu või on vähe kriitiline nende suhtes või lihtsalt surgib ameeriklaste minevikupainetega. Või lihtsalt meelelahutuslikumas laadis ümberjutustus Coppola filmist.

Kui hakata enda mälu värskendama, siis esmatutvus oli II maailmasõja kohta, ja mõjus õige süsimusta huumorina.

„„If I do this, and come back,“ I said. „Do I have to go home? Or could there be more sensitiive missions for me?“
„Why not?“ said the CIA man, smiling his crocodile smile. „We’re always looking for a few good psychos.““ (lk 336)

ulmekirjanduse baas

Simon R. Green – Bomber's Moon (Operation Arcana, 2015)

Lugu, mille maailm on nii totter, et muutub viimaks päris lõbusaks ja omamoodi huvitavakski. On Teine maailmasõda ja briti lennuvägi on valmis lendama Dresdenit maatasa pommitama, ning ootavad preestreid, kes peaks lennukitele asuma. Lennukid on vähe teistsuguse sisustusega kui muidu nende sõidukite puhul, nimelt on sisemus kaetud piiblitsitaatidega täidetud lehtedega. Ja preestrit läheb vaja selleks, et nad kutsuksid (või avaksid kanalid) lennukitele kaitseks... taevased inglid. Nimelt on Teise maailmasõjaga ühinenud ka taevalikud jõud – peale seda kui kaotusseisus natsid kutsusid endile appi Põrgu jõud (sest Taevas keeldus neid aitamast). Ja kui osaleb Põrgu, peab osalema ka Taevas (vahepeal illustreerib pommituslennukiga kaasa “lendav” ingel seda, miks käesolevat inimestevahelist konflikti ei või lahendada inglite ja deemonite vahelise madinaga), tasakaal peab valitsema.

Et inglid on teadagi enamvähem positiivsed (kuigi üsna elukauged), siis sellevõrra hullemad on deemonid, kes nõuavad natsidelt abistamise eest suurel hulgal inimohvreid. Kuna sõjavangid ja juudid on deemonitele ohvriks toodud, kasutasid natsid nüüd sakslasi ohvriannina – Dresdeni puhul ongi neil plaan seal elavad inimesed riituseohvriks tuua. Süsimusta huumorina on brittide pommitamise üheks eesmärgiks päästa linna elanikkond põrgust, et dresdenlased pommirahe läbi taevasse pääseksid.

Lennuvägi jõuab sõjategevuse ja deemonite laastatud kontinendi kohal lennates lõpuks Dresdeni ja puhkeb võitlus inglite toetatud briti õhuväe ja deemonitega tugevdatud natside õhutõrje vahel. Brittidel õnnestub suurtest kaotustest hoolimata linn maatasa põletada. Ja nii edasi, kõigest ei saa siin kirjutada.

Ühesõnaga, algselt tobe ja läila maailm muutub jutu edenedes üha süsimustemaks huumoriks, tekstist on raske kedagi inimlikult positiivset leida (eks need brittidest õhuväelased on ka pigem karikatuurid). Võibolla lugesin mittekristlikus vaimus (autori intervjuust ei oskagi suurt midagi arvata), aga lõpuks moodustus minu jaoks päris irriteeeriv tekst, mida ei osanud üleüldse oodata. Meeldiv üllatus.